tag:blogger.com,1999:blog-148954472024-03-14T17:21:06.462+01:00Tegelikkuse rajake ehk reis läbi eluMaailmas, kus elab kuus miljardit inimest, piisab vaid ühest, et muuta sinu elu...Klenhttp://www.blogger.com/profile/08817861988708527093noreply@blogger.comBlogger76125tag:blogger.com,1999:blog-14895447.post-30088199555062661752012-04-15T18:06:00.002+02:002012-04-26T14:55:45.171+02:00Alsace mon amour<div dir="ltr" style="text-align: left;" trbidi="on">
<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
</div>
<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
<a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEiuorNU4XRBhkUQR_67cpbQkaZ18TZlQwkoFBmAXNHzCqBkghbU87q5vs6H_AKNjZfsy3Cls7XEhIwqEt8fBzx1FTprDHYqLstthaX3_B6hHPnGLlE1mkAmWOKnv7bhN9ECFFIpBg/s1600/IMG_2273.jpg" imageanchor="1" style="clear: right; float: right; margin-bottom: 1em; margin-left: 1em;"><img border="0" height="200" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEiuorNU4XRBhkUQR_67cpbQkaZ18TZlQwkoFBmAXNHzCqBkghbU87q5vs6H_AKNjZfsy3Cls7XEhIwqEt8fBzx1FTprDHYqLstthaX3_B6hHPnGLlE1mkAmWOKnv7bhN9ECFFIpBg/s200/IMG_2273.jpg" width="200" /></a></div>
<div style="text-align: justify;">
</div>
<div style="text-align: justify;">
Et kõik ausalt ära rääkida, pean ma alustama sellest, et käisin eelmise aasta oktoobris jälle Alsassis elu nautimas. Aeg on vahepeal maru kiiresti edasi tiksunud ja uut vett merre nii palju juurde voolanud, et sellest reisist kirjutamine on sootuks tahaplaanile jäänud. Ja kuna ees terendavad juba uued maailmavallutluslikud plaanid, võib juhtuda, et emotsioonid hakkavad kuhjuma ning sissekanded logiraamatusse jäävad üldse tegemata. Seega üritan nüüd selle vea parandada, sobrades vanades pildialbumites ja tuhnides sügavamates mälusoppides.</div>
<div style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div style="text-align: justify;">
<a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhi5BtKKwmt6UbVsYPcQVqqJvMImLa0GaYZyVf-YyZlgBzC7Iai4B6JPCwP9TBpBB9Bqhtmed8NgfhyphenhyphentTf6KtYJ29ZYVZQNjaziATMDyFp7YlNKbhctt_8W5OosRBBLFgSiIs0uOA/s1600/IMG_2243.jpg" imageanchor="1" style="clear: left; float: left; margin-bottom: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" height="200" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhi5BtKKwmt6UbVsYPcQVqqJvMImLa0GaYZyVf-YyZlgBzC7Iai4B6JPCwP9TBpBB9Bqhtmed8NgfhyphenhyphentTf6KtYJ29ZYVZQNjaziATMDyFp7YlNKbhctt_8W5OosRBBLFgSiIs0uOA/s200/IMG_2243.jpg" width="200" /></a>Olen siin blogis varem ka oma alsassireisidest ülestähendusi teinud, mistõttu ei ole vist uudis, et mulle see piirkond väga südamelähedane on. Sealsete inimeste sõbralikkus, veinide omapärane maitse, toidulaua eripära ja veinikülade hõng on see, mis mind kord hingepõhjani köitis ja mis mind sinna ikka ja jälle tagasi viib. Eelmisest pikemast külastusest oli möödunud juba 3 aastat ning seega tundus igati kohane see suund uuesti ette võtta. Nagu ma juba alguses jõudsin mainida, sai see teoks eelmise aasta oktoobris. Leelo oli siis Luxis käimas ja kuna selle aja sisse jäi ka tema sünnipäev, tundus paaripäevane väljasõit Vogeesidesse igati hea mõttena. Rääkisin Erkile ja Annelile ka augu meelekohta ning reisiseltskond oligi komplekteeritud. Erinevate asjaolude kokkulangemise tõttu me reisi siiski kõik koos ei alustanud. E ja A-ga kohtusime laupäeva hommikul Strasbourgis, kuhu me reedel L-ga juba uudistama olime läinud. Ma olin küll korra varem Strasbourgis käinud, kuid väga põgusalt ja ööbinud ma seal ei olnud. Seega oli ka minul palju uut, mida avastada. </div>
<div style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div style="text-align: justify;">
<a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEiLl1YKkFXx168ZlqVE3mREv0QnEPkra6v1vERH4WWZohG3u7kdHSwYQ3xLgmrZfyiA1BvhkxR6iCnGHgN5YHtVGM8uzpK0nOhwftErUPpWf0NyvQlODhOUim0hxXhK7i6_K6LzuQ/s1600/IMG_2261.jpg" imageanchor="1" style="clear: right; float: right; margin-bottom: 1em; margin-left: 1em;"><img border="0" height="200" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEiLl1YKkFXx168ZlqVE3mREv0QnEPkra6v1vERH4WWZohG3u7kdHSwYQ3xLgmrZfyiA1BvhkxR6iCnGHgN5YHtVGM8uzpK0nOhwftErUPpWf0NyvQlODhOUim0hxXhK7i6_K6LzuQ/s200/IMG_2261.jpg" width="200" /></a><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgUWb4-qhVTJHv5c27wDUkGohnpqsrFKmsOViSWINDDfT8BGbQoOcb1wocrmtvC7CSJtHOV3-WkKgr_MPaSZGfXLzcnG0gruvI-AafMJr3nAseV-uoGsoDHNVmFa6HRVRGXVcMRjQ/s1600/IMG_2249.jpg" imageanchor="1" style="clear: left; float: left; margin-bottom: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" height="200" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgUWb4-qhVTJHv5c27wDUkGohnpqsrFKmsOViSWINDDfT8BGbQoOcb1wocrmtvC7CSJtHOV3-WkKgr_MPaSZGfXLzcnG0gruvI-AafMJr3nAseV-uoGsoDHNVmFa6HRVRGXVcMRjQ/s200/IMG_2249.jpg" width="200" /></a>Kuigi ilmad olid sel ajal Luxis veel mõnusalt päikeselised, võttis Strasbourg meid vastu tiheda ja lõikavalt raudkülma udulooriga. Umbes sellisega, nagu Ivan Orav oma mälestustes kirjeldab, kui ta Londonis Chamberlaini otsimas käis ja vaevalt paari meetri kaugusele näha suutis. Aga polnud hullu. Tuli lihtsalt ülemine nööp kinni panna ja ära kannatada. Pealegi ei ole reisil halva ilma kirumine minu arvates just kõige mõttekam tegevus. Milleks lasta end häirida asjaolul, mida niikuinii võimalik muuta ei ole! Pigem leppida ja võtta olemasolevatest võimalustest parim. Nii me ka tegime. Just tänu külmale ilmale, mis meid pärast mõningast linnas jalutamist toasooja otsima sundis, sattusime maailma kõige lahedamasse kohvikusse, kus ma seni käinud olen. Möönan, et minu emotsiooni ja hinnangut selle kohviku osas mõjutas kindlasti ka seltskond, milles viibisin, ning asjaolu, et sattusime sinna just täpselt õigel ajal, mil külm ja niiskus oli end juba päris sügavale konti suutnud murda. Kohvik, millest räägin on <a href="http://www.tinta-cafe.fr/" target="_blank">Tinta cafe</a>. Soovitan soojalt, kui peaks olema vaja Strasbourgis korraks jalga puhata või niisama meeldivas ambiaantsis dekadentlikult aega surmata. Jalg puhanud ja soe uuesti naha vahel, tundus päeva lõpetuseks igati paslik proovida, mida kohalikul köögil huvitavat pakkuda on. Mis seal salata, Alsassis ikka osatakse süüa. Korralik kõhutäis kartulit, kapsast, vorsti ja liha (meie mõistes jõulupraadi) ning kannutäis rieslingut kulub alati marjaks ära, kui oled terve pika päeva põllul tööd rüganud!:) </div>
<div style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div style="text-align: justify;">
</div>
<div class="separator" style="clear: both; text-align: justify;">
<a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhXuW6ZKskDQiMum1RqLRdKv3rnttc5hle5i6hEzUmAvwar_2I8VBPxxCZsAgut1WGG3IsH0jHN_pGJPqaKxBOILorG4YCpikNsdiUjumP4IZPfb-3ZSNgIYLZVl7wjzQZ5QjlVWg/s1600/016.jpg" imageanchor="1" style="clear: left; float: left; margin-bottom: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" height="149" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhXuW6ZKskDQiMum1RqLRdKv3rnttc5hle5i6hEzUmAvwar_2I8VBPxxCZsAgut1WGG3IsH0jHN_pGJPqaKxBOILorG4YCpikNsdiUjumP4IZPfb-3ZSNgIYLZVl7wjzQZ5QjlVWg/s200/016.jpg" width="200" /></a></div>
<div style="text-align: justify;">
Järgmisel hommikul oli meil mõned tunnid aega, enne kui E ja A pidid saabuma. Kasutasime seda eelmisel õhtul alanud söögiorgia jätkamiseks ning sättisime end kenasti ühte einelauda brunchi nautima. Ja taas ei pidanud me alsassi köögi külluslikkuses pettuma:) Oleks tahtnud seal kauemgi vedeleda, kuid koos hommikuga saabunud veel külmem ilm oli mind asetanud väljapääsmatusse olukorda, kus mul tuli mingi soojem kehakate muretseda. Ees seisis veel kaks päeva reisimist ja nii pikalt külmetamine ei tundunud eriti erutava mõttena. Tegime kiirkorras väikese poetiiru ja siis oligi juba aeg E ja A-ga rongijaama kohtuma minna, mul uus ja soe kampsun seljas. Viskasime nende asjad pagassi ja reis Alsassi kutsuvate veinikülade poole võis jätkuda.</div>
<br />
<div style="text-align: justify;">
<a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEieFC6vcFZdHM89OOpJq5QOHRB2cFU-R6GBt-MMKEkgiN4CPTke03pis6KmiZ_ChUkAegmy74rTwjkx_TZjASKC6CzgRXA5hg1TnoH_VB1TVusj4CSPFgsYOKICJEbTcnUEPqSpIg/s1600/IMG_2275.jpg" imageanchor="1" style="clear: right; float: right; margin-bottom: 1em; margin-left: 1em;"><img border="0" height="200" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEieFC6vcFZdHM89OOpJq5QOHRB2cFU-R6GBt-MMKEkgiN4CPTke03pis6KmiZ_ChUkAegmy74rTwjkx_TZjASKC6CzgRXA5hg1TnoH_VB1TVusj4CSPFgsYOKICJEbTcnUEPqSpIg/s200/IMG_2275.jpg" width="200" /></a>Valisime seekord oma staabiks Ribeauvillé, kus me varem ei olnud käinud. Ma hetkel enam täpselt ei mäletagi, kust kaudu me omale hotelli leidsime, kuid minu arvates oli valik igati õnnestunud, sest just nimelt otsusest <a href="http://www.valetdecoeur.fr/" target="_blank">selles hotellis</a> peatuda sai alguse sündmusteahel, mis meie edasisi tegemisi kuni lõpuni enda lainetel kandis. End hotellis sisse seadnud ja L-i juubeli tähistamiseks E ja A poolt kaasa taritud šampanjagi lipsu taha libistanud, olime valmis alustama avastusretke Ribeauvillé veinikeldrites. Hotellist väljudes saime jutuotsale vastuvõtulaua töötajaga, kes meile lahkelt juhiseid oli nõus jagama. Kui olime talle tutvustanud mõtet minna kõigepealt proovima <a href="http://www.louissipp.com/" target="_blank">veinimeister Louis Sipp</a>’i toodangut, läksid tal silmad särama. Nimelt tundis ta mingitel asjaoludel seda veinimeistrit lähemalt ja seega palus meil teda tema poolt tervitada. Ühtlasi arvas ta, et see peaks olema piisav, et veinidelt ka allahindlust saada. Päris nii see küll ei läinud, aga musjöö Louis Sippile isiklikult tema tervituste edastamine mõjus paraja <i>ice-breaker</i>’ina küll. Ikka on ju abiks, kui sul on sõbra soovitus tagataskus, kui vaja kuskil võõras kohas end hästi tunda. Ja veinikeldris tasuta veini degusteerimine on just üks sellistest olukordadest. Jäime seetõttu sinna päris pikalt mekkima ja veinimeistriga juttu vestma. Ostsime sealt tänutäheks mõned pudelid kaasa ka ning saime kauba peale reserveeringu õhtusöögiks herr Sippi ja tema naise, kes vahepeal samuti seltskonda oli imbunud, sõbranna <a href="http://www.auberge-parc-carola.com/" target="_blank">restoranis</a>. Olime juba varem pead murdnud selle üle, kus õhtul L-i sünnat tähistada ja selline pakkumine tegi meile suurt rõõmu. Jätsime Louis Sippiga seks korraks tänuga hüvasti ja liikusime järgmisi keldreid proovima.</div>
<div style="text-align: justify;">
</div>
<div style="text-align: justify;">
</div>
<div style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
<a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjH7koahaZeWVQRCc6cgVEQfej7mkHd2oyLlGLIHncy46-XkrpO7QJ_lKtzPQ84rq4hmyPkQl0og5sGTCdC2lqEKWgRPTqwAakzRajuPZ3WNiegRGQKJstvz65wEiuoZP5Zx7ln4g/s1600/IMG_2278.jpg" imageanchor="1" style="clear: right; float: right; margin-bottom: 1em; margin-left: 1em;"><img border="0" height="200" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjH7koahaZeWVQRCc6cgVEQfej7mkHd2oyLlGLIHncy46-XkrpO7QJ_lKtzPQ84rq4hmyPkQl0og5sGTCdC2lqEKWgRPTqwAakzRajuPZ3WNiegRGQKJstvz65wEiuoZP5Zx7ln4g/s200/IMG_2278.jpg" width="200" /></a></div>
<div style="text-align: justify;">
</div>
<div style="text-align: justify;">
Alsassis tehakse veini väga palju ja seega on seal ka erinevaid tootjaid külluses. Astusime läbi nii mõnestki, kuid mitte igal pool ei oodanud meid Sippi juures kogetud külalislahkus. Ribeauvillé’st käib läbi päris palju rahvast ja seega on teenindus seal üldjuhul pigem pinnapealne (kuid samas üldse mitte halb) ning igaühega ei jaksata pikemasse vestlusesse laskuda. Ja kui maitstud vein ka teistest omasugustest millegagi ei eristu, ei jää ka kõikide proovitud veinitootjate nimed meelde. Tollest õhtust väärib lisaks Sippile minu arvates ära märkimist veel <a href="http://www.domaine-dusenbach.com/" target="_blank">Domaine du Moulin de Dusenbach</a>. Seal teenindas meid üks šarmantne Aruba (parandage mind, kui ma valesti mäletan) päritolu daam, kes vist päeva lõpuks oli jõudnud koos klientidega ka ise meeldivas koguses veini alla neelata ja selle tõttu veidi kõrgendatud meeleolus oli. Aga seda ei saa talle ometi ju ette heita, sest selle veinikeldri toodang maitses iseäranis hästi. Omandasime sealtki mõned pudelid ja pidasime sobilikuks edasisest degusteerimisest tol õhtul loobuda. Päris palju oli juba käidud ka ja enne õhtusöögile suundumist oli vaja veidi puhata. </div>
<div style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
</div>
<div style="text-align: justify;">
<a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEj4b84s9UIAyexAjCQo6ebLAPO55xdRsGpg8WTphmgadTnUZyX2DLuWaJf3umMfu-Oi_OvrOE-2LXs6cF_q6299W3UWfiO8bYvhMqp_0hZcv1QAeRFq8iRLHPFj-7vSRYPIBv9Y8A/s1600/IMG_2292.jpg" imageanchor="1" style="clear: left; float: left; margin-bottom: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" height="200" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEj4b84s9UIAyexAjCQo6ebLAPO55xdRsGpg8WTphmgadTnUZyX2DLuWaJf3umMfu-Oi_OvrOE-2LXs6cF_q6299W3UWfiO8bYvhMqp_0hZcv1QAeRFq8iRLHPFj-7vSRYPIBv9Y8A/s200/IMG_2292.jpg" width="200" /></a>Nagu eelnevalt öeldud, õhtustasime Sippide sõbranna peetavas restoranis. Asub see sulnis paik Ribeauvillé’st veidi väljas, mõnusasti ära peidetud kohas, kuhu ilma soovituseta me kindlasti sattunud ei oleks. Ilmselt ei oleks me ilma reserveeringuta ka lauda saanud, sest koht on teadjate seas populaarne ja vabu kohti tänavalt tulijaile naljalt ei leidu. Daam, kes seda restorani peab, on väidetavalt mingi Michelini tärniga restorani endine peakokk, kes nüüd ise on otsustanud äri ajada ja kelle oskusi kohalikud kõrgelt hindavad. Seega olime asjade sellise käiguga igati rahul. Selle üle, et me seal noorimad külastajad olime, ma ei imestanud. Õigupoolest ei tee ma seda juba ammu, kui kuhugi peenemasse kohta sööma satun, sest miskipärast ei ole vanas Euroopas täna minuvanuste seas <i>in </i>sellistes kohtades mõnulemas käia. Ma ei arva, et sellel oleks pelgalt majanduslik põhjus. Ma ei usu, et Eesti noortel rohkem majanduslikke võimalusi on väljas söömas käia, kuid ometi on näiteks Tallinnas pilt hoopis erinev. Ilmselt on põhjus osalt ka selles, et Eestis annab noorem generatsioon tooni, kuna vanemal generatsioonil väljas söömise harjumust (paljudel kindlasti ka võimalust) lihtsalt ei ole. </div>
<br />
<div style="text-align: justify;">
