Teisipäev, november 20, 2007

Maailm minu ümber

Käisin mõni aeg tagasi põgusalt Eestis ja mõlemal suunal reisides hakkas mind painama üks küsimus. Nimelt, kas reisimine (pean siinkohal silmas üksnes lähtekohast sihtkohta liikumist) suurendab inimese tolerantsust või pigem vähendab seda. Kas kõik need vintsutused, mida reisides pead läbi elama, ja inimesed, kellega oled sunnitud kokku puutuma, muudavad sind tasakaalukamaks või hoopis närvilisemaks? Seni arvasin vist, et iga raskuse ületamine muudab ikka tugevamaks, aga viimasel korral lõi mu arusaam selles suhtes tugevasti kõikuma. Võib ju olla, et sel konkreetsel reisil oli neid ebameeldivaid vintsutusi ja inimesi ühtekokku lihtsalt liiga palju, aga võib ju ka olla, et mingil hetkel saab see üldine kannatustekarikas, kuhu kõikide reiside läbielamised on ajapikku kogunenud, täis ning aastatega arendatud tasakaalukus muundub hetkega emotsiooniks, mis kõigub tülgastuse ja viha vahepeal. Nüüd, pea kolm nädalat hiljem, on muidugi kõik need emotsioonid lahtunud ja mälestused pikkadest turvajärjekordadest, mis kubisevad sõna otseses mõttes seljas elavatest ja higi järgi lehkavatest kaasreisijatest, tuhmunud, aga mis saab siis, kui saabub aeg minna järgmisele lennureisile? Kas viimased kogemused paksendasid mu nahka või õhendasid seda? Eks aeg näitab!:)

Oma senise elu jooksul on mul õnnestunud viibida lugematul hulgal tantsutundides. Mitte ainult eratundides, vaid peamiselt ikka rühmatundides, kus viibib koos vähemalt kümmekond inimest. Viimases flamenkotunnis tabasin end tegemas tähelepanekut, et kõikide nende rühmade vahel, kus ma olnud olen, on võimalik tõmmata paralleele. Paralleele eelkõige neis tundides osalevate inimeste võib olla et iseloomuomadustele viitavate käitumismallide vahel. Olenemata riigist ja vanuselisest ning soolisest koosseisust, sisaldavad kõik rühmad sarnaste käitumismallidega tegelasi. Alati on neid, kes ei saa millestki aru ja kes siis paluvad pidevalt õpetajal samme korrata, jättes mulje, et õpetaja ei suuda ennast piisavalt hästi selgeks teha. Samuti on neid, kel asjad kohe päris hästi välja ei tule, kuid kes pelgavad seda teistele näidata ja pusivad seetõttu vaikselt omaette nurgas ikka kaasa teha, lootes, et keegi neid ei märka. Siis on veel neid, kes alati kõigile (eelkõige õpetajale) oma oskustega silma tahavad jääda ja kes ei pea paljuks selle nimel, et esiritta pääseda, ka sõbralikult küünarnukke kasutusele võtta. Ja siis on veel neid, kellel kõik kohe välja tuleb ja kellel seetõttu õpetaja mõnede meelehärmiks ja mõnede rõõmuks pidevalt esiritta palub liikuda, et teistele visuaalselt abiks olla, kui mõni samm peaks meelest minema. Ülejäänud seltskond moodustab aga niinimetatud soo, mis millegi eriskummalisega silma ei paista, kuid mis on samas ühtlane ja tugev seltskond. Millisesse gruppi mina kuulun, seda ma siin mõistagi lahkama ei hakka:) Las see jääda kellegi teise poolt tähele panna.

