Maldiivid

www.kuramathi.com

Alustasime oma reisi 13.03 ja võtsime lennusuuna Frankfurdist Colombole. Pärast põgusat vahemaandumist Colombos lendasime juba edasi lõppsihi ehk Male suunas. Ees ootas kahe ja poole tunni pikkune merereis Malest Rasdhoo atollile. Kuna öine kümnetunnine lend oli päris kurnav, ootasime juba ammu sihtpunkti jõudmist ja dushi võtmist. Males lennukist väljudes kattus kogu keha silmapilkselt veekihiga ning esimene ilmashokk oli kohe tunda. Aga just soe ilm oligi see, mida sellelt reisilt ennekõike ootasime. Ja ees ootas terve nädal mõnulemist.

Oma saarele jõudes oli mulje suurepärane. Vaatamata minus pesitsenud skepsisele oligi see saar (nüüd usun, et nii on ka teiste saarte puhul) nagu pildilt paistnud oli. Helehelesinine vesi, rohelised palmid ja valge liiv. Esimene kala, mida paadisadamalt silmasime, oli hai:) Ilma naljata. Neid ujub seal rannas madalas vees kümneid. Õnneks on tegemist mingi pisemat sorti haiga, kes ei pidanud ohtlik olema. Olid sellised ca 40 cm pikkused, aga täiesti suure hai kuju ja proportsioonidega. Snorgeldades sellisega kohtudes tekkis väike võdin kehasse küll.

Niisiis oli algamas puhkus paradiisis. Ja seda sõna otseses mõttes. Sest seal olles ei saa end lihtsalt halvasti tunda. Võib-olla vaid siis, kui oled päikest kuritarvitanud. Ja seda võib juhtuda küll, kui ettevaatlik ei ole ja oma naha eest vastavalt nahatüübile ei hoolitse. Mina suutsin kuni viimase päevani hoolikas olla:) Nüüd olen vist juba paranenud:)

Mis me seal siis tegime? Suurema osa ajast tegelesime rannamõnudega. Aga mitte ainult. Külastasime ka spa-d, snorgeldasime ja püüdsime päikesetõusus kala. Minu jaoks olid kõik eelnimetatud veel läbi proovimata tegevused ja mis seal salata: kõik need olid proovimist igati väärt. Eriliselt tõstaksin esile muidugi snorgeldamist, mille kaudu sain tundma sealset väga kirevat vee-elu. Kõige parem iseloomustus sellele oleks "akvaarium". Olin sunnitud ostma sealset veealust maailma tutvustava raamatu, et teada saada, mis loomakestega on tegu. Väga huvitav ja silmaringi laiendav kogemus. Samuti oli omaette elamus kalapüük ookeanil. Startisime hommikul kella viiest, kui päike veel ei olnud tõusnud ja lantisime seal kuni lõunani. Selle aja jooksul õnnestus meil püüda üsna muljetavaldav saak, mille krooniks jäid 3 meetripikkust barracudat. Järgmisel õhtusöögil ajas meie kelner veidi asja ja tegi nii, et me saime vägeva õhtusöögi omapüütud kaladest. Selline special treatment oli muidugi ootamatu, aga vägagi meeldiv. Ja no kalad maitsesid ka suurepäraselt. Barracuda oli teistega võrreldes veidi puisem, kuid mitte ka halb.

Elasime omaette kahestes veemajakestes, mille terrassilt läks trepp otse vette, kus ujusid igasugu vahvad kalad. Veemajakesed asuvad seal vahetult korallrahu kõrval ja seega saime otse oma terrassilt ka snorgeldamisretke ette võtta.

Saar ise on mõnusalt lopsaka taimestikuga, mille varjus elab rohkelt sisalikke, krabisid ja muid väiksemaid putukaid. Sääski, kelle eest reisikorraldaja meid eelnevalt hoiatas, me ei kohanud. Nägin vaid üksikuid porikärbseid:) Erilistest lindudest võiks vast välja tuua päevase eluviisiga suured nahkhiired (on nahkhiir siis ikka lind või ei ole?), kes kogu aeg seal palmide vahel tiirutavad. Pilti mul neist kahjuks saada ei õnnestunud. Peab vist tagasi minema?:)

Vot nii. Kokkuvõttes jäime reisiga igati rahule ja süda ihkab kangesti tagasi. Saari, mida seal veel avastada, on ju kümneid ja kümneid.