<a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhXN0DwedTUioFilRG_QMn5emOBkICMe0ZKRei5ky79HI3gd_4lDjpRJT1ZRJjBTXJYVF76xiHf4lj0VsS6V_6aKUcjlsgyoaNBsxKND0dmoDi4pCGBIZqaKsRMETyh6xD0AmwOEg/s1600/IMG_2287.jpg" imageanchor="1" style="clear: right; float: right; margin-bottom: 1em; margin-left: 1em;"><img border="0" height="200" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhXN0DwedTUioFilRG_QMn5emOBkICMe0ZKRei5ky79HI3gd_4lDjpRJT1ZRJjBTXJYVF76xiHf4lj0VsS6V_6aKUcjlsgyoaNBsxKND0dmoDi4pCGBIZqaKsRMETyh6xD0AmwOEg/s200/IMG_2287.jpg" width="200" /></a> Olgu sellega, kuidas on, aga meie õhtu kujunes seal oodatult meeleolukaks. Ette kantud söök oli imeline ja välja kallatud veingi leidis oma õige augu üles. Puändina ei puudunud sünnipäevamagustoidult ka kohustuslik tulevärk:) Tõmbasime oma veidra emakeelega, mille valjudust reguleeriv nupp oli päeval tarbitud veini mõjul vist keskmisest veidi kõrgemasse tsooni ununenud, tähelepanu ka naaberlauas, mille asukad õkva ja keerutamata meie päritolu ning tegemiste kohta aru hakkasid pärima. Väga meeldivad inimesed olid ja nendega oli huvitav vestelda. Ikka on ju huvitav mõtteid vahetada kellegagi, kel on lai silmaring ja elukogemuste pagas juba omajagu raske. Muu hulgas saime teada, et selle paari poeg neil hetkedel just kuskil Aafrikas rattatuuril pedaalimas oli. Nii need tunnid seal siis veeresidki, liiga kiiresti nagu ikka, kui on mõnus olla ja kui miski muu ei ole oluline.</div>
<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
</div>
<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
<a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjfU5aF69G7pyzrzlbU4tiftywPyjQ-9ttiOoffX5v3ighVTsGTth2sprXTMxzQm-BXGYWC2-NrSJzFhu9NtCUeZGScRSqfgPk9OCOPJiQs-ywd1yGnn1xD5rT9A9lbqjpZvg5RKw/s1600/IMG_2305.jpg" imageanchor="1" style="clear: left; float: left; margin-bottom: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" height="200" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjfU5aF69G7pyzrzlbU4tiftywPyjQ-9ttiOoffX5v3ighVTsGTth2sprXTMxzQm-BXGYWC2-NrSJzFhu9NtCUeZGScRSqfgPk9OCOPJiQs-ywd1yGnn1xD5rT9A9lbqjpZvg5RKw/s200/IMG_2305.jpg" width="200" /></a></div>
<div style="text-align: justify;">
Pühapäev oli koju sõitmise päev. Aga kuna ükski alsassireis ei ole üks õige alsassireis, kui ei ole käidud Riquewihris, ei saanud ka sel korral sealt niisama mööda sõita. Asub seal ju minu lemmikuid veinitootjaid sellest piirkonnast. Nimelt <a href="http://www.ernest-preiss.com/" target="_blank">Ernest Preiss</a>, kelle juurest leiab alati midagi head paremat, mida tasub koju kaasa osta. Preissi juures käidud, <i>macaronid</i> ostetud, jäi veel üle keha kinnitada. Võtsime nõuks proovida Riquewihri taga mäe otsas asuvat St Alexise kööki, mis ka justkui Riquewihris käimise kohustuslikuks osaks on saanud. Alati ei ole seal ruumi, kuid kuna koht on ainulaadne, siis tasub ikka õnne katsuda. Sel korral meil vedas. Meiega samal ajal oli seal küll üks suurem grupp matkaselle, kuid leiti ka meile nurgake, kus saime lõunase päikese käes oma suppi luristada ja hapukapsast sardelliga järada. Alsassis ikka alsassi kombel! Kõht täis, võis kojusõit mööda Vogeeside idaküljel looklevat <a href="http://www.vinsalsace.com/en/spip.php?page=route_des_vins&id_article=1278&id_rubrique=708" target="_blank">veiniteed</a> alata.</div>
<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
<a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEiq77y5e7JzIdPmjKQ7gdVEL9OH6f9ogRL6Ph6NxN8aescsD14ZKO55AhURPtIFBvIUkPt9dE_m7EVZ3a_E0Ek1oZ4PGoxrzEkEM1xHUkXKulAuPQXCm-vQ5ZXwD5UQFYi6lVgZAA/s1600/IMG_2318.jpg" imageanchor="1" style="clear: right; float: right; margin-bottom: 1em; margin-left: 1em;"><img border="0" height="200" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEiq77y5e7JzIdPmjKQ7gdVEL9OH6f9ogRL6Ph6NxN8aescsD14ZKO55AhURPtIFBvIUkPt9dE_m7EVZ3a_E0Ek1oZ4PGoxrzEkEM1xHUkXKulAuPQXCm-vQ5ZXwD5UQFYi6lVgZAA/s200/IMG_2318.jpg" width="200" /></a></div>
<div style="text-align: justify;">
<br /></div>
</div>Klenhttp://www.blogger.com/profile/08817861988708527093noreply@blogger.com3tag:blogger.com,1999:blog-14895447.post-47539958904143403302011-09-05T21:30:00.002+02:002011-09-06T09:26:23.177+02:00Loire´i jõgi, lossid ja vein<div dir="ltr" style="text-align: left;" trbidi="on"><div class="separator" style="clear: both; text-align: justify;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgzE76inbrdtKG_yK8yGhPFUa_0QbOmh7mKP66zmBVb_VCfGFHCP_ko4yvwUy6vwNOoRhCrzKNGJyf1V9k-R_ITKcVsIuLtmvVEvqnfApz6pn1iWVDlH_MFnof4Bc4YXLmkqdP1WQ/s1600/IMG_1899.jpg" imageanchor="1" style="clear: right; float: right; margin-bottom: 1em; margin-left: 1em;"><img border="0" height="200px" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgzE76inbrdtKG_yK8yGhPFUa_0QbOmh7mKP66zmBVb_VCfGFHCP_ko4yvwUy6vwNOoRhCrzKNGJyf1V9k-R_ITKcVsIuLtmvVEvqnfApz6pn1iWVDlH_MFnof4Bc4YXLmkqdP1WQ/s200/IMG_1899.jpg" width="200px" /></a></div><div style="text-align: justify;">Pariisist umbes kahe tunni kaugusel lõunas asub piirkond, mida läbib idast läände Prantsusmaa pikim jõgi <a href="http://et.wikipedia.org/wiki/Loire">Loire</a>. Seda piirkonda peetakse prantsuse keele hälliks ning kutsutakse hellitavalt ka Prantsusmaa aiaks. Oma tänapäevase tuntuse on ta aga eelkõige saavutanud Loire´i jõe enda ja tema lisajõgede kallastele rajatud <a href="http://www.chateauxtourisme.com/isla/ChateauxPatrimoine/index.htm;jsessionid=A82316344671D7A7495C78F2BE95ADE9">lossidega</a>. Neid on seal tõesti palju, üks ilusam kui teine. Tean seda seetõttu, et kunagi keskkoolis õppisime prantsuse keele tunnis Prantsuse ajalugu ning selle raames käsitleti ka neid losse, millest minu mäletamist mööda vähemalt kolme pidime ka pildi järgi suutma ära tunda. Lisaks sellele viis meid seda kustumatut arhitektuurilist ja ajaloolist ilu ka oma silmaga kaema 11. klassi lõpuekskursioon. Kuna aga sellest ajast on tänaseks möödunud juba 14 aastat ning kuivõrd ühe 17-aastase noore peas liigub teadupärast palju muid ja huvitavamaidki asju kui ajalugu ja kunst, siis ma kahjuks neist lossidest väga eredaid elamusi enam ei omanud. Vähemalt kuni eelmise nädalavahetuseni, mil selle teekonna paari sõbraga uuesti ette võtsime. </div><div style="text-align: justify;"><br />
</div><div class="separator" style="clear: both; text-align: justify;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhpjHSXhfU6Hfuv-FGAZLLlWWXjx80D2hqKu21d3JTFlHDSLbgjnQsafe74k_GeUn-uGAO5PHuBQLMrT8gdTxel7_hMWkh6JeVIjpLFKCyaWl-pQn2qX6k_2s0cDlV3i2Ey0Q4NiQ/s1600/IMG_1874.jpg" imageanchor="1" style="clear: left; float: left; margin-bottom: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" height="200px" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhpjHSXhfU6Hfuv-FGAZLLlWWXjx80D2hqKu21d3JTFlHDSLbgjnQsafe74k_GeUn-uGAO5PHuBQLMrT8gdTxel7_hMWkh6JeVIjpLFKCyaWl-pQn2qX6k_2s0cDlV3i2Ey0Q4NiQ/s200/IMG_1874.jpg" width="200px" /></a></div><div style="text-align: justify;">Luxembourgist <a href="http://www.tours-tourisme.fr/index_en.php">Tours</a>´i linna, mille olime omale nö staabiks valinud, jõudmiseks on vaja läbida ca 600 km. Seda on päris tükk maad ja seega tundus meile mõistlik see vahemaa pooleks jagada. Uurisime veidi kaarti ja otsustasime esimese öö veeta Šampanja maakonna südames, linnas nimega <a href="http://en.wikipedia.org/wiki/Troyes">Troyes</a>. Olin seal paar suve tagasi tiirutamas juba käinud ja mul olid sellest linnast vaid head mälestused. Seekord kahjuks nii hästi ei läinud. Kõigepealt võttis meid vastu keskmisest ikka oluliselt külmem, vihmasem ja tuulisem ilm, kui antud aastajale kohane võiks olla. Ja reisides on ju ilm esimene kriteerium, mis konkreetsest paigast tekkivaid mälestusi raamistab. Halb ilm tingis (nagu ikka) selle, et õues jalutada eriti ei soovinud ja peamine kultuuriline tegevus koondus siseruumidesse. Mõistagi pean ma selle all silmas kohvikuid, brasseriisid ja restorane:) Iseenesest ju vahva, kuid veidi ehk liiga dekadentlik olukorras, kus hing ihkab midagi rohkemat. Aga mis siis ikka: kui Champagne´is, siis šampanja! Vähemalt muutis see tuju veidi rõõmsamaks ja olemise erksamaks. Järgmisel hommikul, kui oli aeg keha kinnitada, tabas meid aga järjekordne ebameeldivus. Teadupärast kehtivad Prantsusmaal üldiselt kaks tõsiasja, mida ma siinkohal esitan pisut liialdustesse laskudes, kuid tõele siiski truuks jäädes. Esiteks võib Prantsusmaal alati kindel olla pagaritoodete värskuses ja kvaliteedis. Teiseks ei tohi unustada, et Prantsusmaal ei ole klient kunagi kuningas. Troyes´s hommikust süües selgus, et esimene neist väidetest ei pea kahjuks paika. Mida ei saa aga öelda teise väite kohta, mis seisis oma vankumatus kindluses. Arvan, et oleks olnud palju meeldivam, kui see oleks vastupidi olnud. Mida ma öelda tahan, on see, et ma ei oleks uskunud, et üks endast lugu pidav prantsuse kohvik lubab endale üleeilsete (või isegi vanemate)<i> croissant</i>´ide pakkumist. Ükskõik mis, aga seni on minu kogemuse põhjal see valdkond alati garanteeritud olnud. Paraku seekord nii hästi ei läinud ja kui võtsime südame rindu ning julgesime viisakas toonis küsida, kas tegu on ikka samal hommikul valminud sarvesaiadega, saime ettekandjalt kõigepealt põlastava vastuse stiilis, et "iseenesestki mõista! mis küsimus see selline veel on?" Julgenud siiski tema väites kahelda, lajatas ettekandja seejärel, et nemad ostavad neid saiakesi ühe kohaliku pagari käest ja mingu me ise sinna õigust nõudma. Pealegi, tema ainult kannab neid meile ette ning mitte millegi eest ei vastuta. Kogu lugu! Pidasime õigeks vaidlust sel teemal mitte jätkata ja ajasime need kuivad käkid ohtra kohvi abil omale sisse, sest hommikusi kaloreid ei saanud ju vahele ka jätta. Vähemalt <i>baguette</i> oli maitsev ja päike hakkas ka pilve tagant lootusrikkalt piiluma. See tegi meele veidi rõõmsamaks ja sõit Tours´i poole võis jätkuda.</div><div style="text-align: justify;"><br />
</div><div class="separator" style="clear: both; text-align: justify;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEiTx_3hQKG1itiBv_kihgcH8xLhLJCaWlUz4CgF6311Sd1jh2tnyYYNff-I_YMm_ieeo1npdm54zjBCVPoM2Bw2Fq29Bafa8ht2zfyhDTTDfL5tc1P9c_nTuXDQhkbfPaeu4iTFVw/s1600/IMG_1890.jpg" imageanchor="1" style="clear: left; float: left; margin-bottom: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" height="200px" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEiTx_3hQKG1itiBv_kihgcH8xLhLJCaWlUz4CgF6311Sd1jh2tnyYYNff-I_YMm_ieeo1npdm54zjBCVPoM2Bw2Fq29Bafa8ht2zfyhDTTDfL5tc1P9c_nTuXDQhkbfPaeu4iTFVw/s200/IMG_1890.jpg" width="200px" /></a></div><div style="text-align: justify;">Tours asub kenasti lossidemaa keskel ja sealt on mugav igasse suunda liikuda. Sama kehtib ka veinikeldrite kohta, mida Loire´i ääres jagub päris piisavalt. Nagu eelnevalt öeldud sai, olid seekordse reisi eesmärk lossid. Seega veinikeldritele me väga suurt rõhku ei pööranud. Külastasime kahte keldrit Vouvray´s ja saime sealt kaasa ka päris korraliku noosi, mida nüüd tasapisi mekkima saab hakata. Lossidest jäid meie teele aga sellised vaatamist väärivad ehitised nagu <a href="http://www.chambord.org/Chambord-en-idm-1-n-Accueil.html">Chambord</a>, <a href="http://www.chateau-de-langeais.com/index1.php">Langeais</a>, <a href="http://azay-le-rideau.monuments-nationaux.fr/">Azay-le-Rideau</a>, <a href="http://www.chateauvillandry.fr/en/">Villandry</a> ja <a href="http://www.chenonceau.com/">Chenonceau</a>. Kõik peale Langeais´ lossi on suhteliselt tuntud ja suveperioodil üsna ülerahvastatud ning seetõttu võtab nende külastamine päris palju aega ja energiat. Samas ma arvan, et selline valik oli meil väga õnnestunud, sest kõik need lossid pakuvad midagi erinevat ja omapärast. Seetõttu ei tahaks neid mingi konkreetse kriteeriumi alusel ka pingeritta sättida. See ei oleks lihtsalt objektiivne ja aus.</div><div style="text-align: justify;"><br />
</div><div style="text-align: justify;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgGyNn_tIQKlpqWwjdoBJUJagsakonnfQq51Iu5bxCPjz4jpXXkBdIHgNCU4Q_M4WAJ6FlhsJvRe2uL-FHdLS2m-KfRr9kdH6KMoKGz9rvCdQSc6itgRgpfBLY4TsdaJbvvSaBeEg/s1600/IMG_1907.jpg" imageanchor="1" style="clear: right; float: right; margin-bottom: 1em; margin-left: 1em;"><img border="0" height="200px" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgGyNn_tIQKlpqWwjdoBJUJagsakonnfQq51Iu5bxCPjz4jpXXkBdIHgNCU4Q_M4WAJ6FlhsJvRe2uL-FHdLS2m-KfRr9kdH6KMoKGz9rvCdQSc6itgRgpfBLY4TsdaJbvvSaBeEg/s200/IMG_1907.jpg" width="200px" /></a>Kui Chambord on muljetavaldav oma suuruses ja hiilguses, siis Langeais jällegi hurmab oma salapära ja ürgsusega. Kui Azay-le-Rideau on peidetud lokkava looduse keskele ja ta justkui ujub teda ümbritsevas tiigis, siis Villandry seevastu särab kui pärl oma uskumatu täpsusega joonistatud juurviljaaedade, viinapuualleede, väikeste tiikide, lillepeenarde ja hekklabürintide vahel. Chenonceau on aga lihtsalt ülimalt suursugune, kõrgudes oma galeriiga üle Cheri jõe ja olles samal ajal kuidagi eriliselt hubane ja kodune. </div><div style="text-align: justify;"><br />
</div><div style="text-align: justify;">Kokkuvõttes tuleb tõdeda, et vaatamata reisi alguses tabanud ebameeldivustele osutus kogu nädalavahetus äärmiselt meeleolukaks ja rikastavaks. Jään järgmist korda ootama.</div></div>Klenhttp://www.blogger.com/profile/08817861988708527093noreply@blogger.com1tag:blogger.com,1999:blog-14895447.post-44290188848455573032011-06-21T12:56:00.001+02:002011-06-21T13:03:56.250+02:00Eestlased Itaalias<div dir="ltr" style="text-align: left;" trbidi="on"><div class="separator" style="clear: both; text-align: justify;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEj-8gY8QmAZN2WBpFjqDM5TYS46bfYpLdy04Gp7qcp1dwp8YywgQRahyphenhyphen47r0cUwmbxRihdrZdX879JFWMYcQK7alK_F0qCJk6VVU0Fj1T6y7nzrog8O1f3vxPhMhsKWWHuYPS_AFQ/s1600/itaalia.JPG" imageanchor="1" style="clear: left; float: left; margin-bottom: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" height="200" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEj-8gY8QmAZN2WBpFjqDM5TYS46bfYpLdy04Gp7qcp1dwp8YywgQRahyphenhyphen47r0cUwmbxRihdrZdX879JFWMYcQK7alK_F0qCJk6VVU0Fj1T6y7nzrog8O1f3vxPhMhsKWWHuYPS_AFQ/s200/itaalia.JPG" width="200" /></a></div><div style="text-align: justify;">Natuke rohkem kui kaks nädalat tagasi lendas Eesti jalgpallikoondis Itaaliasse, et võtta seal mõõtu kohaliku mansaga. Ei saa öelda, et nad meile päris koduõuele oleks tulnud, aga piisavalt lähedale siiski, et sini-must-valge sall kaela panna ja koos paari sõberiga Modena poole teele asuda. Põhimõtteliselt oleks selle teekonna ka ühe päevaga ära sõitnud, kuid otsustasime rahulikult võtta ja teisel pool Alpe kuskil Como järve ääres ööbima jääda. Hotelli me eelnevalt kinni ei pannud ja seega panustasime kogu raha heale õnnele leida jooksvalt mõni sobiv ulualune. Ma olin aastaid tagasi Como ääres tuuritamas käinud ja teadsin, et <a href="http://www.menaggio.com/">Menaggio</a> on päris tore linnake, kus võiks vabu hotelle olla küll. Nii seadsimegi kohale jõudes sammud otsejoones turismiinfosse, kust ka mingid sobivad variandid leidsime. Et aga elu oleks põnevam, otsustas reisijumalanna meie teele saata ühe lahke noore naisterahva, kes oli turismiinfos kuulnud meie öömajasoovist ja kel tekkis soov meid veel ühest avanenud võimalusest teavitada. Nimelt olid nad koos oma värske abikaasaga broneerinud toa ühes vahetult Como järve ääres asuvas hotellis, kuid miskipärast sellest siiski loobunud. Nüüd siis arvas ta, et ehk võiks see hotell meile sobida. Olime sülle langenud teabe eest väga tänulikud ja läksime esimese asjana seda varianti uurima. Kohale jõudes ei suutnud oma silmi uskuda. Selgus, et tegemist on sama hotelliga, kus ma viimati Como ääres käies ööbisin. Mis siis ikka, äratundmisrõõm oli suur ja kuna neil oligi meile 2 tuba kenasti pakkuda, jäime sinna peatuma. Ja kui mu mälu mind ei peta, magasin samas toas, kus eelminegi kord. Maailm on suur ja lai!</div><div style="text-align: justify;"><br />
