Neljapäev, oktoober 21, 2010

Aasia ja juudi kultuuri segu

Istun siin oma nelinurkses hotellitoas voodiserval, söön äsja mikrolaineahjust võetud poolfabrikaatset riisi kanaga magushapus kastmes ja mõtlen, et jube vahva oleks olnud see taldrikutäis omale ju ise valmistada. Põhjus, miks ma aga seni Frankfurdis veedetud aja jooksul, mida on nüüd juba veidi üle 1,5 kuu, ei ole kordagi ise kokanud, vaid eelistanud valmistoitu, peitub peamiselt selles, et see köök, mis mul siin kasutada on, asub sõna otseses mõttes esiku kapis. 

Kui ma esimesel päeval hotellituppa sisenesin, teades et mul peaks olema tuba kööginurgaga, ja kööki esimese raksuga mitte kuskil ei silmanud, olin juba valmis alla vastuvõttu minema, et õigust nõuda, kuid otsustasin siiski veel enne veidi ringi vaadata. Noh et äkki on ikka viga minus või nii ja siis on hiljem maru piinlik. Tuli välja, et oligi viga minus, sest kui esikus kapiuksed lahti tõmbasin, vaatas mulle sealt vastu köök (kui seda nii tegelikult üldse nimetada võib) kogu oma puudulikus hiilguses. Samas, mis seal salata, kraanikauss, kahe auguga elektripliit, külmkapp, mikrouun ja kohvimasin on seal täiesti olemas. Lisaks veel muud söömise hõlbustamiseks vajalikku kraami nagu taldrikud, noad-kahvlid, tassid jms. Ühesõnaga, köök mis köök! Aint et veidi liiga miniatuurne, et minusugune kokahakatis end seal mugavalt tunda saaks. Pealegi ei ole ma veel viitsinud kõiki neid nõusid üle pesta ja ilma selleta nagu ka ei saa hästi, sest mine tea, milliste hügieeniharjumustega too isik oli, kes neid viimati kasutas. Seetõttu ongi nii läinud, et ühte oma lemmikharrastustest, kokkamist nimelt, ma Frankfurdis veel harrastada ei ole saanud. Samas ma väga ei virise ka, sest eredalt on veel meeles aasta 2004, mil minu Luxembourgi esimeses elukohas, kus ma veetsin kaks nädalat, polnud üldse kööki ja seetõttu olin sunnitud hommikuti kohvi valmistama ja õhtuti kiirnuudleid pehmestama vannitoa kraanist tuleva sooja veega. Vaat see oli ütlemata äge kogemus!:)

Olgu selle köögiga kuidas on, aga möödunud pühapäeval  sattusin ma  tänu Liiale ühele kontserdile. Nimelt algas siin juudinädal ja selle raames külastas Frankfurti selline loominguline kollektiiv nagu Idan Raichel´s Project. Mingitest mulle senini teadmata kanalitest nuhkis Liia selle teabe välja ja jagas ka lahkelt minuga. Ma ei ole eriti hea kunstikriitik, aga seda ma pean küll ütlema, et see bänd oli minu jaoks viimaste aastate parimaid avastusi. Võib-olla mõjutas mu emotsioone ka üks saatanlikult kaunis lauljatar, kes koos Idan Raicheliga laval esines. Igatahes kogu see etendus oli totaalselt lummav. Pärast kontserti soetasin omale kohe ka kaks nende plaati, et kontsert võiks kodus sujuvalt edasi kesta. Kestis ja kestab siiani!:) Kui tahad sellest kogemusest osa saada, kliki siia.