teisipäev, september 28, 2010

Mainhattan

Elu Mainhattanil kulgeb omasoodu. Päike tõuseb endiselt läänest ja loojub itta (oot, või ole see  ikka vastupidi?!) ja päevad veerevad kui herned, üksteise järel reas. See tähendab, et midagi erilist siinselt rindelt raporteerida nagu ei olegi. Märkimist väärib ehk vaid üks vahejuhtum eelmisest nädalast, kui sattusin peale tööd läbi vanalinna kodu poole jalutades laupkokkupõrkesse ühe ajudeta jalgratturiga. Siin on neid igal pool pagana palju. Umbes sama palju, kui Ivan Orava tapeedi all omal ajal kommunistide nuhke oli, kes prussakate kombel rabinal põrandale kukkusid, kui vapper vabadusvõitleja neile putukamürki piserdas. Seega peab pidevalt üsna ettevaatlik olema, et tahtmatult üle kõnniteel asuva joone rattateele ei komberdaks. Minuga just nii juhtuski. Olin tol päeval töölt tulles päris heas meeleolus ja mõtlesin isekeskis häid mõtteid, kui ühtäkki avastasin, et vasakult läheneb keskmisest kiirema hooga keegi jalgrattur. Pidasin targemaks mitte rapsima hakata ja seisin paigal, et tema kui kiiremini liikuv objekt, saaks valida, kummalt poolt ta must mööduda tahab. Selleks oli tal piisavalt aega ja ka ruumi. Mina ei tea, mis otsaga tema küll mõtles, aga lenkse keerata ta igatahes ei suvatsenud ja nii ta mulle otse sisse sõitiski. Hea oli, et ta vähemalt ei unustanud, kus pidurid asuvad. Vastasel korral oleks see kokkupõrge meile mõlemale päris valusaks osutunud. Olles kumbki end paari sekundi jooksul kogunud ja veendunud, et kõik on korras, vahetasime mõned teravamad repliigid ja läksime kumbki oma teed, üks meist liiga kiiresti sõitvaid reageerimisvõimetuid rattureid kirudes ja teine hajameelseid välismaalastest jalakäijaid siunates. Enda kaitseks pean mainima, et kaks õnnetust ligidalt pealt näinud kohalikku leidsid, et mul oli õigus ja kirusid jalgratturit minuga samas taktis. Lõpp hea, kõik hea! Loodan, et sügise saabudes ja ilmade jahenedes muutub ka jalgsi liiklemine ohutumaks. Igatahes üritan edaspidi tähelepanelikum olla. 

Nii palju siis elust Mainhattanil!

Möödunud nädalavahetusel käisin aga taas Luksemburgis. Ei saa sellest  paigast ma üle ega ümber. Sel korral oli mul kavas minna vaatama Bascharage´is toimunud IDSF (rahvusvaheline tantsuspordi liit) Openit nii amatööridele kui proffidele. Võistlus oli kõrgetasemeline (kui korralduslik pool teatud osas tähelepanuta jätta) ja paare oli kokku tulnud nii ümberkaudsetest kui ka kaugematest maadest. Minu jaoks muutis asja eriti põnevaks see, et proffide leeris osales ka mu siinne endine treener, kel hiljuti Venemaalt omale sobiv partner leida oli õnnestunud. Olenemata sellest, et nad vaevalt pool aastat alles tõsiselt trenni on teinud, ja et minu arvates nad platsil kõige silmapaistvamalt ei säranud, võitsid nad selle võistluse siiski ära (Ladina-Ameerika tantsudes). Ju siis kohtunikud nägid neis midagi sellist, mida minu silm sellisel tasemel enam ei suuda eristada. Mõistagi olin selle üle ütlemata rõõmus ja hõiskasin "Hurraa!!!!". Kahjuks ei osanud asjade sellist kulgu hinnata aga publikus viibivad itaallased, kes millegipärast olid arvamusel, et võistluse oleks pidanud võitma üks nende paaridest, keda aga kohtunikud teise koha vääriliseks pidasid. Ma ei olnud varem ühelgi tantsuvõistlusel kogenud sellist asja, et publik autasustamisel esimese koha saanud paarile "buuuuuuuuuu" teeb ja vilistab. Piinlik oli, ausõna! Eelkõige nende enda pärast, et nad väärikalt kaotada ei osanud. Ei ole mingi saladus, et võistlustants on iluuisutamise kõrval üks subjektiivsemaid spordialasid ja tollipulga abiga võitjat kahjuks selgitada ei ole võimalik. Samas, isegi juhul, kui tunned, et kedagi on koheldud ebaõiglaselt, tuleks kohtunikekogu otsust siiski austada. Iseäranis olukorras, kus võit ei olnudki eriti napp. Selline see võistlustants kord juba on, tean seda väga hästi ka omast kogemusest. 