</div><div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhMZUn0jRIZv4UX6r2HmM0OANCj91Lvaky-83-jrAvlru0dz0B-e89nnqn07KRgQZOb2yi9b7OSqsLub49DylcmO9m7dvlNBcBsxyfQapMlQ3rKhiToJtwidluJosI71xzPbmN0qQ/s1600/itaalia2.JPG" imageanchor="1" style="clear: right; float: right; margin-bottom: 1em; margin-left: 1em;"><img border="0" height="200" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhMZUn0jRIZv4UX6r2HmM0OANCj91Lvaky-83-jrAvlru0dz0B-e89nnqn07KRgQZOb2yi9b7OSqsLub49DylcmO9m7dvlNBcBsxyfQapMlQ3rKhiToJtwidluJosI71xzPbmN0qQ/s200/itaalia2.JPG" width="200" /></a></div><div style="text-align: justify;">Järgmisel päeval kütsime edasi Modena poole, kuhu on Menaggiost ligikaudu 300 km. Linn ise mingit erilist emotsiooni ei tekitanud, aga väga tore oli peaaegu igal nurgal kohata rahvuslikes värvides kaasmaalasi, kes samuti vutikoondisele kaasa elama olid tulnud. Hiljem selgus, et põhiosa saabunud fännidest elas ka samas hotellis, kus meiegi. Sellest, mis meie koondisega jalkamurul juhtus, pole vist mõtet lähemalt kirjutada. Seda teab vast igaüks ise ka. Küll aga tahaks tsiteerida pärast mängu ühes kommentaariumis esitatud folkloori, mis meie seas valitsenud meeleolu väga hästi kirjeldab: "Läinud mees sekspoodi ja palunud müüjal talle nende sadomaso kaubavalikut tutvustada. Saanud ülevaate pakutavatest piitsadest, käeraudadest ja muust sarnasest pudipadist, küsinud mees müüjalt kõige räigemat sadomaso eset, mis neil selles poes üldse on. Selle peale pistnud müüja käe sahtlisse ja võtnud sealt välja Eesti jalgpallikoondise hooajapileti." Noh, selline lugu siis selle vutiasjaga.</div><div style="text-align: justify;"><br />
</div><div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEiBh6v9yX4Pq8s912vJg_JZcNeMA7dfPYlOwXihomUU7o3XEcRYSQNdGEEG1Z5r94fcCP5GEyfpS95j0wX8xeTMURnyrFIEjyk0vOPWr-aIpnaxAUDeRCw_G0K84DK8ZYYov3gscw/s1600/itaalia3.BMP" imageanchor="1" style="clear: left; float: left; margin-bottom: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" height="200" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEiBh6v9yX4Pq8s912vJg_JZcNeMA7dfPYlOwXihomUU7o3XEcRYSQNdGEEG1Z5r94fcCP5GEyfpS95j0wX8xeTMURnyrFIEjyk0vOPWr-aIpnaxAUDeRCw_G0K84DK8ZYYov3gscw/s200/itaalia3.BMP" width="200" /></a></div><div style="text-align: justify;">Üritades eelmise õhtu negatiivseid emotsioone alla suruda, võtsime järgmisel hommikul suuna Maranellosse, kus teadupärast asub Ferrari tehas ja ka <a href="http://www.ferrari.com/English/about_ferrari/Ferrari-Museum/Pages/Home-Museo.aspx">muuseum</a>. See oli päris põnev kogemus. Väljanäitusele oli pandud nii vanu mudeleid, erinevaid mootoreid, F1 parimaid palu kui ka tänapäevaseid viimase malli mudeleid. Kui rahast poleks kahju hakanud, oleks saanud mõne tänapäevase esindajaga proovisõitugi teha, aga 10-minutilise tiiru eest linnatänavail küsiti siiski mõnevõrra liiga krõbedat hinda. Isegi silmipimestavalt kaunid näitsikud, kes proovisõitu muuseumi ukse ees pakkusid (üsna intensiivse lähenemise meetodil kusjuures), ei suutnud meie jäist selgroogu seekord murda. Kiusatus oli mõistagi suur. Olles veetnud muuseumis mõned meeldivad tunnid, saabus aeg hakata kodu poole liikuma. Võtsime ka seekord rahulikult ning tegime enne Luksi ööbimispeatuse Luganos. Kena linn, Šveitsi standard:)</div></div>Klenhttp://www.blogger.com/profile/08817861988708527093noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-14895447.post-46157820381784292011-03-25T11:26:00.007+01:002011-03-30T16:18:13.761+02:00El Arte Flamenco<div dir="ltr" style="text-align: left;" trbidi="on"><div align="justify">Kes mind lähemalt tunneb, peaks teadma, et viimased kümme aastat on minu elus väga tähtsal kohal olnud selline nähtus nagu flamenko. Miks see nii on, seda ei tea ma päriselt ise ka. Igatahes, kuigi mulle teadaolevalt meie suguvõsa veres tilkagi mustlast ei ole, jäi mu hing mingil seletamatul kombel siiski selle müstilise kultuurifenomeniga kohe pärast esimest tutvust väga tihedalt seotuks. Ja seni veel ma leevenemise märke täheldanud ei ole. Sama seletamatul kombel ei ole ma Hispaanias eriti palju käinud. Kõigest kaks korda. Kolm aastat tagasi Madridis keelt õppimas ja 11 aastat tagasi Sevillas feria ajal turistlemas. Seda siis kuni käimasoleva märtsikuu teise päevani, mil see kahetsusväärne tühimik taas veidi täiendust sai.<br />
<br />
</div><div align="justify"><a href="http://lh4.ggpht.com/_Ih87hA_vj9M/TYxtzjXFUzI/AAAAAAAAAro/Y42OjvqYxgE/s1600-h/Andaluusia0085.jpg"><img align="left" alt="Andaluusia 008" border="0" height="240" src="http://lh5.ggpht.com/_Ih87hA_vj9M/TYxt0JiQDeI/AAAAAAAAArs/QGO3rrO2V7I/Andaluusia008_thumb3.jpg?imgmax=800" style="border-bottom-width: 0px; border-left-width: 0px; border-right-width: 0px; border-top-width: 0px; display: inline; margin: 0px 10px 10px 0px;" title="Andaluusia 008" width="240" /></a> Seekord oli mõte minna koos Mariaga vaatama, mis toimub Jerez de la Fronteras korraldataval iga-aastasel flamenkofestivalil, mis kestab tervelt kaks nädalat. Mõeldud, tehtud! Kokku saime Madridi lennujaamas, kust edasi siirdusime otsejoones bussiga 6h kaugusel asuvasse Sevillasse. Sevilla asub Jerezist ca 100 km kaugusel, kuid sellegipoolest olime otsustanud jääda esimeseks nädalaks just Sevillasse pidama, kuna isegi kõige suuremale <i>aficionado</i>´le on kaks nädalat festivali ilmselgelt liiga palju. Maria oli meile eelnevalt Sevillas elamiseks ühe kena kesklinnakorteri sebinud ja ees ootasid põnevad päevad. Tegelikult väga kaua ootama ei pidanudki, sest juba esimesel õhtul (põhimõtteliselt otse bussist) läksime luurama, kuhu kohalikud <i>gitanod </i>kogunevad ja kus nende spontaansetele esinemistele kaasa saaks elada. Siinkohal pean täpsustama, et Sevillal ei ole mainitud flamenkofestivaliga vähimatki pistmist ja need esinemised, mida siin mainisin, on pigem lihtsalt niisama nende endi omavaheline pidu, mille raames siis mängitakse kitarri, lauldakse ja tantsitakse. Minusuguse <i>payo </i>jaoks tundub see lihtsalt esinemisena. Või siis ei oska ma seda lihtsalt parema sõnaga kirjeldada. See selleks! Kuna Maria on juba kogenud Sevilla-guru ja teab igast vahvaid ja autentseid nurgataguseid flamenkourkaid (heas tähenduses), kuhu niisama naljalt ei oskaks sattuda, olin suure õnnega koos. Seega, järgneva nelja päeva rütm oli laias laastus selline, et magasime lõunani, sõime “hommikust”, lesisime katuseterrassil päikse käes, jõime <i>tinto de veranot</i>, sõime sinki, saia ja maasikaid, lesisime veidi veel päikse käes ja kui tuli aeg uuesti kõhtu täita (enamjaolt tapaste ja vino dulce seltsis), suundusime linna peale. Võiks arvata, et märtsis on Sevillas madalhooaja tõttu vaikne ja rahulik. Kaugel sellest. Tundub, et see on just aeg, mida kohalikud enne suurt turismimöllu ja tapvat palavust enda jaoks meelepäraselt kasutavad. Igatahes on täiesti normaalne, et vanalinnas asuv baaridega ümbritsetud väljak on neljapäeva õhtul nii paksult rahvast täis, et mahub vaevalt liikuma. Küsimuse peale, et mis toimub, vastatakse küsimusega, et “mis mõttes?” Täiesti tavaline neljapäeva õhtu ju! Möll käib täie hooga kuni kella 23ni umbes. Siis vajutakse tasapisi laiali. Kes koju, kes mujale, kus jätkata. Meie vajusime mujale. Sinna, kus sai jätkata. Nende flamenkobaaridega (mitte segi <a href="http://lh4.ggpht.com/_Ih87hA_vj9M/TYxt01ZYZxI/AAAAAAAAArw/BJl_DsLiiAs/s1600-h/Andaluusia0295.jpg"><img align="right" alt="Andaluusia 029" border="0" height="240" src="http://lh3.ggpht.com/_Ih87hA_vj9M/TYxt1R6hevI/AAAAAAAAAr0/Jk9iROBbozk/Andaluusia029_thumb3.jpg?imgmax=800" style="border-bottom-width: 0px; border-left-width: 0px; border-right-width: 0px; border-top-width: 0px; display: inline; margin: 10px 0px 10px 10px;" title="Andaluusia 029" width="240" /></a> ajada <i>tablaoga</i>) on see teema, et seal alles pärast südaööd elu algab ja kestab tavaliselt kuni kaheksani. Selline rütm on põhjamaalase jaoks ikka veider. Aga samas võib sellega ka kergesti harjuda. Juhul muidugi, kui on võimalik hommikul kontorisse mineku asemel lõunani magada. See võimalus meil oli ja seda ka kasutasime. Maria sai mõistagi jala tantsupõrandal ka valgeks, aga mina hoidsin targu madalat profiili. Ei suutnud end lihtsalt nii kindlalt tunda, et otse karukoopas oma olematute oskustega ülbama tahaks hakata. Ausalt öeldes kadus mul seal kogu seda jävmmi kõrvalt vaadates igasugune isu kunagi enam üldse flamenkoga lavale astuda. Ja ma ei räägi siinkohal buleriasest ega muudest keerulisematest lugudest, vaid täiesti tavalisest sevillanasest. Need kohalikud seal ei ole mingid professionaalsed tantsijad ja ei pruugi isegi kõiki samme teada, kuid nad suudavad ikkagi tantsida nii hullupööra kihvtilt ja hingega, et ennast seal kõrval vaadata oleks ikka väga piinlik. Marial muidugi sellega õnneks probleeme ei ole ja tema sai oma oskustega ka kohalikel suu kinni panna. Või siis mõne kohaliku mustlasnaise vähemalt armukadedaks muuta. Nugadega torkimiseks siiski ei läinud ja keskenduti pigem muusika ning tantsu nautimisele.<br />
<br />
</div><div align="justify">Pärast nelja päeva tõsist tutvumist mustlaskultuuriga võtsime end kokku ja tegime vahelduse mõttes tutvust ka Sevilla ümbrusega. Jõudsime oma kahepäevasel ringsõidul kuni Portugalis asuva Faro linnani ning veetsime päeva Matalascanase rannas. Ilm meie rännakut eriti ei soosinud, aga minu avastamisrõõmu see väga ei pärssinud. Portugalis sain ka selle reisi parimat sööki, milleks oli riis mereandidega. Iseenesest lihte roog, aga maitses põrgulikult hästi. Olen kindel, et siinses kaubandusvõrgus müüdavatest produktidest ei olegi üldse võimalik nii head sööki valmistada, pinguta kasvõi pooleks. Oma kogemus räägib täpselt sama juttu ka itaalia köögi kohta. Aga see on juba teine lugu. Nii palju pean siiski lisama, et sain Andaluusia kohalikust televisioonist ühe päris huvitava retsepti, mida kindlasti proovida kavatsen. Kui meeles on, annan teada, kuidas välja tuli.<br />
<br />
</div><div align="justify"><a href="http://lh3.ggpht.com/_Ih87hA_vj9M/TYxt2N_a84I/AAAAAAAAAr4/8AW95EQoYzw/s1600-h/Andaluusia0785.jpg"><img align="left" alt="Andaluusia 078" border="0" height="240" src="http://lh3.ggpht.com/_Ih87hA_vj9M/TYxt27Ez7yI/AAAAAAAAAr8/DSJKvU8gAUY/Andaluusia078_thumb3.jpg?imgmax=800" style="border-bottom-width: 0px; border-left-width: 0px; border-right-width: 0px; border-top-width: 0px; display: inline; margin: 0px 10px 10px 0px;" title="Andaluusia 078" width="240" /></a> Sevillast edasi liikusime Jerez de la Fronterasse. Linna, kus kunagi sündis legendaarne bulerias ja kus meid ootas see kuulus flamenkofestival koos kogu oma raskekahurväega. Päevad jätkusid seal põhimõtteliselt samas rütmis nagu Sevillaski. Selle väikse, kuid siiski olulise erinevusega, et sealse korteri juures ei olnud meil terrassi ning et õhtuti lisandus tavapärasesse programmi ka professionaalne flamenkoetendus. Ühel korral isegi kaks. Kokku jõudsime käia viiel etendusel ja need läksid iga õhtuga aina paremaks. Kuigi flamenkoga sinasõprust mitte joonute jaoks ei ütle need nimed tõenäoliselt mitte midagi, märgin nad siia siiski üles: Isabel Bayon, Manuela Carrasco, Mercedes Ruiz, Nuevo Ballet Espanol ja Jose Maya. Olenemata asjaolust, et kogu see festival on tugevalt vürtsitatud kommertslike kaalutlustega ning selle sihtgrupiks on peamiselt välismaalased, oli see minu jaoks siiski väga positiiivne kogemus. Eriti äge oli see, et ühes sealses flamenkobaaris võis lõbusalt aega veetmas kohata ka neid suuri artiste eneseid, keda seni vaid laval oled näinud. Näiteks Javier Baron, kelle kontserdil ma paar nädalat varem Luxembourgis just olin käinud. Või siis Jose Maya, kes pärast oma etendust sealt läbi astus, et üks kosutav külm õlu juua ja sõpradega niisama juttu vesta. Või siis Belen Maya, kes sarnaselt Javier Baronile ei pidanud paljuks ka väikest stiilinäidet esitada, saatjaks Manuela Carrasco trupi laulja. Kõik luust ja lihast inimesed. Selle vahega aint, et kui nad lavale lasta, tõmbub kogu ümbritsev muu maailm vihinal kokku nagu rosin.<br />
<br />
</div><div align="justify">Need mälestused jäävad mind kustumatutena saatma kogu elu! Pildid, mida sel reisil tegin, seda eriti edasi anda ei suuda, aga kui peaks huvi olema vaadata, siis tee seda <a href="http://www.pbase.com/klen/andalusia" target="_blank">siitkaudu</a>.</div></div>Klenhttp://www.blogger.com/profile/08817861988708527093noreply@blogger.com1tag:blogger.com,1999:blog-14895447.post-24778461291548265652011-02-08T22:49:00.003+01:002011-02-08T22:51:36.451+01:00Uus ajastaeg<div dir="ltr" style="text-align: left;" trbidi="on"><div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhIiR1K_uaN0XKDFHItkukHSYJr4z6QBIScDESGbwSU7nstqz4cJ3PGCO2q-klALdf5ewdqNXP6_KoKzQUrnbNm4O8mspFNxqtlHReMjWUATa4vaAnbg1kLb0cjZbHLPkrmvrXfCQ/s1600/IMG_0823.jpg" imageanchor="1" style="clear: left; float: left; margin-bottom: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" height="200" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhIiR1K_uaN0XKDFHItkukHSYJr4z6QBIScDESGbwSU7nstqz4cJ3PGCO2q-klALdf5ewdqNXP6_KoKzQUrnbNm4O8mspFNxqtlHReMjWUATa4vaAnbg1kLb0cjZbHLPkrmvrXfCQ/s200/IMG_0823.jpg" width="200" /></a></div>Vahepeal on märkamatult alanud uus aasta. Kui eelmine aasta algas Laoses, siis see aasta tuli Frankfurdis, kaaslaseks euro. Eks näis, kus ja kellega järgmine saabub. Ega tegelikult olulist vahet pole, kus, peaasi, et ikka saabub.<br />
<br />