Teisipäev, oktoober 30, 2007

Ametniku lihtsad rõõmud

Ei ole mingiks eriliseks üllatuseks, et ametniku tööpäeva tipphetk saabub kell 12, kui tekkib õigus minna lõunale. Tunnike väljateenitud õndsust ametnikele mõeldud töölissööklas, kui just ei ole viitsimist kas linna sõita või Kirchbergi mõnes brasseriis kõhtu täita. Täna juhtus nii, et käisin üle ilmatuma aja taas parlamendi sööklas, kus erinevalt kohtu sööklatest pakutakse puuviljavalikus mangot. Olin juba unustamas, kuivõrd hea see vili võib olla. Eriti veel, kui keegi on selle eelnevalt sinu eest ära koorinud ja viilutanud. Pealegi, kui oled juba tükk aega pidanud sööma kohtu vaieldamatuks kaubamärgiks kujunenud arbuusi, siis tundub mango eriliselt peene roana. Halenaljakas, ma tean, aga selline ongi mu igapäev. Kes oleks neli aastat tagasi osanud ette kujutada, mis mulle aastal 2007 võib igapäevast rõõmu või muret valmistada:)

Neljapäev, oktoober 25, 2007

Alsace´i veiniteel

Igal aastal enam-vähem samal ajal siirdub väiksem seltskond noorsande Vogeeside kutsuvate nõlvade poole. Ikka selleks, et avastada uusi maitseelamusi ja täiendada kodust veinikeldrit. Nii juhtus ka sel aastal, et veetsime sõpradega nädalavahetuse mööda Alsace´i veiniteed kulgedes. Kõiki teele jäävaid linnakesi me mõistagi külastada ei jõudnud, aga oma kindlad kohad, kus tuttavad veinimeistrid juba ees ootamas olid, sai kenasti taas üle vaadatud. Sellistel hetkedel, kui saad kuulata vana veinimeistri lugusid, nalju ja erinevaid filosoofilisi elukäsitlusi ning maitsta sinna kõrvale keldri valikust erinevaid veine, tekkib küll tunne, et hakka või ise ka põllumeheks. Või siis mõisavalitsejaks...:-) Lisaks veinikeldritele veetsime hulganisti aega ka õhtuses Colmaris ringi uidates ja kohaliku köögi hõrgutisi pakkuvates restoranides prassides. Muu hulgas vaidlesime üsna sisukalt teema ümber, mida tähendab tänapäevases globaliseerunud maailmas sõna rahvus. Tundub, et sellest mõistest aru saamiseks ja vaidluse poolte vaheliste tülide vältimiseks tuleb kõigepealt kokku leppida selles, kas jutt on rahvusest kultuurilises või pigem poliitilises tähenduses. Meie suutsime suuremaid tülisid ja kaklusi vältida ning õnneks ei tulnud vaidluse võitja selgitamiseks ka kätt hakata suruma, mis teinekord tegelikult vägagi tõhus kohtupidamise vahend võib olla:) Hea et niigi läks!

Pühapäev, oktoober 07, 2007

Maverick

Mulle on juba lapsest saadik meeldinud kaarte mängida. Kui vanemate ja vennaga sai mingil eluetapil hoolega bismarcki ja tuhandet mängitud, siis nüüd on kätte jõudnud bridžiaeg. Oma esimese partii tegin tegelikult juba mõned kuud tagasi, aga tol korral jäi asi miskipärast soiku. Eile õhtul otsustasime härjal uuesti sarvist haarata. Kõik, mis ma esimesel korral olin õppinud, päris meelest ei olnudki läinud. Samas aga ei tahtnud eile kaart kuidagi joosta. Õnn hakkas alles siis minu kasuks pöörama, kui oli juba aeg end kodu poole sättida. Nii jäigi mu tähelend järgmist korda ootama:)

Kuigi Luksemburg ei ole oma laadilt teab mis suurlinn ja vaiksemas kvartalis elades ei jäägi üldse pealinna muljet, tekkib minus aeg-ajalt vastupandamatu soov linnast välja saada. Et lihtsalt üksi mööda metsa jalutada, ümbritsevat nautida ja olemisemõtteid mõelda. Siinse asustustiheduse juures on see muidugi mõnevõrra raskendatud, aga siiski mitte päris võimatu. Selleks ohverdasin eile hommikul mõned tunnid uneaega ja sõitsin ühes päiksetõusuga põhjapoole Insenborni ligidale, et seal metsas veidi ringi luusida. Sellest, mida ma seal nägin, tegin ka pisikese pildigalerii.