Võistluse selline lõpp üldkokkuvõttes minu meeleolu siiski ei rikkunud. Juba saali sisenedes ja tuttavat juukselaki ning isepäevituva kreemi lõhna tundes voogasid minusse igast august mälestused möödunud aegadest, kui ka ise sai selle virrvarri keskel oldud. Ilusad ajad olid need... Mõtlesin selle peale veel järgmise päeva õhtulgi, mil juba tagasi Frankfurti sõitsin ja autoaknast paistvaid ning viimases päikesesvalguses kumavaid mäenõlvu imetlesin.

esmaspäev, september 13, 2010

Tööst ja ka mitte tööst

Nüüd on siis juba kaks nädalat frankurdielu elatud ja eluvaim on endiselt sees. Tööpäevad on kulgenud suhteliselt üksluiselt, vaheldudes paari koolitusega, mida olen olnud sunnitud läbima. Silmaringi avardamiseks on see kõik muidugi kasulik, aga vahel tõrgub mõistus aru saamast, mis mõtet on mul õppida mingit programmi kasutama üksnes neljaks kuuks, et see siis taas unustada. Kinnitan endale, et õhkõrn võimalus siiski on, et võib olla mõnel muul ajal ja kuskil mujal osutuvad need teadmised vajalikuks. Sest olgugi, et kohtus sarnaseid tööriistu ei kasutata, pole ma ju sinna tooli külge kümnetollistega naelutatud, mis takistaks mul sobival juhul kuhugi edasi liikuda, kus neid teadmisi aga vaja võib minna. Eks elu näitab, kui õige aeg käes on. Igal juhul lootus kustub ikka viimasena!:)

Töö sisulise küljega olen juba põgusalt tutvust teinud ja mõistnud, et võrreldes kohtus tehtavaga on see siin ikka hoopis erinev. Seetõttu tunnen ühest küljest, et minu seniste teadmiste ja oskuste juures ei ole siin minust veel nii suurt abi kui tahaks, aga teisest küljest jällegi saan kogemusi, mida edaspidi hea rakendada. Ja loodan, et ehk õpin kiiresti ning suudan ka siinsesse töösse selle lühikese aja jooksul oma maksimaalse panuse anda.

Nädalasisene tööst vaba aeg on põhiliselt kulunud linnaga tutvumisele ja sotsiaalsete tugipunktide avastamisele. Olin unustanud, kui kaua võttis mul Luxembourgis aega, et kogu süsteem piisavalt tuttavaks saaks, et end lõpuni kindlalt ja turvaliselt võiks tunda. Frankfurdi osas see töö mul veel kestab, sest linn on ju Luxembourgist teadupärast oluliselt suurem ning ka arusaam maailma asjade toimimisest veidi erinev. Samas on see ka omajagu põnev, kui avastad, et kõik ei pea tingimata nii käima nagu Tallinnas või Luxembourgis või kus iganes mujal maailma nurgas. Toon ühe näite ka! Nimelt ei ole ma oma senise elu jooksul kordagi veel kohanud sellist võimalust, et oma lõunapajuki eest saab maksta oma töötõendiga. Siin see aga just nii on! Laed eelnevalt vastavas aparaadis endale sobiva summa kaardile ja siis muudkui käristad, kuni jagub. Asja teeb veidi keeruliseks see, et erinevates söögikohtades kehtib erinev saldo. Ehk et kui on soov vahelduseks kuskil mujal süüa, pead igas kohas eraldi summa kaardile kandma ja siis meeles pidama, milline saldoseis kuskil sööklas parasjagu on. Kaart on mõistagi üks! Aga see-eest kõikvõimas:) Tõe huvides olgu öeldud, et neid erinevaid kohti, kus töötõendiga maksta saab, on minu teada kolm.

