pühapäev, detsember 17, 2006

Israel Galvan

Möödunud nädalavahetus oli taas omasuguste seas üks erilisemaid. Külas käisid Gert ja Kirsti ning tegevust, nii kultuurilist kui kultuuritut, jagus seinast seina. Meeldejäävaim õhtu oli reedel, mil käisime flamenkoartist Israel Galvani kontserdil. Ma ei olnud sellisest inimesest midagi varem kuulnud ja seega ei kujutanud ette, mis taseme ja stiiliga tantsijaga on tegu. Midagi võis välja lugeda etenduse nimest La Edad de Oro, mis viitab minu teadmiste kohaselt flamenko kuldajastule 20. sajandi alguses, mil flamenko kui nähtus kõige jõulisemalt levis ja arenes. Tegelikult oli see lavastus aga gramm modernsem kui julgesin oodata, kuid õnneks siiski mitte liiga modernne. Vähemalt muusika ja laul mitte. Mulle igatahes meeldis väga, sest sellist jalgade tööd polnud ma oma silmaga juba ammu näinud. Ja kolmekesi sellist suurt hulka vaatajaid keskenduma panna ei ole ülesanne, mida kergeks võiks nimetada.

esmaspäev, detsember 11, 2006

Kuninglik nädalavahetus

Viimased päevad on olnud pöörased selle parimas mõttes. Kahju ainult, et sellised huvitavad ajad niivõrd kiiresti mööduvad ja neist vaid mälestused ja mõned megapikslid alles jäävad. Elu ongi selles mõttes üldse imelik, kas ei? Koosneb üksnes hetkedest, mis üksteisele järgnevad. Täitku neid hetki siis mõni huvitav vestlus, eriliselt maitsev vein, omapärased inimesed, meeldiv muusika, üllatav maitseelamus, uued paigad või midagi muud taolist. Vaja vaid need hetked enda jaoks kestvaks muuta, et hiljem tagasi vaadates end kavalalt muigamas leida. Möödunud nädalavahetusse jäi selliseid hetki kuhjaga:-) Loodan, et neist on abi, et leevendada üleüldist spliini, mis vägisi mu igapäevastesse toimingutesse kipub tungima...

Aga bondifilm on ikka veel vaatamata ja juba on uus film väljas, mida kindlasti vaatama tahan minna!

Cheers mate!

reede, november 17, 2006

Puhtavereline

Möödunud töönädal algas paljutõotavalt. Olin kunagi kuhugi mälusoppi talletanud info, et Pascal Schumacher Quartet on peagi Luksemburgis üles astumas. Mõistagi tuli see mulle aga meelde alles siis, kui Irma seda esmaspäeval ehk kontserdi toimumise päeval meelde tuletas ja pileteid pakkus:) Tänud talle selle eest, sest kontsert oli taas oodatud tasemel. Võib olla oli see isegi veidi parem kui seni, kuna seekord toimus asi Philharmonie´s, kus kõla kandumine ruumi igasse nurka on heliinseneride poolt läbi mõeldud ja tagatud. Igatahes oli see kontsert nädala alustamiseks igati suurepärane ettevõtmine.

Teisipäeval jätkus alanud kultuurprogramm kinokülastusega. Ja jällegi panin kümnesse. Käisime vaatamas filmi nimega Children of men. Ei hakka seda siinkohal ümber jutustama, aga nii palju võin öelda, et see on päris huvitava idee ja põneva lavastusega teos. Soovitan soojalt neile, kellele läheb korda see, mis saab Maast ja ühiskonnast siis, kui kõik jätkub nii jaburalt nagu praegu.