Kolmapäev, oktoober 03, 2007

ÄppelFest

Iga-aastane õunasaak on küpseks saanud. Vähemalt Luksemburgis. Selle puhul kutsutakse kolmel järjestikusel nädalavahetusel inimesed õunakasvatajate juurde õunu korjama. Läksime kutse peale meiegi oma silmaga kaema ja käega katsuma, et mis imelugu see selline on. Pealegi ju kolm aastat siin juba elatud ja õunapeol mingil põhjusel seni käimata jäänud. Möödunud pühapäevahommik, mil otsustasime lõpuks seal peol ära käia, oli fantastiliselt ilus. Päikseline, kuid samas sügiseselt väsinult värske. See on selline ilm, mil päike ühelt poolt soojendab, vari teiselt poolt jahutab ja koltunud lehtede ning niiske mulla lõhn ninna tungib. Kõige sellega sobis ideaalselt kokku hommikupoolik õunaaias õunu süües ja korjates. Kuna olime kohale jõudnud suhteliselt varakult, ei pidanud teiste õunahuvilistega saagi pärast peenarde vahel võitlema. Jah, peenarde!!! Mulle tuli tõelise üllatusena (võin praegu muidugi erilise võhikuna tunduda), et õunapuud on siin istutatud justkui viinamarjapõõsad kenadesse korrapärastesse ridadesse. Ei anna nad ka erilist puu mõõtu välja, sest võra neil põhimõtteliselt ei ole ja kõrgustki on vaevalt üle pea. Ilmselt on kogu panus pandud võimalikult efektiivsele kasvatusele ja kõik, mis õuna arengule kaasa ei aita, on aretuse käigus ära kaotatud. Aretuse arvele võib vist panna ka selle, et õunte läbimõõt ulatus seal kohati 20 cm-ni. Ilma naljata ja liialdamata. Nii ulmelisi vilju me siiski ei korjanud. Eelistasime jääda selliste juurde, mis vabalt pihku ära mahuvad ja kõhule pärast söömist liigseks koormaks ei ole. Maitsvaimaks sordiks minu jaoks osutus Cox Orange. Ei oskagi selle maitset täpselt kirjeldada, aga kohati meenutab sibulõuna või siis kuldrenetti, vist. Igatahes, maitsev! Ladusime nelja peale kolm kasti õunu täis ja kärutasime need autole. Ärgu nüüd mind valesti mõistetagu. Õunad ei olnud tasuta. Enne aiast pääsemist toimus saagi kaalumine, misjärel sai igaüks teada, mida see suur vabadus õunapuude vahel korjamist tema tengelpunga tervisele tähendas. Kaubad koos, õppisime põgusalt õunamahla tegemist, sõime tõeliste luksemburglaste kombel ühed mettwurstid (appi!!!) ja jõime värskelt pressitud õunamahla peale. Pühapäev oli alanud toredasti.

