Tegelikkuse rajake ehk reis läbi elu

Loire´i jõgi, lossid ja vein

2011-09-05T21:30:00.002+02:00

Pariisist umbes kahe tunni kaugusel lõunas asub piirkond, mida läbib idast läände Prantsusmaa pikim jõgi Loire. Seda piirkonda peetakse prantsuse keele hälliks ning kutsutakse hellitavalt ka Prantsusmaa aiaks. Oma tänapäevase tuntuse on ta aga eelkõige saavutanud Loire´i jõe enda ja tema lisajõgede kallastele rajatud lossidega. Neid on seal tõesti palju, üks ilusam kui teine. Tean seda seetõttu, et kunagi keskkoolis õppisime prantsuse keele tunnis Prantsuse ajalugu ning selle raames käsitleti ka neid losse, millest minu mäletamist mööda vähemalt kolme pidime ka pildi järgi suutma ära tunda. Lisaks sellele viis meid seda kustumatut arhitektuurilist ja ajaloolist ilu ka oma silmaga kaema 11. klassi lõpuekskursioon. Kuna aga sellest ajast on tänaseks möödunud juba 14 aastat ning kuivõrd ühe 17-aastase noore peas liigub teadupärast palju muid ja huvitavamaidki asju kui ajalugu ja kunst, siis ma kahjuks neist lossidest väga eredaid elamusi enam ei omanud. Vähemalt kuni eelmise nädalavahetuseni, mil selle teekonna paari sõbraga uuesti ette võtsime.

Luxembourgist Tours´i linna, mille olime omale nö staabiks valinud, jõudmiseks on vaja läbida ca 600 km. Seda on päris tükk maad ja seega tundus meile mõistlik see vahemaa pooleks jagada. Uurisime veidi kaarti ja otsustasime esimese öö veeta Šampanja maakonna südames, linnas nimega Troyes. Olin seal paar suve tagasi tiirutamas juba käinud ja mul olid sellest linnast vaid head mälestused. Seekord kahjuks nii hästi ei läinud. Kõigepealt võttis meid vastu keskmisest ikka oluliselt külmem, vihmasem ja tuulisem ilm, kui antud aastajale kohane võiks olla. Ja reisides on ju ilm esimene kriteerium, mis konkreetsest paigast tekkivaid mälestusi raamistab. Halb ilm tingis (nagu ikka) selle, et õues jalutada eriti ei soovinud ja peamine kultuuriline tegevus koondus siseruumidesse. Mõistagi pean ma selle all silmas kohvikuid, brasseriisid ja restorane:) Iseenesest ju vahva, kuid veidi ehk liiga dekadentlik olukorras, kus hing ihkab midagi rohkemat. Aga mis siis ikka: kui Champagne´is, siis šampanja! Vähemalt muutis see tuju veidi rõõmsamaks ja olemise erksamaks. Järgmisel hommikul, kui oli aeg keha kinnitada, tabas meid aga järjekordne ebameeldivus. Teadupärast kehtivad Prantsusmaal üldiselt kaks tõsiasja, mida ma siinkohal esitan pisut liialdustesse laskudes, kuid tõele siiski truuks jäädes. Esiteks võib Prantsusmaal alati kindel olla pagaritoodete värskuses ja kvaliteedis. Teiseks ei tohi unustada, et Prantsusmaal ei ole klient kunagi kuningas. Troyes´s hommikust süües selgus, et esimene neist väidetest ei pea kahjuks paika. Mida ei saa aga öelda teise väite kohta, mis seisis oma vankumatus kindluses. Arvan, et oleks olnud palju meeldivam, kui see oleks vastupidi olnud. Mida ma öelda tahan, on see, et ma ei oleks uskunud, et üks endast lugu pidav prantsuse kohvik lubab endale üleeilsete (või isegi vanemate) croissant´ide pakkumist. Ükskõik mis, aga seni on minu kogemuse põhjal see valdkond alati garanteeritud olnud. Paraku seekord nii hästi ei läinud ja kui võtsime südame rindu ning julgesime viisakas toonis küsida, kas tegu on ikka samal hommikul valminud sarvesaiadega, saime ettekandjalt kõigepealt põlastava vastuse stiilis, et "iseenesestki mõista! mis küsimus see selline veel on?" Julgenud siiski tema väites kahelda, lajatas ettekandja seejärel, et nemad ostavad neid saiakesi ühe kohaliku pagari käest ja mingu me ise sinna õigust nõudma. Pealegi, tema ainult kannab neid meile ette ning mitte millegi eest ei vastuta. Kogu lugu! Pidasime õigeks vaidlust sel teemal mitte jätkata ja ajasime need kuivad käkid ohtra kohvi abil omale sisse, sest hommikusi kaloreid ei saanud ju vahele ka jätta. Vähemalt baguette oli maitsev ja päike hakkas ka pilve tagant lootusrikkalt piiluma. See tegi meele veidi rõõmsamaks ja sõit Tours´i poole võis jätkuda.

Tours asub kenasti lossidemaa keskel ja sealt on mugav igasse suunda liikuda. Sama kehtib ka veinikeldrite kohta, mida Loire´i ääres jagub päris piisavalt. Nagu eelnevalt öeldud sai, olid seekordse reisi eesmärk lossid. Seega veinikeldritele me väga suurt rõhku ei pööranud. Külastasime kahte keldrit Vouvray´s ja saime sealt kaasa ka päris korraliku noosi, mida nüüd tasapisi mekkima saab hakata. Lossidest jäid meie teele aga sellised vaatamist väärivad ehitised nagu Chambord, Langeais, Azay-le-Rideau, Villandry ja Chenonceau. Kõik peale Langeais´ lossi on suhteliselt tuntud ja suveperioodil üsna ülerahvastatud ning seetõttu võtab nende külastamine päris palju aega ja energiat. Samas ma arvan, et selline valik oli meil väga õnnestunud, sest kõik need lossid pakuvad midagi erinevat ja omapärast. Seetõttu ei tahaks neid mingi konkreetse kriteeriumi alusel ka pingeritta sättida. See ei oleks lihtsalt objektiivne ja aus.

Kui Chambord on muljetavaldav oma suuruses ja hiilguses, siis Langeais jällegi hurmab oma salapära ja ürgsusega. Kui Azay-le-Rideau on peidetud lokkava looduse keskele ja ta justkui ujub teda ümbritsevas tiigis, siis Villandry seevastu särab kui pärl oma uskumatu täpsusega joonistatud juurviljaaedade, viinapuualleede, väikeste tiikide, lillepeenarde ja hekklabürintide vahel. Chenonceau on aga lihtsalt ülimalt suursugune, kõrgudes oma galeriiga üle Cheri jõe ja olles samal ajal kuidagi eriliselt hubane ja kodune.

Kokkuvõttes tuleb tõdeda, et vaatamata reisi alguses tabanud ebameeldivustele osutus kogu nädalavahetus äärmiselt meeleolukaks ja rikastavaks. Jään järgmist korda ootama.

Eestlased Itaalias

2011-06-21T12:56:00.001+02:00

Natuke rohkem kui kaks nädalat tagasi lendas Eesti jalgpallikoondis Itaaliasse, et võtta seal mõõtu kohaliku mansaga. Ei saa öelda, et nad meile päris koduõuele oleks tulnud, aga piisavalt lähedale siiski, et sini-must-valge sall kaela panna ja koos paari sõberiga Modena poole teele asuda. Põhimõtteliselt oleks selle teekonna ka ühe päevaga ära sõitnud, kuid otsustasime rahulikult võtta ja teisel pool Alpe kuskil Como järve ääres ööbima jääda. Hotelli me eelnevalt kinni ei pannud ja seega panustasime kogu raha heale õnnele leida jooksvalt mõni sobiv ulualune. Ma olin aastaid tagasi Como ääres tuuritamas käinud ja teadsin, et Menaggio on päris tore linnake, kus võiks vabu hotelle olla küll. Nii seadsimegi kohale jõudes sammud otsejoones turismiinfosse, kust ka mingid sobivad variandid leidsime. Et aga elu oleks põnevam, otsustas reisijumalanna meie teele saata ühe lahke noore naisterahva, kes oli turismiinfos kuulnud meie öömajasoovist ja kel tekkis soov meid veel ühest avanenud võimalusest teavitada. Nimelt olid nad koos oma värske abikaasaga broneerinud toa ühes vahetult Como järve ääres asuvas hotellis, kuid miskipärast sellest siiski loobunud. Nüüd siis arvas ta, et ehk võiks see hotell meile sobida. Olime sülle langenud teabe eest väga tänulikud ja läksime esimese asjana seda varianti uurima. Kohale jõudes ei suutnud oma silmi uskuda. Selgus, et tegemist on sama hotelliga, kus ma viimati Como ääres käies ööbisin. Mis siis ikka, äratundmisrõõm oli suur ja kuna neil oligi meile 2 tuba kenasti pakkuda, jäime sinna peatuma. Ja kui mu mälu mind ei peta, magasin samas toas, kus eelminegi kord. Maailm on suur ja lai!

Järgmisel päeval kütsime edasi Modena poole, kuhu on Menaggiost ligikaudu 300 km. Linn ise mingit erilist emotsiooni ei tekitanud, aga väga tore oli peaaegu igal nurgal kohata rahvuslikes värvides kaasmaalasi, kes samuti vutikoondisele kaasa elama olid tulnud. Hiljem selgus, et põhiosa saabunud fännidest elas ka samas hotellis, kus meiegi. Sellest, mis meie koondisega jalkamurul juhtus, pole vist mõtet lähemalt kirjutada. Seda teab vast igaüks ise ka. Küll aga tahaks tsiteerida pärast mängu ühes kommentaariumis esitatud folkloori, mis meie seas valitsenud meeleolu väga hästi kirjeldab: "Läinud mees sekspoodi ja palunud müüjal talle nende sadomaso kaubavalikut tutvustada. Saanud ülevaate pakutavatest piitsadest, käeraudadest ja muust sarnasest pudipadist, küsinud mees müüjalt kõige räigemat sadomaso eset, mis neil selles poes üldse on. Selle peale pistnud müüja käe sahtlisse ja võtnud sealt välja Eesti jalgpallikoondise hooajapileti." Noh, selline lugu siis selle vutiasjaga.

Üritades eelmise õhtu negatiivseid emotsioone alla suruda, võtsime järgmisel hommikul suuna Maranellosse, kus teadupärast asub Ferrari tehas ja ka muuseum. See oli päris põnev kogemus. Väljanäitusele oli pandud nii vanu mudeleid, erinevaid mootoreid, F1 parimaid palu kui ka tänapäevaseid viimase malli mudeleid. Kui rahast poleks kahju hakanud, oleks saanud mõne tänapäevase esindajaga proovisõitugi teha, aga 10-minutilise tiiru eest linnatänavail küsiti siiski mõnevõrra liiga krõbedat hinda. Isegi silmipimestavalt kaunid näitsikud, kes proovisõitu muuseumi ukse ees pakkusid (üsna intensiivse lähenemise meetodil kusjuures), ei suutnud meie jäist selgroogu seekord murda. Kiusatus oli mõistagi suur. Olles veetnud muuseumis mõned meeldivad tunnid, saabus aeg hakata kodu poole liikuma. Võtsime ka seekord rahulikult ning tegime enne Luksi ööbimispeatuse Luganos. Kena linn, Šveitsi standard:)

InterNations

2011-04-20T21:54:00.000+02:00

Hi! What´s your name?
Where are you from?
What do you do in Luxembourg?
How long have you been living here?
Do you like Luxembourg?

Need olid täiesti tavalised küsimused, millele tuli pidevalt vastata Luxembourgi-elu esimestel aastatel, mil ümbritsev sotsiaalne võrgustik alles kujunemas oli ja kedagi eriti ei tundnud. Eks sellised küsimused ole tegelikult normaalsed igas uues paigas, kuhu end võhivõõrana sisse seadmas oled. Aga et neile küsimustele tuleb vastata ka pärast seitset aastat Luxis elamist, mil suhtlusringkond enam-vähem juba välja kujunenud on, see oli küll üllatav. Nii minuga eelmisel nädalal just juhtuski. Sattusin nimelt endalegi üllatuseks InterNationsi üritusele. InterNations on kogukond, mis koondab erinevais paigus kodumaalt mujale elama suundunud inimesi, kes siis aeg-ajalt koos käivad ja tuttavaks saavad, et algus uues kohas sujuvamalt läheks ja uusi sõpru ning ärikontakte leiaks. Muidu oli tegemist igati tavalise baariõhtuga, kuid selle vahega, et kui tavaliselt kuskil baaris kulub inimestel (eestlastel igal juhul küll) vähemalt 4 õlut või veini, et julgeda kellegagi tutvust sobitama minna, siis InterNationsi üritustel kogu mõte tutvumises seisnebki. Kuna kõik on sellega arvestanud, siis julgust pole vaja võtta ja keegi korvi saamise pärast ka põdema ei pea. Vähemalt need esimesed kohustuslikud küsimused saab rahulikult ära esitada. Edasine sõltub juba aga muutujatest, mis ei allu kellegi kontrollile. Kui alguses tundus kogu see süsteem mulle veidi võõras ja naljakaski, siis lõppkokkuvõttes oli õhtu päris tore. Ja ega mul rohkem selle kohta midagi öelda polegi:)

El Arte Flamenco

2011-03-25T11:26:00.007+01:00

Kes mind lähemalt tunneb, peaks teadma, et viimased kümme aastat on minu elus väga tähtsal kohal olnud selline nähtus nagu flamenko. Miks see nii on, seda ei tea ma päriselt ise ka. Igatahes, kuigi mulle teadaolevalt meie suguvõsa veres tilkagi mustlast ei ole, jäi mu hing mingil seletamatul kombel siiski selle müstilise kultuurifenomeniga kohe pärast esimest tutvust väga tihedalt seotuks. Ja seni veel ma leevenemise märke täheldanud ei ole. Sama seletamatul kombel ei ole ma Hispaanias eriti palju käinud. Kõigest kaks korda. Kolm aastat tagasi Madridis keelt õppimas ja 11 aastat tagasi Sevillas feria ajal turistlemas. Seda siis kuni käimasoleva märtsikuu teise päevani, mil see kahetsusväärne tühimik taas veidi täiendust sai.

Seekord oli mõte minna koos Mariaga vaatama, mis toimub Jerez de la Fronteras korraldataval iga-aastasel flamenkofestivalil, mis kestab tervelt kaks nädalat. Mõeldud, tehtud! Kokku saime Madridi lennujaamas, kust edasi siirdusime otsejoones bussiga 6h kaugusel asuvasse Sevillasse. Sevilla asub Jerezist ca 100 km kaugusel, kuid sellegipoolest olime otsustanud jääda esimeseks nädalaks just Sevillasse pidama, kuna isegi kõige suuremale aficionado´le on kaks nädalat festivali ilmselgelt liiga palju. Maria oli meile eelnevalt Sevillas elamiseks ühe kena kesklinnakorteri sebinud ja ees ootasid põnevad päevad. Tegelikult väga kaua ootama ei pidanudki, sest juba esimesel õhtul (põhimõtteliselt otse bussist) läksime luurama, kuhu kohalikud gitanod kogunevad ja kus nende spontaansetele esinemistele kaasa saaks elada. Siinkohal pean täpsustama, et Sevillal ei ole mainitud flamenkofestivaliga vähimatki pistmist ja need esinemised, mida siin mainisin, on pigem lihtsalt niisama nende endi omavaheline pidu, mille raames siis mängitakse kitarri, lauldakse ja tantsitakse. Minusuguse payo jaoks tundub see lihtsalt esinemisena. Või siis ei oska ma seda lihtsalt parema sõnaga kirjeldada. See selleks! Kuna Maria on juba kogenud Sevilla-guru ja teab igast vahvaid ja autentseid nurgataguseid flamenkourkaid (heas tähenduses), kuhu niisama naljalt ei oskaks sattuda, olin suure õnnega koos. Seega, järgneva nelja päeva rütm oli laias laastus selline, et magasime lõunani, sõime “hommikust”, lesisime katuseterrassil päikse käes, jõime tinto de veranot, sõime sinki, saia ja maasikaid, lesisime veidi veel päikse käes ja kui tuli aeg uuesti kõhtu täita (enamjaolt tapaste ja vino dulce seltsis), suundusime linna peale. Võiks arvata, et märtsis on Sevillas madalhooaja tõttu vaikne ja rahulik. Kaugel sellest. Tundub, et see on just aeg, mida kohalikud enne suurt turismimöllu ja tapvat palavust enda jaoks meelepäraselt kasutavad. Igatahes on täiesti normaalne, et vanalinnas asuv baaridega ümbritsetud väljak on neljapäeva õhtul nii paksult rahvast täis, et mahub vaevalt liikuma. Küsimuse peale, et mis toimub, vastatakse küsimusega, et “mis mõttes?” Täiesti tavaline neljapäeva õhtu ju! Möll käib täie hooga kuni kella 23ni umbes. Siis vajutakse tasapisi laiali. Kes koju, kes mujale, kus jätkata. Meie vajusime mujale. Sinna, kus sai jätkata. Nende flamenkobaaridega (mitte segi ajada tablaoga) on see teema, et seal alles pärast südaööd elu algab ja kestab tavaliselt kuni kaheksani. Selline rütm on põhjamaalase jaoks ikka veider. Aga samas võib sellega ka kergesti harjuda. Juhul muidugi, kui on võimalik hommikul kontorisse mineku asemel lõunani magada. See võimalus meil oli ja seda ka kasutasime. Maria sai mõistagi jala tantsupõrandal ka valgeks, aga mina hoidsin targu madalat profiili. Ei suutnud end lihtsalt nii kindlalt tunda, et otse karukoopas oma olematute oskustega ülbama tahaks hakata. Ausalt öeldes kadus mul seal kogu seda jävmmi kõrvalt vaadates igasugune isu kunagi enam üldse flamenkoga lavale astuda. Ja ma ei räägi siinkohal buleriasest ega muudest keerulisematest lugudest, vaid täiesti tavalisest sevillanasest. Need kohalikud seal ei ole mingid professionaalsed tantsijad ja ei pruugi isegi kõiki samme teada, kuid nad suudavad ikkagi tantsida nii hullupööra kihvtilt ja hingega, et ennast seal kõrval vaadata oleks ikka väga piinlik. Marial muidugi sellega õnneks probleeme ei ole ja tema sai oma oskustega ka kohalikel suu kinni panna. Või siis mõne kohaliku mustlasnaise vähemalt armukadedaks muuta. Nugadega torkimiseks siiski ei läinud ja keskenduti pigem muusika ning tantsu nautimisele.

Pärast nelja päeva tõsist tutvumist mustlaskultuuriga võtsime end kokku ja tegime vahelduse mõttes tutvust ka Sevilla ümbrusega. Jõudsime oma kahepäevasel ringsõidul kuni Portugalis asuva Faro linnani ning veetsime päeva Matalascanase rannas. Ilm meie rännakut eriti ei soosinud, aga minu avastamisrõõmu see väga ei pärssinud. Portugalis sain ka selle reisi parimat sööki, milleks oli riis mereandidega. Iseenesest lihte roog, aga maitses põrgulikult hästi. Olen kindel, et siinses kaubandusvõrgus müüdavatest produktidest ei olegi üldse võimalik nii head sööki valmistada, pinguta kasvõi pooleks. Oma kogemus räägib täpselt sama juttu ka itaalia köögi kohta. Aga see on juba teine lugu. Nii palju pean siiski lisama, et sain Andaluusia kohalikust televisioonist ühe päris huvitava retsepti, mida kindlasti proovida kavatsen. Kui meeles on, annan teada, kuidas välja tuli.

Sevillast edasi liikusime Jerez de la Fronterasse. Linna, kus kunagi sündis legendaarne bulerias ja kus meid ootas see kuulus flamenkofestival koos kogu oma raskekahurväega. Päevad jätkusid seal põhimõtteliselt samas rütmis nagu Sevillaski. Selle väikse, kuid siiski olulise erinevusega, et sealse korteri juures ei olnud meil terrassi ning et õhtuti lisandus tavapärasesse programmi ka professionaalne flamenkoetendus. Ühel korral isegi kaks. Kokku jõudsime käia viiel etendusel ja need läksid iga õhtuga aina paremaks. Kuigi flamenkoga sinasõprust mitte joonute jaoks ei ütle need nimed tõenäoliselt mitte midagi, märgin nad siia siiski üles: Isabel Bayon, Manuela Carrasco, Mercedes Ruiz, Nuevo Ballet Espanol ja Jose Maya. Olenemata asjaolust, et kogu see festival on tugevalt vürtsitatud kommertslike kaalutlustega ning selle sihtgrupiks on peamiselt välismaalased, oli see minu jaoks siiski väga positiiivne kogemus. Eriti äge oli see, et ühes sealses flamenkobaaris võis lõbusalt aega veetmas kohata ka neid suuri artiste eneseid, keda seni vaid laval oled näinud. Näiteks Javier Baron, kelle kontserdil ma paar nädalat varem Luxembourgis just olin käinud. Või siis Jose Maya, kes pärast oma etendust sealt läbi astus, et üks kosutav külm õlu juua ja sõpradega niisama juttu vesta. Või siis Belen Maya, kes sarnaselt Javier Baronile ei pidanud paljuks ka väikest stiilinäidet esitada, saatjaks Manuela Carrasco trupi laulja. Kõik luust ja lihast inimesed. Selle vahega aint, et kui nad lavale lasta, tõmbub kogu ümbritsev muu maailm vihinal kokku nagu rosin.

Need mälestused jäävad mind kustumatutena saatma kogu elu! Pildid, mida sel reisil tegin, seda eriti edasi anda ei suuda, aga kui peaks huvi olema vaadata, siis tee seda siitkaudu.

Uus ajastaeg

2011-02-08T22:49:00.003+01:00

Vahepeal on märkamatult alanud uus aasta. Kui eelmine aasta algas Laoses, siis see aasta tuli Frankfurdis, kaaslaseks euro. Eks näis, kus ja kellega järgmine saabub. Ega tegelikult olulist vahet pole, kus, peaasi, et ikka saabub.

Nüüd olen aga tagasi Luxembourgis ja päevad on taas hernestena reas nagu vanasti. Selle vahega vaid, et eelmise aasta viimased neli Saksamaal veedetud kuud ja paar muud olulist muutust on mind pannud siinset elu veidi uues valguses ja kirkamates värvides nägema. Hästi, et on! Sest see tähendab, et on, mille pinnalt edasi ehitada ja loota, et alanud aasta tuleb kokkuvõttes eelmisest parem.

November

2010-12-01T16:06:00.001+01:00

November möödus lennates. Nii kiiresti, et isegi blogida ei olnud mahti. Tegelt ega eriti ei viitsinud ka. Pärast kaheksat tundi tekstiga töötamist ei ole tavaliselt enam mingit tahtmist kodus seda uuesti teha. Pilte suudan töödelda, filme vaadata ja muusikat kuulata, aga igasuguse teksti nägemine tekitab küll kärmelt iiveldustunde. Isegi raamatut ei taha kätte võtta ja see on kurb. Seega, kirjanikuametile ma hetkel eriti ei mõtle. Mis on ühtlasi ka mõistlik, sest enese kirjalik väljendamine ei ole mul elus kunagi tugev külg olnud. Pigem ikka meeldib seda verbaalselt teha. Sellest kõigest aga hoolimata ning ajendatuna soovist mõned mäluvaiad oma tähtsamate tegemiste kohta siiski maasse lükata, otsustasin sulepea pihku haarata.

Mis siis vahepeal lisaks igapäevastele metroosõitudele ja paarile afterwork dringile toimunud on!? Esimese asjana meenub külaskäik Kölni. Ma ei olnud seal varem käinud ja kuna 1. november oli vaba esmaspäev (usupüha), tundus üsna mõistlik ka see linn üle vaadata. Ilm, mõistagi, minuga sama sammu ei tahtnud käia. Ei lasknud end sellest eriti morjendada ja kimasin ikka kohale. Hotelli olin valinud sõprade soovituste järgi linnaossa, kus asub ülikool. See võib-olla seletab ka asjaolu, miks seal ümbruskonnas nii palju erinevaid baare ja kohvikuid ning pikkade sallidega noori inimesi oli. Kesklinna oli sealt lonkides ligikaudu pool tunnikest või nii. Täpselt enam ei meenu, sest ei mõõtnud stopperiga. Igatahes, Köln mulle linnana isegi meeldis. Valitsev kehv ilm ja madalad pilved muutsid ta kuidagi ekstra müstiliseks. Eriti tema kuulsa katedraali, mille tipp pilvist päriselt välja ei paistanudki. Tuiasin linnavahel niisama sihitult ringi ja peatusin aeg-ajalt sooja saamiseks mõnes kohvikus või nurgabaaris. Tunnikese saatsin mööda jõelaeval seilates. Kuna usupüha tõttu olid poed kõik suletud, olin sunnitud piirduma vaid aknapoodlemisega. Ka pildistada ei olnud suurt mõtet, sest peale udu ja ülestõstetud kraedega külma trotsivate inimeste midagi mõistlikku poleks sensorile suutnud eniveis püüda. Kokkuvõtlikult, nagu ma juba enne jõudsin öelda, jättis linn mulle sümpaatse mulje. Kindlasti võiks seal parema ilmaga veel patseerida ja avastada. Ainuke asi, mis mulle Kölniga seoses mõistatuseks jääb, on see, mille kirevase pärast inimesed seda vanakooli Saša afteršeivi järele lõhnavat kuulsat kölnivett omale sealt pudelite viisi kaasa ostavad. Ühest ampullist mälestuseks kapi servale ju peaks piisama!

Reisile Kölni järgnes peagi reis Lucey´sse. Tegemist on pisikese külaga Prantsusmaal Lorraine´i maakonnas, kus teiste hulgas tegutseb selline veinitootja nagu Lelièvre. Nimetatud veinikeldri külastamine reisi eesmärk oligi. Seekord ma ise midagi orgunnima ei pidanud, kuivõrd selle vaeva oli ette võtnud LES. Polnud juba pikka aega ühelgi LESi üritusel käinud ja see veiniretk tundus igati tore vaheldus olevat. Kutsusin veel paar veinihuvilist endaga kaasa ja nii teele asusimegi. Olen oma senise elu jooksul juba nii mõneski veinikeldris kõndimas ja maitsmas käinud ning seega erilist üllatusmomenti keldrikülastuses kui sellises enam ei ole. Rõhk on ikka toodangul ja haistmis- ning maitsemeelte teritamisel:) Lelièvre´i veinimeister soovib teiste seast välja paista sellega, et toodab vins gris´d. Tegemist ei ole halli veiniga nagu nimest võiks järeldada. Hoopis roosakas on. Või siis täpsemalt lõhekarva:) Ja valmistatakse seda selliselt, et punaste viinamarjade mahla, mis on värvilt valge, hoitakse pressimise järgselt mingi aeg marjakestadega koos. Sellest saabki mahl oma iseloomuliku värvi ja maitse. Pean tunnistama, et mingit erilist emotsiooni see vein minus ei tekitanud. Maitstes üldsegi mitte halvasti, jäi minu jaoks siiski midagi puudu. Et aga mitte esmamuljest end liigselt mõjutada lasta, ostsin kaks pudelit sealt kaasa. Otsustasin, et annan talle millalgi asjaolude parema kokkulangemise ajal veel ühe võimaluse end tõestada:) Eks siis näis!

Eelmisel nädalal avati Frankfurdi südames jõuluturg. Päris kenake teine ja ilmatu suur ka. Lookleb mööda vanalinna tänavaid ja koondub Römeril, kus asub ka siinne jõulupuu (silma järgi vaadates ei tundunud see kuusk olevat, vbla nulg vms). Päevavalguses paistis ta esialgu küll väga nirakas ja äpu, kuid pimedas ja tuledesäras ei saa sellest õnneks eriti aru. Nii et rahva ülevat pühademeeleolu see ei paista väga häirivat. Majakesed, mis turule on püstitatud, näevad välja umbes samasugused nagu Tallinnaski ja mujal Saksa või saksa mõjutustega linnades. Glögi osatakse aga põhjamaades maitsvamat teha. Siinne tundub kohati olevat miski odav punane vein, mis on lihtsalt soojaks aetud. Isegi rosinaid ega mandariinilõike pole.