Nädal kulmineerus minu jaoks aga neljapäeval, mil sain teada, et olen lõpuks läbinud katseaja ja kuulun nüüd puhtavereliste sekka. Järjekordne verstapost elus, millele on tore tagasi vaadata. Ega see tegelikult tunnustuse kõrval suurt midagi muud ei anna, kui et nüüd saan ise otsustada, mida tulevikus teen või ei tee. Käesolevaga kuulutan välja ka konkursi uue väljakutse ja eesmärgi leidmiseks!

reede, september 08, 2006

Eguisheim

Peab tunnistama, et kohaliku veini kõrvale on ilmunud uus ja väga arvestatav konkurent. Nimelt alsassi oma. Eguisheimis käies sai seda lähemalt tundma õpitud ja ei saaks öelda, et see mind külmaks jättis. Staabi sättisime Eguisheimi. Tegemist on imearmsa Alsace´i linnakesega, mille hõngu turistide hordid veel rikkuda ei ole suutnud. Et see nii ka jääks, siis külastada ma seda linna kellelgi ei soovita. Ja täpsemaid juhtnööre sinna saamiseks ma ka vabatahtlikult ei jaga:)

Kohale jõudsime reede varajasel õhtupoolikul. Hotelli leidmisega probleeme ei tekkinud ja ei möödunudki kaua aega, kui kolm šikilt ülikonnastatud noorsandi Eguisheimi vahele rahvast valgustama suundusid. Esimeses veinikeldris, kus peatusime, pakuti meie emakeele kõla põhjal kohe, et tegemist on idapoolsetest maadest pärit seltsimeestega. Väike riive hinges, otsustasid kolm läände saabunud idamaade tarka edasi liikuda ja valgustustööd veini mekkimise kõrval jätkata. Timmi soovitusel võtsime sealt kaasa ka ühe pudeli Gewürztraminerit, mis hilisemal proovimisel küll väikese pettumuse valmistas. Ilmselt oli jook tarvitamiseks liiga soe. Kuna kell oli seks ajaks oma aja juba ära tiksunud, siis veinikeldreid meil tol õhtul enam külastada ei õnnestunud. Õhtustasime vähe peenemas einelauas ja hiljem lubasime ühes ummiktänavas veel ühe cremanti. Tundus, et avalöök oli antud ja jutt meie viibimisest linnas võis levima hakata.

Järgmisel päeval tegime algust tõsise teadustööga. Siirdusime väikese ringiga üle mägede Pfaffenheimi. Olime sihiks seadnud mahepõllunduslikud tootjad, kelle hulgast Tim oli eelnevalt mõned esmapilgul huvitavana tundunud keldrid välja valinud. Esimene ohver oli Ginglingeri kelder.

Kuna me ei olnud oma tulekust vastupidiselt internetis soovitatule ette teatanud, olime valmis ka pika ninaga jääma. Tegelikult on päris piinlik minna võõra inimese koju ja nõuda, et ta sulle oma veini maitsta annaks. Ja seda kõike ilma rahata. Aga julge Timmi rind oli seekord rasvane. Ust tuli avama veinimeistri ema (nagu me hiljem aru saime), kes pärast esimest kohmetust ja meiepoolseid selgitusi meid lahkelt oma veinikööki sisse juhatas ja istet pakkus. Jäime ootama veinimeistrit ennast. Oli teine põllutöödest alles üsna räsitud ja higine, kui õige pea kööki astus. See aga ei vähendanud tema entusiasmi meile oma kätetööd tutvustada. Väga meeldiv nooremapoolne tüüp oli. Jäi mulje, et vend on hingega asja juures ja teab, mida räägib ja teeb. Seda kinnitas ka veini kvaliteet, mida ta meile maitsta andis. Veetsime seal ligikaudu poolteist tundi, tutvusime keldriga lähemalt ja ostsime kaasavaraks kõik ühe kasti. 2005. aasta korje järele peab aga tagasi minema:)

Järgmine väljavalitu asus põhimõtteliselt kohe üle tee. Tootja nimeks Frick. Seekord oli vastuvõturuum ametlikum ja mitte nii vahetu kui Ginglingeri juures. Distantsi aitas aga ületada sealne perenaine, kes pakkus meile maitsta oma keldri veinikaarti põhimõtteliselt algusest lõpuni. Päris vigur vanadaam oli. Tegi meie asjatundmatuse üle veidi nalja ka, kuid läbi sellise huumoriprisma omandasime nii mõnegi tarkusetera veinide kohta. Ei saanud sealtki tulema tühjade kätega. Vein oli maitsev ja kogemus igati väärtuslik.

