reede, märts 25, 2011

El Arte Flamenco

Kes mind lähemalt tunneb, peaks teadma, et viimased kümme aastat on minu elus väga tähtsal kohal olnud selline nähtus nagu flamenko. Miks see nii on, seda ei tea ma päriselt ise ka. Igatahes, kuigi mulle teadaolevalt meie suguvõsa veres tilkagi mustlast ei ole, jäi mu hing mingil seletamatul kombel siiski selle müstilise kultuurifenomeniga kohe pärast esimest tutvust väga tihedalt seotuks. Ja seni veel ma leevenemise märke täheldanud ei ole. Sama seletamatul kombel ei ole ma Hispaanias eriti palju käinud. Kõigest kaks korda. Kolm aastat tagasi Madridis keelt õppimas ja 11 aastat tagasi Sevillas feria ajal turistlemas. Seda siis kuni käimasoleva märtsikuu teise päevani, mil see kahetsusväärne tühimik taas veidi täiendust sai.

Andaluusia 008 Seekord oli mõte minna koos Mariaga vaatama, mis toimub Jerez de la Fronteras korraldataval iga-aastasel flamenkofestivalil, mis kestab tervelt kaks nädalat. Mõeldud, tehtud! Kokku saime Madridi lennujaamas, kust edasi siirdusime otsejoones bussiga 6h kaugusel asuvasse Sevillasse. Sevilla asub Jerezist ca 100 km kaugusel, kuid sellegipoolest olime otsustanud jääda esimeseks nädalaks just Sevillasse pidama, kuna isegi kõige suuremale aficionado´le on kaks nädalat festivali ilmselgelt liiga palju. Maria oli meile eelnevalt Sevillas elamiseks ühe kena kesklinnakorteri sebinud ja ees ootasid põnevad päevad. Tegelikult väga kaua ootama ei pidanudki, sest juba esimesel õhtul (põhimõtteliselt otse bussist) läksime luurama, kuhu kohalikud gitanod kogunevad ja kus nende spontaansetele esinemistele kaasa saaks elada. Siinkohal pean täpsustama, et Sevillal ei ole mainitud flamenkofestivaliga vähimatki pistmist ja need esinemised, mida siin mainisin, on pigem lihtsalt niisama nende endi omavaheline pidu, mille raames siis mängitakse kitarri, lauldakse ja tantsitakse. Minusuguse payo jaoks  tundub see lihtsalt esinemisena. Või siis ei oska ma seda lihtsalt parema sõnaga kirjeldada. See selleks! Kuna Maria on juba kogenud Sevilla-guru ja teab igast vahvaid ja autentseid nurgataguseid flamenkourkaid (heas tähenduses), kuhu niisama naljalt ei oskaks sattuda, olin suure õnnega koos. Seega, järgneva nelja päeva rütm oli laias laastus selline, et magasime lõunani, sõime “hommikust”, lesisime katuseterrassil päikse käes, jõime tinto de veranot, sõime sinki, saia ja maasikaid, lesisime veidi veel päikse käes ja kui tuli aeg uuesti kõhtu täita (enamjaolt tapaste ja vino dulce seltsis), suundusime linna peale. Võiks arvata, et märtsis on Sevillas madalhooaja tõttu vaikne ja rahulik. Kaugel sellest. Tundub, et see on just aeg, mida kohalikud enne suurt turismimöllu ja tapvat palavust enda jaoks meelepäraselt kasutavad. Igatahes on täiesti normaalne, et vanalinnas asuv baaridega ümbritsetud väljak on neljapäeva õhtul nii paksult rahvast täis, et mahub vaevalt liikuma. Küsimuse peale, et mis toimub, vastatakse küsimusega, et “mis mõttes?” Täiesti tavaline neljapäeva õhtu ju! Möll käib täie hooga kuni kella 23ni umbes. Siis vajutakse tasapisi laiali. Kes koju, kes mujale, kus jätkata. Meie vajusime mujale. Sinna, kus sai jätkata. Nende flamenkobaaridega (mitte segi Andaluusia 029 ajada tablaoga) on see teema, et seal alles pärast südaööd elu algab ja kestab tavaliselt kuni kaheksani. Selline rütm on põhjamaalase jaoks ikka veider. Aga samas võib sellega ka kergesti harjuda. Juhul muidugi, kui on võimalik hommikul kontorisse mineku asemel lõunani magada. See võimalus meil oli ja seda ka kasutasime. Maria sai mõistagi jala tantsupõrandal ka valgeks, aga mina hoidsin targu madalat profiili. Ei suutnud end lihtsalt nii kindlalt tunda, et otse karukoopas oma olematute oskustega ülbama tahaks hakata. Ausalt öeldes kadus mul seal kogu seda jävmmi kõrvalt vaadates igasugune isu kunagi enam üldse flamenkoga lavale astuda. Ja ma ei räägi siinkohal buleriasest ega muudest keerulisematest lugudest, vaid täiesti tavalisest sevillanasest. Need kohalikud seal ei ole mingid professionaalsed tantsijad ja ei pruugi isegi kõiki samme teada, kuid nad suudavad ikkagi tantsida nii hullupööra kihvtilt ja hingega, et ennast seal kõrval vaadata oleks ikka väga piinlik. Marial muidugi sellega õnneks probleeme ei ole ja tema sai oma oskustega ka kohalikel suu kinni panna. Või siis mõne kohaliku mustlasnaise vähemalt armukadedaks muuta. Nugadega torkimiseks siiski ei läinud ja keskenduti pigem muusika ning tantsu nautimisele.

