pühapäev, juuli 19, 2009

Cape Cod

Cape Codile jõudnud, tegime esimese peatuse linnas nimega Hyannis. Lonely Planet kirjeldab seda lõbusa ajaveetmise paigana, kus peaks tegevust jaguma nii noorele kui vanale. Ei tea midagi! Meie tipphetk Hyannises seisnes selles, et meile keelduti serveerimast õhtusööki koos pindi inglise õllega, kui me ei esita passi. ID-kaart nimelt ei ole USAs mingi dokument, vaid lihtsalt tükk plastikut, millega võid vajadusel jogurtit süüa või auto aknaklaasilt jääd kraapida. Püha viha täis, lonkisime tagasi motelli passi järele ja lubasime endale, et sinna pubisse me tagasi ei lähe! Kuna aga me mingit mõistlikumat kohta ei leidnud, olime siiski sunnitud saba jalge vahele tõmbama ja sinna naasma. No hea küll, väike löök uhkuse pihta, kuid kõhu saime siiski täis ja selle pindi õlut ka, mida tahtsime. Võinuks ka hullemini minna:)

Hyannisest edasi liikusime järgmisel päeval. Suunaks võtsime Cape Codi põhilise magneti Provincetowni, mida tuntakse kui kohalikku gay-pealinna. Vähemalt niimoodi kirjutas meile Lonely Planet, mida toetas Indreku varasem kogemus ja kinnitas enda vahetu kogemus. Nimetatud tõsiasja mitte arvestades meenutas linn ise mulle veidi Sigtunat, mille vallutamisest eestlaste poolt ma just eile lugesin (Ain Kalmuse ajaloolise triloogia esimene osa pealkirjaga Jumalad lahkuvad maalt). Selline armas, peamiselt puitehitistest koosnev linnake mere ääres poolsaare tipus. Tuiasime õhtul rannas (mis on seal väga muljetavaldavad), lootes näha ilusat loojangut ja panime tähele, et lained tõid kaldaäärsesse vette hulganisti mingeid pisikesi kalu. Neid kalu olid omakorda jahtima tulnud mõõdult pisut suuremad makrellid, keda omakorda pidasid silmas vee kohal tiirlevad kajakad ja aeg-ajalt pead veest välja tõstev hüljes. Väga huvitav otseülekanne looduse toiduahelast. Neid samu makrelle viskasid lained aeg-ajalt ka rannale, kust nad omal jõul vette tagasi sipelda ei suutnud. Indrekul läks kohe ideetuluke põlema ja ta tegiettepaneku sealsamas rannal neid makrelle praadida. Gaasipliit oli meil ju autos olemas ja kui toit iseenesest “lauale” hüppab, oleks olnud kohatu võimalust mitte kasutada. Mõeldud, tehtud! Korjasime mõned kalad kokku, Ints lasi oma kokanoal välkuda ja varsti olidki kalad pannil. Tagantjärele meenutades need makrellid mingit gurmee-elamust küll ei pakkunud, aga kogemus oli igatahes huvitav.

Portland, Maine

Lonely Planet iseloomustab Portlandi kui Maine´i osariigi kultuuripealinna. Tõepoolest, lisaks sadamale on sinna linna kogunenenud hulganisti kunstnikke oma vahvate väikeste poodidega ja galeriidega, kus pakutakse nii ostmiseks kui niisama silmailuks igasugust isetehtud kraami. Mõistagi ei puudu Portlandis ka omapärased pubid ja restoranid. Kõik see kokku moodustab päris vahva boheemlasliku koosluse. Ja kes oleks sobinud paremini sellesse keskkonda kui meie Intsuga - kaks vagabondi, kes olid just saabunud ürgse looduse keskelt, otsides tsivilisatsiooni ning sellega kaasnevat pisut dekadentlikku meelelahutust. Esialgu plaanisime seal veeta ühe öö, et siis oma teekonda mööda rannikut lõuna poole jätkata, kuid Portland avaldas meile niivõrd suurt muljet, et otsustasime New Yorki plaanitud ajast ühe päeva ära napsata ja Portlandi selle võrra kauemaks jääda. Ilm sel ajal kahjuks suurem asi polnud, kuid me ei laskund end sellest eriti morjendada ja suunasime oma energiateraviku tubastele tegevustele. Ja neid jagus küllaga!

Kui nüüd ausalt tunnistada, oleks tahtnud Portlandis kauemgi rippuda ja kohaliku eluoluga paremini tuttavaks saada. Aga selline see roadtripi iseloom kord juba on, et kui ei taha ühe korraga meeletult pikki otsi sõita, tuleb end siiski mõistlikus edasiliikumistempos hoida. Nii siis suundusimegi pärast kolme päeva Portlandiga tutvumist edasi lõuna poole, kus meid pidi ootama Cape Cod.