Pühapäev, aprill 15, 2012

Alsace mon amour

Et kõik ausalt ära rääkida, pean ma alustama sellest, et käisin eelmise aasta oktoobris jälle Alsassis elu nautimas. Aeg on vahepeal maru kiiresti edasi tiksunud ja uut vett merre nii palju juurde voolanud, et sellest reisist kirjutamine on sootuks tahaplaanile jäänud. Ja kuna ees terendavad juba uued maailmavallutluslikud plaanid, võib juhtuda, et emotsioonid hakkavad kuhjuma ning sissekanded logiraamatusse jäävad üldse tegemata. Seega üritan nüüd selle vea parandada, sobrades vanades pildialbumites ja tuhnides sügavamates mälusoppides.

Olen siin blogis varem ka oma alsassireisidest ülestähendusi teinud, mistõttu ei ole vist uudis, et mulle see piirkond väga südamelähedane on. Sealsete inimeste sõbralikkus, veinide omapärane maitse, toidulaua eripära ja veinikülade hõng on see, mis mind kord hingepõhjani köitis ja mis mind sinna ikka ja jälle tagasi viib. Eelmisest pikemast külastusest oli möödunud juba 3 aastat ning seega tundus igati kohane see suund uuesti ette võtta. Nagu ma juba alguses jõudsin mainida, sai see teoks eelmise aasta oktoobris. Leelo oli siis Luxis käimas ja kuna selle aja sisse jäi ka tema sünnipäev, tundus paaripäevane väljasõit Vogeesidesse igati hea mõttena. Rääkisin Erkile ja Annelile ka augu meelekohta ning reisiseltskond oligi komplekteeritud. Erinevate asjaolude kokkulangemise tõttu me reisi siiski kõik koos ei alustanud. E ja A-ga kohtusime laupäeva hommikul Strasbourgis, kuhu me reedel L-ga juba uudistama olime läinud. Ma olin küll korra varem Strasbourgis käinud, kuid väga põgusalt ja ööbinud ma seal ei olnud. Seega oli ka minul palju uut, mida avastada.  

Kuigi ilmad olid sel ajal Luxis veel mõnusalt päikeselised, võttis Strasbourg meid vastu tiheda ja lõikavalt raudkülma udulooriga. Umbes sellisega, nagu Ivan Orav oma mälestustes kirjeldab, kui ta Londonis Chamberlaini otsimas käis ja vaevalt paari meetri kaugusele näha suutis. Aga polnud hullu. Tuli lihtsalt ülemine nööp kinni panna ja ära kannatada. Pealegi ei ole reisil halva ilma kirumine minu arvates just kõige mõttekam tegevus. Milleks lasta end häirida asjaolul, mida niikuinii võimalik muuta ei ole! Pigem leppida ja võtta olemasolevatest võimalustest parim. Nii me ka tegime. Just tänu külmale ilmale, mis meid pärast mõningast linnas jalutamist toasooja otsima sundis, sattusime maailma kõige lahedamasse kohvikusse, kus ma seni käinud olen. Möönan, et minu emotsiooni ja hinnangut selle kohviku osas mõjutas kindlasti ka seltskond, milles viibisin, ning asjaolu, et sattusime sinna just täpselt õigel ajal, mil külm ja niiskus oli end juba päris sügavale konti suutnud murda. Kohvik, millest räägin on Tinta cafe. Soovitan soojalt, kui peaks olema vaja Strasbourgis korraks jalga puhata või niisama meeldivas ambiaantsis dekadentlikult aega surmata. Jalg puhanud ja soe uuesti naha vahel, tundus päeva lõpetuseks igati paslik proovida, mida kohalikul köögil huvitavat pakkuda on. Mis seal salata, Alsassis ikka osatakse süüa. Korralik kõhutäis kartulit, kapsast, vorsti ja liha (meie mõistes jõulupraadi) ning kannutäis rieslingut kulub alati marjaks ära, kui oled terve pika päeva põllul tööd rüganud!:) 

