November möödus lennates. Nii kiiresti, et isegi blogida ei olnud mahti. Tegelt ega eriti ei viitsinud ka. Pärast kaheksat tundi tekstiga töötamist ei ole tavaliselt enam mingit tahtmist kodus seda uuesti teha. Pilte suudan töödelda, filme vaadata ja muusikat kuulata, aga igasuguse teksti nägemine tekitab küll kärmelt iiveldustunde. Isegi raamatut ei taha kätte võtta ja see on kurb. Seega, kirjanikuametile ma hetkel eriti ei mõtle. Mis on ühtlasi ka mõistlik, sest enese kirjalik väljendamine ei ole mul elus kunagi tugev külg olnud. Pigem ikka meeldib seda verbaalselt teha. Sellest kõigest aga hoolimata ning ajendatuna soovist mõned mäluvaiad oma tähtsamate tegemiste kohta siiski maasse lükata, otsustasin sulepea pihku haarata.
Mis siis vahepeal lisaks igapäevastele metroosõitudele ja paarile afterwork dringile toimunud on!? Esimese asjana meenub külaskäik Kölni. Ma ei olnud seal varem käinud ja kuna 1. november oli vaba esmaspäev (usupüha), tundus üsna mõistlik ka see linn üle vaadata. Ilm, mõistagi, minuga sama sammu ei tahtnud käia. Ei lasknud end sellest eriti morjendada ja kimasin ikka kohale. Hotelli olin valinud sõprade soovituste järgi linnaossa, kus asub ülikool. See võib-olla seletab ka asjaolu, miks seal ümbruskonnas nii palju erinevaid baare ja kohvikuid ning pikkade sallidega noori inimesi oli. Kesklinna oli sealt lonkides ligikaudu pool tunnikest või nii. Täpselt enam ei meenu, sest ei mõõtnud stopperiga. Igatahes, Köln mulle linnana isegi meeldis. Valitsev kehv ilm ja madalad pilved muutsid ta kuidagi ekstra müstiliseks. Eriti tema kuulsa katedraali, mille tipp pilvist päriselt välja ei paistanudki. Tuiasin linnavahel niisama sihitult ringi ja peatusin aeg-ajalt sooja saamiseks mõnes kohvikus või nurgabaaris. Tunnikese saatsin mööda jõelaeval seilates. Kuna usupüha tõttu olid poed kõik suletud, olin sunnitud piirduma vaid aknapoodlemisega. Ka pildistada ei olnud suurt mõtet, sest peale udu ja ülestõstetud kraedega külma trotsivate inimeste midagi mõistlikku poleks sensorile suutnud eniveis püüda. Kokkuvõtlikult, nagu ma juba enne jõudsin öelda, jättis linn mulle sümpaatse mulje. Kindlasti võiks seal parema ilmaga veel patseerida ja avastada. Ainuke asi, mis mulle Kölniga seoses mõistatuseks jääb, on see, mille kirevase pärast inimesed seda vanakooli Saša afteršeivi järele lõhnavat kuulsat kölnivett omale sealt pudelite viisi kaasa ostavad. Ühest ampullist mälestuseks kapi servale ju peaks piisama!
Reisile Kölni järgnes peagi reis Lucey´sse. Tegemist on pisikese külaga Prantsusmaal Lorraine´i maakonnas, kus teiste hulgas tegutseb selline veinitootja nagu Lelièvre. Nimetatud veinikeldri külastamine reisi eesmärk oligi. Seekord ma ise midagi orgunnima ei pidanud, kuivõrd selle vaeva oli ette võtnud LES. Polnud juba pikka aega ühelgi LESi üritusel käinud ja see veiniretk tundus igati tore vaheldus olevat. Kutsusin veel paar veinihuvilist endaga kaasa ja nii teele asusimegi. Olen oma senise elu jooksul juba nii mõneski veinikeldris kõndimas ja maitsmas käinud ning seega erilist üllatusmomenti keldrikülastuses kui sellises enam ei ole. Rõhk on ikka toodangul ja haistmis- ning maitsemeelte teritamisel:) Lelièvre´i veinimeister soovib teiste seast välja paista sellega, et toodab vins gris´d. Tegemist ei ole halli veiniga nagu nimest võiks järeldada. Hoopis roosakas on. Või siis täpsemalt lõhekarva:) Ja valmistatakse seda selliselt, et punaste viinamarjade mahla, mis on värvilt valge, hoitakse pressimise järgselt mingi aeg marjakestadega koos. Sellest saabki mahl oma iseloomuliku värvi ja maitse. Pean tunnistama, et mingit erilist emotsiooni see vein minus ei tekitanud. Maitstes üldsegi mitte halvasti, jäi minu jaoks siiski midagi puudu. Et aga mitte esmamuljest end liigselt mõjutada lasta, ostsin kaks pudelit sealt kaasa. Otsustasin, et annan talle millalgi asjaolude parema kokkulangemise ajal veel ühe võimaluse end tõestada:) Eks siis näis!
Eelmisel nädalal avati Frankfurdi südames jõuluturg. Päris kenake teine ja ilmatu suur ka. Lookleb mööda vanalinna tänavaid ja koondub Römeril, kus asub ka siinne jõulupuu (silma järgi vaadates ei tundunud see kuusk olevat, vbla nulg vms). Päevavalguses paistis ta esialgu küll väga nirakas ja äpu, kuid pimedas ja tuledesäras ei saa sellest õnneks eriti aru. Nii et rahva ülevat pühademeeleolu see ei paista väga häirivat. Majakesed, mis turule on püstitatud, näevad välja umbes samasugused nagu Tallinnaski ja mujal Saksa või saksa mõjutustega linnades. Glögi osatakse aga põhjamaades maitsvamat teha. Siinne tundub kohati olevat miski odav punane vein, mis on lihtsalt soojaks aetud. Isegi rosinaid ega mandariinilõike pole.
Nüüd on aga käes juba detsember. See tähendab, et mul on jäänud siin Frankfurdis olla veel ei rohkem ega vähem kui kuu aega. Kalender näitab, et selle aja sisse mahub üpris palju ettevõtmisi. Neist kirjutan aga millalgi hiljem, kui viitsin taas sulepea pihku võtta.