Esmaspäev, september 17, 2007

Turistid Madridis

Too õhtu Madridis, millest ma oma eelmise postituse lõpus rääkisin, midagi erakordset meile siiski ei pakkunud. Küll aga kujunes omamoodi huvitavaks järgmine õhtu. Olime just tulnud ekskursioonilt Toledosse ja pidasime pärast väikest puhkehetke plaani, mida edasi teha. Baarid, mis õhtuti rahvast ja sigaretisuitsu silmini täis lähevad, meid ei erutanud, mistõttu leidsime, et õigem oleks niisama mööda kõrvaltänavaid tuiata ja vaadata, mis linnas sünnib. Täitsime päeval Toledost ostetud nahast veinilähkrid punaveiniga ja sukeldusime õhtusse. Eriti pikalt ei saanudki jalutada, kui sattusime mingi kiriku kõrval asuvale platsile, kus oli parasjagu käimas igaõhtune madridielu. Otsustasime sinna pidama jääda ja vaadata, kuidas see feimi kogumine siis Madridis käib. Päris huvitav oli. Meil oli õnnestunud end istutada mingite noorte muusikute või siis niisama moosekantide kõrvale, kes vahelduva eduga oma oskusi ka näitasid. Igatahes, aafrikapärane trumm ja kitarr suudavad sellises öises tänavamiljöös luua ikka uskumatult laheda olemise. Kuna me ei olnud ainukesed, kellel oma jook kaasas oli, mõtlesime, et ju Madridis asjad nii käivadki. Küll aga olime ainukesed, kes olid sel õhtul välja tulnud just veinilähkrite ja mitte nurgapoest ostetud õllega. Kaugelt näha, et turistid!!! Mõistagi tähendas see aga kõrgendatud tähelepanu all olemist ja erinevatele küsimustele vastamist. Eneselegi üllatuseks ei peetud meid siiski päris tavalisteks turistideks, kelle kohalolu ignoreerida või kelle üle kõvahäälselt oma keeles nalja visata, vaid tuldi isegi sõbralikult juttu ajama ja uurima, mis asju me Madridi olime tulnud õiendama. Kuna me kohalike arvates veinilähkrist ikka üldse juua ei osanud, olime sunnitud läbima pisikese näitliku koolituse. Selgus, et mida kõrgemalt veini suhu suudad kallata, seda uhkem tegelane oled. Pealegi pidi nii hügieenilisem olema. Ju siis nii ka on! Igatahes, melu oli selleks ajaks saanud juba mõnda aega kesta, kui olin sunnitud eemalasuva baari tualettruumi kasutama. Kaua ma seal ei viibinud, aga kui sealt väljusin, oli plats rahvast peaaegu tühi. Mõned üksikud olid veel jäänud laternate valgusesse. Nende seas ka Erki. Ainult selle väikese vahega, et tema ümber viibisid kolm-neli politseinikku, kes uurisid tema seljakotti ja meie veinilähkreid. Nagu selgus, ei ole Madridis tänaval alkoholi tarvitamine siiski lubatud. Veider lugu, sest ma tõesti ei usu, et sellist oleskelu seal igal õhtul ei toimu. Raudselt toimub! Õnneks meile suuremat tüli asjast ei tõusnud ja Erki lubaduse peale lähkrid kotti panna liikusid võimuesindajad edasi. Kogu hästi alanud tänavamelu oli aga sellega lõppenud. Mis meilgi muud üle jäi, kui päev seikluste osas kordaläinuks lugeda ja kodu poole tagasi vantsida.

Sellega eredamad seiklused minu jaoks Madridis ka lõppesid. Jäid veel vaid nädalapäevad keeltekooli. Mälestuseks möödunust tegin ka kaks turistihõngulist pildigaleriid, üks Madridist ja teine Toledost.

Nüüd aga olen juba mõnda aega tagasi Luksemburgis ning üritan end igapäevase töörütmiga jälle harjutada. Kuna saabunud on sügis, on alanud ka rohkem tubasemad aktiviteedid. Nende hulgas uus flamenkohooaeg.