Õhtuks jõudsime tagasi Eguisheimi. Tegime värskenduseks tiiru hotelli basseinis ja oligi aeg taas linna vahele patseerima minna. Ajasime pintsakud üll, kammisime seitlid sirgeks, piserdasime põsele mõne piisa kölnivett ja seadsime sammud all-linna. Tee peal selgus, et kuskil linnas toimub pulm. Kiirelt võeti vastu otsus pulmarahvale kontvõõraste kommet tutvustada. Sellest tekkis aga õhtu põhiküsimus: Kus pulm toimub? Kuna kõhud olid päevase veinimaitsmise tõttu üsna heledaks kulunud, pidasime õigeks asja õhtusöögi ajal edasi arutada. Noh et ehk mõni kohalik ettekandja juhtub teadma. Sellised lootused osutusid aga alusetuteks ja ei kandnud vilja. Sellises olukorras ei jäänud meil ju muud üle, kui minna ise peopaika otsima. Mõistagi me seda kuskilt ei leidnud:) Et aga võistkonna moraal ei langeks, pidasime ühes hubases kämpinguväravas maha pärastsüdaöise pikniku. Tim pidas seal kõigile kuulajaile maha ka sütitava kõne, mis Erki fotokasse videolõiguna tulevaste põlvede tarbeks talletatud sai.

Järgmisel päeval alustasime tagasisõitu Luksemburgi. Teel peatusime põgusalt veel kahes juhuslikult teele jäänud veinikeldris ja ca kella 19 paiku panime oma tuurile punkti alla. Vahva ettevõtmine oli. Jääme ootama järge. Seniks aga meenutus piltide näol.

esmaspäev, august 21, 2006

Riesling versus Pinot Noir


On kaks linateost, mida ma võin vaadata absoluutselt igal ajal. Nendeks teosteks on Sõrmuste Isand ja Wikmani poisid. Ja täna ongi just üks neist õhtutest, mil tekkis soov Wikmani poisse vaadata. Kohe filmi alguses sain ma ka vastuse oma eelmises kirjutises tõstatud küsimusele, miks on Itaalia käesoleval ajal just sellises seisus nagu ta on. Tegemist on nähtusega, mida Wikman kirjeldab kui suurte ja väikeste asjade vaheldumise seadust. See tähendab, et kui enne olid akveduktid, Vabariik, Boccaccio, Dante jt, siis täna on restoranid, kelnerid, piccolod ja konduktorid...

Õues sabistab hetkel mõnusat seenevihma ja meeleolu on just selline, mis õigustab lubada omale üks pokaal 2003. aasta chianti classicot. Nagu ma laupäeval taaskord kinnitust sain, oli 2003. aasta väga hea veiniaasta. Vähemalt Luksemburgi veinide osas. Seda kinnitas meile Eesti tuntumaid sommeljeesid Mati Timmermann, kes oli lahkelt nõus tulema ja jagama oma teadmisi siinsete eestlastega ja eestlaste sõpradega misiganes rahvusest nad ka ei oleks. Nimelt korraldas Luksemburgi Eesti Selts möödunud laupäeval laevareisi mööda Moseli jõge algusega Trieris ja sihtpunktiga Remichis. Plaanitud viietunnist jõereisi sisustas seekord süldibändi asemel kohalike veinide degusteerimine koos eespool nimetatud asjatundja kommentaaridega. Veinikaart oli igatahes üsnagi aukartustäratav, kokku 18 erinevat veini Moseli nõlvadelt. Veinikaardile mahtusid nii valged veinid, vahuveinid kui ka kaks punase veini esindajat. Aukartustäratav oli ka sommeljee teadmistepagas ning oma teadmiste huvitavalt edasi andmise oskus. Alustasime kell 11 hommikul ja kui kella poole viie paiku veinikaardile ring peale oli tehtud, oli õhku paisatud nii palju uut teavet veinide ja veininduse kohta, et oli kohe tükk tegemist seda kõike endasse talletada. Arvatavasti jäigi palju teavet õhku rippuma ja ootama, et selle kunagi hiljem kuskil ikka üles korjan. Igatahes olen ma nüüd enam kui veendunud, et kunagi önoloogia õpingud ette võtan. Olen sellele juba varemgi mõtisklenud, kuid nüüd on eesmärk üha selgemat kuju võtmas. Muide, laupäevasel veinireisil tundsin ka, et koolis omandatud keemiaalased teadmised kulusid marjaks ära. Vähemalt teadsin ma, mida tähendavad estrid ja mismoodi alkohol hapnikuga reageerides aldehüüde moodustab. Varasemad teadmised omandasid minu jaoks nüüd aga hoopis huvitavama varjundi. Mineraalid ja happed kuuluvad nüüd iga kord lahutamatult veinipudeli avamise järgse naudingu juurde.

