neljapäev, mai 14, 2009

Cape Breton Island

Nova Scotia kirdepoolseim tipp kannab nime Cape Breton Island. Nagu nimi isegi ütleb, on tegemist saarega. Selle saare põhjaosale teeb tiiru peale looduskaunis tee, mida rahvasuus kutsutakse Cabot Trailiks. Vaat selle sama tee läbimine meie peamiseks eesmärgiks neil päevadel oligi. Kui raamatutes kirjutatakse, et see on väga kaunis paik maailmas, siis peab tunnistama, et nad ei valeta. Isegi praegusel aastaajal, mil ilmad veel matkamist eriti ei soosi ja mil vaalad ujuvad kaugemates vetes. Kiirelt vahelduv ilm muudabki asja huvitavamaks ja saab näha sellist Cape Bretonit, mida tavaliselt turistid ei näe.





Alustasime oma teekonda Pleasant Bay´st, kus leidsime päris hubase motelli. Uurisime maad ka selle kohta, mismoodi oleks võimalik mõnele lobsteripaadile pääseda, et näha oma silmaga, mismoodi neid siis tegelikult püütakse. Pleasant Bay on väike kaluriküla ja nii ei tekkinudki erilist raskust üks sõbralik kalur leida. Paraku otsustas ilm tuuliseks pöörduda ja nii jäid kõik lobsteripaadid järgmisel hommikul sadamasse. Olime veidi nördinud, kuid mis teha. Ilm oli tõesti karm ja lained üle keskmise võimsad! Sellise ilmaga ei olekski väga merel tahtnud olla. Aga kuna Indrek on hingelt vana merekaru, ei jätnud ta jonni ja rääkis mulle augu pähe sinna kalurikülla hiljem tagasi minna ja uuesti proovida. Mõeldud, tehtud! Tegime tol tuulisel päeval hoopis ühe jalgsimatka ja lootsime, et ehk tuul millalgi vaibub. Hommikul ärgates, matkaks valmistudes ja aknast välja vaadates ei uskunud oma silmi. Mägedes olid puud lumised!!! Öösel olid koos tormiga saabunud ka miinuskraadid ning sooja pesu kandmine sai ühe hetkega tõsiasjaks, sest see matkarada, mille olime eelmisel päeval välja valinud, kulges just nimelt üleval mäe otsas. Pakane oli looduse sel hommikul eriti kauniks muutnud ja matkata oli iseäranis mõnus. I-le pani täpi see, et nägime metsas ka põtra, kes seal vaikselt nohisedes omi asju ajas. Tore oli!

Ilmateade oli lubanud tuule vaibumist ja seekord nad ei eksinud. Väisasime põgusalt ka saare teist kallast kuni Ingonishini ning lõpuks suundusime tagasi Pleasant Bay´sse, kust lootsime ikkagi merele pääseda. Käisime õhtul sadamas luuramas ja meie õnneks toimetaski seal parasjagu üks kalur. Indrek tegi temaga juttu ja nii õnnestuski tal meile järgiseks hommikuks kaks kohta lobsteripaadi pardal reserveerida. Väljasõit oli varakult, kell kuus, mil päike veel mäenõlva tagant ei paistnud. Soe pesu tegi taas oma tööd hästi:) Hommik oli mõnusalt krõbe ja meri rahulik. Töö laeval käis õlitatult. Kast lobsteritega tõsteti tekile, saak võeti välja, uus sööt pandi asemele ja, hopsti, merre tagasi. Ja niimoodi edasi kuni kõik ligikaudu 300 kasti olid tühjaks tehtud ja uuesti merre lastud. Lahe oli asja oma silmaga näha, kuid ise küll igal hommikul sellist tööd teha ei viitsiks. Tundub, et selline rutiin on isegi hullem kui euroametniku oma:) Nii et pean vist õnnelik olema!:)

Selle mõnusa hommikuse aktiviteediga meie reis Cape Bretonile ka lõppes. Vaalu küll ei näinud, kuid pole hullu. Nüüd ongi veel üks põhjus sinna tagasi minna. Parim aeg vaalade vaatamiseks pidi olema suve lõpp. Nii et peab tõsiselt mõtlema, sest seekord jäi meil ka Newfoundlandil käimata ja ka sinna soovitatakse pigem suvel minna kui kevadel.