Nädalavahetustel olen seni tagasi Luksi sõitnud. Osalt seetõttu, et ei viitsinud kohe esimesel korral kõiki vajalikke asju siia kaasa vedada ja osalt seetõttu, et oma voodis on ikka parem magada kui kuskil hotellis, olgu see madrats hotellis nii kiidetud kui tahes. See on fakt!

kolmapäev, september 01, 2010

Uued väljakutsed

Eelmisel aastal umbes samal ajal, kui olin sunnitud oma autost loobuma, pidasin plaani, et panen kinni ka oma Luxembourgi spordiklubi kaardi. Kõik selle keti klubid asuvad minu jaoks ilma autota minnes väga ebamugavates kohtades ja seega jäid mu külastused neisse üha harvemaks. Laisk, nagu ma olen, jäi see mul siiski tegemata. Eile olin selle eest endale siiralt tänulik, sest kui õhtul Frankfurti jõudsin ja naabruskonnaga põgusalt tutvust sobitasin, avastasin, et sama keti spordiklubi asub minu elupaigast ca 200m kaugusel. Käisin kohe uurimas, et kas saan oma Luksi kaardiga ka neile sisse. Selgus, et muidugi saan! Ma ei usu praegu ise ka, et seda ütlen, aga teen südame kõvaks ja ütlen siiski: "Elagu korporatsioonid ja ketibisnis!":) Olles üksi esimest päeva suures linnas, ees ootamas neli kuud suhtelist teadmatust, on ikka väga meeldiv avastada tuttav koht, kuhu saad õhtuti mõnusalt aega veetma minna!

Jah, alates tänasest kuni aasta lõpuni elan ja töötan Frankfurt am Mainis, kuhu mu praegune tööandja mind kogemusi hankima saatis. See võimalus avanes minu jaoks igas mõttes väga õigel hetkel, kuna viimased kaks aastat on möödunud suhteliselt sügavate mõõnade saatel ja läbi suurte pingutuste. Seega on see vahelduseks väga hea värskendus!

Täna oli siis esimene tööpäev. Ajasin hommikul ülikonna selga (ma ei ole juba kuus aastat tööl ülikonnaga käinud) ja ca kümneminutilise trammisõidu järel olingi kohal. Fuajees ootas veel terve ports uusi alustajaid (nagu tõeline 1. september), et neile õige uks kätte juhatataks. Kõik kenasti dresscode´i kohaselt ülikonnastatud või kostüümitatud ja valmis hakkama üheks paljudest mutritest selles suures masinavärgis. Enamus päevast möödus erinevaid tutvustavaid ettekandeid kuulates ja edaspidiseks tööks vajalikke halduslikku laadi toiminguid tehes, nagu ikka esimesel päeval. Ei midagi iseäralikku. Vahetult enne tööpäeva lõppu avastas mu siinne ülemus, et täna algas linnas iga-aastane Rheingau veinifestival. Tundus igati sobilik sealt läbi käia ja esimese päeva puhul klaasike rieslingut omale lubada. Ühtlasi nägin ära ka Frankfurdi südame ja sõin ühe grillvorstisaia, et kogu krempel ikka täiuslik oleks:) Ei tea ise ka, miks, aga ma ei olnud varem Frankfurdis käinud. Millegipärast on mul kogu aeg olnud mulje, et ega siin peale lennujaama ja rahanduskeskuse nagu midagi muud polegi. Nüüd aga on mul hea meel tõdeda, et päris nii see siiski ei ole. Esmamulje Frankfurdist on, vastupidi kardetule, olnud väga positiivne. Ja mis ei ole vähem oluline: minust on taas saanud pintsaklipslane ning (jällegi vastupidi kardetule) see on päris tore!:)