reede, august 18, 2006

SPQR

Bilbo Baggins on öelnud: "It´s a dangerous business going out your door. You step onto the road, and if you don´t keep your feet, there is no knowing where you might be swept off to." Meie tee viis meid seekord Rooma. Polnud seal varem käinud ja seega oli põnevus suur. Teejuhiks olid vaid üks raamat, linnakaart ja sõprade jagatud kogemused. Kõik need osutusid oma moodi ka vajalikeks.

Niisiis, jõudnud Rooma, tabas meid kohe väga meeldiv üllatus. Nimelt polnud erinevalt Luksemburgist sinna veel sügise esimesed jahedamad hingetõmbed jõudnud. Õues lõõmas päike ja kraadiklaasi pügal riivas 27 soojakraadi. Samas aga rõhutas selline palavus ka sealset üldist räpasust ja mõningast korralagedust. Igatahes see näotu (või pigem omapärase näoga) tükike daatšasid, mis paistab Tallinnasse saabujale lennukiaknast, ei ole võrreldavgi sellega, mis ootab Rooma saabujaid ja lennujaamast bussiga linna sõitjaid. Selliseil hetkil ma alati mõtlen, et mismoodi küll üks rahvas, kes kunagi valitses pea kogu Euroopat, on tänasel päeval niisugusesse punkti jõudnud... Linna rongi- ja bussijaamas, kuhu meie buss meid viis, ei olnud pilt oluliselt parem. Avastasin taas, et inimene kui liik suudab ikka enneolematut lehka ja laga oma ümber tekitada, kui enesest ja teistest lugu ei pea. Tegime rongijaamast kiirelt minekut, lootuses vanalinnas meeldivamat miljööd eest leida. Meie lootus ei petnud meid. Jõudes Hispaania treppide ja Via del Corso ligidale, muutus õhkkond värskemaks ja hubasemaks, kuid mõistagi ka turstiderohkemaks. Aga noh, nii naiivne ka ei tasu olla, et Roomas augustis turiste ei ole. Me ju olime ise ka turistid ja Roomas!:-)

Ees ootasid 5 pikka päeva oleskelu ja löödimist. Olime seadnud sihiks eelkõige puhata ja mitte end kõndimise ja erinevate ajalooliste majade vahtimisega liigselt koormata. See oli tark mõte ka nüüd tagantjärele mõeldes.