Nüüd olen aga tagasi Luxembourgis ja päevad on taas hernestena reas nagu vanasti. Selle vahega vaid, et eelmise aasta viimased neli Saksamaal veedetud kuud ja paar muud olulist muutust on mind pannud siinset elu veidi uues valguses ja kirkamates värvides nägema. Hästi, et on! Sest see tähendab, et on, mille pinnalt edasi ehitada ja loota, et alanud aasta tuleb kokkuvõttes eelmisest parem.</div>Klenhttp://www.blogger.com/profile/08817861988708527093noreply@blogger.com3tag:blogger.com,1999:blog-14895447.post-63682050968140817592010-12-01T16:06:00.001+01:002010-12-03T11:22:09.497+01:00November<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEin5F7InFaCLi7QhITN_Ov0xXiMM982SqpfmDK84Wekfy_atgXMI1jbJxXHicFNGFkse8dVW43F2vJH1VjeGHlP53an6oG1WkbqiTHqo0WIuQLcdSO1bH3JUZBgYMiOVU_HuzUI6w/s1600/IMG_0447.jpg" imageanchor="1" style="clear: left; float: left; margin-bottom: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" height="200" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEin5F7InFaCLi7QhITN_Ov0xXiMM982SqpfmDK84Wekfy_atgXMI1jbJxXHicFNGFkse8dVW43F2vJH1VjeGHlP53an6oG1WkbqiTHqo0WIuQLcdSO1bH3JUZBgYMiOVU_HuzUI6w/s200/IMG_0447.jpg" width="200" /></a></div><div style="text-align: justify;"></div><div style="text-align: justify;">November möödus lennates. Nii kiiresti, et isegi blogida ei olnud mahti. Tegelt ega eriti ei viitsinud ka. Pärast kaheksat tundi tekstiga töötamist ei ole tavaliselt enam mingit tahtmist kodus seda uuesti teha. Pilte suudan töödelda, filme vaadata ja muusikat kuulata, aga igasuguse teksti nägemine tekitab küll kärmelt iiveldustunde. Isegi raamatut ei taha kätte võtta ja see on kurb. Seega, kirjanikuametile ma hetkel eriti ei mõtle. Mis on ühtlasi ka mõistlik, sest enese kirjalik väljendamine ei ole mul elus kunagi tugev külg olnud. Pigem ikka meeldib seda verbaalselt teha. Sellest kõigest aga hoolimata ning ajendatuna soovist mõned mäluvaiad oma tähtsamate tegemiste kohta siiski maasse lükata, otsustasin sulepea pihku haarata.</div><div style="text-align: justify;"><br />
</div><div style="text-align: justify;"><div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhK4xcxXaG4PIuP80Ou-pJoBNA-z_HlcCojcctsTObf-KIY0161P7OGmBLr-G_uxppqckTAUkyHlxyyL-6FsuR_wlUxeXWA0C8KHRf_9NpFxQJbxnAJDWh8e_vgv0GfwdkRvLX_aw/s1600/IMG_1940.jpg" imageanchor="1" style="clear: right; float: right; margin-bottom: 1em; margin-left: 1em;"><img border="0" height="133" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhK4xcxXaG4PIuP80Ou-pJoBNA-z_HlcCojcctsTObf-KIY0161P7OGmBLr-G_uxppqckTAUkyHlxyyL-6FsuR_wlUxeXWA0C8KHRf_9NpFxQJbxnAJDWh8e_vgv0GfwdkRvLX_aw/s200/IMG_1940.jpg" width="200" /></a></div>Mis siis vahepeal lisaks igapäevastele metroosõitudele ja paarile <i>afterwork dringile</i> toimunud on!? Esimese asjana meenub külaskäik Kölni. Ma ei olnud seal varem käinud ja kuna 1. november oli vaba esmaspäev (usupüha), tundus üsna mõistlik ka see linn üle vaadata. Ilm, mõistagi, minuga sama sammu ei tahtnud käia. Ei lasknud end sellest eriti morjendada ja kimasin ikka kohale. Hotelli olin valinud sõprade soovituste järgi linnaossa, kus asub ülikool. See võib-olla seletab ka asjaolu, miks seal ümbruskonnas nii palju erinevaid baare ja kohvikuid ning pikkade sallidega noori inimesi oli. Kesklinna oli sealt lonkides ligikaudu pool tunnikest või nii. Täpselt enam ei meenu, sest ei mõõtnud stopperiga. Igatahes, Köln mulle linnana isegi meeldis. Valitsev kehv ilm ja madalad pilved muutsid ta kuidagi ekstra müstiliseks. Eriti tema kuulsa katedraali, mille tipp pilvist päriselt välja ei paistanudki. Tuiasin linnavahel niisama sihitult ringi ja peatusin aeg-ajalt sooja saamiseks mõnes kohvikus või nurgabaaris. Tunnikese saatsin mööda jõelaeval seilates. Kuna usupüha tõttu olid poed kõik suletud, olin sunnitud piirduma vaid aknapoodlemisega. Ka pildistada ei olnud suurt mõtet, sest peale udu ja ülestõstetud kraedega külma trotsivate inimeste midagi mõistlikku poleks sensorile suutnud eniveis püüda. Kokkuvõtlikult, nagu ma juba enne jõudsin öelda, jättis linn mulle sümpaatse mulje. Kindlasti võiks seal parema ilmaga veel patseerida ja avastada. Ainuke asi, mis mulle Kölniga seoses mõistatuseks jääb, on see, mille kirevase pärast inimesed seda vanakooli Saša afteršeivi järele lõhnavat kuulsat kölnivett omale sealt pudelite viisi kaasa ostavad. Ühest ampullist mälestuseks kapi servale ju peaks piisama! </div><div style="text-align: justify;"><br />
</div><div style="text-align: justify;"><div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhn5o6bH5Y0zvzbeBvL4u4JK7QrRPrySZHBNO_HlQ5hD2xsSFT-v62Ob9EAxfhTEVhhyH2OYyBlGVtYM_wfZfKTWMhijZUqr1uSP-kOYms0war1DZbB9n9PqX01EaQXeSAa6DMnIg/s1600/IMG_1989.jpg" imageanchor="1" style="clear: left; float: left; margin-bottom: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" height="133" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhn5o6bH5Y0zvzbeBvL4u4JK7QrRPrySZHBNO_HlQ5hD2xsSFT-v62Ob9EAxfhTEVhhyH2OYyBlGVtYM_wfZfKTWMhijZUqr1uSP-kOYms0war1DZbB9n9PqX01EaQXeSAa6DMnIg/s200/IMG_1989.jpg" width="200" /></a></div>Reisile Kölni järgnes peagi reis Lucey´sse. Tegemist on pisikese külaga Prantsusmaal Lorraine´i maakonnas, kus teiste hulgas tegutseb selline veinitootja nagu <a href="http://www.vins-lelievre.com/">Lelièvre</a>. Nimetatud veinikeldri külastamine reisi eesmärk oligi. Seekord ma ise midagi orgunnima ei pidanud, kuivõrd selle vaeva oli ette võtnud LES. Polnud juba pikka aega ühelgi LESi üritusel käinud ja see veiniretk tundus igati tore vaheldus olevat. Kutsusin veel paar veinihuvilist endaga kaasa ja nii teele asusimegi. Olen oma senise elu jooksul juba nii mõneski veinikeldris kõndimas ja maitsmas käinud ning seega erilist üllatusmomenti keldrikülastuses kui sellises enam ei ole. Rõhk on ikka toodangul ja haistmis- ning maitsemeelte teritamisel:) Lelièvre´i veinimeister soovib teiste seast välja paista sellega, et toodab <i>vins gris´</i>d. Tegemist ei ole halli veiniga nagu nimest võiks järeldada. Hoopis roosakas on. Või siis täpsemalt lõhekarva:) Ja valmistatakse seda selliselt, et punaste viinamarjade mahla, mis on värvilt valge, hoitakse pressimise järgselt mingi aeg marjakestadega koos. Sellest saabki mahl oma iseloomuliku värvi ja maitse. Pean tunnistama, et mingit erilist emotsiooni see vein minus ei tekitanud. Maitstes üldsegi mitte halvasti, jäi minu jaoks siiski midagi puudu. Et aga mitte esmamuljest end liigselt mõjutada lasta, ostsin kaks pudelit sealt kaasa. Otsustasin, et annan talle millalgi asjaolude parema kokkulangemise ajal veel ühe võimaluse end tõestada:) Eks siis näis!</div><div style="text-align: justify;"><br />
</div><div style="text-align: justify;"><div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgb67HCaFY5kJBtIhxe_OQ-EgdaxIGf5Z325zJwXcdmqpMPh-XVXQwkRyRfMSNQ5klOBTurZcmcwelj-iRdiirGfC0-qGKy7c99Tb9At_W-XWuEvwBJBbJAdACEJ18MhSPqbYWQFA/s1600/IMG_0479.jpg" imageanchor="1" style="clear: left; float: left; margin-bottom: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" height="200" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgb67HCaFY5kJBtIhxe_OQ-EgdaxIGf5Z325zJwXcdmqpMPh-XVXQwkRyRfMSNQ5klOBTurZcmcwelj-iRdiirGfC0-qGKy7c99Tb9At_W-XWuEvwBJBbJAdACEJ18MhSPqbYWQFA/s200/IMG_0479.jpg" width="200" /></a></div>Eelmisel nädalal avati Frankfurdi südames <a href="http://www.frankfurt-tourismus.de/cms/tourismussuite/en/events_trade_fairs_messe_frankfurt/christmas_market_Frankfurt_xmas.html">jõuluturg</a>. Päris kenake teine ja ilmatu suur ka. Lookleb mööda vanalinna tänavaid ja koondub Römeril, kus asub ka siinne jõulupuu (silma järgi vaadates ei tundunud see kuusk olevat, vbla nulg vms). Päevavalguses paistis ta esialgu küll väga nirakas ja äpu, kuid pimedas ja tuledesäras ei saa sellest õnneks eriti aru. Nii et rahva ülevat pühademeeleolu see ei paista väga häirivat. Majakesed, mis turule on püstitatud, näevad välja umbes samasugused nagu Tallinnaski ja mujal Saksa või saksa mõjutustega linnades. Glögi osatakse aga põhjamaades maitsvamat teha. Siinne tundub kohati olevat miski odav punane vein, mis on lihtsalt soojaks aetud. Isegi rosinaid ega mandariinilõike pole. </div><div style="text-align: justify;"><br />
</div><div style="text-align: justify;">Nüüd on aga käes juba detsember. See tähendab, et mul on jäänud siin Frankfurdis olla veel ei rohkem ega vähem kui kuu aega. Kalender näitab, et selle aja sisse mahub üpris palju ettevõtmisi. Neist kirjutan aga millalgi hiljem, kui viitsin taas sulepea pihku võtta.</div>Klenhttp://www.blogger.com/profile/08817861988708527093noreply@blogger.com2tag:blogger.com,1999:blog-14895447.post-74172477201595755582010-10-21T22:18:00.005+02:002010-10-21T23:59:13.089+02:00Aasia ja juudi kultuuri segu<div style="text-align: justify;">Istun siin oma nelinurkses hotellitoas voodiserval, söön äsja mikrolaineahjust võetud poolfabrikaatset riisi kanaga magushapus kastmes ja mõtlen, et jube vahva oleks olnud see taldrikutäis omale ju ise valmistada. Põhjus, miks ma aga seni Frankfurdis veedetud aja jooksul, mida on nüüd juba veidi üle 1,5 kuu, ei ole kordagi ise kokanud, vaid eelistanud valmistoitu, peitub peamiselt selles, et see köök, mis mul siin kasutada on, asub sõna otseses mõttes esiku kapis. </div><div style="text-align: justify;"><br />
</div><div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEj6CfsD43Rtk8g25LSLR0oyM_uTdK4TzSxuCDN82Yep9SyjNtyR5OmhK9Gk4zo3rMxQfU5C1WSUVUZERg0BGkPv3fjxSR6HsMLPTsoqeJYRF5gJ9nVvhnGlJr0frLvL_NdgJkDWeg/s1600/PA212128.jpg" imageanchor="1" style="clear: left; float: left; margin-bottom: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" height="200" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEj6CfsD43Rtk8g25LSLR0oyM_uTdK4TzSxuCDN82Yep9SyjNtyR5OmhK9Gk4zo3rMxQfU5C1WSUVUZERg0BGkPv3fjxSR6HsMLPTsoqeJYRF5gJ9nVvhnGlJr0frLvL_NdgJkDWeg/s200/PA212128.jpg" width="150" /></a></div><div style="text-align: justify;">Kui ma esimesel päeval hotellituppa sisenesin, teades et mul peaks olema tuba kööginurgaga, ja kööki esimese raksuga mitte kuskil ei silmanud, olin juba valmis alla vastuvõttu minema, et õigust nõuda, kuid otsustasin siiski veel enne veidi ringi vaadata. Noh et äkki on ikka viga minus või nii ja siis on hiljem maru piinlik. Tuli välja, et oligi viga minus, sest kui esikus kapiuksed lahti tõmbasin, vaatas mulle sealt vastu köök (kui seda nii tegelikult üldse nimetada võib) kogu oma puudulikus hiilguses. Samas, mis seal salata, kraanikauss, kahe auguga elektripliit, külmkapp, mikrouun ja kohvimasin on seal täiesti olemas. Lisaks veel muud söömise hõlbustamiseks vajalikku kraami nagu taldrikud, noad-kahvlid, tassid jms. Ühesõnaga, köök mis köök! Aint et veidi liiga miniatuurne, et minusugune kokahakatis end seal mugavalt tunda saaks. Pealegi ei ole ma veel viitsinud kõiki neid nõusid üle pesta ja ilma selleta nagu ka ei saa hästi, sest mine tea, milliste hügieeniharjumustega too isik oli, kes neid viimati kasutas. Seetõttu ongi nii läinud, et ühte oma lemmikharrastustest, kokkamist nimelt, ma Frankfurdis veel harrastada ei ole saanud. Samas ma väga ei virise ka, sest eredalt on veel meeles aasta 2004, mil minu Luxembourgi esimeses elukohas, kus ma veetsin kaks nädalat, polnud üldse kööki ja seetõttu olin sunnitud hommikuti kohvi valmistama ja õhtuti kiirnuudleid pehmestama vannitoa kraanist tuleva sooja veega. Vaat see oli ütlemata äge kogemus!:)</div><div style="text-align: justify;"><br />
</div><div style="text-align: justify;">Olgu selle köögiga kuidas on, aga möödunud pühapäeval sattusin ma tänu Liiale ühele kontserdile. Nimelt algas siin juudinädal ja selle raames külastas Frankfurti selline loominguline kollektiiv nagu Idan Raichel´s Project. Mingitest mulle senini teadmata kanalitest nuhkis Liia selle teabe välja ja jagas ka lahkelt minuga. Ma ei ole eriti hea kunstikriitik, aga seda ma pean küll ütlema, et see bänd oli minu jaoks viimaste aastate parimaid avastusi. Võib-olla mõjutas mu emotsioone ka üks saatanlikult kaunis lauljatar, kes koos Idan Raicheliga laval esines. Igatahes kogu see etendus oli totaalselt lummav. Pärast kontserti soetasin omale kohe ka kaks nende plaati, et kontsert võiks kodus sujuvalt edasi kesta. Kestis ja kestab siiani!:) Kui tahad sellest kogemusest osa saada, kliki <a href="http://www.youtube.com/watch?v=i0PWukxRV8U">siia</a>.</div><div style="text-align: justify;"></div><div style="text-align: justify;"></div>Klenhttp://www.blogger.com/profile/08817861988708527093noreply@blogger.com2tag:blogger.com,1999:blog-14895447.post-39451150096806596212010-09-28T23:01:00.002+02:002010-09-28T23:11:18.149+02:00Mainhattan<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEh6_lXvivbWBk1R2MsHdbWkw-kn4XTHoU5wFhH2J4BBOO78D2cyyBSCFVDW32ZLYBcQ14-7KVr6czT5Eh8Cw3bj3EqKXmKkkjkZqgSbQaJvBV9OSBmzeH8DraD7RNvuhZJHBC5wwA/s1600/IMG_1687.jpg" imageanchor="1" style="clear: right; float: right; margin-bottom: 1em; margin-left: 1em;"><img border="0" height="213" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEh6_lXvivbWBk1R2MsHdbWkw-kn4XTHoU5wFhH2J4BBOO78D2cyyBSCFVDW32ZLYBcQ14-7KVr6czT5Eh8Cw3bj3EqKXmKkkjkZqgSbQaJvBV9OSBmzeH8DraD7RNvuhZJHBC5wwA/s320/IMG_1687.jpg" width="320" /></a></div><div style="text-align: justify;">Elu Mainhattanil kulgeb omasoodu. Päike tõuseb endiselt läänest ja loojub itta (oot, või ole see ikka vastupidi?!) ja päevad veerevad kui herned, üksteise järel reas. See tähendab, et midagi erilist siinselt rindelt raporteerida nagu ei olegi. Märkimist väärib ehk vaid üks vahejuhtum eelmisest nädalast, kui sattusin peale tööd läbi vanalinna kodu poole jalutades laupkokkupõrkesse ühe ajudeta jalgratturiga. Siin on neid igal pool pagana palju. Umbes sama palju, kui Ivan Orava tapeedi all omal ajal kommunistide nuhke oli, kes prussakate kombel rabinal põrandale kukkusid, kui vapper vabadusvõitleja neile putukamürki piserdas. Seega peab pidevalt üsna ettevaatlik olema, et tahtmatult üle kõnniteel asuva joone rattateele ei komberdaks. Minuga just nii juhtuski. Olin tol päeval töölt tulles päris heas meeleolus ja mõtlesin isekeskis häid mõtteid, kui ühtäkki avastasin, et vasakult läheneb keskmisest kiirema hooga keegi jalgrattur. Pidasin targemaks mitte rapsima hakata ja seisin paigal, et tema kui kiiremini liikuv objekt, saaks valida, kummalt poolt ta must mööduda tahab. Selleks oli tal piisavalt aega ja ka ruumi. Mina ei tea, mis otsaga tema küll mõtles, aga lenkse keerata ta igatahes ei suvatsenud ja nii ta mulle otse sisse sõitiski. Hea oli, et ta vähemalt ei unustanud, kus pidurid asuvad. Vastasel korral oleks see kokkupõrge meile mõlemale päris valusaks osutunud. Olles kumbki end paari sekundi jooksul kogunud ja veendunud, et kõik on korras, vahetasime mõned teravamad repliigid ja läksime kumbki oma teed, üks meist liiga kiiresti sõitvaid reageerimisvõimetuid rattureid kirudes ja teine hajameelseid välismaalastest jalakäijaid siunates. Enda kaitseks pean mainima, et kaks õnnetust ligidalt pealt näinud kohalikku leidsid, et mul oli õigus ja kirusid jalgratturit minuga samas taktis. Lõpp hea, kõik hea! Loodan, et sügise saabudes ja ilmade jahenedes muutub ka jalgsi liiklemine ohutumaks. Igatahes üritan edaspidi tähelepanelikum olla. </div><div style="text-align: justify;"><br />