Nüüd on aga käes juba detsember. See tähendab, et mul on jäänud siin Frankfurdis olla veel ei rohkem ega vähem kui kuu aega. Kalender näitab, et selle aja sisse mahub üpris palju ettevõtmisi. Neist kirjutan aga millalgi hiljem, kui viitsin taas sulepea pihku võtta.

Aasia ja juudi kultuuri segu

2010-10-21T22:18:00.005+02:00

Istun siin oma nelinurkses hotellitoas voodiserval, söön äsja mikrolaineahjust võetud poolfabrikaatset riisi kanaga magushapus kastmes ja mõtlen, et jube vahva oleks olnud see taldrikutäis omale ju ise valmistada. Põhjus, miks ma aga seni Frankfurdis veedetud aja jooksul, mida on nüüd juba veidi üle 1,5 kuu, ei ole kordagi ise kokanud, vaid eelistanud valmistoitu, peitub peamiselt selles, et see köök, mis mul siin kasutada on, asub sõna otseses mõttes esiku kapis.

Kui ma esimesel päeval hotellituppa sisenesin, teades et mul peaks olema tuba kööginurgaga, ja kööki esimese raksuga mitte kuskil ei silmanud, olin juba valmis alla vastuvõttu minema, et õigust nõuda, kuid otsustasin siiski veel enne veidi ringi vaadata. Noh et äkki on ikka viga minus või nii ja siis on hiljem maru piinlik. Tuli välja, et oligi viga minus, sest kui esikus kapiuksed lahti tõmbasin, vaatas mulle sealt vastu köök (kui seda nii tegelikult üldse nimetada võib) kogu oma puudulikus hiilguses. Samas, mis seal salata, kraanikauss, kahe auguga elektripliit, külmkapp, mikrouun ja kohvimasin on seal täiesti olemas. Lisaks veel muud söömise hõlbustamiseks vajalikku kraami nagu taldrikud, noad-kahvlid, tassid jms. Ühesõnaga, köök mis köök! Aint et veidi liiga miniatuurne, et minusugune kokahakatis end seal mugavalt tunda saaks. Pealegi ei ole ma veel viitsinud kõiki neid nõusid üle pesta ja ilma selleta nagu ka ei saa hästi, sest mine tea, milliste hügieeniharjumustega too isik oli, kes neid viimati kasutas. Seetõttu ongi nii läinud, et ühte oma lemmikharrastustest, kokkamist nimelt, ma Frankfurdis veel harrastada ei ole saanud. Samas ma väga ei virise ka, sest eredalt on veel meeles aasta 2004, mil minu Luxembourgi esimeses elukohas, kus ma veetsin kaks nädalat, polnud üldse kööki ja seetõttu olin sunnitud hommikuti kohvi valmistama ja õhtuti kiirnuudleid pehmestama vannitoa kraanist tuleva sooja veega. Vaat see oli ütlemata äge kogemus!:)

Olgu selle köögiga kuidas on, aga möödunud pühapäeval sattusin ma tänu Liiale ühele kontserdile. Nimelt algas siin juudinädal ja selle raames külastas Frankfurti selline loominguline kollektiiv nagu Idan Raichel´s Project. Mingitest mulle senini teadmata kanalitest nuhkis Liia selle teabe välja ja jagas ka lahkelt minuga. Ma ei ole eriti hea kunstikriitik, aga seda ma pean küll ütlema, et see bänd oli minu jaoks viimaste aastate parimaid avastusi. Võib-olla mõjutas mu emotsioone ka üks saatanlikult kaunis lauljatar, kes koos Idan Raicheliga laval esines. Igatahes kogu see etendus oli totaalselt lummav. Pärast kontserti soetasin omale kohe ka kaks nende plaati, et kontsert võiks kodus sujuvalt edasi kesta. Kestis ja kestab siiani!:) Kui tahad sellest kogemusest osa saada, kliki siia.

Mainhattan

2010-09-28T23:01:00.002+02:00

Elu Mainhattanil kulgeb omasoodu. Päike tõuseb endiselt läänest ja loojub itta (oot, või ole see ikka vastupidi?!) ja päevad veerevad kui herned, üksteise järel reas. See tähendab, et midagi erilist siinselt rindelt raporteerida nagu ei olegi. Märkimist väärib ehk vaid üks vahejuhtum eelmisest nädalast, kui sattusin peale tööd läbi vanalinna kodu poole jalutades laupkokkupõrkesse ühe ajudeta jalgratturiga. Siin on neid igal pool pagana palju. Umbes sama palju, kui Ivan Orava tapeedi all omal ajal kommunistide nuhke oli, kes prussakate kombel rabinal põrandale kukkusid, kui vapper vabadusvõitleja neile putukamürki piserdas. Seega peab pidevalt üsna ettevaatlik olema, et tahtmatult üle kõnniteel asuva joone rattateele ei komberdaks. Minuga just nii juhtuski. Olin tol päeval töölt tulles päris heas meeleolus ja mõtlesin isekeskis häid mõtteid, kui ühtäkki avastasin, et vasakult läheneb keskmisest kiirema hooga keegi jalgrattur. Pidasin targemaks mitte rapsima hakata ja seisin paigal, et tema kui kiiremini liikuv objekt, saaks valida, kummalt poolt ta must mööduda tahab. Selleks oli tal piisavalt aega ja ka ruumi. Mina ei tea, mis otsaga tema küll mõtles, aga lenkse keerata ta igatahes ei suvatsenud ja nii ta mulle otse sisse sõitiski. Hea oli, et ta vähemalt ei unustanud, kus pidurid asuvad. Vastasel korral oleks see kokkupõrge meile mõlemale päris valusaks osutunud. Olles kumbki end paari sekundi jooksul kogunud ja veendunud, et kõik on korras, vahetasime mõned teravamad repliigid ja läksime kumbki oma teed, üks meist liiga kiiresti sõitvaid reageerimisvõimetuid rattureid kirudes ja teine hajameelseid välismaalastest jalakäijaid siunates. Enda kaitseks pean mainima, et kaks õnnetust ligidalt pealt näinud kohalikku leidsid, et mul oli õigus ja kirusid jalgratturit minuga samas taktis. Lõpp hea, kõik hea! Loodan, et sügise saabudes ja ilmade jahenedes muutub ka jalgsi liiklemine ohutumaks. Igatahes üritan edaspidi tähelepanelikum olla.

Nii palju siis elust Mainhattanil!

Möödunud nädalavahetusel käisin aga taas Luksemburgis. Ei saa sellest paigast ma üle ega ümber. Sel korral oli mul kavas minna vaatama Bascharage´is toimunud IDSF (rahvusvaheline tantsuspordi liit) Openit nii amatööridele kui proffidele. Võistlus oli kõrgetasemeline (kui korralduslik pool teatud osas tähelepanuta jätta) ja paare oli kokku tulnud nii ümberkaudsetest kui ka kaugematest maadest. Minu jaoks muutis asja eriti põnevaks see, et proffide leeris osales ka mu siinne endine treener, kel hiljuti Venemaalt omale sobiv partner leida oli õnnestunud. Olenemata sellest, et nad vaevalt pool aastat alles tõsiselt trenni on teinud, ja et minu arvates nad platsil kõige silmapaistvamalt ei säranud, võitsid nad selle võistluse siiski ära (Ladina-Ameerika tantsudes). Ju siis kohtunikud nägid neis midagi sellist, mida minu silm sellisel tasemel enam ei suuda eristada. Mõistagi olin selle üle ütlemata rõõmus ja hõiskasin "Hurraa!!!!". Kahjuks ei osanud asjade sellist kulgu hinnata aga publikus viibivad itaallased, kes millegipärast olid arvamusel, et võistluse oleks pidanud võitma üks nende paaridest, keda aga kohtunikud teise koha vääriliseks pidasid. Ma ei olnud varem ühelgi tantsuvõistlusel kogenud sellist asja, et publik autasustamisel esimese koha saanud paarile "buuuuuuuuuu" teeb ja vilistab. Piinlik oli, ausõna! Eelkõige nende enda pärast, et nad väärikalt kaotada ei osanud. Ei ole mingi saladus, et võistlustants on iluuisutamise kõrval üks subjektiivsemaid spordialasid ja tollipulga abiga võitjat kahjuks selgitada ei ole võimalik. Samas, isegi juhul, kui tunned, et kedagi on koheldud ebaõiglaselt, tuleks kohtunikekogu otsust siiski austada. Iseäranis olukorras, kus võit ei olnudki eriti napp. Selline see võistlustants kord juba on, tean seda väga hästi ka omast kogemusest.

Võistluse selline lõpp üldkokkuvõttes minu meeleolu siiski ei rikkunud. Juba saali sisenedes ja tuttavat juukselaki ning isepäevituva kreemi lõhna tundes voogasid minusse igast august mälestused möödunud aegadest, kui ka ise sai selle virrvarri keskel oldud. Ilusad ajad olid need... Mõtlesin selle peale veel järgmise päeva õhtulgi, mil juba tagasi Frankfurti sõitsin ja autoaknast paistvaid ning viimases päikesesvalguses kumavaid mäenõlvu imetlesin.

Tööst ja ka mitte tööst

2010-09-13T15:57:00.003+02:00

Nüüd on siis juba kaks nädalat frankurdielu elatud ja eluvaim on endiselt sees. Tööpäevad on kulgenud suhteliselt üksluiselt, vaheldudes paari koolitusega, mida olen olnud sunnitud läbima. Silmaringi avardamiseks on see kõik muidugi kasulik, aga vahel tõrgub mõistus aru saamast, mis mõtet on mul õppida mingit programmi kasutama üksnes neljaks kuuks, et see siis taas unustada. Kinnitan endale, et õhkõrn võimalus siiski on, et võib olla mõnel muul ajal ja kuskil mujal osutuvad need teadmised vajalikuks. Sest olgugi, et kohtus sarnaseid tööriistu ei kasutata, pole ma ju sinna tooli külge kümnetollistega naelutatud, mis takistaks mul sobival juhul kuhugi edasi liikuda, kus neid teadmisi aga vaja võib minna. Eks elu näitab, kui õige aeg käes on. Igal juhul lootus kustub ikka viimasena!:)

Töö sisulise küljega olen juba põgusalt tutvust teinud ja mõistnud, et võrreldes kohtus tehtavaga on see siin ikka hoopis erinev. Seetõttu tunnen ühest küljest, et minu seniste teadmiste ja oskuste juures ei ole siin minust veel nii suurt abi kui tahaks, aga teisest küljest jällegi saan kogemusi, mida edaspidi hea rakendada. Ja loodan, et ehk õpin kiiresti ning suudan ka siinsesse töösse selle lühikese aja jooksul oma maksimaalse panuse anda.

Nädalasisene tööst vaba aeg on põhiliselt kulunud linnaga tutvumisele ja sotsiaalsete tugipunktide avastamisele. Olin unustanud, kui kaua võttis mul Luxembourgis aega, et kogu süsteem piisavalt tuttavaks saaks, et end lõpuni kindlalt ja turvaliselt võiks tunda. Frankfurdi osas see töö mul veel kestab, sest linn on ju Luxembourgist teadupärast oluliselt suurem ning ka arusaam maailma asjade toimimisest veidi erinev. Samas on see ka omajagu põnev, kui avastad, et kõik ei pea tingimata nii käima nagu Tallinnas või Luxembourgis või kus iganes mujal maailma nurgas. Toon ühe näite ka! Nimelt ei ole ma oma senise elu jooksul kordagi veel kohanud sellist võimalust, et oma lõunapajuki eest saab maksta oma töötõendiga. Siin see aga just nii on! Laed eelnevalt vastavas aparaadis endale sobiva summa kaardile ja siis muudkui käristad, kuni jagub. Asja teeb veidi keeruliseks see, et erinevates söögikohtades kehtib erinev saldo. Ehk et kui on soov vahelduseks kuskil mujal süüa, pead igas kohas eraldi summa kaardile kandma ja siis meeles pidama, milline saldoseis kuskil sööklas parasjagu on. Kaart on mõistagi üks! Aga see-eest kõikvõimas:) Tõe huvides olgu öeldud, et neid erinevaid kohti, kus töötõendiga maksta saab, on minu teada kolm.

Nädalavahetustel olen seni tagasi Luksi sõitnud. Osalt seetõttu, et ei viitsinud kohe esimesel korral kõiki vajalikke asju siia kaasa vedada ja osalt seetõttu, et oma voodis on ikka parem magada kui kuskil hotellis, olgu see madrats hotellis nii kiidetud kui tahes. See on fakt!

Uued väljakutsed

2010-09-01T23:02:00.004+02:00

Eelmisel aastal umbes samal ajal, kui olin sunnitud oma autost loobuma, pidasin plaani, et panen kinni ka oma Luxembourgi spordiklubi kaardi. Kõik selle keti klubid asuvad minu jaoks ilma autota minnes väga ebamugavates kohtades ja seega jäid mu külastused neisse üha harvemaks. Laisk, nagu ma olen, jäi see mul siiski tegemata. Eile olin selle eest endale siiralt tänulik, sest kui õhtul Frankfurti jõudsin ja naabruskonnaga põgusalt tutvust sobitasin, avastasin, et sama keti spordiklubi asub minu elupaigast ca 200m kaugusel. Käisin kohe uurimas, et kas saan oma Luksi kaardiga ka neile sisse. Selgus, et muidugi saan! Ma ei usu praegu ise ka, et seda ütlen, aga teen südame kõvaks ja ütlen siiski: "Elagu korporatsioonid ja ketibisnis!":) Olles üksi esimest päeva suures linnas, ees ootamas neli kuud suhtelist teadmatust, on ikka väga meeldiv avastada tuttav koht, kuhu saad õhtuti mõnusalt aega veetma minna!

Jah, alates tänasest kuni aasta lõpuni elan ja töötan Frankfurt am Mainis, kuhu mu praegune tööandja mind kogemusi hankima saatis. See võimalus avanes minu jaoks igas mõttes väga õigel hetkel, kuna viimased kaks aastat on möödunud suhteliselt sügavate mõõnade saatel ja läbi suurte pingutuste. Seega on see vahelduseks väga hea värskendus!

Täna oli siis esimene tööpäev. Ajasin hommikul ülikonna selga (ma ei ole juba kuus aastat tööl ülikonnaga käinud) ja ca kümneminutilise trammisõidu järel olingi kohal. Fuajees ootas veel terve ports uusi alustajaid (nagu tõeline 1. september), et neile õige uks kätte juhatataks. Kõik kenasti dresscode´i kohaselt ülikonnastatud või kostüümitatud ja valmis hakkama üheks paljudest mutritest selles suures masinavärgis. Enamus päevast möödus erinevaid tutvustavaid ettekandeid kuulates ja edaspidiseks tööks vajalikke halduslikku laadi toiminguid tehes, nagu ikka esimesel päeval. Ei midagi iseäralikku. Vahetult enne tööpäeva lõppu avastas mu siinne ülemus, et täna algas linnas iga-aastane Rheingau veinifestival. Tundus igati sobilik sealt läbi käia ja esimese päeva puhul klaasike rieslingut omale lubada. Ühtlasi nägin ära ka Frankfurdi südame ja sõin ühe grillvorstisaia, et kogu krempel ikka täiuslik oleks:) Ei tea ise ka, miks, aga ma ei olnud varem Frankfurdis käinud. Millegipärast on mul kogu aeg olnud mulje, et ega siin peale lennujaama ja rahanduskeskuse nagu midagi muud polegi. Nüüd aga on mul hea meel tõdeda, et päris nii see siiski ei ole. Esmamulje Frankfurdist on, vastupidi kardetule, olnud väga positiivne. Ja mis ei ole vähem oluline: minust on taas saanud pintsaklipslane ning (jällegi vastupidi kardetule) see on päris tore!:)

Puhkus Kagu-Aasias, vol 2: teekond Laosesse

2010-08-11T00:44:00.003+02:00

Kui Hongkongis veetsin ma oma päevad peamiselt üksi ringi tuiates, siis edasi pidi mu reis kulgema juba suuremas seltskonnas. Nimelt olin kokku leppinud kohtumise Hongkongi lennujaamas Erki ja Anneliga, kes saabusid Istanbulist, mis - nagu nende muljetest selgus - on samuti külastamist vääriv koht, seda iseäranis siis, kui on suuremat sorti isu kebabi järele:) Tore oli pärast üksi suures linnas veedetud päevi taas tuttavaid nägusid kohata. Eriti veel kodust nii kaugel olles.

Bangkokist Vientiane´i

Hongkongist viis meie ühine õhutee meid Air Asia tiivul Bangkokki, kus ma varem ei olnud käinud. Lennujaamast välja astudes tabas mind Tansaania ja Maldiivide reisist tuttav troopiline kuumus, mis Hongkongi jahedust silmas pidades oli ütlemata meeldiv. Vähemalt seni, kuni riided seljas veel kuivad olid ja keel janu tõttu kurgulakke pikemaks ajaks kinnituda ei tahtnud. Esmamulje Bangkokist ja Khao San Roadist, mille vahetus naabruses meie öömaja asus, oli päris hoomamatu ja ehmatavgi. Harjuda kogu selle meluga ei jõudnudki, sest Bangkok ei olnud meie reisi peamine sihtkoht ja seetõttu sinna pikemalt jääda me ei kavatsenud. Tiirutasime sihitult Khao San Roadil ja selle ümbruses, mekkisime kohalike kokkade pakutavat toitu ning kastsime keelt rohke külma õllega, et ikka oleks, mida higistada.

Lisaks niisama olesklemisele olime võtnud nõuks Bangkokis aja veidi maha võtta, et edasise reisi täpsemad koordinaadid paika panna ja vajalikud administratiivsed toimingud teha. Nagu ma oma eelmise postituse alguses juba märkisin, oli üldine mõte väisata Myanmari, kuhu sisenemiseks meil aga viisat ei olnud. Olime ses suhtes üsna muretud, kuna olles asja eelnevalt veidi uurinud, tuginesime Lonely Planetis sisaldunud teabele, mis andis mõista, et Bangkokis saab selle asja turismibüroode vahendusel väikse vaeva ja mõõduka tasu eest korda ajada. See oli aga viga! Selliste riikide puhul nagu Myanmar ei saa kunagi milleski lõpuni kindel olla. Nimelt selgus Bangkokis, et Myanmari valitsus on oma poliitikat muutnud ja iga kahvanägu, kes tahab nende riiki siseneda, peab personaalselt oma tagumendi saatkonda ajama. Turismibüroo tädid teatasid, et eeldusel, et viisataotlus rahuldatakse, võtab selle menetlemine vähemalt kolm tööpäeva. "Pole hullu", mõtlesime meie, kuni avastasime, et järgmine päev oli pühapäev ja pealegi oli ju jõulude ja aastavahetuse vaheline aeg. See aga tähendas, et isegi riigis, mis ametlikult jõule ei tähista, võib asjaajamine oluliselt kauem venida. Ja venibki, nagu kinnitasid justkui ühest suust kõik turismibürood, kust abi otsimas käisime. Meie entusiasm Myanmari mineku osas hakkas ühtäkki välgukiirusel kahanema, sest meil ei olnud mingit soovi nädal aega Bangkokis veeta. Kuivõrd Erki on Tai varem juba risti-põiki läbi käinud, ei erutanud meid ka mõte seniks kuhugi Tai piires sõita, kuni Myanmari viisa korda aetakse. Pidasime kiire kriisikoosoleku ja leidsime ühiselt, et parim lahendus on sel korral Myanmari minekust (ja ühtlasi ka varem broneeritud lennupileteist) loobuda ning selle asemel hoopis Laosesse minna.

Mõeldud, tehtud! Parimaks võimalikuks viisiks Laosesse jõuda oli esiteks lennata Nok Airi teenuseid kasutades Tai kirdeosas asuvasse linna nimega Udan Thani, kust siis bussiga edasi Laosesse sõita. Võrreldes Tansaanias kogetud bussisõiduga, ei olnud sel korral väga vigagi. Rahvast oli bussis küll üksjagu, kuid sõit ei olnud õnneks liiga pikk ja üksteise otsas nühkimist oli seega mõnevõrra kergem taluda. Pärast Mekongi jõe ületamist, mis on Tai ja Laose piiriks, aeti kõik viisa saamiseks ja nägudekontrolliks mõistagi välja. Viisa saime kenasti aetud, kuid meie näod jäid seekord kontrollimata. Seisime parajasti passikontrolli järjekorras, kui ühtäkki pöördus meie poole keegi ametniku välimusega meesterahvas ja pakkus küüti, mõistagi tasu eest, Laose pealinna Vientiane´i. Too ametnik tundus olevat mingi tähtis tegelane, sest ta marssis seal üsna vabalt edasi-tagasi, otsustav nägu peas. Vähemalt jäi mulje, et tegemist ei olnud mingi suvalise pätiga, kes meil labaselt nahka üle kõrvade tahab tõmmata. Pidasime sellise ootamatu ja üsnagi veidra pakkumise peale omavahel mõni hetk nõu, kuulasime ära, mis oli öelda kõhutundel, ja võtsime siis selle pakkumise vastu. Edasi toimus kõik kui nõiaväel. Eelnimetatud ametnikuhärra juhatas meid kenasti järjekorrast ning ühtlasi ka passikontrollist mööda ja jättis meid kohe-kohe saabuma pidavat mikrobussi ootama. Nii ei saanudki keegi teada, et me tol päeval tollest piiripunktist riiki sisenesime. Kummaline, kas pole? Aga nii need asjad sealkandis juba kord käivad, imesta palju tahad. Tuleb vaid vooluga kaasa minna, säilitades samas igaks juhuks valvsuse, et soovimatutesse sekeldustesse mitte sattuda. Meil läks seekord hästi. Mikrobuss saabus peagi ja lühikese sõidu järel olimegi Vientiane´is.

Puhkus Kagu-Aasias, vol 1: Hongkong

2010-02-11T17:31:00.010+01:00

Et kõik ausalt ära rääkida, nagu oli, pean ma alustama sellest, et esialgne reisiplaan nägi ette Hongkongi, Myanmari ja Tai külastamist. Luksemburgist väljuma pidin 21. detsembril 2009 ja naasma järgmise aasta 17. jaanuaril. Miks kõik aga täpselt nii ei läinud, seda teab vaid kõigevägevam ja võib-olla ka Bilbo Baggins, kes on öelnud, et: "It's a dangerous business going out your door. You step onto the road, and if you don't keep your feet, there is no knowing where you might be swept off to." Ja õigus tal on!

Esimene tõrge tekkis kohe juba 21. detsembril. Mäletatavasti möllasid sel perioodil igal pool Euroopas lumetormid, mis seiskasid lisaks tavaliiklusele ka lennuliikluse. Istudes kodu ukse ees taksosse, et sõita lennujaama, ja teades, et minu lend pidi minema Amsterdami kaudu, oli hinges juba eos üsna suur kahtlus. Ja nii oligi, et lennujaama jõudes selgus kurb tõsiasi, et sel õhtul minu lendu Hongkongi suunas ei toimu. Tegelikult lend toimus küll, aga kuna Amsterdami lennujaam oli rahvast niivõrd punnis, siis Luksemburgist ühtegi inimest, kelle lennu lõppsihtkoht ei olnud Amsterdam, pardale ei lubatud. Kardeti, et jätkulend võib hilineda või sootuks ära jääda ja seega lihtsalt ehku peale ühtegi inimest lennujaama juurde ei tahetud lasta. Otsus oli lõplik ja edasikaebamisele ei kuulunud. Sain pärast mõningast ootamist teada, et lend toimub järgmisel hommikul läbi Frankfurdi. Lennukompaniiks KLM-i asemel Cathay Pacific. Mõtlesin, et hea seegi, sest viimati mainitud kompanii teeb teeninduse osas KLM-ile igast asendist pika puuga ära. Korjasin siis oma kodinad kokku ja istusin jälle taksosse, et koju tagasi sõita. Ei hakka siinkohal kirjeldama emotsioone, mis mind tol hetkel valdasid. Seda võib vast igaüks ise ka elavalt ette kujutada. Olukorrale lisas vürtsi veel asjaolu, et kodune külmkapp oli ju enne nii pikka reisi korralikult tühjaks tehtud ja õhtusöögiks ega hommikusöögiks midagi võtta polnud. Meel morn, jäin järgmist hommikut ootama.

Õnneks edasi laabusid asjad üsna sujuvalt ja peagi astusingi elus esimest korda Hongkongi pinnale. Olin Lonely Planeti raamatu abiga linna üldjoontes endale arusaadavaks teinud ja seega erilist üllatust ei olnud. Pealegi on Hongkong reisikogemusega inimese jaoks niivõrd tsiviliseeritud koht, et seal vist ongi üllatustele üpris vähe ruumi. Vähemalt juhul, kui kasutada kindlaid marsruute ja transpordivahendeid. Veetsin seal kokku 5 päeva ja pean tunnistama, et esmamulje linnast mulle väga ei meeldinud. Suurlinn nagu suurlinn ikka koos kõige selle juurde kuuluvaga - kõrged ehitised, miljonid kuhugi tormavad inimesed ning tüütud tänavakaupmehed, kes pakuvad sulle üsna ahistaval moel kõiksugu erinevaid teenuseid ja asju müügiks. Pikapeale harjub selle kõigega loomulikult ära ja kui on piisavalt aega, et koos linna rütmiga hingama õppida, on Hongkong kindlasti koht, mida tasub külastada. Hotelli, kus neil päevil peatusin, olin omale valinud Hong Kong Islandile (erinevalt trip.ee foorumis üldiselt soovitatust), mis on üle lahe asuva Kowlooniga võrreldes oluliselt rahulikum ja minu jaoks seetõttu ka meeldivam piirkond. Kowloon koos oma kuulsa Nathan Roadi ja kõrvaltänavatel asuvate tänavaturgudega on muidugi põnev, aga samas ka jube väsitav. Seetõttu arvan, et tegin hotelli valikul õige otsuse. Päevad Hongkongis möödusid linna peamiste vaatamisväärsustega tutvudes, niisama siin-seal aega surnuks lüües ja end tavalisest oluliselt pikema ja suuremana tundes. Mõistagi ma nende viie päeva jooksul kohaliku kultuuri eripäradesse süviti ei jõudnud sukelduda (kui välja arvata üks lõunasöök ühes kohalikus hiina einelauas, kus pidin minuga ühte lauda pandud kahele tegelasele oma algelisi pulkadega söömise oskusi paratamatult demonstreerima, ise samas piinlikkust tundes), kuid arvan, et mingi üldise pildi sain küll. Peamised märksõnad, mis mulle mällu jäid, on "kõrge", "kitsas" ja "teise inimese personaalse ruumiga mitte arvestamine". Lisamõõtme kogu üldisele Hongkongi elamusele andis aga see, et tutvusin kahe Nepali päritolu tüübiga, kes peavad seal äsja avatud baari, kuhu kohe esimesel õhtul Soho linnaosas niisama ringi uidates täiesti juhuslikult sisse astusin. Kuna nad olid väga sõbralikud ja jutukad, käisin sealt baarist igal õhtul läbi, et niisama juttu puhuda ja maailma asjade üle arutada. Tore mälestus jäi! Arvan, et läheksin sinna võimalusel tagasi küll.

Pisikese ülevaate Hongkongis veedetud päevadest piltide näol leiad siit!

Pakitud, lõigatud ja valmis minema

2009-12-20T23:09:00.001+01:00

Asjalood kujunesid selliseks, et sel aastal veedan jõulud ja aastavahetuse Kagu-Aasias. Teele asun homme õhtul. Kus täpsemalt viibin ja mida seal ette võtan, sellest räägin lähemalt hiljem, kui tagasi olen. See saab aga olema alles millalgi jaanuari lõpus. Seniks soovin toredat talvist pööripäeva ja lahedat aastavahetust!