Alustasime Forumi ning Kapitooliumiga. No mida ma oskan öelda. Nende kuulsus käib neist ees ja see võib-olla tekitab liigseid ootusi. See, mis tegelikult emotsiooni tekitab, on pigem nende aura ja eelnevad teadmised sellest, mis neis paigus kunagi toimus. Paigad ise on aga pildi peal ilusamad ja võimsamad kui tegelikus elus. Veneetsia väljak siiski vast tekitas mingit aukartust ka pelgalt ehitisena. Järgmistel päevadel uudistasime sellistes kohtades nagu Piazza di Spagna, Piazza della Rotonda, Piazza Navona, Vatikan, Campo de Fiori ja Trastvere. Viimasel päeval tegime ajaviiteks tiiru ka turistibussiga, mis viis meid Via Venetole. Kohustuslikud ekskursioonid olime planeerinud iga päeva hommikusse, millele järgnes eranditult väike siesta, et vältida liigset päikest. Vahemärkusena pean mainima, et minul see liigse päikese vältimine päris lõpuni muidugi ei õnnestunudki. Nimelt tabas mind pärast üht pikemat päikese käes viibimist elus esimest korda vist päikesepiste. Muud diagnoosi ma oma konditsioonile igatahes anda ei osanud... Seda sündmust jäid meenutama tugevad päikeseprillide randid näos:) Ühesõnaga, pärast meeldivat siestat jahedas hotellitoas suundusime keha kinnitama ja meelt ergutama. Kinnitan, et selleks pole midagi paremat kui itaalia köök koos kõigi oma hõrgutiste ja keelekastetega. Otsisime teadlikult (ja sõprade soovitusi meeles pidades) kohti, mis peatänavalt veidi eemale jäävad. Endalegi üllatuseks õnnestus leida üsnagi korralikke ja meeldiva hinnaklassiga tavolaid. Parim, kuhu meil ühel õhtul, meie esimesel pulma-aastapäeval, õnnestus sattuda oli Gusto. Eriliselt tõstaksin esile kogemust Caprese salatiga. Olen kogu aeg itaalia köögist väga lugu pidanud, aga no ei arvanud mina enne, et mozzarella juust ja tomat võivad SELLIST maitseelamust pakkuda. Või siis näiteks kreeka pähkel meega... Olin elanud pimeduses. Ilma naljata!


Tagasiteel koju avastasime inimeste juures veel ühe asja. Nimelt ei ole kari inimesi suurt targem kui kari lambaid. Piisab vaid ühest isekast, kuid lollist juhtoinast, et kogu ülejäänud kamp, kes ei viitsi, ei suuda, ei taha või ei oska ise mõelda, sama loll oleks. Eriliselt ilmneb see inimeste puhul lennujaamas. Need, kes on lennanud Ryan Airiga, teavad, et nende lennukites ei ole istmed nummerdatud ja et rahvas lastakse peale "kes ees, see mees" põhimõttel. Selline olukord viib inimesed mõistagi tagasi nende loomupärasesse olekusse, mida filosoof Hobbes (või oli see Locke?) kirjeldas kui sõda kõigi vastu. Lihtsamalt öeldes on tegemist labase olelusvõitlusega. Naljakas on aga vaadata, kuidas mõned enda meelest eriti kavalad olelusvõitlejad, kes iga hinna eest esimeste seas lennukisse jõuda soovides varakult järjekorda seisma trügivad, hiljem bännis näoga hoopis viimaste seas peale mahuvad:) Lihtne näide Roomas lennujaamast: boardinguni on jäänud veidi vähem kui 1 tund. Rahvas on rahulik ja igaüks konutab oma nurgas omi asju ajades. Ühel hetkel aga haarab üks sell, kes ei ole viitsinud pikemalt mõttetegevusega tegeleda, oma koti ja sammub kiire sammuga järjekorda. Selle peale rahvas elavneb ja hakkab toimuma liikumine. Üks loll ees, teised järgi. Ja ei möödu 3 minutitki, kui järjekord on veninud ligikaudu 30-meetriseks, kõigil sabas seisjail näos enesega rahul olev ilme. Paraku ei ole aga usinad trügijad mõelnud selle peale, et lennukile viiakse reisijad bussiga, mis tähendab seda, et kõik inimesed lüüakse segamini ja järjekorras seisjaile jääb oma eelisest vaid meeldiv mälestus. Halvimal juhul läheb veel nii, et need, kes järjekorras olid esimesed, on ka esimesed bussi sisenejad ja sealt loogika reeglite kohaselt viimased väljujad ja viimasena lennukisse pääsejad. Seega palju õnne! Olelusvõitlus:)

Nii need päevad meil seal möödusidki. Mõõdukas koguses turismi ja piisavalt gurmaanlust. Ei olekski osanud midagi enamat soovida.

laupäev, märts 25, 2006

Maldiivid


www.kuramathi.com

Alustasime oma reisi 13.03 ja võtsime lennusuuna Frankfurdist Colombole. Pärast põgusat vahemaandumist Colombos lendasime juba edasi lõppsihi ehk Male suunas. Ees ootas kahe ja poole tunni pikkune merereis Malest Rasdhoo atollile. Kuna öine kümnetunnine lend oli päris kurnav, ootasime juba ammu sihtpunkti jõudmist ja dushi võtmist. Males lennukist väljudes kattus kogu keha silmapilkselt veekihiga ning esimene ilmashokk oli kohe tunda. Aga just soe ilm oligi see, mida sellelt reisilt ennekõike ootasime. Ja ees ootas terve nädal mõnulemist.