</div><div style="text-align: justify;">Nii palju siis elust Mainhattanil!</div><br />
<div style="text-align: justify;">Möödunud nädalavahetusel käisin aga taas Luksemburgis. Ei saa sellest paigast ma üle ega ümber. Sel korral oli mul kavas minna vaatama Bascharage´is toimunud IDSF (rahvusvaheline tantsuspordi liit) Openit nii amatööridele kui proffidele. Võistlus oli kõrgetasemeline (kui korralduslik pool teatud osas tähelepanuta jätta) ja paare oli kokku tulnud nii ümberkaudsetest kui ka kaugematest maadest. Minu jaoks muutis asja eriti põnevaks see, et proffide leeris osales ka mu siinne endine treener, kel hiljuti Venemaalt omale sobiv partner leida oli õnnestunud. Olenemata sellest, et nad vaevalt pool aastat alles tõsiselt trenni on teinud, ja et minu arvates nad platsil kõige silmapaistvamalt ei säranud, võitsid nad selle võistluse siiski ära (Ladina-Ameerika tantsudes). Ju siis kohtunikud nägid neis midagi sellist, mida minu silm sellisel tasemel enam ei suuda eristada. Mõistagi olin selle üle ütlemata rõõmus ja hõiskasin "Hurraa!!!!". Kahjuks ei osanud asjade sellist kulgu hinnata aga publikus viibivad itaallased, kes millegipärast olid arvamusel, et võistluse oleks pidanud võitma üks nende paaridest, keda aga kohtunikud teise koha vääriliseks pidasid. Ma ei olnud varem ühelgi tantsuvõistlusel kogenud sellist asja, et publik autasustamisel esimese koha saanud paarile "buuuuuuuuuu" teeb ja vilistab. Piinlik oli, ausõna! Eelkõige nende enda pärast, et nad väärikalt kaotada ei osanud. Ei ole mingi saladus, et võistlustants on iluuisutamise kõrval üks subjektiivsemaid spordialasid ja tollipulga abiga võitjat kahjuks selgitada ei ole võimalik. Samas, isegi juhul, kui tunned, et kedagi on koheldud ebaõiglaselt, tuleks kohtunikekogu otsust siiski austada. Iseäranis olukorras, kus võit ei olnudki eriti napp. Selline see võistlustants kord juba on, tean seda väga hästi ka omast kogemusest. </div><div style="text-align: justify;"><br />
</div><div style="text-align: justify;">Võistluse selline lõpp üldkokkuvõttes minu meeleolu siiski ei rikkunud. Juba saali sisenedes ja tuttavat juukselaki ning isepäevituva kreemi lõhna tundes voogasid minusse igast august mälestused möödunud aegadest, kui ka ise sai selle virrvarri keskel oldud. Ilusad ajad olid need... Mõtlesin selle peale veel järgmise päeva õhtulgi, mil juba tagasi Frankfurti sõitsin ja autoaknast paistvaid ning viimases päikesesvalguses kumavaid mäenõlvu imetlesin.</div>Klenhttp://www.blogger.com/profile/08817861988708527093noreply@blogger.com3tag:blogger.com,1999:blog-14895447.post-61076030556302484082010-09-13T15:57:00.003+02:002010-09-15T00:08:06.439+02:00Tööst ja ka mitte tööst<div style="text-align: justify;"><div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEiluVT35OHAfWFNblgoNX_XqgJIC5lcVhYPFzpu2F8RPYM0_DA8qGiv-8HbLMQLl2y-B9zPRFIPN1OLsut7WwMyn8q56aXO2TcPlxo_VOVuJIXrzDO_bksw6oHur2WCgM0Pq18PtA/s1600/frankfurt.JPG" imageanchor="1" style="clear: left; float: left; margin-bottom: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" height="200" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEiluVT35OHAfWFNblgoNX_XqgJIC5lcVhYPFzpu2F8RPYM0_DA8qGiv-8HbLMQLl2y-B9zPRFIPN1OLsut7WwMyn8q56aXO2TcPlxo_VOVuJIXrzDO_bksw6oHur2WCgM0Pq18PtA/s200/frankfurt.JPG" width="200" /></a></div>Nüüd on siis juba kaks nädalat frankurdielu elatud ja eluvaim on endiselt sees. Tööpäevad on kulgenud suhteliselt üksluiselt, vaheldudes paari koolitusega, mida olen olnud sunnitud läbima. Silmaringi avardamiseks on see kõik muidugi kasulik, aga vahel tõrgub mõistus aru saamast, mis mõtet on mul õppida mingit programmi kasutama üksnes neljaks kuuks, et see siis taas unustada. Kinnitan endale, et õhkõrn võimalus siiski on, et võib olla mõnel muul ajal ja kuskil mujal osutuvad need teadmised vajalikuks. Sest olgugi, et kohtus sarnaseid tööriistu ei kasutata, pole ma ju sinna tooli külge kümnetollistega naelutatud, mis takistaks mul sobival juhul kuhugi edasi liikuda, kus neid teadmisi aga vaja võib minna. Eks elu näitab, kui õige aeg käes on. Igal juhul lootus kustub ikka viimasena!:)<br />
<br />
Töö sisulise küljega olen juba põgusalt tutvust teinud ja mõistnud, et võrreldes kohtus tehtavaga on see siin ikka hoopis erinev. Seetõttu tunnen ühest küljest, et minu seniste teadmiste ja oskuste juures ei ole siin minust veel nii suurt abi kui tahaks, aga teisest küljest jällegi saan kogemusi, mida edaspidi hea rakendada. Ja loodan, et ehk õpin kiiresti ning suudan ka siinsesse töösse selle lühikese aja jooksul oma maksimaalse panuse anda.<br />
<br />
<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgqbAPxwzDyQB7eWGXN9vXjvVqOahiuagd6QaSFOU8fR6ozgQHq3xdvyDhi5NLk-DGuzMpsL-fvhyCZdbNTTCV1IH03jpR1OFnco0EX7ajBZSdUE5T4QEYplWAugM1eFoOTelbMyw/s1600/frankfurt3.JPG" imageanchor="1" style="clear: right; float: right; margin-bottom: 1em; margin-left: 1em;"><img border="0" height="200" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgqbAPxwzDyQB7eWGXN9vXjvVqOahiuagd6QaSFOU8fR6ozgQHq3xdvyDhi5NLk-DGuzMpsL-fvhyCZdbNTTCV1IH03jpR1OFnco0EX7ajBZSdUE5T4QEYplWAugM1eFoOTelbMyw/s200/frankfurt3.JPG" width="200" /></a></div>Nädalasisene tööst vaba aeg on põhiliselt kulunud linnaga tutvumisele ja sotsiaalsete tugipunktide avastamisele. Olin unustanud, kui kaua võttis mul Luxembourgis aega, et kogu süsteem piisavalt tuttavaks saaks, et end lõpuni kindlalt ja turvaliselt võiks tunda. Frankfurdi osas see töö mul veel kestab, sest linn on ju Luxembourgist teadupärast oluliselt suurem ning ka arusaam maailma asjade toimimisest veidi erinev. Samas on see ka omajagu põnev, kui avastad, et kõik ei pea tingimata nii käima nagu Tallinnas või Luxembourgis või kus iganes mujal maailma nurgas. Toon ühe näite ka! Nimelt ei ole ma oma senise elu jooksul kordagi veel kohanud sellist võimalust, et oma lõunapajuki eest saab maksta oma töötõendiga. Siin see aga just nii on! Laed eelnevalt vastavas aparaadis endale sobiva summa kaardile ja siis muudkui käristad, kuni jagub. Asja teeb veidi keeruliseks see, et erinevates söögikohtades kehtib erinev saldo. Ehk et kui on soov vahelduseks kuskil mujal süüa, pead igas kohas eraldi summa kaardile kandma ja siis meeles pidama, milline saldoseis kuskil sööklas parasjagu on. Kaart on mõistagi üks! Aga see-eest kõikvõimas:) Tõe huvides olgu öeldud, et neid erinevaid kohti, kus töötõendiga maksta saab, on minu teada kolm.<br />
<br />
Nädalavahetustel olen seni tagasi Luksi sõitnud. Osalt seetõttu, et ei viitsinud kohe esimesel korral kõiki vajalikke asju siia kaasa vedada ja osalt seetõttu, et oma voodis on ikka parem magada kui kuskil hotellis, olgu see madrats hotellis nii kiidetud kui tahes. See on fakt!</div>Klenhttp://www.blogger.com/profile/08817861988708527093noreply@blogger.com1tag:blogger.com,1999:blog-14895447.post-18883786925698181002010-09-01T23:02:00.004+02:002010-09-01T23:10:34.488+02:00Uued väljakutsed<div align="justify" style="border-bottom: medium none; border-left: medium none; border-right: medium none; border-top: medium none;">Eelmisel aastal umbes samal ajal, kui olin sunnitud oma autost loobuma, pidasin plaani, et panen kinni ka oma Luxembourgi spordiklubi kaardi. Kõik selle keti klubid asuvad minu jaoks ilma autota minnes väga ebamugavates kohtades ja seega jäid mu külastused neisse üha harvemaks. Laisk, nagu ma olen, jäi see mul siiski tegemata. Eile olin selle eest endale siiralt tänulik, sest kui õhtul Frankfurti jõudsin ja naabruskonnaga põgusalt tutvust sobitasin, avastasin, et sama keti spordiklubi asub minu elupaigast ca 200m kaugusel. Käisin kohe uurimas, et kas saan oma Luksi kaardiga ka neile sisse. Selgus, et muidugi saan! Ma ei usu praegu ise ka, et seda ütlen, aga teen südame kõvaks ja ütlen siiski: "Elagu korporatsioonid ja ketibisnis!":) Olles üksi esimest päeva suures linnas, ees ootamas neli kuud suhtelist teadmatust, on ikka väga meeldiv avastada tuttav koht, kuhu saad õhtuti mõnusalt aega veetma minna!</div><div style="border-bottom: medium none; border-left: medium none; border-right: medium none; border-top: medium none;"><br />
</div><div align="justify" style="border-bottom: medium none; border-left: medium none; border-right: medium none; border-top: medium none;">Jah, alates tänasest kuni aasta lõpuni elan ja töötan Frankfurt am Mainis, kuhu mu praegune tööandja mind kogemusi hankima saatis. See võimalus avanes minu jaoks igas mõttes väga õigel hetkel, kuna viimased kaks aastat on möödunud suhteliselt sügavate mõõnade saatel ja läbi suurte pingutuste. Seega on see vahelduseks väga hea värskendus!</div><div style="border-bottom: medium none; border-left: medium none; border-right: medium none; border-top: medium none;"><br />
</div><div style="border-bottom: medium none; border-left: medium none; border-right: medium none; border-top: medium none; text-align: justify;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhNwSuFm3KiRAXQ1RHF1nGH3nTlN7MF6oK8_eZP1zmHvaM5iEyLmKeKwy5_Gv3XSG3YQsN2YUhmetUGYh8WmY2RoXl5AbhUWZiw2c_5puZsWjZPQJX4pWUKo72EVq7tFAN3IOjROA/s1600/IMG_0373.jpg" imageanchor="1" style="clear: left; cssfloat: left; float: left; margin-bottom: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" height="200" ox="true" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhNwSuFm3KiRAXQ1RHF1nGH3nTlN7MF6oK8_eZP1zmHvaM5iEyLmKeKwy5_Gv3XSG3YQsN2YUhmetUGYh8WmY2RoXl5AbhUWZiw2c_5puZsWjZPQJX4pWUKo72EVq7tFAN3IOjROA/s200/IMG_0373.jpg" width="200" /></a>Täna oli siis esimene tööpäev. Ajasin hommikul ülikonna selga (ma ei ole juba kuus aastat tööl ülikonnaga käinud) ja ca kümneminutilise trammisõidu järel olingi kohal. Fuajees ootas veel terve ports uusi alustajaid (nagu tõeline 1. september), et neile õige uks kätte juhatataks. Kõik kenasti <em>dresscode´</em>i kohaselt ülikonnastatud või kostüümitatud ja valmis hakkama üheks paljudest mutritest selles suures masinavärgis. Enamus päevast möödus erinevaid tutvustavaid ettekandeid kuulates ja edaspidiseks tööks vajalikke halduslikku laadi toiminguid tehes, nagu ikka esimesel päeval. Ei midagi iseäralikku. Vahetult enne tööpäeva lõppu avastas mu siinne ülemus, et täna algas linnas iga-aastane <a href="http://www.frankfurt-tourismus.de/cms/tourismussuite/en/events_trade_fairs_messe_frankfurt/rheingau_wine_tasting_festival_market.html">Rheingau veinifestival</a>. Tundus igati sobilik sealt läbi käia ja esimese päeva puhul klaasike rieslingut omale lubada. Ühtlasi nägin ära ka Frankfurdi südame ja sõin ühe grillvorstisaia, et kogu krempel ikka täiuslik oleks:) Ei tea ise ka, miks, aga ma ei olnud varem Frankfurdis käinud. Millegipärast on mul kogu aeg olnud mulje, et ega siin peale lennujaama ja rahanduskeskuse nagu midagi muud polegi. Nüüd aga on mul hea meel tõdeda, et päris nii see siiski ei ole. Esmamulje Frankfurdist on, vastupidi kardetule, olnud väga positiivne. Ja mis ei ole vähem oluline: minust on taas saanud pintsaklipslane ning (jällegi vastupidi kardetule) see on päris tore!:)</div>Klenhttp://www.blogger.com/profile/08817861988708527093noreply@blogger.com5tag:blogger.com,1999:blog-14895447.post-34380374699736002772010-08-11T00:44:00.003+02:002010-08-12T12:14:20.445+02:00Puhkus Kagu-Aasias, vol 2: teekond Laosesse<div style="text-align: justify;">Kui Hongkongis veetsin ma oma päevad peamiselt üksi ringi tuiates, siis edasi pidi mu reis kulgema juba suuremas seltskonnas. Nimelt olin kokku leppinud kohtumise Hongkongi lennujaamas Erki ja Anneliga, kes saabusid Istanbulist, mis - nagu nende muljetest selgus - on samuti külastamist vääriv koht, seda iseäranis siis, kui on suuremat sorti isu kebabi järele:) Tore oli pärast üksi suures linnas veedetud päevi taas tuttavaid nägusid kohata. Eriti veel kodust nii kaugel olles. </div><div style="text-align: justify;"><br />
</div><div style="text-align: justify;"><b>Bangkokist Vientiane´i</b></div><div style="text-align: justify;"><br />
</div><div class="separator" style="clear: both; text-align: justify;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEj_P6rgeUlay4A59U9KETlCyug_eaBhSqfL02IoX38M_Za98nq-YWG8cVZxGM1IoKUdQV-P_4UgBmgPWIWS3MeU1BD9Eb3TTj2km3Px_xflHnrpl8GpqluJpxbXWhT8GfABn_7x3A/s1600/PC270845.jpg" imageanchor="1" style="clear: left; float: left; margin-bottom: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" height="240" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEj_P6rgeUlay4A59U9KETlCyug_eaBhSqfL02IoX38M_Za98nq-YWG8cVZxGM1IoKUdQV-P_4UgBmgPWIWS3MeU1BD9Eb3TTj2km3Px_xflHnrpl8GpqluJpxbXWhT8GfABn_7x3A/s320/PC270845.jpg" width="320" /></a></div><div style="text-align: justify;">Hongkongist viis meie ühine õhutee meid Air Asia tiivul Bangkokki, kus ma varem ei olnud käinud. Lennujaamast välja astudes tabas mind Tansaania ja Maldiivide reisist tuttav troopiline kuumus, mis Hongkongi jahedust silmas pidades oli ütlemata meeldiv. Vähemalt seni, kuni riided seljas veel kuivad olid ja keel janu tõttu kurgulakke pikemaks ajaks kinnituda ei tahtnud. Esmamulje Bangkokist ja <a href="http://en.wikipedia.org/wiki/Khaosan_Road">Khao San Roadist</a>, mille vahetus naabruses meie öömaja asus, oli päris hoomamatu ja ehmatavgi. Harjuda kogu selle meluga ei jõudnudki, sest Bangkok ei olnud meie reisi peamine sihtkoht ja seetõttu sinna pikemalt jääda me ei kavatsenud. Tiirutasime sihitult Khao San Roadil ja selle ümbruses, mekkisime kohalike kokkade pakutavat toitu ning kastsime keelt rohke külma õllega, et ikka oleks, mida higistada.</div><div style="text-align: justify;"><br />
