Cape Codile jõudnud, tegime esimese peatuse linnas nimega Hyannis. Lonely Planet kirjeldab seda lõbusa ajaveetmise paigana, kus peaks tegevust jaguma nii noorele kui vanale. Ei tea midagi! Meie tipphetk Hyannises seisnes selles, et meile keelduti serveerimast õhtusööki koos pindi inglise õllega, kui me ei esita passi. ID-kaart nimelt ei ole USAs mingi dokument, vaid lihtsalt tükk plastikut, millega võid vajadusel jogurtit süüa või auto aknaklaasilt jääd kraapida. Püha viha täis, lonkisime tagasi motelli passi järele ja lubasime endale, et sinna pubisse me tagasi ei lähe! Kuna aga me mingit mõistlikumat kohta ei leidnud, olime siiski sunnitud saba jalge vahele tõmbama ja sinna naasma. No hea küll, väike löök uhkuse pihta, kuid kõhu saime siiski täis ja selle pindi õlut ka, mida tahtsime. Võinuks ka hullemini minna:)
Hyannisest edasi liikusime järgmisel päeval. Suunaks võtsime Cape Codi põhilise magneti Provincetowni, mida tuntakse kui kohalikku gay-pealinna. Vähemalt niimoodi kirjutas meile Lonely Planet, mida toetas Indreku varasem kogemus ja kinnitas enda vahetu kogemus. Nimetatud tõsiasja mitte arvestades meenutas linn ise mulle veidi Sigtunat, mille vallutamisest eestlaste poolt ma just eile lugesin (Ain Kalmuse ajaloolise triloogia esimene osa pealkirjaga Jumalad lahkuvad maalt). Selline armas, peamiselt puitehitistest koosnev linnake mere ääres poolsaare tipus. Tuiasime õhtul rannas (mis on seal väga muljetavaldavad), lootes näha ilusat loojangut ja panime tähele, et lained tõid kaldaäärsesse vette hulganisti mingeid pisikesi kalu. Neid kalu olid omakorda jahtima tulnud mõõdult pisut suuremad makrellid, keda omakorda pidasid silmas vee kohal tiirlevad kajakad ja aeg-ajalt pead veest välja tõstev hüljes. Väga huvitav otseülekanne looduse toiduahelast. Neid samu makrelle viskasid lained aeg-ajalt ka rannale, kust nad omal jõul vette tagasi sipelda ei suutnud. Indrekul läks kohe ideetuluke põlema ja ta tegiettepaneku sealsamas rannal neid makrelle praadida. Gaasipliit oli meil ju autos olemas ja kui toit iseenesest “lauale” hüppab, oleks olnud kohatu võimalust mitte kasutada. Mõeldud, tehtud! Korjasime mõned kalad kokku, Ints lasi oma kokanoal välkuda ja varsti olidki kalad pannil. Tagantjärele meenutades need makrellid mingit gurmee-elamust küll ei pakkunud, aga kogemus oli igatahes huvitav.