Oma saarele jõudes oli mulje suurepärane. Vaatamata minus pesitsenud skepsisele oligi see saar (nüüd usun, et nii on ka teiste saarte puhul) nagu pildilt paistnud oli. Helehelesinine vesi, rohelised palmid ja valge liiv. Esimene kala, mida paadisadamalt silmasime, oli hai:) Ilma naljata. Neid ujub seal rannas madalas vees kümneid. Õnneks on tegemist mingi pisemat sorti haiga, kes ei pidanud ohtlik olema. Olid sellised ca 40 cm pikkused, aga täiesti suure hai kuju ja proportsioonidega. Snorgeldades sellisega kohtudes tekkis väike võdin kehasse küll.

Niisiis oli algamas puhkus paradiisis. Ja seda sõna otseses mõttes. Sest seal olles ei saa end lihtsalt halvasti tunda. Võib-olla vaid siis, kui oled päikest kuritarvitanud. Ja seda võib juhtuda küll, kui ettevaatlik ei ole ja oma naha eest vastavalt nahatüübile ei hoolitse. Mina suutsin kuni viimase päevani hoolikas olla:) Nüüd olen vist juba paranenud:)

Mis me seal siis tegime? Suurema osa ajast tegelesime rannamõnudega. Aga mitte ainult. Külastasime ka spa-d, snorgeldasime ja püüdsime päikesetõusus kala. Minu jaoks olid kõik eelnimetatud veel läbi proovimata tegevused ja mis seal salata: kõik need olid proovimist igati väärt. Eriliselt tõstaksin esile muidugi snorgeldamist, mille kaudu sain tundma sealset väga kirevat vee-elu. Kõige parem iseloomustus sellele oleks "akvaarium". Olin sunnitud ostma sealset veealust maailma tutvustava raamatu, et teada saada, mis loomakestega on tegu. Väga huvitav ja silmaringi laiendav kogemus. Samuti oli omaette elamus kalapüük ookeanil. Startisime hommikul kella viiest, kui päike veel ei olnud tõusnud ja lantisime seal kuni lõunani. Selle aja jooksul õnnestus meil püüda üsna muljetavaldav saak, mille krooniks jäid 3 meetripikkust barracudat. Järgmisel õhtusöögil ajas meie kelner veidi asja ja tegi nii, et me saime vägeva õhtusöögi omapüütud kaladest. Selline special treatment oli muidugi ootamatu, aga vägagi meeldiv. Ja no kalad maitsesid ka suurepäraselt. Barracuda oli teistega võrreldes veidi puisem, kuid mitte ka halb.

Elasime omaette kahestes veemajakestes, mille terrassilt läks trepp otse vette, kus ujusid igasugu vahvad kalad. Veemajakesed asuvad seal vahetult korallrahu kõrval ja seega saime otse oma terrassilt ka snorgeldamisretke ette võtta.

Saar ise on mõnusalt lopsaka taimestikuga, mille varjus elab rohkelt sisalikke, krabisid ja muid väiksemaid putukaid. Sääski, kelle eest reisikorraldaja meid eelnevalt hoiatas, me ei kohanud. Nägin vaid üksikuid porikärbseid:) Erilistest lindudest võiks vast välja tuua päevase eluviisiga suured nahkhiired (on nahkhiir siis ikka lind või ei ole?), kes kogu aeg seal palmide vahel tiirutavad. Pilti mul neist kahjuks saada ei õnnestunud. Peab vist tagasi minema?:)

Vot nii. Kokkuvõttes jäime reisiga igati rahule ja süda ihkab kangesti tagasi. Saari, mida seal veel avastada, on ju kümneid ja kümneid.