Põllumehed Kirchbergis

2009-10-19T21:45:00.001+02:00

Tänast päeva alustati Luxembourgis tegelikult juba mitu päeva tagasi. Õigemini alustati ettevalmistustega tänaseks päevaks, sest täna kohtusid siin Euroopa Liidu põllumajandusministrid ja neid olid lubanud “tervitama” tulla põllumehed nii Luksemburgist kui ka naaberriikidest. Eelmine ministrite ja põllumeeste vaheline kohtumine tõi endaga kaasa keskmiselt suuremat segadust terves linnas ja seetõttu võeti tänast aktsiooni täie tõsidusega ja veidi ehk isegi liiga tõsiselt. Kuidas muidu seletada Euroopa Kohtu turvaosakonna koostatud ohutuseeskirja, mille üks punkt oli “Aknaid mitte avada ja tänavale provotseerima mitte minna!” Olen kindel, et minu 21. korruse aknani ei suuda kivi visata isegi Värnik. Aga noh, parem karta kui kahetseda, nagu vanasõnagi ütleb. Ja et ei läheks nii nagu Tallinnas Solarisega läks, üritatakse siin kõiki stsenaariume eelnevalt peensusteni läbi mõelda, et ei peaks tagantjärgi kukalt sügades tark olema ja möönma, et ups, läks vist veidi nihu jah.

Ühesõnaga, tänaseks päevaks oli Kirchbergi linnaosa liiklusele põhimõtteliselt suletud. Õppetööd siinses Euroopa koolis ei toimunud ja ka kohalik kaubanduskeskus oli oma uksed varakult barrikadeerinud. Tänavad olid tühjad ja liikusid vaid üksikud masinad, mille juhid ilmselt külma ilma tõttu siiski jalgsi tööle minna ei soovinud. Väga hea ja rahulik oli ses hommikuses karguses tööle jalutada ja tunda tunnet, mida võis tunda Palle, kui ta üksi maailmas oli.

Selles Kirchbergi piirkonnas, kus ministrid kokku said (ja mille vahetus läheduses ma elan), võeti kasutusele isegi okastraadiga teetõkked, mis paigaldati juba eile õhtul ja mille taga täna valvasid kivinägudega märulipolitseinikud ning veekahurid. Operatiivselt sai toimuval silma peal hoida L´essentieli vahendusel, kuid põlevate autokummide tomu paistis kenasti ka mu kontoriaknasse ära ja tekitas soovi üritust lähemalt vaatama minna. Kui tööpäev läbi sai, võtsingi ette väikse jalutuskäigu sündmuste südamesse, et näha, mis toimub. Kui kohale jõudsin, liikusid osad traktorid ja piketeerijad juba tagasi linna suunas ning oli näha, et pingelisemad hetked olid seks korraks juba möödas. Auchani ukse ette oli jäänud trügima veel sadakond traktorit ja pundi kaupa piketeerijaid siin ja seal, kes ka omi viimaseid autokumme ja põhupakke suhteliselt rahumeelselt põletasid. Kõik tundus kontrolli all olevat. Märulipolitseinikudki olid oma kilbid maha toetanud ja ajasid niisama omavahel juttu, hoides ühe silma toimuva suhtes siiski veel teravana. Tegin mälestuseks paar pilti ja keerasin suuna kodu poole.

P.S. Eesti kohaliku omavalitsuse volikogu valimiste kohta ei ütle ma muud, kui et rahvas väärib oma valitsejaid!

JAIL

2009-09-21T23:03:00.001+02:00

Käisin ükspäev Coque´is ujumas ja avastasin seal vastuvõtulaua lähedal asuvalt riiulilt täiesti juhuslikult ühe brošüüri, mis äratas minus miskipärast keskmisest suuremat huvi. Lähemal uurimisel selgus, et tegemist on kavaga, mis tutvustab Luxembourgis sügiskuudel toimuvaid jazz-kontserte. Sealt ka lühend JAIL ehk Jazz in Luxembourg. Päris põnevaid kogunemisi võib sealt leida minu arust. Ühel juba käisin ka, möödunud reedel. Jäin väga rahule ja ilmselt ei jäänud see viimaseks korraks. Eriti huvitav tundub mulle selle kontserdiseeria juures asjaolu, et osad neist toimuvad kohe pärast tööpäeva lõppu niiöelda after work üritusena ja mõned pühapäeviti brunchi ajal. Polegi varem pühapäeva ennelõunal elusat jazzi kuulamas käinud. Elagu Luxembourg!:)

Fotopeatus

2009-09-06T20:54:00.001+02:00

Mind on juba pikemat aega vaevanud see, mida teha üksikute fotodega, mis kuhugi galeriisse ei kuulu, kuid mida tahaks siiski ka teistele näidata. Siin blogis neid reisi- ja muude juttudega läbisegi avaldades muutub kogu kupatus mu enda jaoks liiga segaseks ja koormatuks. Seega otsustasin, et on vaja mingit selgemat formaati. Proovisin nii ja proovisin ka naa, kuid ikkagi tundus kõige mõistlikum variant selliste fotode jaoks eraldi blogi luua. Kuna ma pildistan enamasti kõike, mis mind ümbritseb ja minu arvates jäädvustamist väärib, siis peenemaks kui lihtsalt fotoblogi ma seda lehte liigitama ei hakka. Lisan sinna uusi pilte vastavalt sellele, kuidas neid juurde tuleb. Enda kogemus näitab, et nädalas korra ikka midagi objektiivi ette jääb. Nii et kui huvi on, siis võid aeg-ajalt hetkeks või paariks peatuda Fotopeatuses. Eks näis, mis sest asjast saab.

See, et ma piltide jaoks uue blogi püsti panin, ei tähenda, et ma siinset enam ei täienda. Jätan selle pigem reiside ja muude huvitavamate sündmuste verbaalseks kirjeldamiseks ja niiöelda väravaks teistesse teemadesse.

Sedasi siis!

Nädalavahetus Prahas

2009-09-04T22:20:00.002+02:00

Möödunud kolmel aastal on olnud nii, et oleme käinud sõpradega Alsassis veinireisil ja tutvunud erinevate meistrite töökodades uuema toodanguga. Sel aastal kujunes aga nii, et veinireisist sai hoopiski õllereis. Sihtkohaks valisime Praha, mis jääb kenasti Luksemburgi ja Eesti vahele. Noh et keskpõrandale kokku või midagi sarnast. Ma ei olnud enne Prahas käinud ka ja seega oli möödunud nädalavahetus väga põnev igas mõttes!

Kui klõpsad pildile, satud teiste sel reisil tehtud piltide juurde. Katsetasin seekord huvi pärast erinevaid filtreid. Antagu see mulle andeks!

Ootamas

2009-08-27T18:23:00.002+02:00

Siesta

2009-08-23T21:57:00.002+02:00

Vana maja Metzis

2009-08-21T16:19:00.002+02:00

Ostuhullus

2009-08-20T09:12:00.002+02:00

Ühel hommikul teel tööle

2009-08-17T20:50:00.002+02:00

Nurgal

2009-08-13T18:29:00.003+02:00

Teekonnakaart

2009-08-09T12:36:00.002+02:00

Lisan veel ka läbitud teekonna kaardi!

New York

2009-08-05T21:26:00.005+02:00

Järgmisel päeval liikusime edasi New Yorgi poole, kuhu oli üpris pikk maa ja ees ootas terve päev kiirteed. Õhtuks New Yorki jõudes oli tagumik üsna lapik ja organismis domineeris tugevalt istmemaitse. Õnneks öömaja eest meil muretseda ei olnud vaja, sest lahked sõbrad võtsid meid neiks päeviks kostile. Pean ausalt tunnistama, et New York linnana mus esimesel kohtumisel erilist vaimustust ei tekitanud. Arvan, et kui meil seal sõpru ees poleks oodanud, kes meile paremaid meelelahutuskohti tutvustasid, oleksin ses linnas isegi pettunud olnud. Põhjuseks peamised märksõnad linnapildist: kitsas, pime, tuuline, lärmakas, depressiivne. Loomulikult on New Yorgil oma võlu olemas ja ma ei ürita siin seda kuidagi kahandada, aga minu aus mälestus sellest linnast jäi just selline. Võib-olla on asi ka selles, et olin ootused iseeneses liiga kõrgeks kruvinud ja reaalsus ei suutnud neid lootusi päris lõpuni täita. Mine tea!

Igatahes, see, et New York mulle linnana väga sügavat muljet ei jätnud, ei tähenda, et meil seal igav oleks olnud. Oh ei, hoopis vastupidi. Tegevust jagus hommikust õhtuni ja vastupidigi. Üldiselt kujunes meie aeg seal nii, et päevasel ajal, mil teised tööl olid, tuiasime Intsuga mööda linna ringi, tallad rullis, ja pühendusime peamiselt kaubandusele. Õhtuti tutvusime aga kohaliku eestlaste kogukonna saatel New Yorgi paremate restoranide ja baaridega. See viimasena mainitud tegevus lisas New Yorgi kahtlasevõitu pakendile mõnusalt sooja ja hubase sisu, ilma milleta (nagu ma juba alguses märkisin) poleks seal veedetud ajal pooltki sellist väärtust olnud. Selle eest Martinile ja Minnale ning teistele asjaosalistele ka mõistagi suur tänu!

New Yorgiga meie kuulsusrikas roadtrip Intsuga ka lõppes. Tagantjärgi mõeldes oli see igati huvitav ettevõtmine. Kuigi sellise reisiformaadi juures jääb aega ühe koha peal süvenemiseks ehk pisut väheseks, lisasid need päevad minu reisipagasisse hulganisti uusi ja põnevaid kogemusi ning telefoniraamatusse uusi kontakte. Möönan ka, et kuna suurema osa neist sissekannetest siin blogis kirjutasin suure ajalise nihkega, jäid osad huvitavad seigad avaldamata. Aga mis siis. Võib olla nii ongi parem. Sest kui tekitasin oma käimistega selle piirkonna vastu huvi, siis on igaühel endal võimalus sinna minna ja kõike oma silmaga näha ning näpuga katsuda.

Tegin kogu reisil pilti ka:) Kui viitsid, siis vaata neid siit!

Cape Cod

2009-07-19T22:15:00.005+02:00

Cape Codile jõudnud, tegime esimese peatuse linnas nimega Hyannis. Lonely Planet kirjeldab seda lõbusa ajaveetmise paigana, kus peaks tegevust jaguma nii noorele kui vanale. Ei tea midagi! Meie tipphetk Hyannises seisnes selles, et meile keelduti serveerimast õhtusööki koos pindi inglise õllega, kui me ei esita passi. ID-kaart nimelt ei ole USAs mingi dokument, vaid lihtsalt tükk plastikut, millega võid vajadusel jogurtit süüa või auto aknaklaasilt jääd kraapida. Püha viha täis, lonkisime tagasi motelli passi järele ja lubasime endale, et sinna pubisse me tagasi ei lähe! Kuna aga me mingit mõistlikumat kohta ei leidnud, olime siiski sunnitud saba jalge vahele tõmbama ja sinna naasma. No hea küll, väike löök uhkuse pihta, kuid kõhu saime siiski täis ja selle pindi õlut ka, mida tahtsime. Võinuks ka hullemini minna:)

Hyannisest edasi liikusime järgmisel päeval. Suunaks võtsime Cape Codi põhilise magneti Provincetowni, mida tuntakse kui kohalikku gay-pealinna. Vähemalt niimoodi kirjutas meile Lonely Planet, mida toetas Indreku varasem kogemus ja kinnitas enda vahetu kogemus. Nimetatud tõsiasja mitte arvestades meenutas linn ise mulle veidi Sigtunat, mille vallutamisest eestlaste poolt ma just eile lugesin (Ain Kalmuse ajaloolise triloogia esimene osa pealkirjaga Jumalad lahkuvad maalt). Selline armas, peamiselt puitehitistest koosnev linnake mere ääres poolsaare tipus. Tuiasime õhtul rannas (mis on seal väga muljetavaldavad), lootes näha ilusat loojangut ja panime tähele, et lained tõid kaldaäärsesse vette hulganisti mingeid pisikesi kalu. Neid kalu olid omakorda jahtima tulnud mõõdult pisut suuremad makrellid, keda omakorda pidasid silmas vee kohal tiirlevad kajakad ja aeg-ajalt pead veest välja tõstev hüljes. Väga huvitav otseülekanne looduse toiduahelast. Neid samu makrelle viskasid lained aeg-ajalt ka rannale, kust nad omal jõul vette tagasi sipelda ei suutnud. Indrekul läks kohe ideetuluke põlema ja ta tegiettepaneku sealsamas rannal neid makrelle praadida. Gaasipliit oli meil ju autos olemas ja kui toit iseenesest “lauale” hüppab, oleks olnud kohatu võimalust mitte kasutada. Mõeldud, tehtud! Korjasime mõned kalad kokku, Ints lasi oma kokanoal välkuda ja varsti olidki kalad pannil. Tagantjärele meenutades need makrellid mingit gurmee-elamust küll ei pakkunud, aga kogemus oli igatahes huvitav.

Portland, Maine

2009-07-19T17:45:00.002+02:00

Lonely Planet iseloomustab Portlandi kui Maine´i osariigi kultuuripealinna. Tõepoolest, lisaks sadamale on sinna linna kogunenenud hulganisti kunstnikke oma vahvate väikeste poodidega ja galeriidega, kus pakutakse nii ostmiseks kui niisama silmailuks igasugust isetehtud kraami. Mõistagi ei puudu Portlandis ka omapärased pubid ja restoranid. Kõik see kokku moodustab päris vahva boheemlasliku koosluse. Ja kes oleks sobinud paremini sellesse keskkonda kui meie Intsuga - kaks vagabondi, kes olid just saabunud ürgse looduse keskelt, otsides tsivilisatsiooni ning sellega kaasnevat pisut dekadentlikku meelelahutust. Esialgu plaanisime seal veeta ühe öö, et siis oma teekonda mööda rannikut lõuna poole jätkata, kuid Portland avaldas meile niivõrd suurt muljet, et otsustasime New Yorki plaanitud ajast ühe päeva ära napsata ja Portlandi selle võrra kauemaks jääda. Ilm sel ajal kahjuks suurem asi polnud, kuid me ei laskund end sellest eriti morjendada ja suunasime oma energiateraviku tubastele tegevustele. Ja neid jagus küllaga!

Kui nüüd ausalt tunnistada, oleks tahtnud Portlandis kauemgi rippuda ja kohaliku eluoluga paremini tuttavaks saada. Aga selline see roadtripi iseloom kord juba on, et kui ei taha ühe korraga meeletult pikki otsi sõita, tuleb end siiski mõistlikus edasiliikumistempos hoida. Nii siis suundusimegi pärast kolme päeva Portlandiga tutvumist edasi lõuna poole, kus meid pidi ootama Cape Cod.

Cape Breton Island

2009-05-14T23:27:00.011+02:00

Nova Scotia kirdepoolseim tipp kannab nime Cape Breton Island. Nagu nimi isegi ütleb, on tegemist saarega. Selle saare põhjaosale teeb tiiru peale looduskaunis tee, mida rahvasuus kutsutakse Cabot Trailiks. Vaat selle sama tee läbimine meie peamiseks eesmärgiks neil päevadel oligi. Kui raamatutes kirjutatakse, et see on väga kaunis paik maailmas, siis peab tunnistama, et nad ei valeta. Isegi praegusel aastaajal, mil ilmad veel matkamist eriti ei soosi ja mil vaalad ujuvad kaugemates vetes. Kiirelt vahelduv ilm muudabki asja huvitavamaks ja saab näha sellist Cape Bretonit, mida tavaliselt turistid ei näe.

Alustasime oma teekonda Pleasant Bay´st, kus leidsime päris hubase motelli. Uurisime maad ka selle kohta, mismoodi oleks võimalik mõnele lobsteripaadile pääseda, et näha oma silmaga, mismoodi neid siis tegelikult püütakse. Pleasant Bay on väike kaluriküla ja nii ei tekkinudki erilist raskust üks sõbralik kalur leida. Paraku otsustas ilm tuuliseks pöörduda ja nii jäid kõik lobsteripaadid järgmisel hommikul sadamasse. Olime veidi nördinud, kuid mis teha. Ilm oli tõesti karm ja lained üle keskmise võimsad! Sellise ilmaga ei olekski väga merel tahtnud olla. Aga kuna Indrek on hingelt vana merekaru, ei jätnud ta jonni ja rääkis mulle augu pähe sinna kalurikülla hiljem tagasi minna ja uuesti proovida. Mõeldud, tehtud! Tegime tol tuulisel päeval hoopis ühe jalgsimatka ja lootsime, et ehk tuul millalgi vaibub. Hommikul ärgates, matkaks valmistudes ja aknast välja vaadates ei uskunud oma silmi. Mägedes olid puud lumised!!! Öösel olid koos tormiga saabunud ka miinuskraadid ning sooja pesu kandmine sai ühe hetkega tõsiasjaks, sest see matkarada, mille olime eelmisel päeval välja valinud, kulges just nimelt üleval mäe otsas. Pakane oli looduse sel hommikul eriti kauniks muutnud ja matkata oli iseäranis mõnus. I-le pani täpi see, et nägime metsas ka põtra, kes seal vaikselt nohisedes omi asju ajas. Tore oli!

Ilmateade oli lubanud tuule vaibumist ja seekord nad ei eksinud. Väisasime põgusalt ka saare teist kallast kuni Ingonishini ning lõpuks suundusime tagasi Pleasant Bay´sse, kust lootsime ikkagi merele pääseda. Käisime õhtul sadamas luuramas ja meie õnneks toimetaski seal parasjagu üks kalur. Indrek tegi temaga juttu ja nii õnnestuski tal meile järgiseks hommikuks kaks kohta lobsteripaadi pardal reserveerida. Väljasõit oli varakult, kell kuus, mil päike veel mäenõlva tagant ei paistnud. Soe pesu tegi taas oma tööd hästi:) Hommik oli mõnusalt krõbe ja meri rahulik. Töö laeval käis õlitatult. Kast lobsteritega tõsteti tekile, saak võeti välja, uus sööt pandi asemele ja, hopsti, merre tagasi. Ja niimoodi edasi kuni kõik ligikaudu 300 kasti olid tühjaks tehtud ja uuesti merre lastud. Lahe oli asja oma silmaga näha, kuid ise küll igal hommikul sellist tööd teha ei viitsiks. Tundub, et selline rutiin on isegi hullem kui euroametniku oma:) Nii et pean vist õnnelik olema!:)

Selle mõnusa hommikuse aktiviteediga meie reis Cape Bretonile ka lõppes. Vaalu küll ei näinud, kuid pole hullu. Nüüd ongi veel üks põhjus sinna tagasi minna. Parim aeg vaalade vaatamiseks pidi olema suve lõpp. Nii et peab tõsiselt mõtlema, sest seekord jäi meil ka Newfoundlandil käimata ja ka sinna soovitatakse pigem suvel minna kui kevadel.

Tänaseks oleme jõudnud juba tagasi USAsse. Täpsemalt Portlandi. Aga kuna ma ei viitsi hetkel enam kirjutada, siis sellest linnast räägin mõnel teisel korral.

Ah jaa, seda ka veel, et tehnilistel põhjustel ei saa ma praegu pilte siia laadida, kuid kui ükskord koju jõuan, siis panen ka mõned pildid netti üles. Nii et kannatust.

Piirilt Halifaxi

2009-05-12T03:29:00.007+02:00

Et kõik ausalt ära rääkida, pean ma alustama sellest, et eelmises postituses jäi mul märkimata, et sisenemine Kanadasse oli kõike muud kui meeldiv. Jõudsime piirilinna Calais`sse ca poole kümne paiku õhtul ja Indreku varasemale kogemusele tuginedes arvasime, et maksimaalselt 15 minuti pärast oleme üle piiri. Reaalsuses astusime aga Kanada territooriumile veidi pärast kella 23. Suurema osa kulunud ajast ootasime niisama, kuni mingeid pabereid täideti ja meie riiki sisenemise põhjuseid ning muud taustainfot omavahel klappima üritati panna. Nimelt oli piirivalvetädile pikka aega arusaamatu, kuidas on võimalik, et Indrek endale USAs auto ostis, kui ta seal vaid neli kuud elada kavatses. Lõpuks andis ta siiski alla ja lisas meid miskisse visitors listi, mis pidi tema jutu järgi meie jaoks täiesti tasuta olema!!! Me ei osanud ootamatult sülle langenud õnne tõttu esiotsa kohe aitähki öelda. Matsid nagu me oleme:) Igatahes, kui sealt tulema saime, oli esimene mõte, et jääme sinnasamasse ööbima, aga trotsist otsustasime ikkagi edasi sõita. Sobivasse motelli jõudsime Saint Johni linna ligidal ning kell oli seks ajaks jõudnud juba järgmise päeva esimesse tundi tiksuda.

Järgmisel hommikul sõitsime otse lõunasse Halifaxi, mis on siis Nova Scotia pealinn. Arhitektuurilises mõttes linn midagi erakordset ei ole, kuid kõnekalt räägib Halifaxi kohta asjaolu, et seal on Põhja-Ameerika (mandri) linnadest ühe inimese kohta kõige rohkem pubisid:) Nüüd võib siis igaüks ise arvata, mida me seal suurema osa ajast tegime. Igatahes oli päris meeleolukas! Kuna elasime Halifaxis veedetud kolm ööd hostelis, oli ka kultuuriline elamus väga mitmekesine. Ma ei olnud varem hostelis elanud ja võhivõõrastega toa jagamine tundus alguses veidi vastukarva, kuid kokkuvõttes oli kogu see laager seal siiski väga lahe. Täielik rahvaste paabel! Eestlasi me sel reisil siiski veel kohanud ei ole ja selles osas ei olnud ka Halifax mingi erand. Kui välja arvata üks meesterahvas karaokebaarist, kelle isa oli väidetavalt sündinud Tartus, kuid kes ise eesti keelt ei osanud. Samas teadis too tüüp Eesti kohta päris palju ja meil ei olnud vähimatki põhjust tema jutus kahelda. Nova Scotias pidi tema andmete kohaselt üldse elama 25 eestlast. Vot nii!:)

Tänaseks päevaks aga oleme oma rohekarva Oldsmobile´iga jõudnud juba Nova Scotia põhjaossa, ürgse looduse keskele. Sellest, mida siin näinud ja teinud oleme, kirjutan aga veidi hiljem.

On the road again

2009-05-07T16:44:00.004+02:00

Reis on seni kulgenud v2ga edukalt! Oleme l2binud ca 600 miili ja j6udnud l6puks meie sihtkohta Nova Scotiasse.

Tee siia kulges l2bi kahe USA osariigi: New Hampshire`i ja Maine`i. Esimeses neist peatusime veidi pikemalt ja nautisime seda, mida sealsetel valgetel m2gedel head pakkuda on. Kahjuks oli The flume gorge, kuhu kangesti minna tahtsime, ehitust88de t6ttu suletud. Kuna ametlik matkahooaeg pole veel alanud ja inimesi liigub v2he, k2is veel matkaraja alguses oleva silla remont. Yritasime j6ge oma j6ududega yletada, aga kahjuks see ei 6nnestunud. J6gi, va sunnik, oli liiga k2restikuline ja kiire vooluga. Proovisime siit ja sealt ning nii ja naa, aga ei miskit. Indrekul 6nnestus isegi peaaegu koos veega allavoolu minna, aga 6nneks l6ppes k6ik siiski h2sti. Pettunult otsustasime selle projekti l6ppenuks kuulutada ja edasi liikuda. L2bisime Kancamagus highway ja suundusime kirdesse Maine`i poole.

Maine`i keskosa midagi eriti huvitavat meile ei pakkunud ja seega suunasime autonina rannikule. Eestlasena on meri ikka kuidagi sydamel2hedane. Ja meil ei tulnud pettuda. Atlandi tuuled ja lained on praegusel aastaajal p2ris v6imsad. Ebameeldiva asjaoluna tuleb vaid m2rkida, et ilm otsustas asja oma arust huvitavamaks teha ja sadama hakata. Ja mida ligemale Kanada piirile, seda hullemaks asi l2ks. Nyyd oleme siis Kanadas ja hakkame Nova Scotiat avastama. Esilagse info p6hjal peaks siin tegevust jaguma!

Ja nii see algaski...

2009-05-03T14:59:00.005+02:00

Nonii, üleeile saabusin siis esimest korda Ameerikamaale. Täpsemalt Bostonisse, kust eile astusin bussile, et sõita Burlingtoni (Vermont) külla Intsule. Boston jättis mulle väga hea mulje. Ilm oli oodatust palju soojem ja üldse tundus kõik ümbritsev kuidagi hubane ja mõnus, kui immigrandist taksojuht, kes mind lennujaamast hotelli toimetas, välja arvata. Võib olla tahtis ta lihtsalt tüüne välja näha, et sõidu ajal valjult, pea aknast väljas, ees aeglasemalt liikuvatele autodele roppusi lõugas. Päris naljakas oli vist isegi, kui nüüd seda meenutada.

Igatahes, pikemalt hotelli ma konutama ei tahtnud jääda, sest ajavahest tingitud väsimus oleks mind voodis lesides hoobilt maha murdnud. Võtsin Lonely Planeti ette ja valisin õhtustamiseks linna väidetavalt kuulsaima Iiri pubi, mis kannab nime, üllatus üllatus, Black Rose. Burks oli seal päris maitsev ja Sam Adamsi õllel polnud ka viga. Suurema seltskonnaga kannataks seal täiesti vabalt toreda õhtu mööda saata.

Kõht täis, otsustasin kai äärde jalutama minna, kuna kell oli veel endiselt vähe ja päike lõplikult loojumata. Istusin seal ühte välikohvikusse maha, et päev rahulikult õhtusse saata, kui minu juurde saabus keegi minuvanune naisterahvas ja uuris, et kas ma ei tahaks tulla nende lauda, kus peale tema pidavat istuma veel tema kihlatu ning nende kaks head sõpra. Kuna olin lennukis just vaadanud Yes Mani filmi ja üksi oli eniveis igav passida, võtsin pakkumise vastu ja kolisin pikemalt mõtlemata nende lauda. Minu üllatuseks olid need tegelased väga lahedad ja ei kinnitanud ameeriklase üldlevinud stereotüüpi. Hea kül, veidi siiski, aga täiesti talutaval määral:) Ja pealegi, eks me kõik ole omamoodi stereotüübid. Igatahes õhtu kujunes meeleolukaks ja lõppes alles järgmise päeva esimestel tundidel ühes Cambridge´i linnaosas asuvas karaokebaaris, mil nimeks Courtside. Mina tuntud laulumehena sel korral siiski üles ei astunud:)

Nüüdseks olen jõudnud siis Burlingtoni ligidal asuvasse Essex-Junctionisse, kust asume täna Indreku ja tema rohekarva Oldsmobile´iga teele Nova Scotia poole. Enne seda teeme aga paaripäevase peatuse White Mountain National Forest piirkonnas, kus on loodetavasti head matkamisvõimalused.

Seniks aga kõike paremat!

Head vana aasta lõppu!

2008-12-31T11:58:00.002+01:00

Vaikus eetris

2008-11-03T11:51:00.000+01:00

Las olla veidi aega...

Sügishommik

2008-10-10T08:44:00.001+02:00

Sellised nad praegusel ajal siin on. Mõnus!

Montmedy

2008-10-04T21:07:00.006+02:00

See pilt siin kõrval sai tehtud juba aprillikuus, mil käisime Regina ja Keiuga Belgias niisama ringi sõitmas. Sattusime Timi soovitusel sellistesse linnakestesse nagu Torgny ja Montmedy. Veidrad paigad. Eriti veider on aga Montmedy see osa, mis asub künka peal vana tsitadelli sees ja kust oleks nagu sõda üle käinud. Majad lagunevad ja seisavad veel vaevu püsti. Üksikud inimesed piiluvad akendest, mõni nokitseb oma maja kõrval auto kallal ja mõni teeb uksel kõõludes paberossi. Ei saanudki aru, kas see on taotluslikult niisuguseks jäetud või on asi ressursside puudumises. Igatahes oli päris vahva seal tuiata. Aprillis, kui me seal käisime, jäi mul millegipärast märge selle väljasõidu kohta siin kanalil tegemata. Isegi pildid jäid kuidagi unustusse ja avastasin need alles eile, mil vanu albumeid sirvisin. Tegin täna siis väikse galerii ka, millega võib huvi korral tutvuda siin.