</div><div style="text-align: justify;">Lisaks niisama olesklemisele olime võtnud nõuks Bangkokis aja veidi maha võtta, et edasise reisi täpsemad koordinaadid paika panna ja vajalikud administratiivsed toimingud teha. Nagu ma oma eelmise postituse alguses juba märkisin, oli üldine mõte väisata Myanmari, kuhu sisenemiseks meil aga viisat ei olnud. Olime ses suhtes üsna muretud, kuna olles asja eelnevalt veidi uurinud, tuginesime Lonely Planetis sisaldunud teabele, mis andis mõista, et Bangkokis saab selle asja turismibüroode vahendusel väikse vaeva ja mõõduka tasu eest korda ajada. See oli aga viga! Selliste riikide puhul nagu Myanmar ei saa kunagi milleski lõpuni kindel olla. Nimelt selgus Bangkokis, et Myanmari valitsus on oma poliitikat muutnud ja iga kahvanägu, kes tahab nende riiki siseneda, peab personaalselt oma tagumendi saatkonda ajama. Turismibüroo tädid teatasid, et eeldusel, et viisataotlus rahuldatakse, võtab selle menetlemine vähemalt kolm tööpäeva. "Pole hullu", mõtlesime meie, kuni avastasime, et järgmine päev oli pühapäev ja pealegi oli ju jõulude ja aastavahetuse vaheline aeg. See aga tähendas, et isegi riigis, mis ametlikult jõule ei tähista, võib asjaajamine oluliselt kauem venida. Ja venibki, nagu kinnitasid justkui ühest suust kõik turismibürood, kust abi otsimas käisime. Meie entusiasm Myanmari mineku osas hakkas ühtäkki välgukiirusel kahanema, sest meil ei olnud mingit soovi nädal aega Bangkokis veeta. Kuivõrd Erki on Tai varem juba risti-põiki läbi käinud, ei erutanud meid ka mõte seniks kuhugi Tai piires sõita, kuni Myanmari viisa korda aetakse. Pidasime kiire kriisikoosoleku ja leidsime ühiselt, et parim lahendus on sel korral Myanmari minekust (ja ühtlasi ka varem broneeritud lennupileteist) loobuda ning selle asemel hoopis Laosesse minna.</div><div style="text-align: justify;"><br />
</div><div class="separator" style="clear: both; text-align: justify;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEicEouQgPhFanpAL2yG2hdQjiLzMFZhA4zghgaCPEp_rebtMoFy6eYAoAn89LK8H9Ac3uZHH5m9Wg39JruMWef8UIVFsBum75PaN0psKo-_gJbto_i4_XVfn633Q4YVnKO5hxQBGA/s1600/PC280867.jpg" imageanchor="1" style="clear: left; float: left; margin-bottom: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEicEouQgPhFanpAL2yG2hdQjiLzMFZhA4zghgaCPEp_rebtMoFy6eYAoAn89LK8H9Ac3uZHH5m9Wg39JruMWef8UIVFsBum75PaN0psKo-_gJbto_i4_XVfn633Q4YVnKO5hxQBGA/s320/PC280867.jpg" /></a></div><div style="text-align: justify;">Mõeldud, tehtud! Parimaks võimalikuks viisiks Laosesse jõuda oli esiteks lennata Nok Airi teenuseid kasutades Tai kirdeosas asuvasse linna nimega Udan Thani, kust siis bussiga edasi Laosesse sõita. Võrreldes Tansaanias kogetud bussisõiduga, ei olnud sel korral väga vigagi. Rahvast oli bussis küll üksjagu, kuid sõit ei olnud õnneks liiga pikk ja üksteise otsas nühkimist oli seega mõnevõrra kergem taluda. Pärast Mekongi jõe ületamist, mis on Tai ja Laose piiriks, aeti kõik viisa saamiseks ja nägudekontrolliks mõistagi välja. Viisa saime kenasti aetud, kuid meie näod jäid seekord kontrollimata. Seisime parajasti passikontrolli järjekorras, kui ühtäkki pöördus meie poole keegi ametniku välimusega meesterahvas ja pakkus küüti, mõistagi tasu eest, Laose pealinna <a href="http://en.wikipedia.org/wiki/Vientiane">Vientiane</a>´i. Too ametnik tundus olevat mingi tähtis tegelane, sest ta marssis seal üsna vabalt edasi-tagasi, otsustav nägu peas. Vähemalt jäi mulje, et tegemist ei olnud mingi suvalise pätiga, kes meil labaselt nahka üle kõrvade tahab tõmmata. Pidasime sellise ootamatu ja üsnagi veidra pakkumise peale omavahel mõni hetk nõu, kuulasime ära, mis oli öelda kõhutundel, ja võtsime siis selle pakkumise vastu. Edasi toimus kõik kui nõiaväel. Eelnimetatud ametnikuhärra juhatas meid kenasti järjekorrast ning ühtlasi ka passikontrollist mööda ja jättis meid kohe-kohe saabuma pidavat mikrobussi ootama. Nii ei saanudki keegi teada, et me tol päeval tollest piiripunktist riiki sisenesime. Kummaline, kas pole? Aga nii need asjad sealkandis juba kord käivad, imesta palju tahad. Tuleb vaid vooluga kaasa minna, säilitades samas igaks juhuks valvsuse, et soovimatutesse sekeldustesse mitte sattuda. Meil läks seekord hästi. Mikrobuss saabus peagi ja lühikese sõidu järel olimegi Vientiane´is.</div>Klenhttp://www.blogger.com/profile/08817861988708527093noreply@blogger.com2tag:blogger.com,1999:blog-14895447.post-71363676749678670582010-02-11T17:31:00.010+01:002010-08-11T00:50:44.113+02:00Puhkus Kagu-Aasias, vol 1: Hongkong<div style="text-align: justify;">Et kõik ausalt ära rääkida, nagu oli, pean ma alustama sellest, et esialgne reisiplaan nägi ette Hongkongi, Myanmari ja Tai külastamist. Luksemburgist väljuma pidin 21. detsembril 2009 ja naasma järgmise aasta 17. jaanuaril. Miks kõik aga täpselt nii ei läinud, seda teab vaid kõigevägevam ja võib-olla ka Bilbo Baggins, kes on öelnud, et: "<span style="font-style: italic;">It's a dangerous business going out your door. You step onto the road, and if you don't keep your feet, there is no knowing where you might be swept off to.</span>" Ja õigus tal on!</div><div style="text-align: justify;"><br />
</div><div style="text-align: justify;">Esimene tõrge tekkis kohe juba 21. detsembril. Mäletatavasti möllasid sel perioodil igal pool Euroopas lumetormid, mis seiskasid lisaks tavaliiklusele ka lennuliikluse. Istudes kodu ukse ees taksosse, et sõita lennujaama, ja teades, et minu lend pidi minema Amsterdami kaudu, oli hinges juba eos üsna suur kahtlus. Ja nii oligi, et lennujaama jõudes selgus kurb tõsiasi, et sel õhtul minu lendu Hongkongi suunas ei toimu. Tegelikult lend toimus küll, aga kuna Amsterdami lennujaam oli rahvast niivõrd punnis, siis Luksemburgist ühtegi inimest, kelle lennu lõppsihtkoht ei olnud Amsterdam, pardale ei lubatud. Kardeti, et jätkulend võib hilineda või sootuks ära jääda ja seega lihtsalt ehku peale ühtegi inimest lennujaama juurde ei tahetud lasta. Otsus oli lõplik ja edasikaebamisele ei kuulunud. Sain pärast mõningast ootamist teada, et lend toimub järgmisel hommikul läbi Frankfurdi. Lennukompaniiks KLM-i asemel Cathay Pacific. Mõtlesin, et hea seegi, sest viimati mainitud kompanii teeb teeninduse osas KLM-ile igast asendist pika puuga ära. Korjasin siis oma kodinad kokku ja istusin jälle taksosse, et koju tagasi sõita. Ei hakka siinkohal kirjeldama emotsioone, mis mind tol hetkel valdasid. Seda võib vast igaüks ise ka elavalt ette kujutada. Olukorrale lisas vürtsi veel asjaolu, et kodune külmkapp oli ju enne nii pikka reisi korralikult tühjaks tehtud ja õhtusöögiks ega hommikusöögiks midagi võtta polnud. Meel morn, jäin järgmist hommikut ootama.</div><div style="text-align: justify;"><br />
</div><div style="text-align: justify;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgqY8ANhtS_V5PBUrvoVzYGUO-o-8o3APhu_Nl1b3rMEuR1UGH8FxWSxKh37y1VsHRHITUUUmSnJLKELm0RNidCwNay-xLII9_U8M3O-SXp7x0hQg3cPR33Wy5MAf5fAgx2l60srA/s1600-h/hongkong.jpg" onblur="try {parent.deselectBloggerImageGracefully();} catch(e) {}"><img alt="" border="0" id="BLOGGER_PHOTO_ID_5437049085478644274" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgqY8ANhtS_V5PBUrvoVzYGUO-o-8o3APhu_Nl1b3rMEuR1UGH8FxWSxKh37y1VsHRHITUUUmSnJLKELm0RNidCwNay-xLII9_U8M3O-SXp7x0hQg3cPR33Wy5MAf5fAgx2l60srA/s320/hongkong.jpg" style="cursor: pointer; float: left; height: 213px; margin: 0pt 10px 10px 0pt; width: 320px;" /></a> Õnneks edasi laabusid asjad üsna sujuvalt ja peagi astusingi elus esimest korda Hongkongi pinnale. Olin Lonely Planeti raamatu abiga linna üldjoontes endale arusaadavaks teinud ja seega erilist üllatust ei olnud. Pealegi on Hongkong reisikogemusega inimese jaoks niivõrd tsiviliseeritud koht, et seal vist ongi üllatustele üpris vähe ruumi. Vähemalt juhul, kui kasutada kindlaid marsruute ja transpordivahendeid. Veetsin seal kokku 5 päeva ja pean tunnistama, et esmamulje linnast mulle väga ei meeldinud. Suurlinn nagu suurlinn ikka koos kõige selle juurde kuuluvaga - kõrged ehitised, miljonid kuhugi tormavad inimesed ning tüütud tänavakaupmehed, kes pakuvad sulle üsna ahistaval moel kõiksugu erinevaid teenuseid ja asju müügiks. Pikapeale harjub selle kõigega loomulikult ära ja kui on piisavalt aega, et koos linna rütmiga hingama õppida, on Hongkong kindlasti koht, mida tasub külastada. Hotelli, kus neil päevil peatusin, olin omale valinud <a href="http://en.wikipedia.org/wiki/Hong_Kong_Island">Hong Kong Islandile</a> (erinevalt trip.ee foorumis üldiselt soovitatust), mis on üle lahe asuva <a href="http://en.wikipedia.org/wiki/Kowloon">Kowlooniga</a> võrreldes oluliselt rahulikum ja minu jaoks seetõttu ka meeldivam piirkond. Kowloon koos oma kuulsa <a href="http://en.wikipedia.org/wiki/Nathan_Road">Nathan Roadi</a> ja kõrvaltänavatel asuvate tänavaturgudega on muidugi põnev, aga samas ka jube väsitav. Seetõttu arvan, et tegin hotelli valikul õige otsuse. Päevad Hongkongis möödusid linna peamiste vaatamisväärsustega tutvudes, niisama siin-seal aega surnuks lüües ja end tavalisest oluliselt pikema ja suuremana tundes. Mõistagi ma nende viie päeva jooksul kohaliku kultuuri eripäradesse süviti ei jõudnud sukelduda (kui välja arvata üks lõunasöök ühes kohalikus hiina einelauas, kus pidin minuga ühte lauda pandud kahele tegelasele oma algelisi pulkadega söömise oskusi paratamatult demonstreerima, ise samas piinlikkust tundes), kuid arvan, et mingi üldise pildi sain küll. Peamised märksõnad, mis mulle mällu jäid, on "kõrge", "kitsas" ja "teise inimese personaalse ruumiga mitte arvestamine". Lisamõõtme kogu üldisele Hongkongi elamusele andis aga see, et tutvusin kahe Nepali päritolu tüübiga, kes peavad seal äsja avatud baari, kuhu kohe esimesel õhtul Soho linnaosas niisama ringi uidates täiesti juhuslikult sisse astusin. Kuna nad olid väga sõbralikud ja jutukad, käisin sealt baarist igal õhtul läbi, et niisama juttu puhuda ja maailma asjade üle arutada. Tore mälestus jäi! Arvan, et läheksin sinna võimalusel tagasi küll.</div><div style="text-align: justify;"><br />
</div><div style="text-align: justify;">Pisikese ülevaate Hongkongis veedetud päevadest piltide näol leiad <a href="http://www.pbase.com/klen/hongkong">siit</a>!</div>Klenhttp://www.blogger.com/profile/08817861988708527093noreply@blogger.com4tag:blogger.com,1999:blog-14895447.post-67746311646567261872009-12-20T23:09:00.001+01:002009-12-20T23:10:32.460+01:00Pakitud, lõigatud ja valmis minema<p><a href="http://lh5.ggpht.com/_Ih87hA_vj9M/Sy6gpjYIPQI/AAAAAAAAAiU/sVILR6mDww0/s1600-h/IMG_9054%5B12%5D.jpg"><img title="IMG_9054" style="border-right: 0px; border-top: 0px; display: inline; margin-left: 0px; border-left: 0px; margin-right: 0px; border-bottom: 0px" height="162" alt="IMG_9054" src="http://lh5.ggpht.com/_Ih87hA_vj9M/Sy6gqE_6rMI/AAAAAAAAAiY/MD8ijN-gXMg/IMG_9054_thumb%5B10%5D.jpg?imgmax=800" width="242" align="left" border="0" /></a> </p> <p>Asjalood kujunesid selliseks, et sel aastal veedan jõulud ja aastavahetuse Kagu-Aasias. Teele asun homme õhtul. Kus täpsemalt viibin ja mida seal ette võtan, sellest räägin lähemalt hiljem, kui tagasi olen. See saab aga olema alles millalgi jaanuari lõpus.  Seniks soovin toredat talvist pööripäeva ja lahedat aastavahetust!</p> Klenhttp://www.blogger.com/profile/08817861988708527093noreply@blogger.com2tag:blogger.com,1999:blog-14895447.post-5767396709478786602009-10-19T21:45:00.001+02:002009-10-19T21:53:57.295+02:00Põllumehed Kirchbergis<p><a href="http://www.pbase.com/klen/tractors" target="_blank"><img title="IMG_9039" style="border-right: 0px; border-top: 0px; display: inline; margin: 0px 20px 0px 0px; border-left: 0px; border-bottom: 0px" height="162" alt="IMG_9039" src="http://lh6.ggpht.com/_Ih87hA_vj9M/StzB7x0-pqI/AAAAAAAAAhc/U92A1jMuaJI/IMG_9039%5B10%5D.jpg?imgmax=800" width="242" align="left" border="0" /></a> Tänast päeva alustati Luxembourgis tegelikult juba mitu päeva tagasi. Õigemini alustati ettevalmistustega tänaseks päevaks, sest täna kohtusid siin Euroopa Liidu põllumajandusministrid ja neid olid lubanud “tervitama” tulla põllumehed nii Luksemburgist kui ka naaberriikidest. Eelmine ministrite ja põllumeeste vaheline kohtumine tõi endaga kaasa keskmiselt suuremat segadust terves linnas ja seetõttu võeti tänast aktsiooni täie tõsidusega ja veidi ehk isegi liiga tõsiselt. Kuidas muidu seletada Euroopa Kohtu turvaosakonna koostatud ohutuseeskirja, mille üks punkt oli “Aknaid mitte avada ja tänavale provotseerima mitte minna!” Olen kindel, et minu 21. korruse aknani ei suuda kivi visata isegi Värnik. Aga noh, parem karta kui kahetseda, nagu vanasõnagi ütleb. Ja et ei läheks nii nagu Tallinnas Solarisega läks, üritatakse siin kõiki stsenaariume eelnevalt peensusteni läbi mõelda, et ei peaks tagantjärgi kukalt sügades tark olema ja möönma, et ups, läks vist veidi nihu jah. </p> <p>Ühesõnaga, tänaseks päevaks oli Kirchbergi linnaosa liiklusele põhimõtteliselt suletud. Õppetööd siinses Euroopa koolis ei toimunud ja ka kohalik kaubanduskeskus oli oma uksed varakult barrikadeerinud. Tänavad olid tühjad ja liikusid vaid üksikud masinad, mille juhid ilmselt külma ilma tõttu siiski jalgsi tööle minna ei soovinud. Väga hea ja rahulik oli ses hommikuses karguses tööle jalutada ja tunda tunnet, mida võis tunda <a href="http://www.rahvaraamat.ee/?id=62&no=R110575" target="_blank">Palle</a>, kui ta üksi maailmas oli. </p> <p>Selles Kirchbergi piirkonnas, kus ministrid kokku said (ja mille vahetus läheduses ma elan), võeti kasutusele isegi okastraadiga teetõkked, mis paigaldati juba eile õhtul ja mille taga täna valvasid kivinägudega märulipolitseinikud ning veekahurid. Operatiivselt sai toimuval silma peal hoida <a href="http://www.lessentiel.lu" target="_blank">L´essentieli</a> vahendusel, kuid põlevate autokummide tomu paistis kenasti ka mu kontoriaknasse ära ja tekitas soovi üritust lähemalt vaatama minna. Kui tööpäev läbi sai, võtsingi ette väikse jalutuskäigu sündmuste südamesse, et näha, mis toimub. Kui kohale jõudsin, liikusid osad traktorid ja piketeerijad juba tagasi linna suunas ning oli näha, et pingelisemad hetked olid seks korraks juba möödas. Auchani ukse ette oli jäänud trügima veel sadakond traktorit ja pundi kaupa piketeerijaid siin ja seal, kes ka omi viimaseid autokumme ja põhupakke suhteliselt rahumeelselt põletasid. Kõik tundus kontrolli all olevat. Märulipolitseinikudki olid oma kilbid maha toetanud ja ajasid niisama omavahel juttu, hoides ühe silma toimuva suhtes siiski veel teravana. Tegin mälestuseks  paar pilti ja keerasin suuna kodu poole.</p> <p></p> <p>P.S. Eesti kohaliku omavalitsuse volikogu valimiste kohta ei ütle ma muud, kui et rahvas väärib oma valitsejaid!</p> Klenhttp://www.blogger.com/profile/08817861988708527093noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-14895447.post-73659376909185472482009-09-21T23:03:00.001+02:002009-09-21T23:04:00.530+02:00JAIL<p>Käisin ükspäev Coque´is ujumas ja avastasin seal vastuvõtulaua lähedal asuvalt riiulilt täiesti juhuslikult ühe brošüüri, mis äratas minus miskipärast keskmisest suuremat huvi. Lähemal uurimisel selgus, et tegemist on kavaga, mis tutvustab Luxembourgis sügiskuudel toimuvaid jazz-kontserte. Sealt ka lühend <a href="http://www.jail.lu/" target="_blank">JAIL</a> ehk Jazz in Luxembourg. Päris põnevaid kogunemisi võib sealt leida minu arust. Ühel juba käisin ka, möödunud reedel. Jäin väga rahule ja ilmselt ei jäänud see viimaseks korraks. Eriti huvitav tundub mulle selle kontserdiseeria juures asjaolu, et osad neist toimuvad kohe pärast tööpäeva lõppu niiöelda <em>after work</em> üritusena ja mõned pühapäeviti <em>brunch</em>i ajal. Polegi varem pühapäeva ennelõunal elusat jazzi kuulamas käinud. Elagu Luxembourg!:) </p> Klenhttp://www.blogger.com/profile/08817861988708527093noreply@blogger.com3tag:blogger.com,1999:blog-14895447.post-79523949898999373492009-09-06T20:54:00.001+02:002012-04-13T16:21:12.812+02:00Fotopeatus<div dir="ltr" style="text-align: left;" trbidi="on">