Järgmisel hommikul oli meil mõned tunnid aega, enne kui E ja A pidid saabuma. Kasutasime seda eelmisel õhtul alanud söögiorgia jätkamiseks ning sättisime end kenasti ühte einelauda brunchi nautima. Ja taas ei pidanud me alsassi köögi külluslikkuses pettuma:) Oleks tahtnud seal kauemgi vedeleda, kuid koos hommikuga saabunud veel külmem ilm oli mind asetanud väljapääsmatusse olukorda, kus mul tuli mingi soojem kehakate muretseda. Ees seisis veel kaks päeva reisimist ja nii pikalt külmetamine ei tundunud eriti erutava mõttena. Tegime kiirkorras väikese poetiiru ja siis oligi juba aeg E ja A-ga rongijaama kohtuma minna, mul uus ja soe kampsun seljas. Viskasime nende asjad pagassi ja reis Alsassi kutsuvate veinikülade poole võis jätkuda.

Valisime seekord oma staabiks Ribeauvillé, kus me varem ei olnud käinud. Ma hetkel enam täpselt ei mäletagi, kust kaudu me omale hotelli leidsime, kuid minu arvates oli valik igati õnnestunud, sest just nimelt otsusest selles hotellis peatuda sai alguse sündmusteahel, mis meie edasisi tegemisi kuni lõpuni enda lainetel kandis. End hotellis sisse seadnud ja L-i juubeli tähistamiseks E ja A poolt kaasa taritud šampanjagi lipsu taha libistanud, olime valmis alustama avastusretke Ribeauvillé veinikeldrites. Hotellist väljudes saime jutuotsale vastuvõtulaua töötajaga, kes meile lahkelt juhiseid oli nõus jagama. Kui olime talle tutvustanud mõtet minna kõigepealt proovima veinimeister Louis Sipp’i toodangut, läksid tal silmad särama. Nimelt tundis ta mingitel asjaoludel seda veinimeistrit lähemalt ja seega palus meil teda tema poolt tervitada. Ühtlasi arvas ta, et see peaks olema piisav, et veinidelt ka allahindlust saada. Päris nii see küll ei läinud, aga musjöö Louis Sippile isiklikult tema tervituste edastamine mõjus paraja ice-breaker’ina küll. Ikka on ju abiks, kui sul on sõbra soovitus tagataskus, kui vaja kuskil võõras kohas end hästi tunda. Ja veinikeldris tasuta veini degusteerimine on just üks sellistest olukordadest. Jäime seetõttu sinna päris pikalt mekkima ja veinimeistriga juttu vestma. Ostsime sealt tänutäheks mõned pudelid kaasa ka ning saime kauba peale reserveeringu õhtusöögiks herr Sippi ja tema naise, kes vahepeal samuti seltskonda oli imbunud, sõbranna restoranis. Olime juba varem pead murdnud selle üle, kus õhtul L-i sünnat tähistada ja selline pakkumine tegi meile suurt rõõmu. Jätsime Louis Sippiga seks korraks tänuga hüvasti ja liikusime järgmisi keldreid proovima.

Alsassis tehakse veini väga palju ja seega on seal ka erinevaid tootjaid külluses. Astusime läbi nii mõnestki, kuid mitte igal pool ei oodanud meid Sippi juures kogetud külalislahkus. Ribeauvillé’st käib läbi päris palju rahvast ja seega on teenindus seal üldjuhul pigem pinnapealne (kuid samas üldse mitte halb) ning igaühega ei jaksata pikemasse vestlusesse laskuda. Ja kui maitstud vein ka teistest omasugustest millegagi ei eristu, ei jää ka kõikide proovitud veinitootjate nimed meelde. Tollest õhtust väärib lisaks Sippile minu arvates ära märkimist veel Domaine du Moulin de Dusenbach. Seal teenindas meid üks šarmantne Aruba (parandage mind, kui ma valesti mäletan) päritolu daam, kes vist päeva lõpuks oli jõudnud koos klientidega ka ise meeldivas koguses veini alla neelata ja selle tõttu veidi kõrgendatud meeleolus oli. Aga seda ei saa talle ometi ju ette heita, sest selle veinikeldri toodang maitses iseäranis hästi. Omandasime sealtki mõned pudelid ja pidasime sobilikuks edasisest degusteerimisest tol õhtul loobuda. Päris palju oli juba käidud ka ja enne õhtusöögile suundumist oli vaja veidi puhata. 