Pärast nelja päeva tõsist tutvumist mustlaskultuuriga võtsime end kokku ja tegime vahelduse mõttes tutvust ka Sevilla ümbrusega. Jõudsime oma kahepäevasel ringsõidul kuni Portugalis asuva Faro linnani ning veetsime päeva Matalascanase rannas. Ilm meie rännakut eriti ei soosinud, aga minu avastamisrõõmu see väga ei pärssinud. Portugalis sain ka selle reisi parimat sööki, milleks oli riis mereandidega. Iseenesest lihte roog, aga maitses põrgulikult hästi. Olen kindel, et siinses kaubandusvõrgus müüdavatest produktidest ei olegi üldse võimalik nii head sööki valmistada, pinguta kasvõi pooleks. Oma kogemus räägib täpselt sama juttu ka itaalia köögi kohta. Aga see on juba teine lugu. Nii palju pean siiski lisama, et sain Andaluusia kohalikust televisioonist ühe päris huvitava retsepti, mida kindlasti proovida kavatsen. Kui meeles on, annan teada, kuidas välja tuli.

Andaluusia 078  Sevillast edasi liikusime Jerez de la Fronterasse. Linna, kus kunagi sündis legendaarne bulerias ja kus meid ootas see kuulus flamenkofestival koos kogu oma raskekahurväega. Päevad jätkusid seal põhimõtteliselt samas rütmis nagu Sevillaski. Selle väikse, kuid siiski olulise erinevusega, et sealse korteri juures ei olnud meil terrassi ning et õhtuti lisandus tavapärasesse programmi ka professionaalne flamenkoetendus. Ühel korral isegi kaks. Kokku jõudsime käia viiel etendusel ja need läksid iga õhtuga aina paremaks. Kuigi flamenkoga sinasõprust mitte joonute jaoks ei ütle need nimed tõenäoliselt mitte midagi, märgin nad siia siiski üles: Isabel Bayon, Manuela Carrasco, Mercedes Ruiz, Nuevo Ballet Espanol ja Jose Maya. Olenemata asjaolust, et kogu see festival on tugevalt vürtsitatud kommertslike kaalutlustega ning selle sihtgrupiks on peamiselt välismaalased, oli see minu jaoks siiski väga positiiivne kogemus. Eriti äge oli see, et ühes sealses flamenkobaaris võis lõbusalt aega veetmas kohata ka neid suuri artiste eneseid, keda seni vaid laval oled näinud. Näiteks Javier Baron, kelle kontserdil ma paar nädalat varem Luxembourgis just olin käinud. Või siis Jose Maya, kes pärast oma etendust sealt läbi astus, et üks kosutav külm õlu juua ja sõpradega niisama juttu vesta. Või siis Belen Maya, kes sarnaselt Javier Baronile ei pidanud paljuks ka väikest stiilinäidet esitada, saatjaks Manuela Carrasco trupi laulja. Kõik luust ja lihast inimesed. Selle vahega aint, et kui nad lavale lasta, tõmbub kogu ümbritsev muu maailm vihinal kokku nagu rosin.

Need mälestused jäävad mind kustumatutena saatma kogu elu! Pildid, mida sel reisil tegin, seda eriti edasi anda ei suuda, aga kui peaks huvi olema vaadata, siis tee seda siitkaudu.