Laupäev, september 01, 2007

Tiempo Muerto

Päevad siin Madridis mööduvad kiiresti. Isegi liiga kiiresti. Juba on nädal möödas ja palju sündmusi ning emotsioone koos sellega. Vahel on tunne, et tahaks neid hetki peatada, et kõike seda kuidagi sügavamale, kindlamalt ja süsteemsemalt talletada. Et kui hiljem tekib soov midagi meenutada, siis teaks täpselt, millisest "sahtlist" või millise märksõna järgi otsida. Sest vastasel juhul kuhjuvad kõik mälestused üksteise otsa ja vahele, hakates lõpuks teineteist varjutama ja tuhmudes ehk sootuks. Aga kuidas seda kõike nii teha, et suures süstematiseerimise hoos uued sündmused ja emotsioonid sinust juba mööda ei tuhise?! Oeh... Kõige kirkam mälestus sellest nädalast jääb neljapäevaõhtusse, mil mul õnnestus käia vaatamas Rafael Amargo etendust nimega Tiempo Muerto. Nii hullu (heas mõttes) loomingut selles žanris polnudki varem näinud. Ainult tõelised kunstnikud suudavad vindi just nii palju üle keerata, et asi oleks originaalselt värske, kuid jääks samas maitsekaks. Lisaks Rafael Amargole käisin vaatamas Antonio Marquez´i etendust. Ka see oli vinge elamus. Kadedaks teeb kohe, et ise millekski selliseks suuteline pole.

Nüüd aga läheme Erkiga, kes saabus Madridi õhku nuusutama eile, linna peale ja vaatame, mis tänasel õhtul meile pakkuda on.

Esmaspäev, august 27, 2007

Asjaajamine hispaanlaste moodi

Tulin just keeletunnist ja avastasin, et elektrit ei ole. Vahva, mõtlesin isekeskis, ja kujutasin juba ette, kuidas ma järgmise mõõdetamatu aja pimeduses pean elama. Ajasin küll korterivahendaja, kel nimeks Jacobo, kohe jalule, aga no olgem ausad, kell oli siis juba pool kuus ja ärgem unustagem, et ma asun hetkel Hispaanias, kus inimeste elus on loendamatu hulk palju olulisemaid asju kui töötamine. Eriti veel puhkuste perioodil, olgugi, et see on juba lõppemas. Olin juba valmis kirikule lühtri kinkima, kui tänase päeva lõpuks elekter tagasi on, kuid jätsin selle lubaduse siiski veel õhku rippuma, sest lühtrit mul ju polnud, juhuks kui sündinuks midagi ennekuulmatut ja elekter tõepoolest täna naasnuks. Ja õigesti tegin, et ma kirikule ega kellelegi teisele ei lühtrit ega muud kummalist asja ei lubanud kinkida, sest too ennekuulmatu asi, millest ma just rääkisin, juhtuski. Jacobo nimelt osutus vägagi asjalikuks tegelaseks, kes ei pidanud paljuks ise kohale tulla ja kork tagasi sisse lülitada. Ja selleks ei kulunud tundigi, mil valgus minu ellu naasis. Korgid, mida mina koridoris näppimas käisin, olid küll õige korteri omad, aga pärinesid mingist iks ajast, pärast mida on korterisse uued juhtmed veetud ja mõistagi ka uued korgid pandud. Neid õigeid korke ma aga üles leida ei suutnudki. Jacobo saabudes nägin, et need asuvad ühe maali taga seinal nagu šeif. Tol hetkel, kui korke otsisin, mu kuumusest ja õppimisest paks humanitaariaju selle peale muidugi ei võinud tulla. Sain veel teada, et elektri kadumine on selliste palavate ilmadega täiesti tavaline nähe. Uurisin siis, et kuidas see saab võimalik olla, kui mul korteris peale külmkapi midagi elektrit ei tarbinud, kui korgid välja lülitusid. Selgus, et need korgid on meil naaberkorteriga ühised. Seega, kui ma tahan täna õhtul näiteks naabreid nalja viluks ärevusse ajada, saan ma seda elektriga manipuleerides hõlpsalt teha. Arvan, et ma seda siiski ei tee.