Nagu eelnevalt öeldud, õhtustasime Sippide sõbranna peetavas restoranis. Asub see sulnis paik Ribeauvillé’st veidi väljas, mõnusasti ära peidetud kohas, kuhu ilma soovituseta me kindlasti sattunud ei oleks. Ilmselt ei oleks me ilma reserveeringuta ka lauda saanud, sest koht on teadjate seas populaarne ja vabu kohti tänavalt tulijaile naljalt ei leidu. Daam, kes seda restorani peab, on väidetavalt mingi Michelini tärniga restorani endine peakokk, kes nüüd ise on otsustanud äri ajada ja kelle oskusi kohalikud kõrgelt hindavad. Seega olime asjade sellise käiguga igati rahul. Selle üle, et me seal noorimad külastajad olime, ma ei imestanud. Õigupoolest ei tee ma seda juba ammu, kui kuhugi peenemasse kohta sööma satun, sest miskipärast ei ole vanas Euroopas täna minuvanuste seas in sellistes kohtades mõnulemas käia. Ma ei arva, et sellel oleks pelgalt majanduslik põhjus. Ma ei usu, et Eesti noortel rohkem majanduslikke võimalusi on väljas söömas käia, kuid ometi on näiteks Tallinnas pilt hoopis erinev. Ilmselt on põhjus osalt ka selles, et Eestis annab noorem generatsioon tooni, kuna vanemal generatsioonil väljas söömise harjumust (paljudel kindlasti ka võimalust) lihtsalt ei ole. 

Olgu sellega, kuidas on, aga meie õhtu kujunes seal oodatult meeleolukaks. Ette kantud söök oli imeline ja välja kallatud veingi leidis oma õige augu üles. Puändina ei puudunud sünnipäevamagustoidult ka kohustuslik tulevärk:) Tõmbasime oma veidra emakeelega, mille valjudust reguleeriv nupp oli päeval tarbitud veini mõjul vist keskmisest veidi kõrgemasse tsooni ununenud, tähelepanu ka naaberlauas, mille asukad õkva ja keerutamata meie päritolu ning tegemiste kohta aru hakkasid pärima. Väga meeldivad inimesed olid ja nendega oli huvitav vestelda. Ikka on ju huvitav mõtteid vahetada kellegagi, kel on lai silmaring ja elukogemuste pagas juba omajagu raske. Muu hulgas saime teada, et selle paari poeg neil hetkedel just kuskil Aafrikas rattatuuril pedaalimas oli. Nii need tunnid seal siis veeresidki, liiga kiiresti nagu ikka, kui on mõnus olla ja kui miski muu ei ole oluline.
Pühapäev oli koju sõitmise päev. Aga kuna ükski alsassireis ei ole üks õige alsassireis, kui ei ole käidud Riquewihris, ei saanud ka sel korral sealt niisama mööda sõita. Asub seal ju minu lemmikuid veinitootjaid sellest piirkonnast. Nimelt Ernest Preiss, kelle juurest leiab alati midagi head paremat, mida tasub koju kaasa osta. Preissi juures käidud, macaronid ostetud, jäi veel üle keha kinnitada. Võtsime nõuks proovida Riquewihri taga mäe otsas asuvat St Alexise kööki, mis ka justkui Riquewihris käimise kohustuslikuks osaks on saanud. Alati ei ole seal ruumi, kuid kuna koht on ainulaadne, siis tasub ikka õnne katsuda. Sel korral meil vedas. Meiega samal ajal oli seal küll üks suurem grupp matkaselle, kuid leiti ka meile nurgake, kus saime lõunase päikese käes oma suppi luristada ja hapukapsast sardelliga järada. Alsassis ikka alsassi kombel! Kõht täis, võis kojusõit mööda Vogeeside idaküljel looklevat veiniteed alata.