Uuematest asjadest nii palju, et käisin reedel proovimas, kuidas uus Volkswagen Scirocco end teel üleval peab. Sain auto tunniks ajaks enda kasutusse ja pean tunnistama, et pärast enam teda autosalongi tagasi anda eriti ei tahtnud. Olen siiani väikeses lummuses:)

Meenutus möödunud suvest

2008-10-03T19:45:00.002+02:00

Hobused on toredad loomad

2008-09-28T20:35:00.004+02:00

Jälgida hobuste hilisõhtusi toimetusi karjamaal on väga rahustav tegevus. Lihtsalt vaatad neid ja avastad end ühel hetkel mitte millelegi mõtlemas. Või õigemini üleüldse mitte mõtlemas. Jube hea tunne!

Natüürmort

2008-09-22T13:19:00.005+02:00

Mida muud kodus haigena ikka teha on kui fotograafi mängida.

Je sens, donc je suis!

2008-09-14T20:39:00.003+02:00

Jäägu seekord meie reisi Alsassi veinikeldritesse meenutama kuulsa önoloogiaprofessori Émile Peynaud kuldsed sõnad: "Veini degusteerimine on hea kool meie aistingute degradeerumise vastu."

Tagasi kodus

2008-08-28T23:01:00.005+02:00

Kuigi Eestis on tore, pean ma tunnistama, et alati, kui Luksi tagasi tulen, poeb põue kuidagi meeldivalt soe ja kodune tunne. Umbes selline tunne nagu siis, kui Paidesse lähen. Nii oli ka seekord, kui Eestist pikemalt puhkuselt naasime. Kuigi ilmad on siin veel soojad, teeb mind siiski veidi melanhoolseks asjaolu, et looduses võib tasapisi juba sügist märgata. Lehed küll ei kolleta, aga viinamarjad on juba täiesti söödavad ning õhus on veidi sügise hõngu. Hommikuti on ämblikuvõrgud puha kastepiiskades ja päike ei looju enam sinna, kuhu ta siis loojus, kui puhkusele läksime. Seda käisime üleeile Koeppchenil oma silmaga kontrollimas. Tegime väikse tiiru ümber mäe ja jõudsime tippu just siis, kui päike silmapiiri taha vajus. Vaade Wormeldange´ile ja Saksamaa nõlvadele on sealt mõistagi kena, aga pildi tegemise seisukohast langeb valgus absoluutselt valelt poolt. Kui ma ükskord suudan end kokku võtta ja päikesetõusuks sinna kohale minna, siis võib ehk ka paremaid valgustingimusi loota. Sellega tuleb aga veel veidi oodata, et hommikud hiljem hakkaksid:) Ei, ma ei oota tegelt pimedamat aega, aga ma lihtsalt ei ole hommikuinimene ja seetõttu on varajane ärkamine minu jaoks üsnagi vaevarikas. Varajasest ärkamisest rääkides meenus mulle praegu, et homme on ka üks neist hommikuist, mil tuleb juba enne päikesetõusu luugid lahti lüüa. Oh ja ah, aga mis teha. Hea on samas teadmine, et juba homme pärastlõunal stardime sõpradega iga-aastasele veinimaitsmise retkele Alsassi. Uuemaid veidiuudiseid jagan seega järgmisel nädalal.

Seniks aga seiklusi!

Insenbornis ujumas

2008-07-27T14:53:00.005+02:00

Eile õhtupoolikul vahetult pärast äikest. Esimest korda sel aastal. Super!

Rattaga Keeniasse

2008-07-24T10:31:00.005+02:00

Ei, pealkirja ei tasu valesti mõista, arvates et ma nüüd rattaga Keeniasse sõitma hakkan. Kuigi see oleks ju päris lahe! Tegelikult on asi selles, et juhtusin eile messengeris jutlema ühe oma siinse sõbraga, kes tutvustas mulle heategevusprojekti Down Right Kenya, mille raames grupp häid inimesi ratastel Inglismaalt Keeniasse sõidavad, kogudes samal ajal annetusi Keenias kooli ehitamiseks.

Tunnistan, et ma ei ole seni igasugustes heategevuslikes rahakogumisaktsioonides väga optimistlikult kaasa löönud, kuna kogutud raha liikumine ei ole tihtipeale eriti läbipaistev ning selle kasutamise otstarbekus on paljudel juhtudel kergelt öeldes arusaamatu. Samuti on mulle vahel jäänud mulje, et heategevusprojektides osaletakse pigem selleks, et oma CV-sse see hiljem kuldsete tähtedega kirja panna, kui selleks, et midagi tõeliselt kasulikku omakasupüüdmatult korda saata. Seetõttu on asjalikku projekti, millest ka tegelikult kasu on ja millesse tekiks soov panustada, keeruline muust mürast eristada. Down Right Kenya kodulehte uurides, sõbralt selgitusi küsides ja enesele omast skepsist (ei saa ju lõpuni kindel olla, et minu annetus mingi kohaliku asjapulga taskusse minevaks altkäemaksuks ei muutu) veidikene alla surudes tundus mulle, et see projekt on üks neist, millesse võiks oma tagasihoidliku panuse anda küll. Loodan vähemalt, et kogutud raha eest mingeid postkaarte, embleemiga seljakotte ja muud sarnast populistlikku jura valmistama ei hakata.

Kui viitsisid selle projektiga lähemalt tutvuda ja tunned nüüd, et tahaksid ka osaleda, siis üks võimalus on teha seda mu sõbra profiili kaudu, klikates seal vastaval lingil.

Hooaja lõpetamine

2008-07-07T23:21:00.003+02:00

Täna lõppes hooaeg Pascale Schmiti tantsukoolis. Selle puhul vaadati stuudios viimase esinemise videot ja pilte, joodi šampanjat ning aeti niisama juttu. Sain endale ka selle video, nii et kes esinemist vaatama ei jõudnud, kuid kes mingil põhjusel tahaks näha, mis seal toimus, siis võib lahkelt ühendust võtta. Näitan hea meelega. Nüüd aga on siis selles valdkonnas septembrini puhkus. Hästi on, et on! Saab akusid laadida ja mõtteid koondada. Aga järgmisel hooajal uue hooga ning loodetavasti kvalitatiivsel tasandil ka paremini.

Kui sealt hooaja lõpupeolt koju jõudsin, panin tähele, et taevas on huvitavas värvis ja liikumises. Mõtlesin, et jäädvustan seda nähtust. Kahju, et kuskile huvitavamasse kohta ei jõudnud, et seda pildistada ja pidin kodurõduga piirduma. Aga selline ta siis sai.

Summer in the City

2008-07-05T19:15:00.006+02:00

Kui Eestist pärast jaanipäeva saabusime, hakkasin mõtteid mõlgutama juba augustipuhkuse üle, mil pikemalt jälle kodumaal saame olla. Siis tabas mind aga pelutav arusaam, et kui juuli siin augustit oodates mööda läheb, siis juhtub nii, et augusti lõpus puhkuselt naastes ongi suvi läbi ja linnud valmis parvedesse kogunema hakkama. Seega otsustasin juulist võtta kõik, mida Luxembourgil mulle pakkuda on. Ja õnneks ei olegi seda liiga vähe. Lihtsalt vajaliku teabe saamisega on siinmail veidi keerulised lood. Info huvitavate ürituste kohta liigub minu jaoks kuidagi kaugetel ja suletud kanalitel. See tähendab, et ise peab palju vaeva nägema, et õige asi üles leida. Vastandlikult Eestile keegi söögi alla ja peale reklaami ei tee. Vähemalt mitte neil kanalitel, mis mulle kättesaadavad ja mõistetavad on. Tundub, et peab ikka selle kohaliku põliskeele õppimise tõsisemalt käsile võtma. Aga tulles tagasi selle juurde, et suvi siin märkamatult ei mööduks, tuleb näpuga järge hoida üritustesarjal Summer in the City. Selle raames toimub palju igasuguseid erinevaid kontserte, mida kindlasti külastada kavatsen. Tänagi on plaanis linnapeale minna, sest üles on lubanud astuda üks minu lemmikuid loomingulisi kollektiive, Ojos de Brujo. Nad esinesid eelmisel aastal jazzkaare raames Tallinnas ka, aga paraku ilma minu osavõtuta. Täna peaks see võlg tasutud saama. Sestap ootangi suure huviga.

Lisaks kultuurilise sisuga ajaviidetele olen taas saanud trenni tegema hakata. Jaanipäeval Eestis saadud külmetus on piisavalt taandunud ja võimaldab juba normaalselt liigutada, ilma et pulss kohe punasesse tõuseks. Nii käisingi täna hommikul Bambeschi metsas tervisejooksurajal kepikõndi tegemas. Rühkisin just parasjagu üht järsemat tõusu võtta, hoides tempot madalal, et süda parajas rasvapõletusrütmis tuksuks, kui minust vuhises joostes mööda mingi blond näitsik. Tõstsin pilgu kõrgemale ja sain tema särgiseljalt huvitava teate. Suurelt keset selga ilutses pilt inimkäest, mille sõrmed olid sätitud nii, et neli neist olid rusikas ja üks vaataja (antud hetkel siis minu) suunas uhkelt püsti. Arvake ise, milline sõrm see püsti oli! Vihjeks nii palju, et pöial see ei olnud! Lisaks mainitud kõnekale kujundile seisis selle all selges rasvases kirjas ka selgitus neile, kes sümbolite mõistmises nõrgad on: FUCK OFF! Võtsin mulle edastatud sõnumi sirgeselgselt teatavaks ja keskendusin taas pulsi hoidmisele, tehtud riuka üle isekeskis muiates. Pean tõdema, et antud kohas ja olukorras mõjus see särk niivõrd absurdsena, et siiamaani ajab naerma:)

Elagu ipsaanlased

2008-06-30T20:39:00.005+02:00

Nüüd on see siis kahjuks läbi. Õnneks aga läks kõik nii nagu ma sisimas algusest peale lootsin. Üritasime finaalmängu Knuedleri platsil suurelt ekraanilt vaadata ka, aga saime peagi aru, et see ei ole hea mõte. Seal oli lihtsalt liiga palju suvalisi niisama rippuvaid inimesi, kelle hulgas omale sobiva koha välja võitlemine ja selle hoidmine võtnuks arutult energiat. Ja kui oleks veel soovinud ühe õlle võtta, oleks esimene poolaeg järjekorras seistes möödunud. Aga kes siis niimoodi mängu süveneda saab! Nautimisest rääkimata! Seega tundus mõistlikum olevat end kuskile pubisse sättida, lootuses, et mõni laud veel vaba on. Lauaga läks hästi, sest enamik inimesi möllas ju õues ja vabu kohti oli küllaga. Saime omale suisa teise rea laua, kust oli pagana hea rahulikult mängu jälgida ja õpetlikult mängijate võimete kohta kommentaare jagada. Just nii, nagu tõelisele tugitoolisportlasele kohane on:). Käisime pärast mängu sealt platsilt korra veel läbi, kus pidu täie hooga käis, aga pikemaks ei jäänud. Kas oli asi pühapäevas või milleski muus, kuid magamaminek tundus tol hetkel kuidagi mõistlikum.

Nüüd mõtlen, et kogetu põhjal võiks jalkafännid (aga miks mitte ka mistahes muu spordiala fännid) lihtsustatult vist kolmeks jagada: 1. tõelised fännid, kes käivad mänge staadionil vaatamas, 2. lihtsalt jalkahuvilised nagu mina, kellele meeldib mängu mugavalt istudes telekast vaadata ja 3. fännid, kes on nõus mängu vaatamise tingimuste osas teatavaid mööndusi tegema eeldusel, et saaks end kuskil vabas õhus koos teiste endasugustega jalka egiidi all lihtsalt välja elada (eriti hea oleks muidugi, kui oma rahvusmeeskond veel võidaks ka).

Jaaniõhtu

2008-06-27T14:53:00.004+02:00

Eestimaa suvedes on midagi sellist, mida ma veel kuskilt mujalt leidnud ei ole. Seepärast tahangi ma suvepuhkust ikka ja alati just seal veeta. Lihtsalt parim, sõltumata ilmast!

Teade flamenkohuvilistele

2008-06-19T17:51:00.002+02:00

Ajaloolise tõe jälil

2008-06-11T22:16:00.006+02:00

Viimaste päevade vaieldamatu pärlsündmus minu jaoks oli filmi The Soviet Story vaatamine. Kui avaneb võimalus, soovitan tungivalt! Lisaks sellele, et sain läbi selle filmi oma ajalooteadmisi värskendada ja täiendada, kinnistus mu jaoks ka teadmine, et nn vanas Euroopas ei tunta või ei taheta tunda ajaloo SEDA külge ikka üldse. Saati siis Venemaal, kelle jaoks ajalugu teadupärast selline parajalt paindlik suurus on, mida vastavalt oma äranägemisele muuta on võimalik. Oleks vaid, et see linateos ikka laiemasse levisse jõuaks ja inimesed selles sisalduva üle veidi sügavamalt mõtelda viitsiksid ning sellest ka aru saada püüaksid. Võib olla siis ehk kunagi...

Varasuvine viljapõld

2008-06-01T19:35:00.007+02:00

Käisin täna Septfontaines´i ümbruses väiksel matkal. Sattusin teel olles ka ühe viljapõllu juurde ja otsustasin proovida, kuidas see põld panoraamina võiks olla. Selline see esimene katsetus siis välja kukkus.

Zanzibar

2008-05-19T21:44:00.010+02:00

Seiklus jätkus juba järgmisel päeval pärast Kililt naasmist. Lihased ja liigesed (eriti põlved) olid läbitud katsumuse tõttu valusad ja kanged, kuid hinges kutsus juba uute emotsioonide ja avastuste poole. Kõiki logistilisi asjaolusid arvestades oli meil vaba aega kuni õhtuni, sest pidime ju end Kili jalamil asuvast hotellist välja registreerima ja järgmisse hotelli, mis asus Kilimanjaro lennujaama vahetus läheduses, polnud mõtet kiirustada. Seega pidasime õigeks päeva sisukalt kasutada ja sebisime omale ühepäevase safari Arusha rahvuspargis. Pikemalt ei olnud lihtsalt võimalik ja seetõttu pidime leppima vaid väikese proloogiga tõelisele safarile, mis seekord meie reisi eesmärkide hulka ei kuulunud, kuid mille kunagi kindlasti ette võtan. Tegelikult pean tunnistama, et selle poole päevaga, mis me seal ringi sõitsime, nägin rohkemgi, kui loota julgesin. Teiste seas nägime isegi leopardi, kes giidi sõnade kohaselt selles pargis üldse ei pidavat elama. Ju ta siis eksles seal niisama või sehkendas mingit tähtsat asjatoimetust õiendada, aga igatahes kohal ta oli. Pildile kahjuks teda püüda ei õnnestunud, sest tal tundus kuhugi kiire olevat. Päike küttis hullu kombel ja käevarred said kaamera hoidmise tõttu korralikult päevitada. Õnneks tegi kaasavõetud päiksekreem oma tööd hästi ja põletust ei tekkinudki. Samas kuppel kumises kuumusest hiljem küll.

Olles Arusha rahvuspargi põgusalt üle vaadanud, sõitsime KIA Lodge´i, kus olime plaaninud ööbida, et hommikul kohe Zanzibarile lennata. Kahjuks nägid asjaolud ette ka seda, et pidime head aega ütlema Intsule, kes hilisõhtuse lennuga koju tagasi lendas. Ei, ta ei jätnud reisi pooleli, vaid tema reis oligi veidi lühemana plaanitud. Seetõttu jätkasime Erkiga reisi Zanzibari suunas kahekesi. Olgu siinkohal selgituseks öeldud, et Zanzibar koosneb tegelikult mitmest saarest, millest kaks suuremat on Unguja ja Pemba. Unguja asub nendest kahest lõuna pool ja just teda tuntakse ning tutvustatakse mujal maailmas millegipärast Zanzibarina, kuigi see päris tõele ei vasta. Pemba on poliitilise opositsiooni süda ning sealsete elanike arvates on see ka põhjuseks, miks Pemba Unguja kõrval nõnda varju on jäänud. Ei jõua sinna turistide hordid (mis on ju iseenesest vägagi hea) ega avane tema jaoks riigi rahakoti rauad. Meie esimeseks peatuskohaks Zanzibaril oli Stone Town. See on kohaliku elu keskus, mis lisaks turistidele kubiseb igasugu müügimeestest ja muidu best friendidest, kelle arvates sa ilma nendeta mitte kuidagi hakkama ei saa, kes sugugi ei usu sinu sellekohaseid vastupidiseid väiteid ja kes oma teenuste eest ebanormaalselt palju raha ei häbene küsida, teenuse kvaliteeti seejuures tagamata. Kogu selle pealetükkivuse juures on nad oma teenuste osas ka väga paindlikud ja leidlikud. Ses mõttes, et kui sa ühe teenuse pakkumise tagasi lükkad, tuleb varrukast muudkui uusi pakkumisi juurde. Jääb mulje, et põhimõtteliselt on võimalik ühe tegelase juures teha kõiki asju, mida seal üldse võimalik teha on. See kõik oli mulle alguses väga võõras ja veidi vastukarva, kuid hiljem, kui nahk selliste tegelaste suhtes juba paksenenud oli ja linna ajaloolist hinge paremini näha sai, tundus Stone Town väga huvitava paigana, kus avastamisrõõmu jätkub pikemakski kui kolm päeva. Täpselt nii pikalt veetsime seal ka meie. Selle aja jooksul tutvusime linnaga ning tegime kaasa ühe turismiatraktsiooni ehk Spice Touri saare keskosas asuvas metsatukas. Nagu hiljem ühelt inglise paarilt kuulsime, oli meie vürtsituur nende omaga võrreldes ikka väga kuninglik. Nii et tänavalt suvalise tegelase venna või onupoja firma kaudu reisi broneerides tuleb arvestada ka teatava üllatusmomendiga. Meie valisime oma tripi välja hotelli kaudu, kus ööbisime ja ma arvan, et meil ei tulnud kahetseda. 15 dollari eest sai looduslikus keskkonnas tutvuda kõiksugu tuntud ja vähemtuntud vürtsidega, maitsta erinevaid küpseid puuvilju (nende seas Fanta apelsini) otse puu otsast, süüa värskelt valmistatud lõunat kellegi kohaliku tädikese kodus ja rüübata reisi lõppedes äsjakooritud kookospähkli piima. Igatahes oli see huvitav kogemus ja õpetlik kogemus.

Stone Townist edasi suundusime põhja, Kendwa ranna poole, kus plaanisime rannamõnude nautimiseks pidama jääda sellises kohas nagu Kendwa Rocks. Rough Guide väidab, et alles hiljuti (90ndate keskel) oli see paigake teada vaid käputäiele vabahingedele, kes seal oma päevi vaikselt tiksudes mööda saatsid. Ei viinud sinna ükski tee ega levinud seal elekter. Tänaseks on olukord mõistagi oluliselt muutunud ja metsikust hipirannast on saanud üsna populaarne perega suvitamise koht. Mööda randa edasi on lisandunud ka uusi hotelle ning bungaloid. Õnneks aga päevitamist ja niisama vedelemist sellised arengud ei sega. Lesisime seal nagu päevakoerad tervelt neli päeva ja seisime hea selle eest, et nii keha kui vaim korralikult puhanud saaks. Sellest täiesti piisas, et tunda endas taas soovi kuhugi edasi liikuda.

Järgmiseks sihtpunktiks võtsime Pemba saare, mis köitis oma metsikuse ja vähese turistude arvuga. Väidetavalt ei viibi sellel saarel korraga rohkem kui paarkümmend valget inimest. See teadmine kannustamas, astusime Stone Townist ööpraamile, mis meid Pemba sadamalinna Mkoanisse pidi viima. Kõik laabus sujuvalt ja hommikuks olimegi kohal. Pärast mõningaid sekeldusi kohalike jobutaksojuhtidega jõudsime siiski sinna, kuhu minemas olime - Wete linnakesse ehk kohta, kus 99% elanikest on islamiusulised, kus on kokku üks hotell ja kaks võõrastemaja ning kaks baari. Kõigele sellele lisaks aga leidub seal uskumatult sõbralikke inimesi. Hoopis erinevad neist, keda Stone Towni tänavail kohata võib. Tagantjärgi vaadates kujuneski aeg Pembal meie reisi juures selliseks, mil kõige paremini kohalikku eluolu näha ja tunda saime. Isegi turistid, kellega seal kohtusime, olid teistsugusemad kui tavaliselt. Kuidagi mõistlikumad ja inimestena reaalsemad, kui nii saab üldse öelda. Sellest, mis elu Wetes elatakse, võiks kirjutada pikki poognaid, kuid kõige ehedama ettekujutuse saab siiski vaid seal kohapeal viibides, nagu maailmas paljude teistegi kohtadega kipub olema. Meie veetsime Pembal neli päeva, kuigi oleks tahtnud ja võinud seda teha oluliselt rohkem, sest ülejäänud saar jäi veel avastamata.

Pembalt naastes oli meil puhkust jäänud veel vaid loetud päevad, mille jooksul pidime jõudma tagasi KIA Lodge´i, kuhu olime jätnud oma talvevarustuse ja mille ligidalt pidi väljuma meie lend kodu poole.

Selline ta siis oligi, see minu esimene reis mustale mandrile. Mälestusi on palju ja meeldivaid. Mõned neist on foto kujul nähtavad minu pbase.com galeriis. Kel huvi, vaadaku järgi.

Teekond Uhuru tippu

2008-04-06T20:57:00.018+02:00

Et kõik ausalt ära rääkida, pean ma alustama ühest ammu möödunud päevast, mil Erki käis välja idee proovida vallutada Kilimanjarot, Aafrika kõrgeimat ja maailmas kõrguselt kümnendat tippu. Tol hetkel tundus see mõte mulle liiga hullumeelne ja seetõttu ma rohkem aega selle üle juurdlemiseks aktiivselt ei kulutanud. Mis aga ei tähenda, et see mõte mulle kuhugi kuklapiirkonda edasi ringlema ei jäänud. Jäi küll. Elas teine seal oma elu ja oli esialgu päris vaikne. Kui aga saabus aeg, mil tuli otsustada, kuhu sel aastal reisima minna, ärkas too mõtteräbal üles ja tõstis valju kisa. Tõstsin seepeale teema enda jaoks päevakorda ja tegin veidi taustauuringut, et mida see Kilile ronimine endast õige kujutab. Meenutasin Erkilegi tema kunagist ettepanekut ja ütlesin, et võiks ju asja edasi mõelda. Eriti pikalt teda veenma ei pidanud. Ma enam täpselt ei mäleta, millal ja kus see oli, aga miskipärast arvan, et olime Erki juures veini mekkimas, kui otsus Kilimanjaro vallutada lõplikult vastu võeti. Enam tagasiteed ei olnud ja ettevalmistused võisid alata. Tutvustasime oma plaani veel paarile sõbrale, kuid ainus, kes tol korral sõelale jäi, oli Indrek. Ja nii juhtuski, et pärast mõningast planeerimist ja asjaajamist me kolmekesi teele asusimegi: 5. märtsil 2008 Luksemburgist, vahemaandumisega Amsterdamis ja lõpp-peatusega Kilimanjaro lennuväljal.

7. märts 2008

Pärast kahepäevast harjumist ekvatoriaalse kliimaga Kilimanjaro Mountain Resortis asusime teele. Kuna olime tippu tõusmiseks valinud Rongai raja, mis algab mäe põhjaküljelt Keenia piiri vahetust lähedusest, pidime väravani jõudmiseks sõitma ligikaudu 3h. Selle aja jooksul nägime palju põnevat kohalikust külaelust ja sealsete inimeste igapäevastest toimetustest. Matkaraja alguspunkti Nalemorusse (1950m) jõudsime kella 12 paiku. Meeskond oli seal juba ootel. Läbisime mõningad bürokraatlikud toimingud ja tutvusime meie giidide Andrew ning Sylvesteriga ja kokaga. Pikka juttu ei tehtud ja peagi asusimegi oma eesmärgi poole liikuma. Sel ajal, kui meie juba metsa vahel oma esimesi samme tegime, kaaluti väravas varustust ja pakiti see vastavalt iga kandja kandevõimele väiksematesse kottidesse laiali. Teekond esimesse laagrisse, mis asub 2700m kõrgusel, ei olnud eriti raske. Kõrguste vahe võrreldes algusega on küll suur, kuid see ei anna sellisel kõrgusel veel tunda. Minu jaoks oli suurim probleem hoopis kuumus ja enneolematu veekadu organismist. Vesi kehast lihtsalt voolas ja poolel teel olles, kui veel vihma ka sadama hakkas, olin veendunud, et võtsin liiga vähe T-särke kaasa. Kuldne reegel sellisel matkal on tarvitada päeva jooksul neli kuni viis liitrit vett. Kolm liitrit sellest peaks tulema puhtalt veest, ülejäänud toidust ja teest. Kolm liitrit niisama ära juua on päris palju ja joomine kippus vahepeal meelest minema. Vähemalt alguses. No palju sa ikka jaksad omale vett sisse kallata. Aga jooma peab ja seda ka siis, kui otseselt janu ei ole, sest sellise temperatuuri ja füüsilise koormuse juures tähendab janutunne juba väga suurt veepuudust organismis. Aga see selleks.
Esimesse laagrisse (Simba camp, 2700m) jõudsime kella kolme paiku. Ilm oli taas ilusaks pööranud ja päike soojendas meeldivalt. Kuivatasime oma riided telgi katusel ära ja vedelesime niisama. Vahetasime teineteisega esimesi muljeid ja jõudsime järeldusele, et senimaani oli kõik hästi läinud. Pärast väikest puhkust tegime koos Sylvesteriga esimese aklimatimatka, mis tõstis meid umbes 3000m peale. Saime teada, et sealkandis pole väga ebatavaline kui elevante ja pühvleid kohtad. Tegemist on loomadega, kes tulevad lähedalasuvatelt Keenia tasandikelt paremat toidupoolist otsima ja satuvad ringi uitades ka matkaraja lähedusse. Igatahes soovitati öösel vetsu minnes taskulamp kaasa võtta, juhuks kui mõnda eelnimetatud tegelast peaks kohtama. See, kuidas taskulambiga elevanti minema peletada, jäi mul aga õnneks kogemata. Ainus loom, keda kohtasime, oli hüään, kes meile aklimatimatkalt naastes rajal kenasti vastu jalutas. Kohtumine temaga oli üürike, kuid vahva. Aga jah, öö saabub mäel naljakalt vara, sest päev kulgeb põhimõtteliselt päiksega samas rütmis ja kui päike on loojunud, tuleb ka endal silmad looja lasta. Sest mida muud sa seal pimedas ikka passid. See tähendas, et öörahu saabus umbes kaheksa paiku õhtul. Mõnikord ka varem, samas mõnikord veidi hiljem, olenevalt sellest, kui väsitav päev oli olnud ja kui kauaks juttu jätkus.

8. märts 2008

Õhtul varakult magama minemine tähendab seda, et hommikul pole varakult ärkamisega mingeid probleeme. Hiljemalt kell seitse on kõik luugid pärani lahti ja päev võib alata. Nagu me tol hommikul aru saime, algasid kõik meie hommikud tassi kuuma tee ja kausi kuuma veega. Esimene seespidiseks ja teine välispidiseks kasutamiseks. Hommik oli karge ja kastene. Alles siis, kui päike juba kõrgemal oli, läks olemine soojemaks ja kuivemaks. Parkisime kõhud putru, muna ja praesinki täis ning oligi aeg järgmise laagri poole liikuma hakata. Seekordne teekond oli päris järsk ja vesi voolas kehast taas ojadena. Ilm oli samuti palav ja see ei teinud olukorda üldse kergemaks. Tee peal jõudsime järgi grupile inglastele, kelle tollepäevane retk oli poole pikem kui meie oma ja seetõttu oli nende tempo ka aeglasem. Nende teekond oli pikem seetõttu, et nemad olid valinud tippu jõudmiseks kuus päeva, seevastu kui meie retk pidi kestma seitse päeva. Vahetasime inglastega paar viisakusrepliiki ja rühkisime edasi. Taimestik meie ümber muutus aina kiduramaks. Teine laager, mis asub 3400m peal, võttis mind vastu hoomatava peavaluga. Tundus, et keha ei olnud aklimatiseerumisega kõige paremini hakkama saanud. Isegi aklimatimatk 3700m peale ei teinud olukorda paremaks. Alles siis, kui olime õhtust söönud, muutus enesetunne heaks. Siinkohal peangi meie kokka kiitma. Kogu selle askeetliku elu juures, mis meil mäel oli, suutis ta meid õhtuti ikka erinevate hõrgutistega kostitada. Kui hommikuti oli stabiilselt pudru- ja munaring, siis õhtuti oli menüü väga vaheldusrikas. Sõime nii liha, kana, kala, kartulit, riisi kui pastat. Ja seda kõike erinevate kastmetega. Tõesti, sellistes tingimustes paremat tahta ei oleks osanudki ja nagu hiljem selgus, võib Tansaanias restoraniski hoopis kehvemalt süüa saada. Tol õhtupoolikul jalutasin laagriplatsilt veidi eemale, et omi mõtteid mõelda. Istusin ühel kaljunukil, silmitsesin all kaugel laiuvaid Keenia tasandikke ja mõtisklesin niisama elu üle.