Mind on juba pikemat aega vaevanud see, mida teha üksikute fotodega, mis kuhugi galeriisse ei kuulu, kuid mida tahaks siiski ka teistele näidata. Siin blogis neid reisi- ja muude juttudega läbisegi avaldades muutuks kogu kupatus mu enda jaoks liiga segaseks ja koormatuks. Seega otsustasin, et on vaja mingit selgemat formaati. Proovisin nii ja proovisin ka naa, kuid ikkagi tundus kõige mõistlikum variant selliste fotode jaoks eraldi blogi luua. Kuna ma pildistan enamasti kõike, mis mind ümbritseb ja minu arvates jäädvustamist väärib, siis peenemaks kui lihtsalt fotoblogi ma seda lehte liigitama ei hakka. Lisan sinna uusi pilte vastavalt sellele, kuidas neid juurde tuleb. Enda kogemus näitab, et nädalas korra ikka midagi objektiivi ette jääb. Nii et kui huvi on, siis võid aeg-ajalt hetkeks või paariks peatuda <a href="http://fotopeatus.blogspot.com/" target="_blank">Fotopeatuses</a>. Eks näis, mis sest asjast saab.<br />
See, et ma piltide jaoks uue blogi püsti panin, ei tähenda, et ma siinset enam ei täienda. Jätan selle pigem reiside ja muude huvitavamate sündmuste verbaalseks kirjeldamiseks ja niiöelda väravaks teistesse teemadesse.<br />
Sedasi siis!</div>Klenhttp://www.blogger.com/profile/08817861988708527093noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-14895447.post-82895681771112229292009-09-04T22:20:00.002+02:002009-09-04T22:28:53.549+02:00Nädalavahetus Prahas<p><a href="http://www.pbase.com/klen/prague" target="_blank"><img title="P8290533" style="border: 0px none ; display: inline;" alt="P8290533" src="http://lh5.ggpht.com/_Ih87hA_vj9M/SqF2obBu3_I/AAAAAAAAAdU/TtLEwAVVOgM/P8290533%5B9%5D.jpg?imgmax=800" border="0" height="482" width="642" /></a> </p> <p>Möödunud kolmel aastal on olnud nii, et oleme käinud sõpradega Alsassis veinireisil ja tutvunud erinevate meistrite töökodades uuema toodanguga. Sel aastal kujunes aga nii, et veinireisist sai hoopiski õllereis. Sihtkohaks valisime Praha, mis jääb kenasti Luksemburgi ja Eesti vahele. Noh et keskpõrandale kokku või midagi sarnast. Ma ei olnud enne Prahas käinud ka ja seega oli möödunud nädalavahetus väga põnev igas mõttes!</p> <p>Kui klõpsad pildile, satud teiste sel reisil tehtud piltide juurde. Katsetasin seekord huvi pärast erinevaid filtreid. Antagu see mulle andeks!</p>Klenhttp://www.blogger.com/profile/08817861988708527093noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-14895447.post-73714738907557778882009-08-09T12:36:00.002+02:002009-08-09T13:59:19.903+02:00Teekonnakaart<p></p> <p>Lisan veel ka läbitud teekonna <a href="http://maps.google.com/maps/ms?ie=UTF8&hl=en&msa=0&msid=105666604563385548981.000470b3ff63fc1ad08b0&ll=44.809122,-64.445801&spn=7.544839,19.753418&z=6" target="_blank">kaardi!</a></p> Klenhttp://www.blogger.com/profile/08817861988708527093noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-14895447.post-18417625711191156892009-08-05T21:26:00.005+02:002009-08-06T10:20:32.837+02:00New York<p><a href="http://lh3.ggpht.com/_Ih87hA_vj9M/Snnc7FdBQKI/AAAAAAAAAa4/M3wmfSwOpOQ/s1600-h/IMG_8047[13].jpg"><img title="IMG_8047" style="BORDER-RIGHT: 0px; BORDER-TOP: 0px; DISPLAY: inline; MARGIN-LEFT: 0px; BORDER-LEFT: 0px; MARGIN-RIGHT: 0px; BORDER-BOTTOM: 0px" height="164" alt="IMG_8047" src="http://lh6.ggpht.com/_Ih87hA_vj9M/Snnc7glyAAI/AAAAAAAAAa8/tpHM6w2RYW8/IMG_8047_thumb%5B11%5D.jpg?imgmax=800" width="244" align="left" border="0" /></a> Järgmisel päeval liikusime edasi New Yorgi poole, kuhu oli üpris pikk maa ja ees ootas terve päev kiirteed. Õhtuks New Yorki jõudes oli tagumik üsna lapik ja organismis domineeris tugevalt istmemaitse. Õnneks öömaja eest meil muretseda ei olnud vaja, sest lahked sõbrad võtsid meid neiks päeviks kostile. Pean ausalt tunnistama, et New York linnana mus esimesel kohtumisel erilist vaimustust ei tekitanud. Arvan, et kui meil seal sõpru ees poleks oodanud, kes meile paremaid meelelahutuskohti tutvustasid, oleksin ses linnas isegi pettunud olnud. Põhjuseks peamised märksõnad linnapildist: kitsas, pime, tuuline, lärmakas, depressiivne. Loomulikult on New Yorgil oma võlu olemas ja ma ei ürita siin seda kuidagi kahandada, aga minu aus mälestus sellest linnast jäi just selline. Võib-olla on asi ka selles, et olin ootused iseeneses liiga kõrgeks kruvinud ja reaalsus ei suutnud neid lootusi päris lõpuni täita. Mine tea! </p><p><a href="http://lh6.ggpht.com/_Ih87hA_vj9M/Snnc87tBSqI/AAAAAAAAAbA/5viZj9Kwjf8/s1600-h/IMG_7959[3].jpg"><img title="IMG_7959" style="BORDER-RIGHT: 0px; BORDER-TOP: 0px; DISPLAY: inline; MARGIN-LEFT: 0px; BORDER-LEFT: 0px; MARGIN-RIGHT: 0px; BORDER-BOTTOM: 0px" height="164" alt="IMG_7959" src="http://lh5.ggpht.com/_Ih87hA_vj9M/Snnc9ePGa-I/AAAAAAAAAbE/jWuu19EINN8/IMG_7959_thumb%5B1%5D.jpg?imgmax=800" width="244" align="left" border="0" /></a> Igatahes, see, et New York mulle linnana väga sügavat muljet ei jätnud, ei tähenda, et meil seal igav oleks olnud. Oh ei, hoopis vastupidi. Tegevust jagus hommikust õhtuni ja vastupidigi. Üldiselt kujunes meie aeg seal nii, et päevasel ajal, mil teised tööl olid, tuiasime Intsuga mööda linna ringi, tallad rullis, ja pühendusime peamiselt kaubandusele. Õhtuti tutvusime aga kohaliku eestlaste kogukonna saatel New Yorgi paremate restoranide ja baaridega. See viimasena mainitud tegevus lisas New Yorgi kahtlasevõitu pakendile mõnusalt sooja ja hubase sisu, ilma milleta (nagu ma juba alguses märkisin) poleks seal veedetud ajal pooltki sellist väärtust olnud. Selle eest Martinile ja Minnale ning teistele asjaosalistele ka mõistagi suur tänu!</p><p>New Yorgiga meie kuulsusrikas roadtrip Intsuga ka lõppes. Tagantjärgi mõeldes oli see igati huvitav ettevõtmine. Kuigi sellise reisiformaadi juures jääb aega ühe koha peal süvenemiseks ehk pisut väheseks, lisasid need päevad minu reisipagasisse hulganisti uusi ja põnevaid kogemusi ning telefoniraamatusse uusi kontakte. Möönan ka, et kuna suurema osa neist sissekannetest siin blogis kirjutasin suure ajalise nihkega, jäid osad huvitavad seigad avaldamata. Aga mis siis. Võib olla nii ongi parem. Sest kui tekitasin oma käimistega selle piirkonna vastu huvi, siis on igaühel endal võimalus sinna minna ja kõike oma silmaga näha ning näpuga katsuda. </p><p>Tegin kogu reisil pilti ka:) Kui viitsid, siis vaata neid <a href="http://www.pbase.com/klen/usacanada" target="_blank">siit</a>!</p>Klenhttp://www.blogger.com/profile/08817861988708527093noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-14895447.post-63412903378326370442009-07-19T22:15:00.005+02:002009-07-21T10:13:37.759+02:00Cape Cod<a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjrBnt3hx7YIJ6sTrjSgbdKdLomXWaExtGTd4CKM3FFCJsABR1Q-Hmj7fCoez8yj5dYI4t3q9OLNIoGPeRffaKTjCFBqTqn-A4qW5moPcKkOW2Fwpz1LGYZeG7v1GIpy79YHoMSow/s1600-h/hyannis.jpg"><img id="BLOGGER_PHOTO_ID_5360459205447307874" style="FLOAT: left; MARGIN: 0px 10px 10px 0px; WIDTH: 400px; CURSOR: hand; HEIGHT: 266px" alt="" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjrBnt3hx7YIJ6sTrjSgbdKdLomXWaExtGTd4CKM3FFCJsABR1Q-Hmj7fCoez8yj5dYI4t3q9OLNIoGPeRffaKTjCFBqTqn-A4qW5moPcKkOW2Fwpz1LGYZeG7v1GIpy79YHoMSow/s400/hyannis.jpg" border="0" /></a>Cape Codile jõudnud, tegime esimese peatuse linnas nimega Hyannis. Lonely Planet kirjeldab seda lõbusa ajaveetmise paigana, kus peaks tegevust jaguma nii noorele kui vanale. Ei tea midagi! Meie tipphetk Hyannises seisnes selles, et meile keelduti serveerimast õhtusööki koos pindi inglise õllega, kui me ei esita passi. ID-kaart nimelt ei ole USAs mingi dokument, vaid lihtsalt tükk plastikut, millega võid vajadusel jogurtit süüa või auto aknaklaasilt jääd kraapida. Püha viha täis, lonkisime tagasi motelli passi järele ja lubasime endale, et sinna pubisse me tagasi ei lähe! Kuna aga me mingit mõistlikumat kohta ei leidnud, olime siiski sunnitud saba jalge vahele tõmbama ja sinna naasma. No hea küll, väike löök uhkuse pihta, kuid kõhu saime siiski täis ja selle pindi õlut ka, mida tahtsime. Võinuks ka hullemini minna:)<br /><p><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjuiOGWrq6dBpzAnK69zW1LFf9ALNh-uDPorIp2F3LPCjBZxX_20P2ahqQlCyyrsrkifSWzls5ko9UGS6XIJOcmaj9k_ALr8IdmZzXhyDBvX7fCco4xXvP9Bk59CznZ8GQAxNiJCg/s1600-h/provincetown.jpg"><img id="BLOGGER_PHOTO_ID_5360459669569664034" style="FLOAT: left; MARGIN: 0px 10px 10px 0px; WIDTH: 400px; CURSOR: hand; HEIGHT: 266px" alt="" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjuiOGWrq6dBpzAnK69zW1LFf9ALNh-uDPorIp2F3LPCjBZxX_20P2ahqQlCyyrsrkifSWzls5ko9UGS6XIJOcmaj9k_ALr8IdmZzXhyDBvX7fCco4xXvP9Bk59CznZ8GQAxNiJCg/s400/provincetown.jpg" border="0" /></a>Hyannisest edasi liikusime järgmisel päeval. Suunaks võtsime Cape Codi põhilise magneti Provincetowni, mida tuntakse kui kohalikku gay-pealinna. Vähemalt niimoodi kirjutas meile Lonely Planet, mida toetas Indreku varasem kogemus ja kinnitas enda vahetu kogemus. Nimetatud tõsiasja mitte arvestades meenutas linn ise mulle veidi Sigtunat, mille vallutamisest eestlaste poolt ma just eile lugesin (Ain Kalmuse ajaloolise triloogia esimene osa pealkirjaga Jumalad lahkuvad maalt). Selline armas, peamiselt puitehitistest koosnev linnake mere ääres poolsaare tipus. Tuiasime õhtul rannas (mis on seal väga muljetavaldavad), lootes näha ilusat loojangut ja panime tähele, et lained tõid kaldaäärsesse vette hulganisti mingeid pisikesi kalu. Neid kalu olid omakorda jahtima tulnud mõõdult pisut suuremad makrellid, keda omakorda pidasid silmas vee kohal tiirlevad kajakad ja aeg-ajalt pead veest välja tõstev hüljes. Väga huvitav otseülekanne looduse toiduahelast. Neid samu makrelle viskasid lained aeg-ajalt ka rannale, kust nad omal jõul vette tagasi sipelda ei suutnud. Indrekul läks kohe ideetuluke põlema ja ta tegiettepaneku sealsamas rannal neid makrelle praadida. Gaasipliit oli meil ju autos olemas ja kui toit iseenesest “lauale” hüppab, oleks olnud kohatu võimalust mitte kasutada. Mõeldud, tehtud! Korjasime mõned kalad kokku, Ints lasi oma kokanoal välkuda ja varsti olidki kalad pannil. Tagantjärele meenutades need makrellid mingit gurmee-elamust küll ei pakkunud, aga kogemus oli igatahes huvitav. </p>Klenhttp://www.blogger.com/profile/08817861988708527093noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-14895447.post-84084187000553467162009-07-19T17:45:00.002+02:002009-07-19T17:58:35.462+02:00Portland, Maine<p>Lonely Planet iseloomustab Portlandi kui Maine´i osariigi kultuuripealinna. Tõepoolest, lisaks sadamale on sinna linna kogunenenud hulganisti kunstnikke oma vahvate väikeste poodidega ja galeriidega, kus pakutakse nii ostmiseks kui niisama silmailuks igasugust isetehtud kraami. Mõistagi ei puudu Portlandis ka omapärased pubid ja restoranid. Kõik see kokku moodustab päris vahva boheemlasliku koosluse. Ja kes oleks sobinud paremini sellesse keskkonda kui meie Intsuga - kaks vagabondi, kes olid just saabunud ürgse looduse keskelt, otsides tsivilisatsiooni ning sellega kaasnevat pisut dekadentlikku meelelahutust. Esialgu plaanisime seal veeta ühe öö, et siis oma teekonda mööda rannikut lõuna poole jätkata, kuid Portland avaldas meile niivõrd suurt muljet, et otsustasime New Yorki plaanitud ajast ühe päeva ära napsata ja Portlandi selle võrra kauemaks jääda. Ilm sel ajal kahjuks suurem asi polnud, kuid me ei laskund end sellest eriti morjendada ja suunasime oma energiateraviku tubastele tegevustele. Ja neid jagus küllaga!</p> <p>Kui nüüd ausalt tunnistada, oleks tahtnud Portlandis kauemgi rippuda ja kohaliku eluoluga paremini tuttavaks saada. Aga selline see roadtripi iseloom kord juba on, et kui ei taha ühe korraga meeletult pikki otsi sõita, tuleb end siiski mõistlikus edasiliikumistempos hoida. Nii siis suundusimegi pärast kolme päeva Portlandiga tutvumist edasi lõuna poole, kus meid pidi ootama Cape Cod. </p>Klenhttp://www.blogger.com/profile/08817861988708527093noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-14895447.post-40342320150552696802009-05-14T23:27:00.011+02:002009-07-20T10:46:48.978+02:00Cape Breton Island<a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEit-iI6oKXhzEFENMgkKpmh_Jlc4Uh2syxZLkORcDIICnV66EXSfgazBBTUOpUpi2Whqdi6xhBD3ukTeFJ4A_80W8prvFEfkkCROaYsPxj2CRRnqEHEKuMIADB1w2hhnPiykaPXwg/s1600-h/cabottrail.jpg"><img id="BLOGGER_PHOTO_ID_5360457748865019666" style="FLOAT: left; MARGIN: 0px 10px 10px 0px; WIDTH: 400px; CURSOR: hand; HEIGHT: 266px" alt="" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEit-iI6oKXhzEFENMgkKpmh_Jlc4Uh2syxZLkORcDIICnV66EXSfgazBBTUOpUpi2Whqdi6xhBD3ukTeFJ4A_80W8prvFEfkkCROaYsPxj2CRRnqEHEKuMIADB1w2hhnPiykaPXwg/s400/cabottrail.jpg" border="0" /></a>Nova Scotia kirdepoolseim tipp kannab nime <a href="http://en.wikipedia.org/wiki/Cape_Breton_Island">Cape Breton Island</a>. Nagu nimi isegi ütleb, on tegemist saarega. Selle saare põhjaosale teeb tiiru peale looduskaunis tee, mida rahvasuus kutsutakse <a href="http://www.cabottrail.com/">Cabot Trailiks</a>. Vaat selle sama tee läbimine meie peamiseks eesmärgiks neil päevadel oligi. Kui raamatutes kirjutatakse, et see on väga kaunis paik maailmas, siis peab tunnistama, et nad ei valeta. Isegi praegusel aastaajal, mil ilmad veel matkamist eriti ei soosi ja mil vaalad ujuvad kaugemates vetes. Kiirelt vahelduv ilm muudabki asja huvitavamaks ja saab näha sellist Cape Bretonit, mida tavaliselt turistid ei näe.