Tänaseks oleme jõudnud juba tagasi USAsse. Täpsemalt Portlandi. Aga kuna ma ei viitsi hetkel enam kirjutada, siis sellest linnast räägin mõnel teisel korral.

Ah jaa, seda ka veel, et tehnilistel põhjustel ei saa ma praegu pilte siia laadida, kuid kui ükskord koju jõuan, siis panen ka mõned pildid netti üles. Nii et kannatust.

teisipäev, mai 12, 2009

Piirilt Halifaxi

Et kõik ausalt ära rääkida, pean ma alustama sellest, et eelmises postituses jäi mul märkimata, et sisenemine Kanadasse oli kõike muud kui meeldiv. Jõudsime piirilinna Calais`sse ca poole kümne paiku õhtul ja Indreku varasemale kogemusele tuginedes arvasime, et maksimaalselt 15 minuti pärast oleme üle piiri. Reaalsuses astusime aga Kanada territooriumile veidi pärast kella 23. Suurema osa kulunud ajast ootasime niisama, kuni mingeid pabereid täideti ja meie riiki sisenemise põhjuseid ning muud taustainfot omavahel klappima üritati panna. Nimelt oli piirivalvetädile pikka aega arusaamatu, kuidas on võimalik, et Indrek endale USAs auto ostis, kui ta seal vaid neli kuud elada kavatses. Lõpuks andis ta siiski alla ja lisas meid miskisse visitors listi, mis pidi tema jutu järgi meie jaoks täiesti tasuta olema!!! Me ei osanud ootamatult sülle langenud õnne tõttu esiotsa kohe aitähki öelda. Matsid nagu me oleme:) Igatahes, kui sealt tulema saime, oli esimene mõte, et jääme sinnasamasse ööbima, aga trotsist otsustasime ikkagi edasi sõita. Sobivasse motelli jõudsime Saint Johni linna ligidal ning kell oli seks ajaks jõudnud juba järgmise päeva esimesse tundi tiksuda.

Järgmisel hommikul sõitsime otse lõunasse Halifaxi, mis on siis Nova Scotia pealinn. Arhitektuurilises mõttes linn midagi erakordset ei ole, kuid kõnekalt räägib Halifaxi kohta asjaolu, et seal on Põhja-Ameerika (mandri) linnadest ühe inimese kohta kõige rohkem pubisid:) Nüüd võib siis igaüks ise arvata, mida me seal suurema osa ajast tegime. Igatahes oli päris meeleolukas! Kuna elasime Halifaxis veedetud kolm ööd hostelis, oli ka kultuuriline elamus väga mitmekesine. Ma ei olnud varem hostelis elanud ja võhivõõrastega toa jagamine tundus alguses veidi vastukarva, kuid kokkuvõttes oli kogu see laager seal siiski väga lahe. Täielik rahvaste paabel! Eestlasi me sel reisil siiski veel kohanud ei ole ja selles osas ei olnud ka Halifax mingi erand. Kui välja arvata üks meesterahvas karaokebaarist, kelle isa oli väidetavalt sündinud Tartus, kuid kes ise eesti keelt ei osanud. Samas teadis too tüüp Eesti kohta päris palju ja meil ei olnud vähimatki põhjust tema jutus kahelda. Nova Scotias pidi tema andmete kohaselt üldse elama 25 eestlast. Vot nii!:)

Tänaseks päevaks aga oleme oma rohekarva Oldsmobile´iga jõudnud juba Nova Scotia põhjaossa, ürgse looduse keskele. Sellest, mida siin näinud ja teinud oleme, kirjutan aga veidi hiljem.

neljapäev, mai 07, 2009

On the road again

Reis on seni kulgenud v2ga edukalt! Oleme l2binud ca 600 miili ja j6udnud l6puks meie sihtkohta Nova Scotiasse.