9. märts 2008

Öösel või varahommikul (kella ei viitsinud vaadata, aga pime oli) ärkasin selle peale, et keegi jooksis müdinal läbi laagri. Mitu korda. Taskulampi tal igatahes kaasas ei olnud. Ja mida teebki üks pühvel taskulambiga. Jah, tegemist oli pühvliga, sest Sylvester hiljem küsis, et kas meie ka kuulsime, kuidas öösel paar pühvlit meie laagrist läbi sörkisid. Hea teada, edaspidiseid öid silmas pidades:) Igatahes, hommik oli väga külm ja karge. Kõik riided telgis olid ka külmad ja - mis kõige hullem - niisked. Egas midagi, tuli soe fliis selga ajada ja loota, et kuum tee annab seestpoolt sooja. Mul polnud Indrekuga võrreldes tegelt häda miskit. Tee andis sooja ja eluvaim tuli kiirelt tagasi. Vaene Ints aga külmetas juba teist ööd oma magamiskotis, mis on mõeldud magamiseks vist minimaalselt pluss 15 kraadi juures. Igatahes ei saanud ta öösel sooja ka siis, kui kogu soe riietus seljas oli. Tol hetkel tema nahas olla küll ei tahtnud, sest magamatus tippu jõudmist silmas pidades just kasuks ei tule. Sylvester, hea inimene, laenas talle edaspidisteks öödeks enda magamiskoti ja oli nõus ise külmetama. Ja külmetama ta pidi! Aga Intsul oli järgmistel öödel see-eest väga hea ja soe.

Teekond kolmandasse, Kikelelwa laagrisse (3600m) oli suhteliselt kerge, sest radas lookles üles-alla ja kõrguste vahe tuli kokkuvõttes vaid 200m. Terve tee saatsid meid söestunud põõsad ja kidurad puud. Nimelt oli 2007. aasta septembris Kilimanjaro põhjaküljel suur tulekahju. Sylvester oli sel ajal just ühe grupiga mäel ja nägi eemalt, kuidas tuli üha suuremaks paisus. Seetõttu olid nad sunnitud ka oma marsruuti muutma. Nüüd on sellest aga vaid mälestus söestunud okste ja kändude näol. Läheb veel kaua aega, enne kui see paik neist vigastustest taastub. Kikelelwa laagrisse jõudsime varakult (12.30) ja seega oli meil terve päev laagris vedelemist. Laager on seal kena. Ühest küljest kõrgub Mawenzi ja teisest Kibo (ehk laiemalt tuntud kui Kilimanjaro) tipp. Mõlemad on väga võimsad tipud, kuid meile pakkus sel reisil huvi vaid too viimane. Tundsin taas tuttavat teravat peavalu, mis mind hooti külastas. Rääkisin sellest ka meie vanemale giidile Andrew´le (pildil paremal), kuid too rahustas mind maha ja kinnitas, et kõik on kontrolli all. "Hakuna matata!" nagu talle meeldis iga asja peale öelda. Andrew, kes välimuselt sarnaneb veidi Samuel L. Jacksonile, oli üleüldse eriti lahe tegelane. Ta on Kilil roninud juba 22 aastat ja kogemus on lausa silmist paista. Kogu tema olemusest kiirgas ülimat rahulikkust ja kindlust. See andis ka mulle kindlama tunde, et peavaluga tasapisi võidelda. Mingit ravimit ma siiski võtma ei pidanud, sest sain peavalust söögi, joogi ja magamisega lahti. Ainuke mure oli see, et mobiilil polnud matka algusest saadik levi olnud ja seega puudus igasugune võimalus enda tegemistest kodustele teada anda. Samas oli see ka üks asjaolusid, millega olin isekeskis eelnevalt arvestanud ja suurt üllatust sellega seoses tegelikult ei olnud.

10. märts 2008

Hommik Kikelelwa laagris oli fantastiline. Ärkasin looduse kutse peale veel enne päiksetõusu ja kobisin telgist välja. Sellist vaatepilti, mis mulle taevas avanes, ei olnud ma seni veel näinud. Terve taevalaotus oli tähti täis, igaüks eredam kui teine. Asjale lisas vürtsi veel see, et lõunapoolkera tähed mulle võõrad on. Ainuke tuttav kujund oli suure vankri oma ja see oli ka pea alaspidi. Selge tähistaevas lubas ka ilusat hommikut ja selles ei pidanud me pettuma. Päike näitas oma esimesi kiiri umbes poole seitsme paiku ning koos nendega ärkasime ka meie. Toimetasime oma hommikused tegevused ära ja asusime teele järgmise laagri poole, mis asub 4300m peal. Lihtne matemaatika näitab, et tõusu oli sel päeval ees 700m. Seda on sellises kõrguses päris palju ja kui arvestada mind vaevanud peavalusid, tekkis eesseisva katsumuse ees teatav aukartus. Teekond oli järsk ja umbes poole peal tundsingi, kuidas tuttav peavalu vaikselt maad hakkas võtma. Kuna Erkil ja Intsul polnud häda midagi, järeldasin sellest, et olen keskmisest kehvem aklimatiseeruja. Jäi vaid üle loota, et päeva jooksul valu taandub ja meeleolu paraneb. Mawenzi tarni laagrisse jõudsime pärast 3-tunnist järsku matka. Nagu laagri nimigi ütleb, asub see Mawenzi tipu jalamil. Uskumatult kaunis koht. Ühel pool uhke terav kalju ja teisel pool lõpmatusse ulatuv tasandik, mille kohal sõudmas pilved. Sellest saime aimu tegelikult alles järgmisel hommikul, sest tol päeval jõudis koos meiega laagrisse ka üks suuremat sorti tume pilv, millest hakkas mõne aja möödudes (õnneks olime seks ajaks oma aklimatimatka juba ära jõudnud teha) sadama rahet. Ilm muutus hetkega külmaks ja vastikuks. Pesemine sellistes tingimustes midagi nauditavat mõistagi ei olnud. Külm tungis üsna sügavale konti ja seega ei jäänud meil muud üle kui söögitelgis kügeleda ning gaasilambi ääres sooja otsida. Istusime seal päris pikalt ja tegime nalju, mida on võimalik mõista vaid neil, kes ise tol hetkel seal kohal olid. Pimeduse saabudes kobisime telki niiskete asjade vahele ja uinusime mägede und.

11. märts 2008

Hommik algas kenasti. Pilved olid kadunud ja päike sulatas hoogsalt eelmisel õhtul sadanud rahet. Ees ootas pikk päev. Teekond Mawenzi Tarnist Kiboni pidi kestma 4,5h. Ja nii enam-vähem ka läks. Kivine rada viis meid Mawenzi (ülemisel pildil) ja Kibo (alumisel pildil) tippu ühendava mägikõrbeni, mida seal sadulaks kutsutakse. Järjekordne nähtus, mida mina seni veel näinud ei olnud. Neli ja pool kilomeetrit üle merepinna, kuum päike, külm ja suhteliselt vali tuul ning kilomeetreid laiutav tühjus. Kõik see kokku tegi teekonna Kiboni minu jaoks päris vaevaliseks. Sõber peavalu oli taas platsis ja tekitas hinges teatavaid küsimusi, kuidas järgmisel ööl toimuva tipuvallutuse üle elan. Seekord polnud mina ainus, kellel pea valutas. Peavalutajate klubisse otsustas astuda ka Ints. Mitte et see mulle mingi eriline hea uudis oleks olnud, sest minul ju peavalu säilis, aga kahekesi on kannatusi taluda siiski veidi lihtsam kui üksi. Mägikõrbe ületamine jõudis siiski õnnelikult lõpuni. Tipu vallutamise baaslaagrisse ehk Kibo Huti jõudsime kella ühe paiku. Erilist söögiisu ei olnud ja pea lõhkus päris kõvasti. Leevendust peavalule leidsin pärast aklimatimatka, mille käigus tõusime 4800m peale. Andrew arvas, et öist tipuvallutust silmas pidades oleks mõttekas võtta siiski üks aspiriin. Lihtsalt selleks, et ei peaks nii palju kannatama. Nii ma ka tegin ja tundub, et see oli tark tegu. Kogu olemine läks pärast aspika võtmist palju kergemaks. Mõtted olid muidugi veidi tumedad, sest mulle tundus kuidagi uskumatuna see, et pidime tippu hakkama vallutama juba samal öösel. See tähendas, et öörahu saabus 18.30. Sundisin end magama jääma ja endalegi üllatuseks see õnnestus.

12. märts 2008

Äratus oli kell 23.00. Sellele järgnes kiire tee ja snäkk, et organism käima tõmmata. Paksud riided seljas, otsmikulamp ümber pea, ning tipuvallutus võis alata. Kell oli seks ajaks tiksunud täpselt südaöösse ehk alanud oli uus päev. Endiselt tundus veider sellisel kellaajal matka alustada. Aga nii see seal käib, sest päevasel ajal, mil päike paistab, pidid hapniku kättesaadavusega poole kehvemad lood olema. Nii et kui öösel siis öösel. Mis seal ikka! Uus ja huvitav kogemus jällegi. Tõusu algus oli kohe päris järsk ja rada mitte ei loogelnud siksakis, vaid läks suht otse üles. Hoidsin pöialt, et pea valutama ei hakkaks ja nii uskumatu, kui see mulle ka tundus, pea ei hakanudki valutama. Esimene hingetõmbepaus oli William Pointis, mis asub 5000m peal. Mis kell siis oli, seda ma enam ei mäleta, aga tundus, et olime juba terve igaviku kõndinud. Vaatamata Andrew lubadusele, et kohe muutub tõus laugemaks ja rada hakkab tegema sikk-sakke, jätkus väga karm tõus. Järgmise peatuse tegime 150m kõrgemal Hans Meyer Cave´is. Vahemärkusena ütlen, et Hans Meyer oli esimene inimene, kes Kilimanjaro tippu tõusis. Aasta oli siis 1889. Meil Erki ja Intsuga oli tipust sel hetkel veel puudu rohkem kui 800m. Ajataju oli suhteliselt hägustunud, kuid arvan, et järgmine etapp Hans Meyer Cave´ist edasi kestis 2,5h, mille jooksul tõusime 350m ehk teisisõnu jõudsime 5500m peale, kus asub punkt nimega Jamaican Rocks. Kõrgus huvitaval kombel mõju veel ei avaldanud. Liikumine toimus eriti aeglases tempos, jalgu lihtsalt üksteise ette, töntsi, tõstes. Tõus Gilman´s Pointi (5686m) viis üle kaljunukkide ja suurte kivide. Väga karm oli see. Esimest korda oli jalgades tunda väsimust ja kõrguse mõjul tekkis mul pearinglus ja tasakaalutus. Keha ei tahtnud enam kuidagi sõna kuulata. Vajasin liikumiseks matkakepi abi. Õnneks Ints, hea inimene, laenas mulle ühte enda omadest. Giidid ütlesid, et koos füüsilise väsimusega on see täiesti normaalne nähe. Mis mul muud üle jäi, kui neid uskuda ja edasi punnitada. Katus sõitis ka Intsul, kes alguses ei tahtnudki Gilman´s Pointist edasi tulla. Ühine toetus aga sundis tedagi veel viimast võtma ja edasi pingutama. Erki oli sel ajal suhteliselt vaikne, aga hiljem selgus, et ega temagi kõrguse mõjudest puutumata jäänud. Gilman´s Pointist Uhuru tipuni viib rada, mis ääristab vulkaani kraatrit. Tipu poole rühkides suurt midagi näha ei olnud, sest päike polnud veel tõusnud, kuid tagasiteel olid vaated ahhetamaajavad. Kahjuks mu fototehnika keeldus sellises kliimas töötamast ja nii jäidki sellest kraatrist mul pigem mälupildid.
Päikesetõusuks jõudsime tippu. Kell oli siis 6.15 ja temperatuur võis Andrew arvates olla ca -10 kraadi, millele lisandus tuule mõju. Tipus eriti kaua passida ei tahtnudki. Keha oli väga kurnatud ja mõistus ei töötanud sajaprotsendiliselt. Tegime paar pilti ja hakkasime alla tagasi minema. Tee alla oli kohutavalt tüütu. Kokku kulus Kibo laagrisse tagasijõudmiseks kaks tundi. Jalad, mis olid väsinud juba üles minnes, muutusid järjest pehmemaks. Kibos peatusime vaid paariks tunniks, sest laskumine pidi jätkuma. Õhtupoolikuks jõudsime mööda Marangu rada laskudes laagrisse, mis asub 3700m peal ja mille nimi on Horombo Huts. Seal laagrisse heites ja reaalsust taas paremini tajudes tundusid eelnenud tunnid justkui unenäona. Kõik see, mis öösel ja varahommikul juhtunud oli, tundus niivõrd ebareaalne ja uskumatu. Tore oli omavahel viimaste hetkede emotsioone vahetada ja tõdeda, et need kõigil enam-vähem sarnased olid. Mõned märksõnad: väsimus, pearinglus, mõttetöö ja asjadest aru saamise aeglustumine, liigutuste automaatsus, ümbruse mitte tähele panemine jms. Ühine oli kõigil ka seisukoht, et midagi sellist enam niipea ette ei võta:)

13. märts 2008

Ees seises pikk päev laskumist. Teekonda alustasime hommikul varakult ja pärast seda, kui läbitud oli 19km ning möödunud 6h, jõudsime päris alla Marangu väravasse. Seal anti meile tunnistused Uhuru tipu vallutamise kohta ja korjati meie kodinad taas auto peale ning viidi tagasi hotelli. Hea oli taas tsivilisatsioonis olla, korralikult voolava vee all pesta ja voodis magada.

Sellest, mis Tansaanias edasi juhtus, kirjutan veidi aja pärast! Seniks vaata Kilil tehtud pilte.

Tagasi tsivilisatsioonis

2008-04-01T14:43:00.005+02:00

Olen küll füüsiliselt jõudnud tagasi Luksemburgi, aga kuna näen öösiti unes ikka veel Aafrikat, järeldan sellest, et vaim pole kehaga suutnud sammu pidada. Toimub selline veider kõikumine reaalsuse ja fantaasia vahel. Seetõttu palun neilt, kes ootavad muljeid ja pilte Kilimanjarolt, veel suti kannatust, sest vajan selleks rohkem aega. Emotsioonid alles settivad ja pildid on järeltöötluses:) Loodan, et järgmisel nädalavahetusel on reisikiri ja pildid üleval. Seniks aga kõike paremat!

Minemine

2008-03-04T23:43:00.002+01:00

Nii, ma siis hakkan minema. Naasen kolme nädala pärast. Siis räägin lähemalt, mida nägime ja tegime. Seniks aga kõike paremat!

Ettevalmistused

2008-02-29T23:53:00.006+01:00

Pühapäeval, kui Eesti Vabariigi juubelit tähistati, käisin maja taga metsas kevadet otsimas. Midagi isegi leidsin kah. Kauba peale õnnestus aga haigeks jääda. Põhjuseks tüüpiline "soe päike-külm tuul" efekt, mida iga lapski peaks oskama ennetada. Tagajärjeks palavik, mis püsis õnneks vaid kaks päeva. Nüüd olen taas rivis ja eesseisvaks katsumuseks vormi taastamas. Nimelt teeme siin hoolega ettevalmistusi kolmapäeval algavaks reisiks. Sihtpunkt on sel korral Tansaania, täpsemalt Kilimanjaro tipp ning Zanzibari rannad. Ettevalmistus on sujunud hästi ja tundub, et hakkamegi sellega tasapisi lõpule jõudma. Keha on igasuguseid mürke täis pritsitud ja varustus ootab kotti panemist. Tegin täna igavusest ka proovipakkimise, et teaksin, kui palju mul veel kotis ruumi on. Panin talvejope kotti ja tundus, et rohkemaks ruumi nagu polegi:) Aga ei, tegelt asi nii hull ei ole. Kui õhk jopest välja vajub, mahub ka ülejäänud vajalik kraam kenasti ära. Küll vanakooli skaut juba teab, kuidas kotti pakkida:)

Pärast eilset kinokülastust julgen soovitada minu meelest kõige kurvemat filmi maailmas. Vähemalt nende seas, mida minul on seni õnnestunud näha ja mis mul veel meeles on. Igatahes puges see film mulle kuidagi eriti sügavale naha alla ja jättis oma jälje. Võib-olla pole ma ainuke. Üldse on viimasel ajal kinos väga häid filme liikvel. Ja hästi on, et nii on.

Libertango

2008-02-21T21:00:00.004+01:00

Täna flamenkostuudiost läbi õhtutuledes linna koju sõites, päeval kogunenud muremõtteid auto plaadimängijast kostuvate argentiina tango rütmide saatel endast välja lastes ja elust rõõmu tundes lootsin isekeskis, et kui koju jõuan, saan seda kõike üksi rahus ja resigneerunult jätkata. Aga võta näpust. Tegin selle saatusliku vea, et lülitasin telkari sisse. Ja mis ma näen. Belgrad mässab!!! Nüüd vahin pikisilmi CNN-i ja kuulan erinevate tuntud ja tundmatute (nende hulgas ka isehakanud) analüütikute arvamusi kogu sellest jamast, mis seal toimumas on. Hea küll, möönan, et mõlema poole argumente on kuidagi võimalik mõista, aga ikkagi on oksemaitse sellest vägivallast ja poliitilis-religioossest jagelemisest suus. Tundub, et Hobbes´il oli ikkagi õigus, kui väitis, et inimese loomulik olek on kõikide sõda kõigi vastu. Olgu selle põhjuseks siis ennetav rünnak, konkureerimine ressursside pärast või oma huvide muul viisil kaitsmine. Tundub, et rahu saabub alles siis, kui ühtegi inimest enam siin planeedil ei ole.

Aga panen nüüd selle argentiina tango plaadi uuesti peale ja üritan meenutada, mida toredat viimasel ajal ka juhtunud on. Eestis käisin. Seal oli tore nagu ikka. Isegi ilmaga vedas:) See võimaldas pühapäeva hommikul, kui tänavad inimestest veel suhteliselt tühjad, väikese tiiru päikeselises vanalinnas teha. Hästi oli. Seekord sain ka ühe uue kogemuse võrra rikkamaks. Nimelt sattusin läbi mingite segaste asjaolude Von Krahli sellisele peole nagu Bashment. Päris hea vungiga üritus oli, kuigi oleksin end mugavamalt tundnud, kui mul oleks vähemalt kapuutsiga dressikas olnud, kootud reggae mütsist rääkimata:) Aga noh, ega müts meest riku nagu vanarahvas olla öelnud! Muusika oli sel korral esikohal.

Teisipäeval, kui olin juba Luxembourgi tagasi jõudnud, tegin oma debüüdi kohtu ametnike squashiturniiril. Kui seni arvasin, et oskan squashi enam-vähem okeilt mängida küll, siis pärast esimest matši sel turniiril olin sunnitud oma õhulossi viimast korrust tunduvalt madalamale tooma. Hea küll, ma polnud ammu reketit käes ka hoidnud, aga ikkagi. Pärast esimest setti, mille mõistagi kaotasin, olid jalad piimhapet pilgeni täis ja pael kaela ümber üsna koomale tõmbunud. Selle pinnalt ei tõotanud ka kaks järgmist setti suuremat edu. Nii juhtuski, et oma elu esimese võistlusmatši kuivalt kolm null sisse sain. Eks näis, kas seekord oli vastane lihtsalt teisest klassist või tuleb ka edaspidi kaotused auga vastu võtta.

Kirjutada oleks tegelikult küll ja veel, aga Erki ja Tim ootavad linnas ja ma lubasin nendega täna veel kokku saada. Ei saa lasta neil ju asjatult oodata. Seega, järgmiste seiklusteni, hea lugeja.

Raudlinnud

2008-02-10T19:42:00.000+01:00

Kellelegi, kes on Luxembourgis käinud, ei ole vist mingiks üllatuseks lennukid, mis madalalt ja suure müra saatel üsna tihti üle linna lendavad. Nende hulgas ka suured kaubalennukid, mis maandumise lähenedes ja hoo raugedes sellise mulje jätavad, justkui nad niisama õhuks ripuks. Erinevalt paljudest teistest Luxembourgi elanikest, meie kodu õnneks nende maanudmistrajektoori alla ei jää, kuid kui spordiklubisse sõita, on väga tõenäoline, et mõni neist risti üle tee vuhiseb. Vaatepilt on sel ajal väga võimas ja see on tekitanud meis soovi neid hiiglaslikke raudlinde kuskilt parema koha pealt jälgida. Olime tükk aega mõelnud, kus see paik võiks asuda, kuid kuni eilseni edutult. Nimelt sõitsime eile Reinu juhtnööride järgi ScanShopi (pood, mis kaupleb skandinaavlastele meelepäraste ja Skandinaaviast pärinevate toidukaupade ning muu kraamiga) otsima ja leidsime muu hulgas ka väikese tee, mis maanudmisraja vahetusse lähedusse juhatab. Täna siis haarasime lennukil tiibadest (loe: härjal sarvist) ja läksime asja koha peale kaema. Selgus, et me pole siin ainsad lennundushuvilised. Meie kombel oli raja äärde lennukeid vahtima ja pühapäeva veetma kogunenud nii mõnigi perekond. Arvan, et autosid võis kokku olla umbes 15 ringis küll. Kui mitte rohkem. Tõmbasin mõttes kohe paralleeli Pirita muuli ja rannaäärsega, kuhu inimesed linna siluetti, mere möllu ja päikeseloojangut nautima kogunevad. Igaühele oma nagu öeldakse. Ja vastavalt võimalustele. Luksemburglastele lennukid ja eestlastele meri. Eestlasena Luksemburgis elades peame paraku ka meie olemasolevate võimalustega leppima ja mereäärseid hetki vaid meenutama ning lugema päevi, mil jälle mere äärde saab. Aga ei ole lugu, lennukid on ka päris põnevad. Pealegi toetas tänast raudlinnuvaatlust soe päikseline ilm ja valge vein, mille targu omale kaasa olime pannud, juhuks, kui igav hakkab või lennugraafikus tühjale kohale satume. Ei juhtunud küll kumbagi, kuid see ei tähendanud, et vein joomata oleks jäänud. Ja nii mõnigi lennuk leidis selle aja jookusul tee koju.

Karneval Pariisis

2008-02-07T09:53:00.001+01:00

Kristlik maailm peab pidu, sest suur paastuaeg on ukse ees ja enne seda tuleb üks korralik karneval maha pidada. Peetakse rongkäike, visatakse hundiratast ning süüakse ja juuakse head-paremat. Mis sellel kõigel jumalaga pistmist on, seda minu mõistus muidugi ei võta, aga põgus taustauuring lubab uskuda, et kogu selle trallimise juured ei ole algselt teps mitte kristlusega seotud. Nagu ka paljude teiste pühade ja traditsioonide puhul, millele aegade jooksul kristlik varjund külge on poogitud. Kuidas muidu selgitada tõsiasja, et ristiusupühad langevad tihtipeale ajaliselt kokku pühadega, mida tunti ja tähistati juba ammu enne Jeesuse sündi ja kristluse levitamist. Juhuslik kokkusattumus või kaval plaan muuta kristlik õpetus teisitimõtlejatele ja uskmatutele võimalikult kergesti omaks võetavaks?

Igatahes, olgu selle kristlusega, kuidas on, meile anti karnevali tähistamiseks töö juurest möödunud esmaspäev vabaks. Nagu igal aastal samal ajal. Sõitsime sel puhul Pariisi pikka nädalavahetust nautima. Istusime laupäeva varahommikul rongile (minu esimene TGV kogemus, muide) ja pärast kahetunnist kihutamist olimegi päral. Pariis võttis meid sel korral vastu päikselise ja kargena. Koos päiksetõusuga rongijaamast hotelli jalutades aimasin juba, et ees ootavad toredad päevad täis kultuuri ja kulinaariat.

Nii enam-vähem ka läks, kuigi aktiivse kultuuri osakaal jäi loodetust väiksemaks. Seda peamiselt seetõttu, et me ei olnud arvestanud asjaoluga, et iga kuu esimesel pühapäeval on kõik muuseumid tasuta. Iseenesest ju tore, kui ajalooline kõrgkunst muudetakse kõikidele kättesaadavaks, aga kahjuks ei ole siis võimalik kogu seda loominguilu nautida, sest isegi luuvrisuguse muuseumi läbilaskevõime ei pea lihtsalt sellisele massile vastu. Olen varem ka Louvre´is käinud ja seda suvisel tipphooajal, kuid isegi siis ei olnud seal nii palju inimesi üksteise otsas tallamas kui sel korral. Kokkuvõttes küll üllas mõte, aga töötab selgelt endale vastu. Ma ei jaga nimelt arusaama, et kõrgkunsti pakkuv kunstimuuseum tuleb muuta massikultuuri osaks nagu seda on kobarkino või peagi valmiv Uus Sakala. Trend tundub aga täie hooga selles suunas liikuvat, sest kuidas muidu seletada tõsiasja, et Louvre´is asub Esprit riidepood!!! Nii edasi minnes võib peagi loota ehk ka mõne suure toidupoeketi läbimurret Louvre´i müüride vahele.

Jah, mõistagi ei jäänud me Louvre´isse kauaks piinlema, vaid otsustasime pigem õue päikest nautima minna. Pealegi on see muuseum ka väljast vaadates väga kaunis:) Louvre´is toimunust järeldusi tehes otsustasime sel korral loobuda ka impressionistide muuseumist. Kahju, aga kuna ilm oli ikka tõeliselt fantastiline, polnud meel eriti kurb, sest oligi põhjust rohkem vabas õhus viibida ja arhitektuuri välisele küljele keskenduda. Nii et pole halba ilma heata, nagu on keegi tark tegelane kunagi öelnud.

Mis puudutab kulinaariat, siis olen tähele pannud, et mida rohkem ma maailmas ringi liikunud olen, seda olulisem see aspekt minu jaoks on. Maitsev toit meeldivas keskkonnas annab reisilt tavaliselt saadavale visuaalsele kogemusele väga olulise tunnetusliku lisamõõtme. See on nagu omaette seiklus või võiks isegi öelda, et see on suisa reis reisis. Et see seiklus või reis aga katastroofiks ei kujuneks, peab söögikohti äärmise tähelepanelikkusega valima. Eriti sellistes turistide poolt devalveeritud kohtades nagu Pariis. Seega, kui ei vaevu otsima (ka olukorras, kus kõht juba tühjusest pilli lööb), tuleb leppida üsna suvalise kõhutäiega ja loota, et see seedesüsteemist ikka probleemideta läbi käib. Huvitaval kombel kehtib see isegi hommikuse croissant´i ja kohvi kohta. Meil läks seekord hästi. Kuigi kodutöö Pariisi erinevate restoranide ja brasseriide valikul jäi kasinaks, õnnestus meil leida huvitavaid pärle, kuhu kindlasti tagasi tasub minna. Nende hulgas ka Café de la Paix, mis kogu oma tuntuse juures pakub suurepärast kvaliteeti.

Esmaspäeva õhtupoolikul Luxembourgi tagasi jõudes võis meeldivalt tõdeda, et möödunud oli ütlemata tore nädalavahetus. Tegin mõned pildid ka!

Hea tuju päev

2008-01-23T21:30:00.000+01:00

Täna oli üle pika aja üks ütlemata ilus hommik. Öösel oli mõni kraad külma olnud ja seega oli maa hommikuks üleni härmas. Koos päiksetõusuga annab see uskumatult hea valemi positiivseks päevaks. Vähemalt minu jaoks. Ja täna oligi päris tore päev. Ei midagi erilist, aga lihtsalt selline hea tuju päev, mille sarnaseid võiks tihemini ette tulla.