Nii palju siis asjaajamisest Hispaanias. Laupäeval väisasin tablaod nimega Corral de la Moreria, mida peetakse Madridi vanimaks ja kuulsaimaks tablaoks. See teadmine mind tegelikult veidi heidutas, kui otsustasin just selle tablao kasuks, sest kui tavaliselt miski on vanim ja kuulsaim, siis võib selle kvaliteet ajaga olla alla käinud. Samuti võib sinna pressida rahvast, kes ei tea flamenkost midagi ja kes lähevad sinna vaid selleks, et seal on teiste hulgas käinud ka sellised ajalukku kirjutatud tegelased nagu need. Igatahes, väikene kahtlus hinges, läksin siiski kohale, olles eelnevalt ka laua broneerinud. Laua broneerimist soovitan teistelegi, sest rahvast jagub siin õhtuti rohkelt igale poole ja eriti sellisesse tablaosse. Õnneks ei pidanud mu hirmud aga paika ja etendus oli kohale igati vääriline. Usun, et Madridis jagub tasemel flamenkiste nii palju küll, et niisama sussisahistajad tugeva konkurentsi tõttu naljalt lavale ei pääsegi. Oli mõnus õhtu!

Reede, august 24, 2007

Madrid

Saabusin just Madridi. Jään siia kaheks nädalaks keelt õppima. Lootus, et ehk saab minust ka lõpuks hispaanlane, ei ole veel kustunud:)

Esimene peatus siin oli, kahetsusega tõdedes, Burger Kingis. Häbiväärne, ma tean, aga ei, ma ei läinud sinna teps mitte seltskonda ega peakoka šedöövreid nautima, vaid vajasin lihtsalt kohta, kus jalga puhata ja üürikorteri vahendajale helistada, et oma kohalolekust teada anda. Ja mida mina sinna teha sain, et Burger King end siin kohe ukse kõrval kenasti sisse on sättinud. Korraliku turistina tegin siiski julgustuseks ka ühe burksi. Ei suutnud end tagasi hoida. Luban, et see jäi siin olles viimaseks. Korter üle vaadatud ja võtmed käes, sukeldusin suurlinnamellu. Madrid on lahe! Ei tunta teda ühegi suurema ehitise järgi nagu Pariisi, Barcelonat, Sevillat, Londonit või Roomat, kuid meelolu, mis tänavail valitseb, on võrreldamatu. Madrid on lihtsalt Madrid. Teades, et siin restoranis õhtustamist enne kella kümmet pole eriti mõtet üritadagi, otsustasin tühja kõhtu leevendada traditsiooniliste tapas´tega. Tegin enne mitu tiiru ümber vanalinna, kui oma arust sobiva koha leidisin, kuhu sisse astuda. Interjöör oli ajaloolises mõttes muidugi muljetavaldav, kuid, antagu mulle andeks, too süntesaatorimängija, kes kohalviibinud skandinaavlastele tuimalt Bamboleot tinistas, muutis kogu hästi alanud emotsiooni sarnaseks Tallinki laevadel toimuva tantsulkaga. Mulle ei mahu pähe, miks hispaanlased (ja ka teised turismimagnetiks olevad rahvad) ise oma kultuuri nõnda lörtsivad? Miks? "Turistidele, muidugi!" ei ole õige vastus, sest kus on kirjas, et turist tahab saada sellist saasta? Miks ei võiks massidele sülitada, oma latti siiski kõrgel hoida ning pakkuda seda, mis on väärt kuulamist, vaatamist ja maitsmist ehk teisisõnu teha asja hingega? OK OK, pean möönma, et toit oli siiski maitsev. Selles osas allahindlust ei olnud tehtud. Aga kauemaks, kui ühed tapas´ed ja kann sangriat ma sinna ka ei jäänud. Leidsin mõned tänavad eemal ühe vahva taberna de flamenca, kuhu ka pikemaks peatuma jäin. Tellimust esitades tegin näo, nagu ma teaks, mida ma tahan, ja tellisin kahe klaasi punaveini kõrvale sellise toidu nagu callos a la madrilena. Ei tea täpselt siiamaani, mida see jubedus endas sisaldas, aga baarmani hilisemast kehakeelest võis järeldada, et tegemist oli mingite siseelunditega. Või igatahes millegi sellisega, mis jääb kõhupiirkonda:) Kindel on see, et maitsev see ei olnud. Ja lõhnas kogu see kupatus higi järele. Süüa ma seda igatahes ei suutnud. Baarman kelmikalt hiljem veel küsis, kuidas tundub ja möönis siis, et talle ka see toit eriti ei maitse. Oleks siis võinud ju kohe nii öelda, aga ju siis mu enesekindel ilme, mille ma tellimust esitades enesele ette manasin, ei lubanud seda teha. Aga mis seal ikka. Nüüd olen targem ja mingeid callos nime kandvaid rupskeid ma enam ei telli. Muus osas oli aga too tavern igati tüüne koht, kus õhtut flamenkorütmides lõpu poole veeretada.