Tee siia kulges l2bi kahe USA osariigi: New Hampshire`i ja Maine`i. Esimeses neist peatusime veidi pikemalt ja nautisime seda, mida sealsetel valgetel m2gedel head pakkuda on. Kahjuks oli The flume gorge, kuhu kangesti minna tahtsime, ehitust88de t6ttu suletud. Kuna ametlik matkahooaeg pole veel alanud ja inimesi liigub v2he, k2is veel matkaraja alguses oleva silla remont. Yritasime j6ge oma j6ududega yletada, aga kahjuks see ei 6nnestunud. J6gi, va sunnik, oli liiga k2restikuline ja kiire vooluga. Proovisime siit ja sealt ning nii ja naa, aga ei miskit. Indrekul 6nnestus isegi peaaegu koos veega allavoolu minna, aga 6nneks l6ppes k6ik siiski h2sti. Pettunult otsustasime selle projekti l6ppenuks kuulutada ja edasi liikuda. L2bisime Kancamagus highway ja suundusime kirdesse Maine`i poole.

Maine`i keskosa midagi eriti huvitavat meile ei pakkunud ja seega suunasime autonina rannikule. Eestlasena on meri ikka kuidagi sydamel2hedane. Ja meil ei tulnud pettuda. Atlandi tuuled ja lained on praegusel aastaajal p2ris v6imsad. Ebameeldiva asjaoluna tuleb vaid m2rkida, et ilm otsustas asja oma arust huvitavamaks teha ja sadama hakata. Ja mida ligemale Kanada piirile, seda hullemaks asi l2ks. Nyyd oleme siis Kanadas ja hakkame Nova Scotiat avastama. Esilagse info p6hjal peaks siin tegevust jaguma!

pühapäev, mai 03, 2009

Ja nii see algaski...

Nonii, üleeile saabusin siis esimest korda Ameerikamaale. Täpsemalt Bostonisse, kust eile astusin bussile, et sõita Burlingtoni (Vermont) külla Intsule. Boston jättis mulle väga hea mulje. Ilm oli oodatust palju soojem ja üldse tundus kõik ümbritsev kuidagi hubane ja mõnus, kui immigrandist taksojuht, kes mind lennujaamast hotelli toimetas, välja arvata. Võib olla tahtis ta lihtsalt tüüne välja näha, et sõidu ajal valjult, pea aknast väljas, ees aeglasemalt liikuvatele autodele roppusi lõugas. Päris naljakas oli vist isegi, kui nüüd seda meenutada.

Igatahes, pikemalt hotelli ma konutama ei tahtnud jääda, sest ajavahest tingitud väsimus oleks mind voodis lesides hoobilt maha murdnud. Võtsin Lonely Planeti ette ja valisin õhtustamiseks linna väidetavalt kuulsaima Iiri pubi, mis kannab nime, üllatus üllatus, Black Rose. Burks oli seal päris maitsev ja Sam Adamsi õllel polnud ka viga. Suurema seltskonnaga kannataks seal täiesti vabalt toreda õhtu mööda saata.

Kõht täis, otsustasin kai äärde jalutama minna, kuna kell oli veel endiselt vähe ja päike lõplikult loojumata. Istusin seal ühte välikohvikusse maha, et päev rahulikult õhtusse saata, kui minu juurde saabus keegi minuvanune naisterahvas ja uuris, et kas ma ei tahaks tulla nende lauda, kus peale tema pidavat istuma veel tema kihlatu ning nende kaks head sõpra. Kuna olin lennukis just vaadanud Yes Mani filmi ja üksi oli eniveis igav passida, võtsin pakkumise vastu ja kolisin pikemalt mõtlemata nende lauda. Minu üllatuseks olid need tegelased väga lahedad ja ei kinnitanud ameeriklase üldlevinud stereotüüpi. Hea kül, veidi siiski, aga täiesti talutaval määral:) Ja pealegi, eks me kõik ole omamoodi stereotüübid. Igatahes õhtu kujunes meeleolukaks ja lõppes alles järgmise päeva esimestel tundidel ühes Cambridge´i linnaosas asuvas karaokebaaris, mil nimeks Courtside. Mina tuntud laulumehena sel korral siiski üles ei astunud:)

Nüüdseks olen jõudnud siis Burlingtoni ligidal asuvasse Essex-Junctionisse, kust asume täna Indreku ja tema rohekarva Oldsmobile´iga teele Nova Scotia poole. Enne seda teeme aga paaripäevase peatuse White Mountain National Forest piirkonnas, kus on loodetavasti head matkamisvõimalused.

Seniks aga kõike paremat!