Elu Rootsi moodi

2008-01-08T13:43:00.000+01:00

Selline on vaade meie uue kodu trepilt. Kui sellele lisada hommikune hümn Pika Hermanni tornist ja rongide summutatud tuututamine, annab Kalamaja mõõdu välja küll:) Igatahes uus ja huvitav! Seetõttu oli sel korral Eestist raskem tulema saada kui varem...

Mingil põhjusel oli mul kujunenud arvamus, et Skandinaavias reisides enam suuri üllatusi ette tulla ei saa. Tegemist on ju ometigi tsiviliseerituima piirkonnaga, kus ma seni käinud olen. Aga võta näpust. Rootsil oli sel korral kohe mitmeid üllatusi varrukast võtta. Tallinnas laevale sõites ei ennustanud miski seda, et täna kodus teist päeva järjest külmetununa ingveriteed joon ja Friends´e vaatan. Aga sellest veidi hiljem.

Alustuseks tabas Läänemerd minu kogemusteskaalal üle keskmise tugev torm. Nii tugevat lainetust, mis pikali olles hingamisrütmi kipub mõjutama, ei mäletagi vist. Magada oli võimalik vaid Ahvenamaa vahetus läheduses ja siis, kui laev oli juba skääride vahele jõudnud ja lainetus vaibunud. See tähendas aga kõigest 4-tunnist uneaega, mille najalt tuli järgmisel päeval Lundini jõuda. Teisisõnu linnani, millest mul seni vaid kõige paremad mälestused olid. Seekord näitas Lund aga oma negatiivsemat palet. Nimelt oli just meie saabumise päeval linna ja selle lähiümbrust tabanud mingi süsteemirike, mis viis endaga kaasa kogu soojuse radikatest. Arvestades, et ilm ei olnud õues just kõige soojem (lund sadas), tuli leppida ka hotellitoaga, mille temperatuur õue omast palju ei erinenud. Normaalselt kannatas toas olla vaid kuuma duši või teki all olles. Venitasime pubis söömist nii pikaks kui võimalik, kuid ühel hetkel pidime ju ikkagi hotelli tagasi minema. Küte, erinevalt meist, sinna kahjuks naasnud ei olnud. No ja nii juhtuski, et mul hommikuks kurk valusaks oli jäänud.

Hommikused üllatused sellega siiski ei piirdunud. Oh ei! See eelmise päeva süsteemirike oli rivist välja löönud ka krediitkaardimaksed. Kuna olin plaaninud parkimismajas parkimise eest tasuda krediitkaardiga, pidime tõkkepuu taga seistes möönma asjaolu, et autot me ilma sularaha abita parklast kätte ei saa. Sularahaautomaadid õnneks töötasid. Iseenesestki mõista ei olnud aga võimalik välja võtta väiksemat kupüüri kui 500 SEK. Parkla arve oli 35 SEK. Kuna oli pühapäeva hommik ja kell ei olnud veel kümmegi saanud, polnud seda kuskil mujal ka lahti vahetada kui hotelli vastuvõtus. Sealt saime veidi peenemat krabisevat ja 30 krooni müntides. Asi tundus juba lahenenud olevat, aga oh seda üllatust! Parkimisaparaadi juurde jõudes selgus, et see võtab vastu AINULT münte ja mitte igasuguseid münte, vaid AINULT viie- ja kümnekrooniseid münte. Neid oli meil aga üksnes 30 krooni eest. Puuduvat viiekroonist münti ei õnnestunud mul saada ka 7-Elevenist Coca-Colat ostes, sest 20-kroonisest kupüürist sain tagasi kaks ühekroonist münti. Ei mäletanud enam, et pool liitrit cocat maksab Rootsis 18 krooni!!! Seega ei jäänudki muud üle kui järgmine (viiekümnene) kupüür sealsamas lahti vahetada. Parkimismajja tagasi jõudes oli hea meel tõdeda, et me polnud ainukesed ullikesed, kes olid kavatsenud seal kaardiga maksta. Lükkasin nõtke randmeliigutusega mündid masinasse ja teekond Luksemburgi võis alata. Vähemalt on meil nüüd piisavalt münte, et Rootsis kaks ööpäeva muretult parkida:)

Aga selle külmetuse pärast, mis ma Lundi hotellis sain, istungi praegu veel kodus ja üritan end homseks töökorda seada.

Maailm minu ümber

2007-11-20T22:11:00.000+01:00

Käisin mõni aeg tagasi põgusalt Eestis ja mõlemal suunal reisides hakkas mind painama üks küsimus. Nimelt, kas reisimine (pean siinkohal silmas üksnes lähtekohast sihtkohta liikumist) suurendab inimese tolerantsust või pigem vähendab seda. Kas kõik need vintsutused, mida reisides pead läbi elama, ja inimesed, kellega oled sunnitud kokku puutuma, muudavad sind tasakaalukamaks või hoopis närvilisemaks? Seni arvasin vist, et iga raskuse ületamine muudab ikka tugevamaks, aga viimasel korral lõi mu arusaam selles suhtes tugevasti kõikuma. Võib ju olla, et sel konkreetsel reisil oli neid ebameeldivaid vintsutusi ja inimesi ühtekokku lihtsalt liiga palju, aga võib ju ka olla, et mingil hetkel saab see üldine kannatustekarikas, kuhu kõikide reiside läbielamised on ajapikku kogunenud, täis ning aastatega arendatud tasakaalukus muundub hetkega emotsiooniks, mis kõigub tülgastuse ja viha vahepeal. Nüüd, pea kolm nädalat hiljem, on muidugi kõik need emotsioonid lahtunud ja mälestused pikkadest turvajärjekordadest, mis kubisevad sõna otseses mõttes seljas elavatest ja higi järgi lehkavatest kaasreisijatest, tuhmunud, aga mis saab siis, kui saabub aeg minna järgmisele lennureisile? Kas viimased kogemused paksendasid mu nahka või õhendasid seda? Eks aeg näitab!:)

Oma senise elu jooksul on mul õnnestunud viibida lugematul hulgal tantsutundides. Mitte ainult eratundides, vaid peamiselt ikka rühmatundides, kus viibib koos vähemalt kümmekond inimest. Viimases flamenkotunnis tabasin end tegemas tähelepanekut, et kõikide nende rühmade vahel, kus ma olnud olen, on võimalik tõmmata paralleele. Paralleele eelkõige neis tundides osalevate inimeste võib olla et iseloomuomadustele viitavate käitumismallide vahel. Olenemata riigist ja vanuselisest ning soolisest koosseisust, sisaldavad kõik rühmad sarnaste käitumismallidega tegelasi. Alati on neid, kes ei saa millestki aru ja kes siis paluvad pidevalt õpetajal samme korrata, jättes mulje, et õpetaja ei suuda ennast piisavalt hästi selgeks teha. Samuti on neid, kel asjad kohe päris hästi välja ei tule, kuid kes pelgavad seda teistele näidata ja pusivad seetõttu vaikselt omaette nurgas ikka kaasa teha, lootes, et keegi neid ei märka. Siis on veel neid, kes alati kõigile (eelkõige õpetajale) oma oskustega silma tahavad jääda ja kes ei pea paljuks selle nimel, et esiritta pääseda, ka sõbralikult küünarnukke kasutusele võtta. Ja siis on veel neid, kellel kõik kohe välja tuleb ja kellel seetõttu õpetaja mõnede meelehärmiks ja mõnede rõõmuks pidevalt esiritta palub liikuda, et teistele visuaalselt abiks olla, kui mõni samm peaks meelest minema. Ülejäänud seltskond moodustab aga niinimetatud soo, mis millegi eriskummalisega silma ei paista, kuid mis on samas ühtlane ja tugev seltskond. Millisesse gruppi mina kuulun, seda ma siin mõistagi lahkama ei hakka:) Las see jääda kellegi teise poolt tähele panna.

Ametniku lihtsad rõõmud

2007-10-30T14:35:00.000+01:00

Ei ole mingiks eriliseks üllatuseks, et ametniku tööpäeva tipphetk saabub kell 12, kui tekkib õigus minna lõunale. Tunnike väljateenitud õndsust ametnikele mõeldud töölissööklas, kui just ei ole viitsimist kas linna sõita või Kirchbergi mõnes brasseriis kõhtu täita. Täna juhtus nii, et käisin üle ilmatuma aja taas parlamendi sööklas, kus erinevalt kohtu sööklatest pakutakse puuviljavalikus mangot. Olin juba unustamas, kuivõrd hea see vili võib olla. Eriti veel, kui keegi on selle eelnevalt sinu eest ära koorinud ja viilutanud. Pealegi, kui oled juba tükk aega pidanud sööma kohtu vaieldamatuks kaubamärgiks kujunenud arbuusi, siis tundub mango eriliselt peene roana. Halenaljakas, ma tean, aga selline ongi mu igapäev. Kes oleks neli aastat tagasi osanud ette kujutada, mis mulle aastal 2007 võib igapäevast rõõmu või muret valmistada:)

Alsace´i veiniteel

2007-10-25T20:49:00.001+02:00

Igal aastal enam-vähem samal ajal siirdub väiksem seltskond noorsande Vogeeside kutsuvate nõlvade poole. Ikka selleks, et avastada uusi maitseelamusi ja täiendada kodust veinikeldrit. Nii juhtus ka sel aastal, et veetsime sõpradega nädalavahetuse mööda Alsace´i veiniteed kulgedes. Kõiki teele jäävaid linnakesi me mõistagi külastada ei jõudnud, aga oma kindlad kohad, kus tuttavad veinimeistrid juba ees ootamas olid, sai kenasti taas üle vaadatud. Sellistel hetkedel, kui saad kuulata vana veinimeistri lugusid, nalju ja erinevaid filosoofilisi elukäsitlusi ning maitsta sinna kõrvale keldri valikust erinevaid veine, tekkib küll tunne, et hakka või ise ka põllumeheks. Või siis mõisavalitsejaks...:-) Lisaks veinikeldritele veetsime hulganisti aega ka õhtuses Colmaris ringi uidates ja kohaliku köögi hõrgutisi pakkuvates restoranides prassides. Muu hulgas vaidlesime üsna sisukalt teema ümber, mida tähendab tänapäevases globaliseerunud maailmas sõna rahvus. Tundub, et sellest mõistest aru saamiseks ja vaidluse poolte vaheliste tülide vältimiseks tuleb kõigepealt kokku leppida selles, kas jutt on rahvusest kultuurilises või pigem poliitilises tähenduses. Meie suutsime suuremaid tülisid ja kaklusi vältida ning õnneks ei tulnud vaidluse võitja selgitamiseks ka kätt hakata suruma, mis teinekord tegelikult vägagi tõhus kohtupidamise vahend võib olla:) Hea et niigi läks!

Maverick

2007-10-07T14:03:00.000+02:00

Mulle on juba lapsest saadik meeldinud kaarte mängida. Kui vanemate ja vennaga sai mingil eluetapil hoolega bismarcki ja tuhandet mängitud, siis nüüd on kätte jõudnud bridžiaeg. Oma esimese partii tegin tegelikult juba mõned kuud tagasi, aga tol korral jäi asi miskipärast soiku. Eile õhtul otsustasime härjal uuesti sarvist haarata. Kõik, mis ma esimesel korral olin õppinud, päris meelest ei olnudki läinud. Samas aga ei tahtnud eile kaart kuidagi joosta. Õnn hakkas alles siis minu kasuks pöörama, kui oli juba aeg end kodu poole sättida. Nii jäigi mu tähelend järgmist korda ootama:)

Kuigi Luksemburg ei ole oma laadilt teab mis suurlinn ja vaiksemas kvartalis elades ei jäägi üldse pealinna muljet, tekkib minus aeg-ajalt vastupandamatu soov linnast välja saada. Et lihtsalt üksi mööda metsa jalutada, ümbritsevat nautida ja olemisemõtteid mõelda. Siinse asustustiheduse juures on see muidugi mõnevõrra raskendatud, aga siiski mitte päris võimatu. Selleks ohverdasin eile hommikul mõned tunnid uneaega ja sõitsin ühes päiksetõusuga põhjapoole Insenborni ligidale, et seal metsas veidi ringi luusida. Sellest, mida ma seal nägin, tegin ka pisikese pildigalerii.

ÄppelFest

2007-10-03T21:24:00.000+02:00

Iga-aastane õunasaak on küpseks saanud. Vähemalt Luksemburgis. Selle puhul kutsutakse kolmel järjestikusel nädalavahetusel inimesed õunakasvatajate juurde õunu korjama. Läksime kutse peale meiegi oma silmaga kaema ja käega katsuma, et mis imelugu see selline on. Pealegi ju kolm aastat siin juba elatud ja õunapeol mingil põhjusel seni käimata jäänud. Möödunud pühapäevahommik, mil otsustasime lõpuks seal peol ära käia, oli fantastiliselt ilus. Päikseline, kuid samas sügiseselt väsinult värske. See on selline ilm, mil päike ühelt poolt soojendab, vari teiselt poolt jahutab ja koltunud lehtede ning niiske mulla lõhn ninna tungib. Kõige sellega sobis ideaalselt kokku hommikupoolik õunaaias õunu süües ja korjates. Kuna olime kohale jõudnud suhteliselt varakult, ei pidanud teiste õunahuvilistega saagi pärast peenarde vahel võitlema. Jah, peenarde!!! Mulle tuli tõelise üllatusena (võin praegu muidugi erilise võhikuna tunduda), et õunapuud on siin istutatud justkui viinamarjapõõsad kenadesse korrapärastesse ridadesse. Ei anna nad ka erilist puu mõõtu välja, sest võra neil põhimõtteliselt ei ole ja kõrgustki on vaevalt üle pea. Ilmselt on kogu panus pandud võimalikult efektiivsele kasvatusele ja kõik, mis õuna arengule kaasa ei aita, on aretuse käigus ära kaotatud. Aretuse arvele võib vist panna ka selle, et õunte läbimõõt ulatus seal kohati 20 cm-ni. Ilma naljata ja liialdamata. Nii ulmelisi vilju me siiski ei korjanud. Eelistasime jääda selliste juurde, mis vabalt pihku ära mahuvad ja kõhule pärast söömist liigseks koormaks ei ole. Maitsvaimaks sordiks minu jaoks osutus Cox Orange. Ei oskagi selle maitset täpselt kirjeldada, aga kohati meenutab sibulõuna või siis kuldrenetti, vist. Igatahes, maitsev! Ladusime nelja peale kolm kasti õunu täis ja kärutasime need autole. Ärgu nüüd mind valesti mõistetagu. Õunad ei olnud tasuta. Enne aiast pääsemist toimus saagi kaalumine, misjärel sai igaüks teada, mida see suur vabadus õunapuude vahel korjamist tema tengelpunga tervisele tähendas. Kaubad koos, õppisime põgusalt õunamahla tegemist, sõime tõeliste luksemburglaste kombel ühed mettwurstid (appi!!!) ja jõime värskelt pressitud õunamahla peale. Pühapäev oli alanud toredasti.

Kommuunielu

2007-09-27T21:34:00.000+02:00

Selline oli meie viimane nädalavahetus. Tants, trall ja tagaajamine. Lisaks ka Keiu soki õngitsemine altnaabrite rõdult. Teisisõnu, puhas kvaliteetaeg!

Turistid Madridis

2007-09-17T21:04:00.000+02:00

Too õhtu Madridis, millest ma oma eelmise postituse lõpus rääkisin, midagi erakordset meile siiski ei pakkunud. Küll aga kujunes omamoodi huvitavaks järgmine õhtu. Olime just tulnud ekskursioonilt Toledosse ja pidasime pärast väikest puhkehetke plaani, mida edasi teha. Baarid, mis õhtuti rahvast ja sigaretisuitsu silmini täis lähevad, meid ei erutanud, mistõttu leidsime, et õigem oleks niisama mööda kõrvaltänavaid tuiata ja vaadata, mis linnas sünnib. Täitsime päeval Toledost ostetud nahast veinilähkrid punaveiniga ja sukeldusime õhtusse. Eriti pikalt ei saanudki jalutada, kui sattusime mingi kiriku kõrval asuvale platsile, kus oli parasjagu käimas igaõhtune madridielu. Otsustasime sinna pidama jääda ja vaadata, kuidas see feimi kogumine siis Madridis käib. Päris huvitav oli. Meil oli õnnestunud end istutada mingite noorte muusikute või siis niisama moosekantide kõrvale, kes vahelduva eduga oma oskusi ka näitasid. Igatahes, aafrikapärane trumm ja kitarr suudavad sellises öises tänavamiljöös luua ikka uskumatult laheda olemise. Kuna me ei olnud ainukesed, kellel oma jook kaasas oli, mõtlesime, et ju Madridis asjad nii käivadki. Küll aga olime ainukesed, kes olid sel õhtul välja tulnud just veinilähkrite ja mitte nurgapoest ostetud õllega. Kaugelt näha, et turistid!!! Mõistagi tähendas see aga kõrgendatud tähelepanu all olemist ja erinevatele küsimustele vastamist. Eneselegi üllatuseks ei peetud meid siiski päris tavalisteks turistideks, kelle kohalolu ignoreerida või kelle üle kõvahäälselt oma keeles nalja visata, vaid tuldi isegi sõbralikult juttu ajama ja uurima, mis asju me Madridi olime tulnud õiendama. Kuna me kohalike arvates veinilähkrist ikka üldse juua ei osanud, olime sunnitud läbima pisikese näitliku koolituse. Selgus, et mida kõrgemalt veini suhu suudad kallata, seda uhkem tegelane oled. Pealegi pidi nii hügieenilisem olema. Ju siis nii ka on! Igatahes, melu oli selleks ajaks saanud juba mõnda aega kesta, kui olin sunnitud eemalasuva baari tualettruumi kasutama. Kaua ma seal ei viibinud, aga kui sealt väljusin, oli plats rahvast peaaegu tühi. Mõned üksikud olid veel jäänud laternate valgusesse. Nende seas ka Erki. Ainult selle väikese vahega, et tema ümber viibisid kolm-neli politseinikku, kes uurisid tema seljakotti ja meie veinilähkreid. Nagu selgus, ei ole Madridis tänaval alkoholi tarvitamine siiski lubatud. Veider lugu, sest ma tõesti ei usu, et sellist oleskelu seal igal õhtul ei toimu. Raudselt toimub! Õnneks meile suuremat tüli asjast ei tõusnud ja Erki lubaduse peale lähkrid kotti panna liikusid võimuesindajad edasi. Kogu hästi alanud tänavamelu oli aga sellega lõppenud. Mis meilgi muud üle jäi, kui päev seikluste osas kordaläinuks lugeda ja kodu poole tagasi vantsida.

Sellega eredamad seiklused minu jaoks Madridis ka lõppesid. Jäid veel vaid nädalapäevad keeltekooli. Mälestuseks möödunust tegin ka kaks turistihõngulist pildigaleriid, üks Madridist ja teine Toledost.

Nüüd aga olen juba mõnda aega tagasi Luksemburgis ning üritan end igapäevase töörütmiga jälle harjutada. Kuna saabunud on sügis, on alanud ka rohkem tubasemad aktiviteedid. Nende hulgas uus flamenkohooaeg.

Tiempo Muerto

2007-09-01T21:06:00.000+02:00

Päevad siin Madridis mööduvad kiiresti. Isegi liiga kiiresti. Juba on nädal möödas ja palju sündmusi ning emotsioone koos sellega. Vahel on tunne, et tahaks neid hetki peatada, et kõike seda kuidagi sügavamale, kindlamalt ja süsteemsemalt talletada. Et kui hiljem tekib soov midagi meenutada, siis teaks täpselt, millisest "sahtlist" või millise märksõna järgi otsida. Sest vastasel juhul kuhjuvad kõik mälestused üksteise otsa ja vahele, hakates lõpuks teineteist varjutama ja tuhmudes ehk sootuks. Aga kuidas seda kõike nii teha, et suures süstematiseerimise hoos uued sündmused ja emotsioonid sinust juba mööda ei tuhise?! Oeh... Kõige kirkam mälestus sellest nädalast jääb neljapäevaõhtusse, mil mul õnnestus käia vaatamas Rafael Amargo etendust nimega Tiempo Muerto. Nii hullu (heas mõttes) loomingut selles žanris polnudki varem näinud. Ainult tõelised kunstnikud suudavad vindi just nii palju üle keerata, et asi oleks originaalselt värske, kuid jääks samas maitsekaks. Lisaks Rafael Amargole käisin vaatamas Antonio Marquez´i etendust. Ka see oli vinge elamus. Kadedaks teeb kohe, et ise millekski selliseks suuteline pole.

Nüüd aga läheme Erkiga, kes saabus Madridi õhku nuusutama eile, linna peale ja vaatame, mis tänasel õhtul meile pakkuda on.

Asjaajamine hispaanlaste moodi

2007-08-27T18:36:00.000+02:00

Tulin just keeletunnist ja avastasin, et elektrit ei ole. Vahva, mõtlesin isekeskis, ja kujutasin juba ette, kuidas ma järgmise mõõdetamatu aja pimeduses pean elama. Ajasin küll korterivahendaja, kel nimeks Jacobo, kohe jalule, aga no olgem ausad, kell oli siis juba pool kuus ja ärgem unustagem, et ma asun hetkel Hispaanias, kus inimeste elus on loendamatu hulk palju olulisemaid asju kui töötamine. Eriti veel puhkuste perioodil, olgugi, et see on juba lõppemas. Olin juba valmis kirikule lühtri kinkima, kui tänase päeva lõpuks elekter tagasi on, kuid jätsin selle lubaduse siiski veel õhku rippuma, sest lühtrit mul ju polnud, juhuks kui sündinuks midagi ennekuulmatut ja elekter tõepoolest täna naasnuks. Ja õigesti tegin, et ma kirikule ega kellelegi teisele ei lühtrit ega muud kummalist asja ei lubanud kinkida, sest too ennekuulmatu asi, millest ma just rääkisin, juhtuski. Jacobo nimelt osutus vägagi asjalikuks tegelaseks, kes ei pidanud paljuks ise kohale tulla ja kork tagasi sisse lülitada. Ja selleks ei kulunud tundigi, mil valgus minu ellu naasis. Korgid, mida mina koridoris näppimas käisin, olid küll õige korteri omad, aga pärinesid mingist iks ajast, pärast mida on korterisse uued juhtmed veetud ja mõistagi ka uued korgid pandud. Neid õigeid korke ma aga üles leida ei suutnudki. Jacobo saabudes nägin, et need asuvad ühe maali taga seinal nagu šeif. Tol hetkel, kui korke otsisin, mu kuumusest ja õppimisest paks humanitaariaju selle peale muidugi ei võinud tulla. Sain veel teada, et elektri kadumine on selliste palavate ilmadega täiesti tavaline nähe. Uurisin siis, et kuidas see saab võimalik olla, kui mul korteris peale külmkapi midagi elektrit ei tarbinud, kui korgid välja lülitusid. Selgus, et need korgid on meil naaberkorteriga ühised. Seega, kui ma tahan täna õhtul näiteks naabreid nalja viluks ärevusse ajada, saan ma seda elektriga manipuleerides hõlpsalt teha. Arvan, et ma seda siiski ei tee.

Nii palju siis asjaajamisest Hispaanias. Laupäeval väisasime Reginaga tablaod nimega Corral de la Moreria, mida peetakse Madridi vanimaks ja kuulsaimaks tablaoks. See teadmine mind tegelikult veidi heidutas, kui otsustasime just selle tablao kasuks, sest kui tavaliselt miski on vanim ja kuulsaim, siis võib selle kvaliteet ajaga olla alla käinud. Samuti võib sinna pressida rahvast, kes ei tea flamenkost midagi ja kes lähevad sinna vaid selleks, et seal on teiste hulgas käinud ka sellised ajalukku kirjutatud tegelased nagu need. Igatahes, väikene kahtlus hinges, läksime siiski kohale, olles eelnevalt ka laua broneerinud. Laua broneerimist soovitan teistelegi, sest rahvast jagub siin õhtuti rohkelt igale poole ja eriti sellisesse tablaosse. Õnneks ei pidanud mu hirmud aga paika ja etendus oli kohale igati vääriline. Usun, et Madridis jagub tasemel flamenkiste nii palju küll, et niisama sussisahistajad tugeva konkurentsi tõttu naljalt lavale ei pääsegi. Oli mõnus õhtu!

Madrid

2007-08-24T22:53:00.001+02:00

Saabusime just Madridi. Jään siia kaheks nädalaks keelt õppima. Lootus, et ehk saab minust ka lõpuks hispaanlane, ei ole veel kustunud:)

Esimene peatus siin oli, kahetsusega tõdedes, Burger Kingis. Häbiväärne, ma tean, aga ei, me ei läinud sinna teps mitte seltskonda ega peakoka šedöövreid nautima, vaid vajasime lihtsalt kohta, kus jalga puhata ja üürikorteri vahendajale helistada, et oma kohalolekust teada anda. Ja mida mina sinna teha sain, et Burger King end siin kohe ukse kõrval kenasti sisse on sättinud. Korralike turistidena tegime siiski julgustuseks ka ühed burksid. Ei suutnud end tagasi hoida. Luban, et need jäid siin olles viimasteks. Korter üle vaadatud ja võtmed käes, sukeldusime suurlinnamellu. Madrid on lahe! Ei tunta teda ühegi suurema ehitise järgi nagu Pariisi, Barcelonat, Sevillat, Londonit või Roomat, kuid meelolu, mis tänavail valitseb, on võrreldamatu. Madrid on lihtsalt Madrid. Teades, et siin restoranis õhtustamist enne kella kümmet pole eriti mõtet üritadagi, otsustasime tühja kõhtu leevendada traditsiooniliste tapas´tega. Tegime enne mitu tiiru ümber vanalinna, kui oma arust sobiva koha leidisme, kuhu sisse astuda. Interjöör oli ajaloolises mõttes muidugi muljetavaldav, kuid, antagu mulle andeks, too süntesaatorimängija, kes kohalviibinud skandinaavlastele tuimalt Bamboleot tinistas, muutis kogu hästi alanud emotsiooni sarnaseks Tallinki laevadel toimuva tantsulkaga. Mulle ei mahu pähe, miks hispaanlased (ja ka teised turismimagnetiks olevad rahvad) ise oma kultuuri nõnda lörtsivad? Miks? "Turistidele, muidugi!" ei ole õige vastus, sest kus on kirjas, et turist tahab saada sellist saasta? Miks ei võiks massidele sülitada, oma latti siiski kõrgel hoida ning pakkuda seda, mis on väärt kuulamist, vaatamist ja maitsmist ehk teisisõnu teha asja hingega? OK OK, pean möönma, et toit oli siiski maitsev. Selles osas allahindlust ei olnud tehtud. Aga kauemaks, kui ühed tapas´ed ja kann sangriat me sinna ka ei jäänud. Leidsime mõned tänavad eemal ühe vahva taberna de flamenca, kuhu ka pikemaks peatuma jäime. Tellimust esitades tegin näo, nagu ma teaks, mida ma tahan, ja tellisin kahe klaasi punaveini kõrvale sellise toidu nagu callos a la madrilena. Ei tea täpselt siiamaani, mida see jubedus endas sisaldas, aga baarmani hilisemast kehakeelest võis järeldada, et tegemist oli mingite siseelunditega. Või igatahes millegi sellisega, mis jääb kõhupiirkonda:) Kindel on see, et maitsev see ei olnud. Ja lõhnas kogu see kupatus higi järele, nagu leidis Regina. Süüa me seda igatahes ei suutnud. Baarman kelmikalt hiljem veel küsis, kuidas tundub ja möönis siis, et talle ka see toit eriti ei maitse. Oleks siis võinud ju kohe nii öelda, aga ju siis mu enesekindel ilme, mille ma tellimust esitades enesele ette manasin, ei lubanud seda teha. Aga mis seal ikka. Nüüd olen targem ja mingeid callos nime kandvaid rupskeid ma enam ei telli. Muus osas oli aga too tavern igati tüüne koht, kus õhtut flamenkorütmides lõpu poole veeretada.

Ootan huviga, mida toob homne.

Sõbrad teiega on hea...