<br /><br /><br /><br /><br /><br /><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEi1zJmk01UVpby4o0wo7jmUNLsRSNUwhp8wnz46q-AXrdomrGyajDSBlE1JQQRqzOGsyqXErVtvauLSCldetHHKMA46xSKpHUGufS25rjVrVESlc6P0aaZNWDdcPXW2X8NWhQT32g/s1600-h/indrek.jpg"></a><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgxVxqo9KtaQu1EZVNpYiFq_qWZwvWkOdpKOQEd-ecTaPj6lAYyd6QczQ2OQIyrH5qYOKDc7G22gBU4IkfJHCYpH43-J6JwRTYVfLhzJ9HSc7eivWwkc1-IF0C-jBcx71sLpjWeyg/s1600-h/indrek.jpg"><img id="BLOGGER_PHOTO_ID_5360460888983684274" style="FLOAT: left; MARGIN: 0px 10px 10px 0px; WIDTH: 134px; CURSOR: hand; HEIGHT: 200px" alt="" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgxVxqo9KtaQu1EZVNpYiFq_qWZwvWkOdpKOQEd-ecTaPj6lAYyd6QczQ2OQIyrH5qYOKDc7G22gBU4IkfJHCYpH43-J6JwRTYVfLhzJ9HSc7eivWwkc1-IF0C-jBcx71sLpjWeyg/s200/indrek.jpg" border="0" /></a>Alustasime oma teekonda Pleasant Bay´st, kus leidsime päris hubase motelli. Uurisime maad ka selle kohta, mismoodi oleks võimalik mõnele lobsteripaadile pääseda, et näha oma silmaga, mismoodi neid siis tegelikult püütakse. Pleasant Bay on väike kaluriküla ja nii ei tekkinudki erilist raskust üks sõbralik kalur leida. Paraku otsustas ilm tuuliseks pöörduda ja nii jäid kõik lobsteripaadid järgmisel hommikul sadamasse. Olime veidi nördinud, kuid mis teha. Ilm oli tõesti karm ja lained üle keskmise võimsad! Sellise ilmaga ei olekski väga merel tahtnud olla. Aga kuna Indrek on hingelt vana merekaru, ei jätnud ta jonni ja rääkis mulle augu pähe sinna kalurikülla hiljem tagasi minna ja uuesti proovida. Mõeldud, tehtud! Tegime tol tuulisel päeval hoopis ühe jalgsimatka ja lootsime, et ehk tuul millalgi vaibub. Hommikul ärgates, matkaks valmistudes ja aknast välja vaadates ei uskunud oma silmi. Mägedes olid puud lumised!!! Öösel olid koos tormiga saabunud ka miinuskraadid ning sooja pesu kandmine sai ühe hetkega tõsiasjaks, sest see matkarada, mille olime eelmisel päeval välja valinud, kulges just nimelt üleval mäe otsas. Pakane oli looduse sel hommikul eriti kauniks muutnud ja matkata oli iseäranis mõnus. I-le pani täpi see, et nägime metsas ka põtra, kes seal vaikselt nohisedes omi asju ajas. Tore oli!<br /><br /><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhb-3QgalvK2H-JNc_tamQIDzPrvMCioIjS21Qg2LAqHjnVHhiuQdqbaKp20wVpA1BcgI4vdQTcn-p2nGWk0ffY-WMiMa0i5RZgw4vWac9a7hSNnxIOx7cHcMCs3klmC-b5Oo3lNA/s1600-h/lobsterboat.jpg"><img id="BLOGGER_PHOTO_ID_5360458735327280370" style="FLOAT: left; MARGIN: 0px 10px 10px 0px; WIDTH: 400px; CURSOR: hand; HEIGHT: 266px" alt="" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhb-3QgalvK2H-JNc_tamQIDzPrvMCioIjS21Qg2LAqHjnVHhiuQdqbaKp20wVpA1BcgI4vdQTcn-p2nGWk0ffY-WMiMa0i5RZgw4vWac9a7hSNnxIOx7cHcMCs3klmC-b5Oo3lNA/s400/lobsterboat.jpg" border="0" /></a>Ilmateade oli lubanud tuule vaibumist ja seekord nad ei eksinud. Väisasime põgusalt ka saare teist kallast kuni Ingonishini ning lõpuks suundusime tagasi Pleasant Bay´sse, kust lootsime ikkagi merele pääseda. Käisime õhtul sadamas luuramas ja meie õnneks toimetaski seal parasjagu üks kalur. Indrek tegi temaga juttu ja nii õnnestuski tal meile järgiseks hommikuks kaks kohta lobsteripaadi pardal reserveerida. Väljasõit oli varakult, kell kuus, mil päike veel mäenõlva tagant ei paistnud. Soe pesu tegi taas oma tööd hästi:) Hommik oli mõnusalt krõbe ja meri rahulik. Töö laeval käis õlitatult. Kast lobsteritega tõsteti tekile, saak võeti välja, uus sööt pandi asemele ja, hopsti, merre tagasi. Ja niimoodi edasi kuni kõik ligikaudu 300 kasti olid tühjaks tehtud ja uuesti merre lastud. Lahe oli asja oma silmaga näha, kuid ise küll igal hommikul sellist tööd teha ei viitsiks. Tundub, et selline rutiin on isegi hullem kui euroametniku oma:) Nii et pean vist õnnelik olema!:)<br /><br />Selle mõnusa hommikuse aktiviteediga meie reis Cape Bretonile ka lõppes. Vaalu küll ei näinud, kuid pole hullu. Nüüd ongi veel üks põhjus sinna tagasi minna. Parim aeg vaalade vaatamiseks pidi olema suve lõpp. Nii et peab tõsiselt mõtlema, sest seekord jäi meil ka Newfoundlandil käimata ja ka sinna soovitatakse pigem suvel minna kui kevadel.<br /><br />Tänaseks oleme jõudnud juba tagasi USAsse. Täpsemalt Portlandi. Aga kuna ma ei viitsi hetkel enam kirjutada, siis sellest linnast räägin mõnel teisel korral.<br /><br />Ah jaa, seda ka veel, et tehnilistel põhjustel ei saa ma praegu pilte siia laadida, kuid kui ükskord koju jõuan, siis panen ka mõned pildid netti üles. Nii et kannatust.Klenhttp://www.blogger.com/profile/08817861988708527093noreply@blogger.com1tag:blogger.com,1999:blog-14895447.post-77194662252495518472009-05-12T03:29:00.007+02:002009-07-20T10:31:36.520+02:00Piirilt Halifaxi<div><div>Et kõik ausalt ära rääkida, pean ma alustama sellest, et eelmises postituses jäi mul märkimata, et sisenemine Kanadasse oli kõike muud kui meeldiv. Jõudsime piirilinna Calais`sse ca poole kümne paiku õhtul ja Indreku varasemale kogemusele tuginedes arvasime, et maksimaalselt 15 minuti pärast oleme üle piiri. Reaalsuses astusime aga Kanada territooriumile veidi pärast kella 23. Suurema osa kulunud ajast ootasime niisama, kuni mingeid pabereid täideti ja meie riiki sisenemise põhjuseid ning muud taustainfot omavahel klappima üritati panna. Nimelt oli piirivalvetädile pikka aega arusaamatu, kuidas on võimalik, et Indrek endale USAs auto ostis, kui ta seal vaid neli kuud elada kavatses. Lõpuks andis ta siiski alla ja lisas meid miskisse <em>visitors list</em>i, mis pidi tema jutu järgi meie jaoks täiesti tasuta olema!!! Me ei osanud ootamatult sülle langenud õnne tõttu esiotsa kohe aitähki öelda. Matsid nagu me oleme:) Igatahes, kui sealt tulema saime, oli esimene mõte, et jääme sinnasamasse ööbima, aga trotsist otsustasime ikkagi edasi sõita. Sobivasse motelli jõudsime Saint Johni linna ligidal ning kell oli seks ajaks jõudnud juba järgmise päeva esimesse tundi tiksuda.<br /><br /><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEiw6khBTyEXW9wAiOsJNXc5nhke0S1G8Oqo6uMWKVx-PKT6XW3GxyM9ilJi-GRzX0EqNfRJiv76TGdaYfNG7GdPbnmwws7DvRrLjAgwuiaM0nOEmspRFjPfhI_DdQrvf6S5JzVG_g/s1600-h/halifax.jpg"><img id="BLOGGER_PHOTO_ID_5360456674229564290" style="FLOAT: left; MARGIN: 0px 10px 10px 0px; WIDTH: 400px; CURSOR: hand; HEIGHT: 128px" alt="" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEiw6khBTyEXW9wAiOsJNXc5nhke0S1G8Oqo6uMWKVx-PKT6XW3GxyM9ilJi-GRzX0EqNfRJiv76TGdaYfNG7GdPbnmwws7DvRrLjAgwuiaM0nOEmspRFjPfhI_DdQrvf6S5JzVG_g/s400/halifax.jpg" border="0" /></a>Järgmisel hommikul sõitsime otse lõunasse <a href="http://www.halifaxinfo.com/">Halifaxi</a>, mis on siis Nova Scotia pealinn. Arhitektuurilises mõttes linn midagi erakordset ei ole, kuid kõnekalt räägib Halifaxi kohta asjaolu, et seal on Põhja-Ameerika (mandri) linnadest ühe inimese kohta kõige rohkem pubisid:) Nüüd võib siis igaüks ise arvata, mida me seal suurema osa ajast tegime. Igatahes oli päris meeleolukas! Kuna elasime Halifaxis veedetud kolm ööd <a href="http://www.hihostels.ca/novascotia/en/index.aspx?sortcode=2.15">hostelis</a>, oli ka kultuuriline elamus väga mitmekesine. Ma ei olnud varem hostelis elanud ja võhivõõrastega toa jagamine tundus alguses veidi vastukarva, kuid kokkuvõttes oli kogu see laager seal siiski väga lahe. Täielik rahvaste paabel! Eestlasi me sel reisil siiski veel kohanud ei ole ja selles osas ei olnud ka Halifax mingi erand. Kui välja arvata üks meesterahvas karaokebaarist, kelle isa oli väidetavalt sündinud Tartus, kuid kes ise eesti keelt ei osanud. Samas teadis too tüüp Eesti kohta päris palju ja meil ei olnud vähimatki põhjust tema jutus kahelda. Nova Scotias pidi tema andmete kohaselt üldse elama 25 eestlast. Vot nii!:)<br /><br /><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEj2TphxIxJYu8-PIoEG7SbHQMGivtYyz7woURutMVMAtNA9q5zZQP-FVPmdTE2-r0zxV_FsKT_6ugyF1_aZrx2wSMemb0Cvxufh_wOv51OBmefN24bd7rdbFWpDv-3YYVC_5GXhCg/s1600-h/capebreton.jpg"><img id="BLOGGER_PHOTO_ID_5360457075590030930" style="FLOAT: left; MARGIN: 0px 10px 10px 0px; WIDTH: 400px; CURSOR: hand; HEIGHT: 266px" alt="" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEj2TphxIxJYu8-PIoEG7SbHQMGivtYyz7woURutMVMAtNA9q5zZQP-FVPmdTE2-r0zxV_FsKT_6ugyF1_aZrx2wSMemb0Cvxufh_wOv51OBmefN24bd7rdbFWpDv-3YYVC_5GXhCg/s400/capebreton.jpg" border="0" /></a>Tänaseks päevaks aga oleme oma rohekarva Oldsmobile´iga jõudnud juba Nova Scotia põhjaossa, ürgse looduse keskele. Sellest, mida siin näinud ja teinud oleme, kirjutan aga veidi hiljem.</div></div>Klenhttp://www.blogger.com/profile/08817861988708527093noreply@blogger.com2tag:blogger.com,1999:blog-14895447.post-2512294711057336012009-05-07T16:44:00.004+02:002009-07-20T10:27:20.553+02:00On the road again<div><div>Reis on seni kulgenud v2ga edukalt! Oleme l2binud ca 600 miili ja j6udnud l6puks meie sihtkohta Nova Scotiasse.<br /><br /><a href="http://2.bp.blogspot.com/_Ih87hA_vj9M/SmQp1BDjEpI/AAAAAAAAAZo/1dkAYVq8YkE/s1600-h/whitemountain.jpg"><img id="BLOGGER_PHOTO_ID_5360455447270855314" style="FLOAT: left; MARGIN: 0px 10px 10px 0px; WIDTH: 400px; CURSOR: hand; HEIGHT: 266px" alt="" src="http://2.bp.blogspot.com/_Ih87hA_vj9M/SmQp1BDjEpI/AAAAAAAAAZo/1dkAYVq8YkE/s400/whitemountain.jpg" border="0" /></a>Tee siia kulges l2bi kahe USA osariigi: New Hampshire`i ja Maine`i. Esimeses neist peatusime veidi pikemalt ja nautisime seda, mida sealsetel valgetel m2gedel head pakkuda on. Kahjuks oli <a href="http://www.visitnh.gov/flume/index.html">The flume gorge</a>, kuhu kangesti minna tahtsime, ehitust88de t6ttu suletud. Kuna ametlik matkahooaeg pole veel alanud ja inimesi liigub v2he, k2is veel matkaraja alguses oleva silla remont. Yritasime j6ge oma j6ududega yletada, aga kahjuks see ei 6nnestunud. J6gi, va sunnik, oli liiga k2restikuline ja kiire vooluga. Proovisime siit ja sealt ning nii ja naa, aga ei miskit. Indrekul 6nnestus isegi peaaegu koos veega allavoolu minna, aga 6nneks l6ppes k6ik siiski h2sti. Pettunult otsustasime selle projekti l6ppenuks kuulutada ja edasi liikuda. L2bisime <a href="http://en.wikipedia.org/wiki/Kancamagus_Highway">Kancamagus highway</a> ja suundusime kirdesse Maine`i poole.<br /><br /><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEiWFt39gmyESNzojo9z9Ox_AcIxOEz43KmEsZ4QqcblEyLk9mN_AP6MLrimAzrSB5yW4F4OMdCPmnHwTXLl5jJxzf1j4PvM5KF_5iQVueyemjk5VWYp1F4ZpwVsfyWLY8ewA7fSZQ/s1600-h/maine.jpg"><img id="BLOGGER_PHOTO_ID_5360455915441427810" style="FLOAT: left; MARGIN: 0px 10px 10px 0px; WIDTH: 400px; CURSOR: hand; HEIGHT: 266px" alt="" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEiWFt39gmyESNzojo9z9Ox_AcIxOEz43KmEsZ4QqcblEyLk9mN_AP6MLrimAzrSB5yW4F4OMdCPmnHwTXLl5jJxzf1j4PvM5KF_5iQVueyemjk5VWYp1F4ZpwVsfyWLY8ewA7fSZQ/s400/maine.jpg" border="0" /></a>Maine`i keskosa midagi eriti huvitavat meile ei pakkunud ja seega suunasime autonina rannikule. Eestlasena on meri ikka kuidagi sydamel2hedane. Ja meil ei tulnud pettuda. Atlandi tuuled ja lained on praegusel aastaajal p2ris v6imsad. Ebameeldiva asjaoluna tuleb vaid m2rkida, et ilm otsustas asja oma arust huvitavamaks teha ja sadama hakata. Ja mida ligemale Kanada piirile, seda hullemaks asi l2ks. Nyyd oleme siis Kanadas ja hakkame Nova Scotiat avastama. Esilagse info p6hjal peaks siin tegevust jaguma!</div></div>Klenhttp://www.blogger.com/profile/08817861988708527093noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-14895447.post-75582212250200512542009-05-03T14:59:00.005+02:002009-07-20T10:23:12.237+02:00Ja nii see algaski...<a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgpRiiNFYMRQ1JGpcAdaZoG7q7cmVnYyZKrj4oIfLL3v2YX9VjSX4F35uACfK259pZsk7h_GEgEQmfHZRGtoMtZHSz2-GQYu1c73UUAzSZiwg830rLOIv6q7kKk5V8rrZg3ssszeQ/s1600-h/boston.jpg"><img id="BLOGGER_PHOTO_ID_5360454971742624802" style="FLOAT: left; MARGIN: 0px 10px 10px 0px; WIDTH: 400px; CURSOR: hand; HEIGHT: 266px" alt="" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgpRiiNFYMRQ1JGpcAdaZoG7q7cmVnYyZKrj4oIfLL3v2YX9VjSX4F35uACfK259pZsk7h_GEgEQmfHZRGtoMtZHSz2-GQYu1c73UUAzSZiwg830rLOIv6q7kKk5V8rrZg3ssszeQ/s400/boston.jpg" border="0" /></a>Nonii, üleeile saabusin siis esimest korda Ameerikamaale. Täpsemalt Bostonisse, kust eile astusin bussile, et sõita Burlingtoni (Vermont) külla Intsule. Boston jättis mulle väga hea mulje. Ilm oli oodatust palju soojem ja üldse tundus kõik ümbritsev kuidagi hubane ja mõnus, kui immigrandist taksojuht, kes mind lennujaamast hotelli toimetas, välja arvata. Võib olla tahtis ta lihtsalt tüüne välja näha, et sõidu ajal valjult, pea aknast väljas, ees aeglasemalt liikuvatele autodele roppusi lõugas. Päris naljakas oli vist isegi, kui nüüd seda meenutada.<br /><br />Igatahes, pikemalt hotelli ma konutama ei tahtnud jääda, sest ajavahest tingitud väsimus oleks mind voodis lesides hoobilt maha murdnud. Võtsin Lonely Planeti ette ja valisin õhtustamiseks linna väidetavalt kuulsaima Iiri pubi, mis kannab nime, üllatus üllatus, <a href="http://www.irishconnection.com/black-rose.html">Black Rose</a>. Burks oli seal päris maitsev ja <a href="http://www.samueladams.com/">Sam Adamsi õllel </a>polnud ka viga. Suurema seltskonnaga kannataks seal täiesti vabalt toreda õhtu mööda saata.<br /><br />Kõht täis, otsustasin kai äärde jalutama minna, kuna kell oli veel endiselt vähe ja päike lõplikult loojumata. Istusin seal ühte välikohvikusse maha, et päev rahulikult õhtusse saata, kui minu juurde saabus keegi minuvanune naisterahvas ja uuris, et kas ma ei tahaks tulla nende lauda, kus peale tema pidavat istuma veel tema kihlatu ning nende kaks head sõpra. Kuna olin lennukis just vaadanud <a href="http://yesisthenewno.warnerbros.com/">Yes Mani filmi </a>ja üksi oli eniveis igav passida, võtsin pakkumise vastu ja kolisin pikemalt mõtlemata nende lauda. Minu üllatuseks olid need tegelased väga lahedad ja ei kinnitanud ameeriklase üldlevinud stereotüüpi. Hea kül, veidi siiski, aga täiesti talutaval määral:) Ja pealegi, eks me kõik ole omamoodi stereotüübid. Igatahes õhtu kujunes meeleolukaks ja lõppes alles järgmise päeva esimestel tundidel ühes Cambridge´i linnaosas asuvas karaokebaaris, mil nimeks <a href="http://www.courtsidekaraoke.com/">Courtside</a>. Mina tuntud laulumehena sel korral siiski üles ei astunud:)<br /><br /><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEiOVchkPoA0EDbE2INHnRVqMK8DX_cVg7pZCJMA11xP4dj6VJV2oU_LaueTNffbtz2UaKL7wf9XDSP2o5XhCaqpkjAVoi41Nb0D6h-jJhADziwg-F2CVjBwRFGlAksDe4bVLfIEXQ/s1600-h/oldsmobile.jpg"><img id="BLOGGER_PHOTO_ID_5360454660685714834" style="FLOAT: left; MARGIN: 0px 10px 10px 0px; WIDTH: 400px; CURSOR: hand; HEIGHT: 266px" alt="" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEiOVchkPoA0EDbE2INHnRVqMK8DX_cVg7pZCJMA11xP4dj6VJV2oU_LaueTNffbtz2UaKL7wf9XDSP2o5XhCaqpkjAVoi41Nb0D6h-jJhADziwg-F2CVjBwRFGlAksDe4bVLfIEXQ/s400/oldsmobile.jpg" border="0" /></a>Nüüdseks olen jõudnud siis Burlingtoni ligidal asuvasse Essex-Junctionisse, kust asume täna Indreku ja tema rohekarva Oldsmobile´iga teele Nova Scotia poole. Enne seda teeme aga paaripäevase peatuse White Mountain National Forest piirkonnas, kus on loodetavasti head matkamisvõimalused.<br /><br />Seniks aga kõike paremat!Klenhttp://www.blogger.com/profile/08817861988708527093noreply@blogger.com1