2007-08-22T21:53:00.000+02:00

...aga elu samme seab.

See tähendab, et aeg, mis oli antud kaunil kodumaal puhkamiseks, on seks korraks jälle läbi saanud. Palju sai tehtud ja palju sai nähtud. Küllaga uut ja mõndagi vana. Kõike seda, mida hing oli juba pikka aega ihanud.

"Ja mu õnn võiks olla suur,
kui te ükskord nähes kuud,
mõtleksite siis ei rohkem ega vähem,
kui et - kurat teab, mismoodi tal seal läheb..." (J. Tätte)

1600 km ja 20 h

2007-08-08T09:00:00.000+02:00

1600 km ja 20 h - selline oli meie kodutee. Õigemini teekond Luksemburgist Stockholmi, kust edasi sai juba mereteed kasutada. See, mis toimub suvel Saksamaa kiirteedel, ei kannata absoluutselt mingit kriitikat. Kui ei ole teetöid, mida on väga palju, siis on lihtsalt niisama ummikud, mis tekivad üksnes seetõttu, et autosid on liiga palju. Ja neid on tõepoolest palju. Just täpselt nii palju, et tuhande kilomeetri peale, mis Saksamaa läbimiseks kulub, saab keskmiseks kiiruseks teel, kus enamasti ei ole kiirusepiirangut, 84 km/h. Taanit ja Rootsit läbiv kiirtee tundus selle kõrval tõelise lennurajana. Hetkel, kui mõtlen sellele, et peame varsti sinna staumacherite maale tagasi minema, valdab mind tõsine tülgastus. Järjekordsed tuhat kilomeetrit täis ummikuid ja teetööde tõttu kitsamaks muudetud sõiduridu. Ootan aega, mil Saksamaalgi kiirteed tasuliseks muudetakse. Ehk siis õnnestub seal ka inimese kombel liigelda.

Esimene puhkusenädal millegi erilisega meelde ei jäänud. 12 kraadi sooja, tuul ja kiired päevad Tallinnas. Õiget puhkusetunnet enne ei tekkinudki, kui sel esmaspäeval, mil Noarootsis end 30-kraadise päikese all sirakile tõmbasin ja päeval niisama õhtusse tiksuda lasin. Õhtul lasime lemballoniga ühe võrgu ka vette. Ilma paadita kusjuures. Järgmisel hommikul end rinnuni jahedasse vette sundides ei pidanud ka pettuma. Püünisesse oli jäänud kaks lesta ja kaks särge. Ei midagi erakordset, aga meele tegi rõõmsaks küll. Nüüd oleme jõudnud Peipsi äärde ja suveilmade nautimine jätkub täies hoos. See on juba teist suve järjest, mil ma olen veendunud, et suvepuhkuseks ei ole paremat kohta kui Eesti, räägitagu mida tahes.

Tere kool

2007-07-20T22:51:00.000+02:00

Sedaviisi. Asi on nüüd nii kaugele jõudnud, et ilma mootorrattata me järgmisel suvel kuidagi hakkama ei saa:) See aga tähendab, et septembris tuleb minna autokooli ja hankida vastava kategooria juhtimisõigus. Täna astusime selle eesmärgi täitumise suunas ka esimese reaalse sammu. Ostsime nimelt Luksemburgi liikluseeskirja:) Esmapilgul väga suuri erinevusi ei leidnud, kuid noh, olgem ausad, see prantsuskeelsete terminite õppimine liiga suurt erutust just ei tekita. Küll aga tekitab seda tunnet unistus uutest seiklustest motika turjal...

Suvi

2007-07-15T22:33:00.000+02:00

Eile algas siin heinategu. Igal pool käib hoolas töö, mida saadab tolm ja lapsepõlvest ninna jäänud heinalaka lõhn. Tunnen seda lõhna ka praegu, mil istun rõdul ja kuulan tirtsude siristamist. Tulime just ujumast ja väsimus hakkab üha enam maad võtma. Kell ka juba hiline. Päeval käisime Britannia pubis, kuhu oli lubanud esinema tulla Toivo Nikopensius. Tuligi ja esines ka. Tõmbas käima korraliku vanakooli Eesti süldi, mida vürtsitasid sellised palad nagu Kungla rahvas, Mustlase elu ja Kaugel kaugel, kus on minu kodu:) Täiesti sürrealistlik kogemus tegelikult, kui nüüd veidi järgi mõelda, sest pubis teisest rahvusest kliente peale eestlaste minu hinnangul ei olnud. Suurem osa publikust, kui mitte kõik, olid tulnud Luksemburgi turismireisile, Toivo Nikopensius nende hulgas. Ja nii oligi, et legendaarne laulumees lahkelt siin väikse kontserdi andis. Kuidas pidu lõppes ja kas keegi ka tantsupõrandal käe valgeks sai, seda ma ei tea, sest ei raatsinud kaunist suveilma liiga pikalt tubases miljöös veeta ja eelistasime ujuma minna. Arvan siiski, et kehtis iga eestlaste peo juurde kuuluv vanasõna: algul ei saa vedama, pärast ei saa pidama.

Emotsioon

2007-07-12T19:08:00.000+02:00

Minult on tihti küsitud, et miks ma nii palju pildistan. Põhjuseid on erinevaid, kuid üks neist on kindlasti võimalus möödunud emotsioone taaselustada. Täna oma pilte sirvides jäin peatuma ühel õhtupoolikul, mil helkur meil käis. Tekkis soov seda emotsiooni jagada.

Pühapäev vee ääres

2007-07-08T20:06:00.000+02:00

Mägilased

2007-06-21T23:39:00.001+02:00

Šokolaadimäed

2007-06-18T20:45:00.000+02:00

Laulupidu

2007-06-14T21:29:00.000+02:00

Selle puhul, et Regina eile tädiks sai, korraldasime suurejoonelise laulupeo! Peaesinejad olid Regina ja Helkur ning publiku olemasolu eest vastutasin mina.

Peaasi, et rahe alla ei jää

2007-06-11T20:45:00.000+02:00

Laupäeva lõunal, kui silmad lahti lõin ja eelmise õhtu seiklusi meenutasin, tundus elu kui lill, välja arvatud mõne tahu pealt vaadatuna. Nii rikkaliku emotsioonide paletiga pidu polnud juba pikka aega olnud. Helina oli just Luksi saabunud ja kohtumise rõõm vajas tähistamist. Mul olid toks õhtuks juba varem plaanid tehtud ja nii juhtuski, et jätsin naised omapäi koju ninasid kokku hõõruma ja läksin ise saalihoki satsiga Oscar Wilde´i. Nüüd mõtlen, et peaks ikka soome keelt hakkama õppima... Reginni, Helina ja ülejäänud rahvaga kohtusime hiljem Urbanis, kus jämm oli juba täies hoos. Mõnus suveõhtu lubas suitsuste siseruumide asemel õues olla ja seega kujunes oleng lahedaks öiseks piknikuks. Vihmgi oli üle jäänud ja meeldiv briis jahutas otsaesist.

Järgmisel päeval toimusid Grundis keldi päevad. Eks ta pigem selline kohalike asjaosaliste rahvatantsu üritus oli, aga noh, ega eestlased ka omi päevi ei suudaks ju kolmandatele isikutele eriti atraktiivseks muuta. Eriti, kui puudub otsene huvi ja puutumus. Tuiasime niisama veidi ringi, kuid sel korral pikalt ula peale ei jäänud. Sõime ühed mettwurst´id ja läksime koju ära. Eelmise õhtu tants oli alles jalgades.

Pühapäev algas meeldivalt. Peesitasime päikese käes, sõime äsja ahjust tulnud viineripirukaid, mängisime petanque´i ja vedelesime niisama murul.

Lilledki ei jäänud nuusutamata.

Enne, kui asjad arenema hakkasid, sai ka veidi pinksi mängitud.

Ühel hetkel aga täheldasime, et kogunenud olid kahtlaselt tumedad pilved, mille tagant kostus madalat kõuekõminat. Ei läinud kaua, kui tõusis tuul ja kukkusid ka esimesed piisad. Pinksireksid kotti, lidusime kiirelt pargi keskel asuvasse vabaõhukohvikusse. Jõudsime jäätisega poolele maale, kui alanud vihm asendus meeletu rahega, mille terade läbimõõt ulatus umbes kolme sentimeetrini. Ma ei olnud midagi sellist varem kogenud ja kui päris ausalt öelda, siis mingil hetkel oli see päris hirmus. Ei osanud ette kujutadagi, kuivõrd suure jõuga sellise suurusega terad võivad maale langeda ja kui suurt kahju tekitada. Osade laudade kohal olid katuseks viinamärjaväädid. Need said ikka uhket valu ja mingit varju nad endast küll ei kujutanud. Lehti lendas ja vesi lainetas. Kohviku põrandale tekkis minutitega suur loik, mille jäine vesi ulatus pahkluuni. Huvitav oli ka jälgida, mismoodi kohvikus viibinud inimesed asjasse suhtusid. Oli neid, kes toimuvat huviga jälgisid kui ka neid, kes kohe ettekandjatele nende saamatuse tõttu olukorra likvideerimisel etteheiteid tegema hakkasid. Andestagem neile nende hirm ja sellest tekkinud paanika. Usun, et midagi sellist polnud paljud sealviibinuist varem näinud. Meie jaoks päädis kogu sündmustik sellega, et samal ajal pargi kõrval parklas seisnud auto katus ja kapott olid silmnähtavalt kannatada saanud. Eks näis, mida kindlustus asjast arvab. Kui neid mõlke üleüldse parandada on võimalik.

Et aga sõnadega on valitsenud olukorda raske kirjeldada, tegin mõned pildid.

Ahvenamaa

2007-06-04T11:20:00.000+02:00

Ei juhtu just eriti tihti, et Eestist rohkem kui 2000 km lõuna pool lennukist välja astudes on õhutemperatuur 20 kraadi madalam kui Eestis. Eelmisel nädal aga täpselt nii just juhtuski. Tulin Ahvnemaalt kalalt, olin meeldivalt üllatunud Tallinnas valitsenud 30kraadisest suveilmast ning ei osanud oodatagi, et juba järgmisel päeval Hahnis jope olemasolu eluliselt vajalikuks võiks osutuda. Õnneks on aga tänaseks asjad selles valdkonnas oluliselt paranenud ja hea meeleolu taastunud:) Käelabad, mis spinningu hoidmise tõttu päikesest ära põlesid ja näpud, mis tamiili hõõrdumisest hellaks muutusid, ei tee ka enam nii palju muret. Ühesõnaga, olukord on taas normaliseerunud ja igapäevaelu oma vanasse rutiini tagasi loksunud.

Aga Ahvenamaal oli hiiglama vahva. Kuigi poisieas võis mind Paide tehisjärvel tihti kala püüdmas kohata, ei olnud ma seni spinninguga veel kordagi kala kätte saanud. Nüüd, umbes 20 aastat hiljem, see siis lõpuks õnnestus:) Parem Hilja kui Leida nagu öeldakse. Esimesel päeval oli saak muidugi kehvapoolne (loe: minul null) ja tekkis juba tunne, et meid on petetud. Lubati ju iga viskega vähemalt kolme haugi, aga terve kamba (umbes kümmekond spinningukätepaari) peale suudeti paati vedada vaid mõned üksikud, millest õhtusöögiks küll jagus, aga mis enesega rahuloleku tunnet kuidagi ei suutnud tekitada. Õnneks aga ei ole päevad vennad (tore, et on olemas sellised vanasõnad). Järgmisel päeval keegi oma suutmatuse tõttu enam eriti häbi tundma ei pidanud. Ka mina mitte, sest suutsin üldisesse patta lisada ca 5 kg kala, nende hulgas ühe haugi, ühe säina ja mõned ahvenad. Kõik püütud väikese pöörleva landiga:) Kui öeldakse, et süües kasvab isu, siis minu puhul see tol korral ei kehtinud. Olin oma kalasaagi kätte saanud ja võisin järgmise päeva pigem pildistamisele pühendada. Ilm just suurem asi ei olnud, aga mõned kaadrid siiski tegin. Kokkuvõttes jäin ettevõtmisega igati rahule ja kui järgmisel aastal uuesti minnakse, olen taas paadis:)

Administratiiv-informatiivse külje pealt on mul hea meel teatada, et ilmavalgust nägi Luksemburgi Eesti Seltsi veebileht. Sealt leiab teksti- ja pildimaterjali ka seltsi selle tegevuse kohta, mida mina siin ei kajasta. Nii et tasub aeg-ajalt kiigata, kui huvi on. Et meelest ei läheks, lisan lingi ka viidete hulka.

Poissmeheelu

2007-05-19T20:30:00.000+02:00

Sel ajal, kui Regina Mallorcal päikest võtab ja meres salfib, toimetan mina siin omapäi. Valmistun Ahvenamaa retkeks ja tegelen majapidamistöödega. Jah, mina ja majapidamistöödega:) Oskan küll, miks ma ei oska, kuigi pean möönma, et sellised igapäevaelulised kohustused on terve elu nõudnud minult suuremat pingutust, kui mõnelt teiselt, kellele selliste asjade jaoks rohkem andi on antud. Aga hätta ma siiski ei jää.:)

Siinkohal meenub ka tõsiasi, et kogu oma koolipõlve jooksul ei õnnestunud mul ise mitte ühtegi õpikut paberdada... Mitte et ma selle üle uhke oleks või midagi, aga alati oli keegi abivalmis inimene, kes selle vaeva minu eest enda kanda võttis. Eriti olen selle eest tänu võlgu oma onutütar Theale, kellega me samas klassis õppisime ja kes neil septembrikuu päevadel, mil koolis uusi õpikuid jagati, ei pidanud paljuks ka minu õpikutele paber ümber tõmmata. Väike asi küll, aga samas väga oluline, mida ma mingil juhul iseenesest mõistetavaks ei pea. Loodan, et olen ise ka ikka suutnud end ümbritsevatele midagi anda, mitte ainult võtta. Ja kui veel ei ole, siis usun, et kunagi seda siiski suudan.

Majapidamistööde ja Ahvenamaa retkeks ettevalmistamise kõrval on jäänud siiski aega ka muuks. Eile näiteks käisime Antsuga Beaufort´is Flying Dutchmani nimelises lokaalis või kuidas iganes seda nimetada. Väga lahe, aga samas ka piisavalt sürr koht. Üks sürrimaid kindlasti, kus ma viimasel ajal käinud olen. Nii rahva kui muusika poolest. Tegelikult on raske seal valitsenud õhkkonda kirjeldada. Seda peab ise kogema. Aga igatahes tõestas see koht mulle taaskord Luksemburgi eripära, mis seisneb selles, et kogu elu ei möödu ainult pealinna peenetes kohtades. Mine vaata ise, kui ei usu!

Täna sain postkastist huvitava brošüüri. Seal seisis selges kirjas, et saabuval teisipäeval peetakse Luksemburgis üleriigilist naabrite pidu. See tähendab seda, et riik kutsub oma elanikke üles naabritega rohkem suhtlema. Lahendusena pakutakse välja, et naabrid tuleks kutsuda väiksele klaasikesele. Ja mitte kuhugi baari ega restorani, vaid ikka enda juurde koju. Ka esikusse ja garaaži sobib, kui naaber on alles uus ja tuppa kutsuda ei tihka:) Peaasi, et oleks see siduv klaasike. Nagu brošüürist nähtub, on kogu ettevõtmise eesmärk üheskoos luua külalislahkemat, ühtsemat ja inimlikumat ühiskonda. Vahva, kas pole? Sellega seoses meenus jällegi üks seik ajast, millest on nüüdseks möödunud vast aasta või umbes nii. Nimelt, ühel heal päeval kolisid meile koridori uued naabrid. Kolm noort tüdrukut, kes minu hinnangul võisid olla tudengid või praktikandid. Oma saabumise puhul otsustasid nad korraldada soolaleivapeo ja kutsuda sinna ka kõik naabrid. Lisaks lärmi eest hoiatavatele siltidele, mis igale poole üles kleebiti, tehti oma koridoris ka otseturundust. See tähendab antud juhul seda, et käidi naabrite pool suuliselt kutset edastamas. Meile, eestlastele, oli see muidugi võõras ja pealegi tabasid nad mind uksel oma ettepanekuga üsna ootamatult. Noh, nagu sellistel juhtudel tavaliselt ikka. Regina ka ei aidanud. Kui olin esimesest kohmetusest üle saanud, tänasin viisakalt ja lubasin asja üle mõelda, ise teades küll, et ei saa neile külla minna, sest toks õhtuks oli meil juba plaan tehtud. Tagantjärele mõeldes on isegi kahju, et nii läks. Lärmi järgi otsustades oli raju pidu ja oleks olnud tore uusi tuttavaid saada. Nüüd on seal korteris juba uued inimesed. Nemad soolaleiba ei teinud ja niisama külla ei ole ka kutsunud. Äkki nüüd seoses naabrite peoga kutsuvad?

Aknast välja vaadates näen, et iga-aastane maraton on vist lõppemas. Liigub siin akna all igasugu spordirõivais tegelasi, kelle olekust võib järeldada, et nii mõnedki kilomeetrid on selja taha jäetud. Pean ise ka nüüd siin otsad kokku tõmbama, sest vaja pesu alt pesumasinast ära tuua ja kuivama riputada. Jajah:)

Villategu

2007-05-18T10:17:00.000+02:00

Eile, pärast seda, kui olin Regina, Liisi ja Liia Hahni lennujaama ära viinud ja koju tagasi jõudnud, avastasin, et maja taga lambakoplis käib usin villapügamine. Lambad tõmmati kordamööda siruli ja lasti masinaga, sirtsi, paljaks. On nüüd teised sellised kiitsakad ja ilmselgelt häbenevad oma uut välimust. Vaadates neid nende uues olukorras, meenus mulle kohe see, kui kunagi mürsikueas panime vennaga oma kollikoerale pidžaama selga. Kes ise näinud ei ole, võib ette kujutada, kui kiitsakaks ja naljakaks kolli muutub, kui tema uhke kasukas niimoodi kokku suruda. Ka tema häbenes tol korral oma välimust, just nagu need lambad siin karjamaal.

Maailm ja mõnda

2007-05-13T21:01:00.000+02:00

Lõpetasin just pikemat sorti telefonivestluse oma vanaemaga. Inimesega, kes on näinud ja mäletab seda aega, millest praegu Eestis aktuaalsed sündmused alguse said. Ei, ma ei räägi Eurovisioonist, vaid nõukogude okupatsioonist ja nendest kirsadest, mis selle meile tõid. Kuigi ma olen sel teemal temaga korduvalt rääkinud, koorub igast uuest vestlusest välja üha uusi ja huvitavaid fakte, mida ma seni veel ei teadnud. Tegemist on selliste lihtsate igapäevaeluliste faktidega, mida ajalooõpikust lugeda ei ole võimalik, kuid mis annavad koolis õpitule elava mõõtme. Teise inimese, eriti veel perekonnaliikme isiklikud läbielamised, mida ta on nõus sinuga lahkelt jagama, on hindamatu väärtusega. Minu jaoks on see emotsionaalselt tunnetatav ajalugu niiöelda rohujuure tasandil. See on minu ajalugu, mida ei saa keegi (ükskõik, millise riigivõimu ajalookäsitlus) ära võtta, kuid mille ma kunagi, kui selleks aeg käes on, kindlasti edasi annan.

Ajalooks on saanud ka selleaastane Eurovisiooni lauluvõistlus. Ei saa sellest üle ega ümber, kuigi enne jõudsin juba mainida, et sellest ma rääkida ei kavatse. Siiski. On paar asja, mida tahaksin siin jagada. Kui Marko Mihkelson kirjutas oma blogis, et Eurovisioon lõhub Euroopa ühistunnet, siis mina väidan, et üksikisiku tasandil ei ole seda ühistunnet kunagi olnudki ja vaevalt, et seda tulebki. Põhjus on väga lihtne. Inimeselt ei ole võimalik võtta tema rahvust. Me võime rääkida Euroopa ühtsusest riikide tasandil, loomulikult, kuid inimese tasandil on see minu meelest puhas naiivsus. Sellele on läbi aegade viidanud paljud tunnustatud õigusteadlased ja viimasel ajal on seda näidanud ka mitmed ühiskondlikud protsessid kõikjal üle Euroopa. Neid protsesse, millele ma vihjan, võib neid läbivast ühisest joonest lähtuvalt pealkirjastada mitmeti: "uued ja vanad", "suured ja väikesed", "omad ja võõrad" või "meie ja nemad". Vahet pole, kuidas seda nimetada, sisu jääb laias laastus ikka samaks. Eile BBC pealt rahvusvahelises seltskonnas Eurovisiooni vaadates kinnistus see veendumus minus veelgi. Suure panuse sellele andis ka BBC kommentaatori äärmiselt teravmeelne ja tabav huumor (mõistagi hea inglise oma), mis tänase Euroopa poliitilise korrektsuse maaniat arvesse võttes tundus isegi üllatav (isegi brittide puhul, kes on ju tuntud euroskeptikud). Näiteks selle peale, kui õhtujuhid olid öelnud, et Eurovisioon on üks neist üritustest, mis tugevdab Euroopa ühistunnet (noh nagu laulupidu vms), lajatas kommentaator sapiselt, et "Don´t be ridiculous!". Või olles pikalt rääkinud Skandinaavia grupist, Baltikumi blokist, Venemaa mõjust ja Balkani ühtsusest, küsis too sama kommentaator "vana lääne" hädaolukorra kaitseks retoorilise küsimuse: "Where is NATO when you really need it?" Kuigi sellised kommentaarid võivad riigi esindustelekanali jaoks tunduda sobimatud, on need siiski äärmiselt tervitatavad, sest keegi peab ju asju nii kirjeldama, nagu nad tegelikult on. Meeldigu see meile või mitte!

Kui nüüd ajas veelgi kaugemale tagasi minna, leiame, et ajalooks on saanud ka 4. mai, mil mul oli au Pascale Schmiti stuudio koosseisus esinejana osaleda Esch-sur-Alzette´is toimunud flamenkofestivalil. Üldjoontes võib toimunuga rahule jääda, kuigi emotsionaalsest küljest jäi minu enda jaoks midagi vajaka. Õigemini ei suutnud ma kõiki neid emotsioone, mis sees olid, lavale jätta. Polnud juba kolm aastat laval olnud ja see võis ka seda põhjustada, et end piisavalt avada ei suutnud. Kui seda tunnet nüüd üritada millegagi võrrelda, siis võiks näiteks tuua eksamijärgse hetke, mil avastad, mida kõike oleks võinud veel öelda või pidanud ütlema. Või siis vahetult pärast mõne ettekande või kõne pidamist, mil hoomad, et ei suutnud vist olla piisavalt veenev. Selline tunne, et mine või lavale tagasi:) Aga noh, nüüd on algus tehtud ja loodan, et järgmisel korral lavale tagasi minnes on lavanärv juba teravam ja lubab endast rohkem maha jätta.

Vähemalt õnnestus mu esinemine lõpuks ometi ära näha ka Raimol ja Kristal, kes meil neil päevil külas olid. Tegime traditsioonilise väljasõidu Luksemburgi viinamarjamägedele ning külastasime ka Põhja-Luksemburgi vaatamisväärsusi.

Turnisime Berdorfi ligidal kaljudel,

nautisime ülalt alla vaadet Viandenile ja

tuiasime Esch-sur-Sure´i kindluse varemetes.

Nüüd ootame aga ise seda päeva, mil taas Eesti poole teele asume. Ja sinna polegi enam väga kaua jäänud;)

Kevadpidu

2007-04-29T21:46:00.000+02:00

Täna sadas siin üle pika aja vihma. Mõnus oli ja näha on, et ka loodus ootas seda juba ammu. Harjumuspärane kuum leitsak asendus kerge, värske ja jaheda õhuga. Olin just kinos, kui saali katusele hakkasid esimesed piisad kukkuma. Naljakas, et kinosaal on siin ehitatud selliselt, et filmi vaadates on vihmasadu kuulda. Ja isegi häirivalt kuulda, kui on tugevam sadu ja vaiksem stseen. Käisin seekord vaatamas sellist filmi nagu The Good Shephard. Oli päris hea, aga pean veel mõtlema, kui hea, sest Matt Damon oli kuidagi liiga sarnane oma varasema osaga filmist The Talented Mr Ripley ja see häiris veidi.

Eile peeti Luksemburgis kevadpidu. Mitte küll sellist nagu vanasti Paide kultuurimajas peeti, kus ma alati esinema pidin, aga kevadpidu siiski. Rahvast oli linnas murdu ja mõistagi ei saanud ka ilma vahvlitegijate, vorstiküpsetajate, kapsapraadijate ja loteriikorraldajateta. Sest nagu elu on näidanud, ei toimu ilma nendeta siin ühtegi rahvapidu. Kui päris aus olla, siis ega ma päris täpselt aru ei saanudki, mis selle peo mõte oli, aga läbivaks teemaks oli igatahes tuli. Grundi tänavaid ääristas lugematu hulk väikesi elavaid tulukesi ja "põlema" pandi ka kasematid. Põlema panemine tähendas antud juhul seda, et mööda kasemattide külge riputati alla palju samasuguseid tulukesi, mis siis üheskoos moodustasid uhke tulekardina. Ja kogu selle tulevärgi taustal mängiti veidi süldimussi, joodi veini ja söödi vorsti. Vähemalt oli see see, mis tooni andis ja mida mina hoomata suutsin.

Kuna Regina, Erki ja Elin olid käinud Juliette Greco kontserdil, siis mingit pikemat pidutsemist ette ei võetud ja usun, et kõigil oli täna hommikul selle üle ka hea meel. Jätkus jõudu nii reisimiseks (Erki startis juba varavalges Eesti poole), sportimiseks (avastasin metsas uue parajalt pika rattaraja) kui ka aiatöödeks (Elin, Regina ja Piret pistsid näpud mulda, rohisid ja lõikasid oksi).

Eluolu

2007-04-24T20:34:00.000+02:00

Kell sai just pool üheksa. Istume rõdul. Lõpetasime grillitud lõhe söömise ja lonksame veel viimaseid tilku tollest rieslingust, mis enne avatud sai. Uus pudel 1997. aasta rieslingu´t (vendages tardives) tundub kahjuks juba veidi üle küpsenud olevat. Aga siiski mitte veel liiga. Päike on loojumas, kuid õhutemperatuur lubab veel lühikeste varrukatega särgiga olla. Jututeemad vahelduvad seinast seina. Kord räägime elust Luksemburgis ja sellest, mis meid siin kinni peab ja miks me Eestis ei ela. Siis jälle põikame inimestevaheliste suhete teemasse ja erinevatesse elufilosoofiatesse. Mööda ei saa ka väärtushinnangutest. Tore on niimoodi asjade üle arutleda. Eriti, kui seda kõike saadab õhtune linnulaul ja lammaste määgimine akna all karjamaal.

Meenutame ka möödunud nädalavahetust, mil meil käisid külas sõbrad Lemba ja Liis. Saabusid nad meile juba neljapäeval ning veetsid siin koos meiega meeldivalt aega kuni laupäeva hiliste tundideni. Selle aja sisse jäi muu hulgas reedel toimunud Goran Bregovici ja Kristjan Järvi ühiskontsert, mis mus siiamaani erinevaid vibratsioone tekitab. Super elamus! Minu jaoks vähemalt küll.

Laupäev algas õige varakult. Tegime alustuseks väikese poetiiru ja siis suundusime Luksemburgi veinimaailma. Esimene peatus oli Vinsmoselle´i Wellensteini veinikeldris, kust haarasime kaasa paar külma cremant`i, et seejärel kulgeda mööda Moseli kallast kirde suunas, Wormeldange`i. Sinna jõudes tõusime juba tuttava veinimäe Koeppcheni tippu. Söögiks oli kaasa võetud riisi-makra salat ja joogiks juba mainitud cremant. Hästi maitsesid mõlemad. Tegin mõned pildid ka. Mõne aja pärast liitus meiega Ants, kes viis meid edasi Saksamaale Tawerni nimelisse külakesse. Seal ootas meid ees Peter Greifi veinikelder, mis sisaldas puskari ajamise kiirkursust ja kohaliku keldri toodangu ülevaatlikku degusteerimist. Jälle üks uus koht ja uus kogemus ja uued veinid, mida tundma õppida. Et aga kogemustepagas veelgi rikkalikum oleks, viis Ants meid Desomi juurde, kus saime näha veinitootmise tehnoloogilst külge ja maitsta 2006. aasta riesling`ut. Tagantjärele mõeldes oli Peter Greif intiimses ning Desom suursugusem.

Edasi suundusime koju tagasi, et veidi hinge tõmmata. Ees ootas õhtune piknik Merli pargis, kus tähistati Erki sünnat. Lõbusas seltskonnas grilliti vorsti ja mängiti pinksi. Jauramist jätkus kuni pimedani välja. Siin ka mõned pildid.

Pühapäev möödus puhkamise ja kosumise tähe all ning praeguseks ongi sujuvalt saabunud juba uus nädal. Täis tööd ja uusi tegemisi. Muide, täna on mul venna sünnipäev, mille puhul on paslik võtta tema terviseks ja auks veel üks lonks toda maitsvat riesling`ut. Palju õnne!

Kell ongi jõudnud juba kümne ligi ja õhtu tiksunud pimedani. Vahepeal kujutasid pilved endast üht suurt luike laintega võitlemas. Nüüdseks on see aga asendunud ühtlaselt tumeda tasapinnaga. Ja minul on T-särgi peale tekkinud kevadine jakk, et mitte lasta juba niigi tüütaval nohul muutuda mõneks muuks hullemaks nähtuseks.

Tänases hispaania keele tunnis kinkis Carmen Hispaanias (Cervantese surma-aastapäeva puhul) tähistatava raamatu päeva puhul kõigile järjehoidja. Igale järjehoidjale oli kirjutatud üks hispaania vanasõna. Minu oma läks müstilisel kombel täppi minu enda vaadetega elule. Kõlab see nii: "Lo que sobra no remplaza a lo que falta" ehk eesti keeles: "See, mis sul on üle, ei asenda seda, millest sul on puudus". Ehk teisisõnu: ära osta asju, mida sul vaja ei ole!

Selline siis on mu elu neil päevil.

Tagasi puhkuselt

2007-04-16T21:46:00.000+02:00

Üsna palju vett on merre voolanud sellest ajast, kui siia viimati midagi lisasin. Puhkus oli. Eemale tööst, arvutist ja rutiinist. Lähemale perekonnale, sõpradele, loodusele ja seega elule enesele. Puhkus kestis sel korral 14 päeva ja ca 1800 km, millest 2 päeva ja ca 400 km kulusid Läti pinnal. Ei tea, kas asi on minus või milleski muus, aga Riia linn mulle kohe üldse ei meeldinud. Ei linn ise ega seal elavad/liikuvad inimesed. Kui Tallinnas liikudes on tuntav mõningane hoolimatus kaaskodanike suhtes, siis Riias on prolede laiamine kuidagi eriti agressiivne ja esilekerkiv. Ainuke positiivne kogemus minu jaoks oli see, et sain üle pika aja vene keelt praktiseerida. Sel korral taksojuhiga, kes meid hotellist lennujaama sõidutas. Oli selline vanema kooli mees. Arvas, et me räägime sakslaste kohta (olin talle eelnevalt öelnud, et lendame Frankfurti) väga hästi vene keelt. Päris naljakas oli, kuid ei saanud siiski oma tegelikku päritolu enda teada jätta, mispeale ta ka meie keeleoskusele mõistliku põhjenduse leidis. Kuuldes, et oleme Eestist, asus ta kohe meenutama vanu häid aegu, mil sai Eestis käidud, et külastada Kirovi nimelist kolhoosi ja juua Vana Tallinnat. Teadis ka seda, kuidas eesti keeles kurat öelda. Kuulasin huviga ja sain teada veel sellise tõsiasja, et Riia palsam ei olegi enam SEE, mis ta kunagi oli. Nimelt olla juhtunud selline lugu, et too mees, kes ainsana teadis Riia palsami retsepti, suri ära ja võttis selle hinnalise teadmise enesega hauda kaasa. Nüüd siis ongi nii, et see joomiskõlbmatu lurr, mida Riia palsami pähe müüakse, on algse joogi hale vari (tolle sama taksojuhi arvates). Uuris siis veel mees murelikult, et kas Vana Tallinna kvaliteet on ikka säilinud. Mis ma oskasin muud kosta, kui et jah, mingu Eestisse ja ostku rahus. Selline lugu siis seekord.

Avastasin muu hulgas enda jaoks uuesti Bulgakovi Meistri ja Margarita.

D´Lotti vu Bastelduerf

2007-03-27T21:44:00.000+02:00

Pärasttöine elu tiksub taas flamenko rütmides. Nagu vanasti. Kolm korda nädalas ja esmaspäeval kaks trenni järjest. Ikka selleks, et 4 uut koreograafiat võimalikult kiirelt selgeks saada, sest tundub, et maikuus Eschis toimuval Flamenko festivalil lavale astumine on nüüdseks enam kui kindel. Kuigi selles pole mu jaoks midagi uut, on siiski päris tore üle pika aja jälle oma tegevustele mingit väljundit leida ja kõigest sellest energiat saada. Ainult et uusi saapaid oleks vaja. Olemasolevatel tahab tald vägisi, tükk haaval, eralduda.

Möödunud pühapäev oli vahva päev. Esiteks seetõttu, et vahepeal tagasi tulnud talv otsustas siiski minekut teha ja soojematele õhumassidele jälle veidi ruumi juurde anda. Teiseks seetõttu, et Elin oli meid enda poole grillima, šampanjat jooma ja mustikapannkooke sööma kutsunud. Ning kolmandaks seetõttu, et esmaspäev oli töölt vabaks antud. Miks vabaks? Aga ikka selle pärast, et Rooma lepingute allkirjastamisest möödus viiekümnes aasta. Ja mis on ühele tõelisele euroametnikule veel tähtsam sündmus kui Rooma lepingute 50. juubel!!! Kõik need asjaolud panidki aluse viimase aja ühele chillimale pühapäevale, mis lõppes seni tundmatuna püsinud ja eesti keele töövihiku kaante vahel varjus olnud uudissõna tolbik (seda võib kasutada absoluutselt igal pool tähistamaks midaiganes) kasutuselevõtu ja kino ühiskülastusega. Film, mida vaatasime (The Last King of Scotland), oli ka väga hea, kuid veelgi toredam ja üllatavam oli avastada, et siinses kinos hakkab jooksma Eesti ja Läti ühistöös valminud joonisfilm Leiutajateküla Lotte. D´Lotti vu Bastelduerf, jah, nii kutsutakse teda siinses keeles:) Naljakas, aga samas ka väga südantsoojendav on siin kinos neid plakateid vaadata ja sealt Eesti tegijate nimesid lugeda.

Sinu tee on vaid sinu jäljed

2007-03-21T21:25:00.000+01:00

Eile tutvustas Carmen meile tunnis üht kuulsat hispaania luuletajat - Antonio Machado. Olin seda nime varem kuulnud, kuid tema loomingust eriti midagi ei teadnud. Ja seda huvitavam see kohtumine mulle oli, mistõttu tekkis ka soov oma avastust siin jagada. Kahjuks tema teoste eestikeelseid tõlkeid mul netist leida ei õnnestunud. Kui keegi aga teab kohta, kust neid leida (elektrooniliselt või paberil), oleksin selle teabe jagamise eest südamest tänulik. Allpool olgu aga toodud siis väike katkend luuletusest nimega Cantares. Inglise keelde on selle tõlkinud keegi Betty Jean Craige Georgia ülikoolist.

Caminante, son tus huellas
el camino, y nada más;
caminante, no hay camino,
se hace camino al andar.
Al andar se hace camino,
y al volver la vista atrás
se ve la senda que nunca
se ha de volver a pisar.
Caminante, no hay camino,
sino estelas en la mar.

...

Wanderer, your footsteps are
the road, and nothing more;
wanderer, there is no road,
the road is made by walking.
By walking one makes the road,
and upon glancing behind
one sees the path
that never will be trod again.
Wanderer, there is no road--
Only wakes upon the sea.

...

Äärmiselt filosoofiline, kas pole?

Kuhu valgus ei ulatu

2007-03-16T19:51:00.000+01:00

Katkend filmist "Kevad Luksemburgis"

Kapsas ananassi nahas

2007-03-14T16:33:00.000+01:00

Eile toimus Luksemburgi Eesti Seltsi aastakoosolek. Palju liikmeid kohale tulnud just ei olnud. Umbes pooled saabunutest olid juhatuse liikmed:) Aga noh, mis sest, koosolek sai maha peetud ikka. Kõneldi sellest, mis eelmisel aastal toimus, milline on seltsi rahaline olukord ja milliseid üritusi eesseisval aastal korraldada kavatsetakse. Lisaks pakuti kiluvõileibu ja cremanti. Võileivad matsesid väga head, kuid cremant tundus kilu kõrval liigse peensusena, mistõttu otsustasin keelt kasta hoopis ühe Guinnessiga, mida all korrusel asuvast pubist kenasti osta sai. Guinness ja kiluvõileib on päris huvitav kooslus, peaks mainima:) Koosolekult ei saanud aga kuidagi ju otse koju minna. Vaja oli veel kuskil peatuda. Nii me siis tiksusimegi veidi Scottsis ja hiljem ka D:qliqis, kus esines mingi naljakas elektromuusikat viljelev bänd. Pikalt seekord ei läinud, ajasime törts tarka juttu ja kojumineku aeg oligi juba käes.

Täna tunnen, et olen end nende kevadiste tuulte käes veidi külmetanud. Ehk on tegemist sellise ajutise asjaga ja olen homseks juba taas vormis. Muretsemiseks igatahes veel põhjust ei ole:)

Kevadised tuuled

2007-03-12T22:47:00.000+01:00

Kevad mühiseb sisse nii uksest kui aknast. Päike sirab taevas, nartsissid õitsevad parkides, inimesed kohvitavad terrassidel, linnud laulavad ja kraadiklaas tuuritab 15 kraadi ümber. Hommikusest äsja tõusnud päikese käes töölejalutamisest on saanud parim aeg päevast. Lõunapausil võib murul näha euroametnikke, kes on end päikse kätte peesitama sättinud. Õhtul linnapeal tuiates ei maksa mantlinööpe enam kinni panna. Sellest kõigest järeldan ma, et kevad on lähedal või isegi juba kohal.

Winchester

2007-03-08T09:38:00.000+01:00

Tükk aega olen pidanud kodus internetita läbi ajama, sest teenusepakkuja lihtsalt ei suuda. Ja mina ei saa mitte midagi muud teha, kui olukorraga leppida. Seetõttu on ka nii, et pole juba ammu saanud oma blogi täiendada. Üsna palju on toimunud vahepeal ja kahjuks ei ole enam kõik need emotsioonid ja mõtted meeles, mida oleksin tahtnud siin jagada.

Pärast viimast reisi Belgiasse ei kulunud nädaladki, kui seadsime oma sammud juba Inglismaa poole. Sinna, kus olid ootamas sõbrad, nende katusekorter, vasakpoolne liiklus ja oht, et tõenäosus üüüriautoga avarii tegemiseks on kasvanud juba liiga suureks:). Jah, läksime taas Winchesteri, sest tundub, et sinna linnakesse meil lähimate aastate jooksul enam asja ei ole. Põhjus selles, et Argo ja Eneli on otsustanud oma Inglismaa bisnise seks korraks kinni panna ja kodumaale tagasi kolida. Ühest küljest on mul selle üle hea meel, aga teisest küljest jällegi kurb ka. Pole ju enam kedagi, kellele sinna külla sõita. Seekordse külaskäigu boonuseks oli Eesti Vabariigi aastapäeva tähistamine. Ja tähistatud ta ka sai:) Riietasime end tol päeval võimaluste piires sini-must-valgesse ja võtsime asja veidi pidulikumalt kui muidu. Argo ja Eneli olid seks päevaks end töölt vabaks küsinud ja seega oli päev üsna muretu. Kulgesime mööda linna, põikasime sisse mõnda poodi ja lõunatasime Wykeham Armsis, kust ei saanudki enne tulema, kui õues juba pime oli ja hilise õhtusöögi aeg kätte hakkas jõudma. Vot sellise võlujõuga koht on see. Kui keegi peaks kunagi Winchesteri sattuma, siis astugu kindlasti Wykeham Armsist läbi, siis saab aru, millest ma räägin. Tee sinna viib katedraali juurest. Ja kui ise ei leia, on kohalikud kindlasti nõus suunama. Arvestada tuleb aga sellega, et lapsi ja mobiiltelefone sinna kaasa võtta ei ole lubatud. Muusikat seal ka ei ole. On aga uskumatult hubane õhkkond, maitsvad toidud, parimad ale´id ja äärmiselt huvitavad püsikunded. Tegelikult on see üsna arusaamatu, kuivõrd truud inglased oma "kodupubile" on. Aga eks inimesed ise ju loogi selle õhkkonna, mida seal nautimas käiakse. Igatahes, nagu juba öeldud, viibisime meiegi taaskord Wykehamis nii mõnedki tunnid. Nii päeval lõunatades, õhtusemal ajal seltsielu elades kui ka pühapäeva hommikul Sunday roast´i nautides. Ja kõik need tunnid oli puhas kvaliteetaeg. Aeg lõõgastumiseks, sõpradega veetmiseks ja maailma sügavamaks tunnetamiseks.

Oh, tegelikult on ikka väga kahju, et Argo ja Eneli sealt ära lähevad... Palju toredaid mälestusi on sellest linnast ja seal veedetud ajast mällu talletatud. Kunagi aastate pärast sinna tagasi minnes on kindlasti hinges soe tunne. Seniks aga tuleb piltide najal läbi ajada.

Naistepäeva tähistame?

Tegelikkus, mida meedia ei kajasta

2007-02-27T11:49:00.000+01:00

Neile, kes viitsivad aeg-ajalt peatuda ja mõelda, soovitan lugeda seda.

D:qliq

2007-02-22T22:55:00.000+01:00

Eile töölt koju tulles tundsin, et vajun kohe magama ja ei ärka enne hommikut. Selline väsimus oli peal. Kiikasin korraks veel messengeri ja jäin kiviga veidikeseks tühjast-tähjast juttu ajama. Ühel hetkel tegi nimetatud noorsand aga täiesti tühja koha pealt ettepaneku minna magama minemise asemel hoopis linna ja vaadata, mis d:qliqis toimub. Mõeldud, tehtud. Ajasime piduriided selga, piserdasime kölni vett põsele ja seadsimegi sammud uneriigi asemel hoopis meelelahutusmaailma. Ja meil ei tulnud kahetseda. Tore õhtu oli. D:qliqis astus üles mingi noorte rootsipoiste post-rock bänd ja telkust näitas meistrite liiga mängu Barcelona ja Liverpooli vahel. Tänane päev selle kõige tõttu tavalisest veidi unisem oli, aga mis teha. Elu tahab elamist!:)

Nädalavahetus Belgias

2007-02-20T21:23:00.000+01:00

Mingitel kaalutlustel, mis vabalt võivad olla majanduslikku laadi, Eestil Luksemburgis oma suursaatkonda ei ole. On ainult konsulaat ja kohalikust advokaadist aukonsul. Suursaatkond on Belgiaga kahasse ja asub mõistagi Brüsselis. Aga mida siis teha, kui näiteks on vaja Riigikogu valida? Mida muud, kui Brüsselisse minna ja sedel õige numbriga kasti lasta. Sest kirja teel valimine on ju igav ja kunagi ei või teada, kuhu see sedel tegelikult jõuab. Nii oligi, et möödunud pühapäeval ja esmaspäeval toimusid Riigikogu eelvalimised välismaal elavatele või viibivatele eestlastele. Seadsime seetõttu meiegi sammud Brüsseli poole. Et aga esmaspäev oli karnevali (suur kristlik sööma- ja joomapüha enne paastu) puhul Euroopa Kohtus töölt vabaks antud, otsustasime seda endale meeldivalt ära kasutada ja veidi pikema väljasõidu korraldada, mis meid Belgia rannikuni viiks. Startisime laupäeva hommikul ja esimese peatuse tegime Brüsselis. Enne meid oli aga sinna jõudnud ei keegi muu kui kevad. Õues laiutas ca 15 kraadi sooja ja taevas siras päike. Seega õnnestus meil sel aastal esimest korda einestada vabas õhus. Jah, see oli veebruarikuu seitsmeteistkümnendal päeval. Kell oli siis umbes kolm ja päev lubas veel nii mõndagi. Pärast lõunasööki tutvusime kohaliku kaubandusvõrguga. Veendusime, et see Luksemburgi (ja tegelikult vist ka muude misiganes kohtade) omast oluliselt ei erine ning hakkasime pidama õhtusöögiplaane. Kuna me mingeid soovitusi kohaliku oluga tuttavatelt isikutelt ei olnud saanud (polnud nagu küsida ka kellegi käest:)), otsustasime minna kergema vastupanu teed ja õhtustada seal turistide seas kuulsal kalarestoranide tänaval. Ega kaua jalutada ei lubatud. Umbes viienda restorani juures jäime korraks asjade üle arutama ning selle kasutas sealne portjee kohe väga osavalt ära. Liibus ligi, tutvustas end kui "mister satisfaction" ning tõotas meile õhtut, mida me ei unusta. Ühesõnaga tegi ettepaneku, millest me ei saanud keelduda. Ja mis seal salata, toit oli väga maitsev. Arvatavasti küll kallim, kui kuskil vähe rahulikumas kohas, aga mis teha. Eriti tõstaksin ma esile 2005. aasta Sancerre´i valget veini, mis tahtis vägisi keele alla viia.

Järgmine päev algas pidulikul noodil. Ees seisis valima minek. Paar peatust metrooga, paar trammiga ja jõudsimegi saatkonda. Üllataval kombel oli tung valimiskasti juurde pääsemiseks oodatust suurem. Isikute registreerimisel tekkis isegi järjekord. Aga see on ainult hea, sest näitab välismaal elavate eestlaste poliitilist aktiivsust. Loodan, et ka paljud "pole ju kedagi valida" stiilis virisevad mittevalijad ning muidu ignorandid mõtlevad sel aastal olukorra üle veidi tõsisemalt järele ning lähevad siiski valima, täites sellega ühtlasi enda kui kodaniku kohustust riigi ees.

Pärast kirjeldatud tähtsat sündmust jätsime Erkiga hüvasti ja võtsime Marko ja Ingridiga suuna lääne poole. Järgmine peatus oli Brugge, kuhu meie Reginaga sattusime juba teist korda. Tegemist on väga armsa linnakesega, mida kaunistavad kanalid ja vanad stiilsed majad. Ühes neist majadest asub ka maailma väikseim gooti stiilis aken. Millegipärast arvan ma, et kui elu ei oleks mind Luksemburgi paisanud, ei teaks ma sellest linnast ega sealsest elu-olust mitte midagi. Ja sellest oleks hiiglama kahju, sest Brugge on Lundi kõrval üks neist linnadest, kus ma hea meelega kunagi elada tahaksin. Kasvõi natukest aega. Seniks aga üritan aeg-ajalt sinna veel sattuda. Kaks kohta, kus pühapäeva õhtul maitse- ja muidu elamusi saime, on Pietje Pek ja het Hof van Rembrandt. Need on mõnusad väiksed kohad, mis asuvad peaväljakult veidi eemal ja pakuvad väga hubast olemist. Soovitan soojalt, kui sinnakanti asja peaks olema.

Lisaks Bruggele põikasime pühapäeval korraks sisse ka Knokkesse, kus sel korral kaua ei viibinud. Eesmärk oligi meri ära näha ja vaadata, mis sealses kuurortlinnas sellisel aastaajal toimub. Üllatav, et elu käis täie hooga, vaatamata sellele, et on veebruar. Vaatasime mere ära, jalutasime rannapromenaadil, külastasime paari kunstisalongi/näitust ja sõitsime Bruggesse tagasi.

Eile pidime Luksemburgi tagasi jõudma hiljemalt kella viieks, et jõuaksin pool seitse algavasse flamenkotundi. Jõudsimegi õigeks ajaks, aga kahjuks oli flamenkotund see, mis ära jäi. Külmetasin stuudio ukse taga umbes 15 minti enne, kui märkasin uksele kleebitud silti, et koolivaheaja tõttu on ka stuudio puhkusel. Zut! Meele tegi see asjaolu veidi mõruks küll. Loksusin bussiga koju tagasi ja mõtlesin aknast välja vahtides omi mõtteid.

Meenutuseks tegin Belgias mõned pildid ka.

Vagabondlus

2007-02-15T21:02:00.000+01:00

Möödunud nädala veetsime Helkuri seltsis. Ikka väga tore on, kui sõberid külas käivad. Mingit erilist kultuurprogrammi meil seekord plaanis ei olnud, kuid polnud vajagi. Vahel on niisama ka tore olla, lihtsalt olla, juttu ajada, veini mekkida, filme vaadata ja muusikat kuulata.

Selle aja sisse, mil Helkur siin oli, jäi ka Marko sünnipäev, kus kvaliteetsete napsude ja suupistete taustal ning mõnusas seltskonnas meeldivalt aega sai veedetud. Järgmisel hommikul pärast sünnipäeva pidi Helkur aga koju minema. Õnneks juhtus aga nii, et erinevate asjaolude koosmõjul ja meie tungival mõjutusel jäi ta oma valitud lennukist lihtsalt maha. Ega ta väga kiirustanudki. Õigem oleks isegi öelda, et ta ei läinudki:) Milline vagabondlus ja vabadus, kas pole?:) Lennukid ju lendavad piisavalt tihti, et kui ühele ei lähe, võtad järgmise, mis paremini sobib.

Pühapäeval, kui Helkur ja Reginn koju vedelema ja elu nautima jäid, otsustasin mina Marko, Ingridi ja Erkiga veidi teistmoodi elu nautida ja Kopstali kanti matkama minna. Paraku ei soosinud meie projekti vihm, mis tüüpiliselt siinsele kliimale ilmus täiesti tühja koha pealt ja ei näidanud märkigi selle kohta, et ta peagi järele jääda kavatseb. Kopstali matkarajale me seekord ei jõudnudki, vaid hakkasime väikse tiiruga Luksemburgi poole tagasi sõitma, lootuses, et kui selle neetud pilve alt minema saame, leiame ka kuivema pinna, kuhu oma jalga toetada. Õnneks nii juhtuski, kui olime Merschile lähenemas. Kiirelt langetati otsus proovida Hunneburi matkarada, mis meile Erkiga eelmisest suvest juba tuttav oli. Võtsime ette 3km pikkuse tiiru, mis kulgeb mööda mäenõlva ümber sealsete allikate. Jäin mõistagi samblikke ja veepiisku pildistades teistest matkalistest maha ja leidsin end peagi üksi mööda rada uitamas. Auto juurde tagasi jõudes avastasin aga, et teistest polnud kippu ega kõppu ja mobiilidki olid levist väljas. Mis siis ikka, ootasin mõnedkümned minutid enne, kui Marko minuga ühendust võttis ja teatas, et nad "otsustasid" väikese tiiru teha:) Jee rait! Professionaalsed orienteerujad nagu nad on:) Aga noh, peaasi, et nad enne kottpimedat ikka õigesse kohta tagasi jõudsid. Mul oligi neid oodates jõudnud juba igav ja külm hakata...

Esmaspäeval, kui veidi varem stuudiosse jõudsin, sain Pascale´i käest teada, et tal on vist plaan tekkinud mind koos oma trupiga mais toimuval etendusel esinemas näha. Kui ma muidugi nüüd kõigest ikka õigesti aru sain... Igatahes arvas ta, et peaksin kõrgemal tasemel hakkama trennis käima ja ühe uue tangose koreograafia kiirelt selgeks õppima. Mnjaaa... iseenesest ju paeluv mõte, kuid... kas tõesti? No eks näis.

Pettumusest rõõmuhõiskeni

2007-02-09T19:43:00.000+01:00

Täna tundsin ma ca 45 sekundi jooksul väga palju äärmuslikke tundeid. Kõigepealt rabas Helkur mind sellega, et Penelope ei laulagi Volveris seda flamenko lugu ise. Hispaania kultuuriatašee Eestis, kelle nimi on Pablo ja kes on Helkuri sõber, olevat talle seda, käsi südamel, kinnitanud. Milline pettumus! Tegelikult olin ma seda sisimas ise ka kartnud, aga tõde oli sel korral valusam kui muidu. Sellele teatele järgnes vahetult teade, et minu Metallica "musta" plaadi karp on tühi. Teades, et meil plaadid kosmiliste jõudude abil tihtipeale käo kombel võõrastesse karpidesse satuvad, olin kindel, et nii ka seekord juhtunud oli. Pulss oli jõudnud juba punasesse minna, kui Helkur teatas, et ta tegi kõigest "head" nalja. Plaat oli seal, kus ta olema peab. Milline kergendus! Panin kogu selle elamuse peale plaadi masinasse ja lasin Enter Sandmanil "hea maitsta"! Puhas rõõm!

Talvetrots

2007-02-06T19:23:00.000+01:00

Täna hakkas Luxembourgis sel talvel minu silma jaoks esimest korda lund sadama. Siis, kui päris esimest korda valgeid helbeid taevast tuli, olin ma Eestis ja nautisin õiget talve. Mitte sellist poolikut ja vesist nähtust nagu siin. Igatahes ei tahtnud ma täna hommikul oma silmi avades neid sugugi uskuda, kui majatagune koppel üleni valge oli. Võtsin tööle minnes isegi fotoka kaasa, et seda jäädvustada, aga nagu ma juba ütlesin, ei ole siinne talv teab mis ilus nähtus. Lumi sulab suht kiiresti ja ümberringi on kõik hall ja sombune. Nii ei jäänudki mul muud üle kui trotsist siinse koleda talve vastu üks vähe rõõmsam hilissuvine pilt üles panna. Tol päeval oli ilm kadestamisväärselt hea.

Kõige muu kõrval, mis mu mõtteid ja tegevusi neil päevil saadab (ja seda on päris palju), olen avastanud, et distantsilt korteri ehitamine on paras peavalu. Tundub, et mul ei ole ikka seda ajusagarat või kõhuõõnt, mis lubaks asju piisavalt hästi vaimusilmas ette kujutada ja tekkinud kujutluspildi põhjal otsusele jõuda, milline see korter lõpuks siis olema saab. Eriti veel sellises valdkonnas nagu ehitus... Ma võin vahel osata olemasolevaid asju näha ja neid jäädvustada, aga kui ise peab tühja koha pealt fantaseerima hakkama, siis jään ilmselgelt jänni. Kuid pole hullu, on keegi, kes seda asja paremini mõistab:) Või arenen aja möödudes ehk minagi? Mine tea, eks aeg näitab.

Homme on taas külalisi oodata. Helkur tuleb meile ja kordab seni Keiule kuulunud rekordit, mis seisneb selles, et nemad on meid siin oldud aja jooksul kõige rohkem külastanud. Ja selle üle võime ainult rõõmu tunda, sest sõbrad on kaugel elades eriti hinnas:)

Teel

2007-01-28T17:14:00.000+01:00

Istun hetkel Amsterdami lennujaamas ja olen jälle teel. Seekord Luksemburgi poole. Üksi reisides ja pikalt lennujaamades passides on palju kvaliteetset aega, mida on tore netikohvikust või baarist mööduvaid inimesi jälgides ja enda ette mõtiskledes mööda saata. Eestis oli ka tore. Oli nii asjatamist kui ka meelelahutust sõprade seltsis. Kogu see viimase aja reisimine on aga teinud seda, et tahaks kangesti kuhugi kaugemale minna. Avastada kohti, kus veel pole jõudnud käia ja tutvuda inimestega, keda veel ei tunne. Lugesin täna lennukis viimast GO Discoverit ja see ainult valas õli tulle juurde. Õnnelikud on need, kes on kohtunud maailmaga selle kaugeis (mitte alati geograafilises mõõtmes) paigus.

Rongad õhtuses taevas

2007-01-07T19:11:00.000+01:00

Täna pakkus loodus taas huvitava hetke. Põllu kohal kogunes meeletu hulk ronki, et siis kõik üheskoos ringi lennata - kord täiesti korrapäraselt, siis jälle üsna kaootiliselt. Jälgisin toimuvat kuni pimedani. Mõned hetked sellest vaatemängust.