Ootan huviga, mida toob homne.

Kolmapäev, august 08, 2007

1600 km ja 20 h

1600 km ja 20 h - selline oli meie kodutee. Õigemini teekond Luksemburgist Stockholmi, kust edasi sai juba mereteed kasutada. See, mis toimub suvel Saksamaa kiirteedel, ei kannata absoluutselt mingit kriitikat. Kui ei ole teetöid, mida on väga palju, siis on lihtsalt niisama ummikud, mis tekivad üksnes seetõttu, et autosid on liiga palju. Ja neid on tõepoolest palju. Just täpselt nii palju, et tuhande kilomeetri peale, mis Saksamaa läbimiseks kulub, saab keskmiseks kiiruseks teel, kus enamasti ei ole kiirusepiirangut, 84 km/h. Taanit ja Rootsit läbiv kiirtee tundus selle kõrval tõelise lennurajana. Hetkel, kui mõtlen sellele, et pean varsti sinna staumacherite maale tagasi minema, valdab mind tõsine tülgastus. Järjekordsed tuhat kilomeetrit täis ummikuid ja teetööde tõttu kitsamaks muudetud sõiduridu. Ootan aega, mil Saksamaalgi kiirteed tasuliseks muudetakse. Ehk siis õnnestub seal ka inimese kombel liigelda.

Esimene puhkusenädal millegi erilisega meelde ei jäänud. 12 kraadi sooja, tuul ja kiired päevad Tallinnas. Õiget puhkusetunnet enne ei tekkinudki, kui sel esmaspäeval, mil Noarootsis end 30-kraadise päikese all sirakile tõmbasin ja päeval niisama õhtusse tiksuda lasin. Õhtul lasime Lembaga ühe võrgu ka vette. Ilma paadita kusjuures. Järgmisel hommikul end rinnuni jahedasse vette sundides ei pidanud ka pettuma. Püünisesse oli jäänud kaks lesta ja kaks särge. Ei midagi erakordset, aga meele tegi rõõmsaks küll. Nüüd olen jõudnud Peipsi äärde ja suveilmade nautimine jätkub täies hoos. See on juba teist suve järjest, mil ma olen veendunud, et suvepuhkuseks ei ole paremat kohta kui Eesti, räägitagu mida tahes.

Pühapäev, juuli 15, 2007

Suvi

Eile algas siin heinategu. Igal pool käib hoolas töö, mida saadab tolm ja lapsepõlvest ninna jäänud heinalaka lõhn. Tunnen seda lõhna ka praegu, mil istun rõdul ja kuulan tirtsude siristamist. Tulin just ujumast ja väsimus hakkab üha enam maad võtma. Kell ka juba hiline. Päeval käisime Britannia pubis, kuhu oli lubanud esinema tulla Toivo Nikopensius. Tuligi ja esines ka. Tõmbas käima korraliku vanakooli Eesti süldi, mida vürtsitasid sellised palad nagu Kungla rahvas, Mustlase elu ja Kaugel kaugel, kus on minu kodu:) Täiesti sürrealistlik kogemus tegelikult, kui nüüd veidi järgi mõelda, sest pubis teisest rahvusest kliente peale eestlaste minu hinnangul ei olnud. Suurem osa publikust, kui mitte kõik, olid tulnud Luksemburgi turismireisile, Toivo Nikopensius nende hulgas. Ja nii oligi, et legendaarne laulumees lahkelt siin väikse kontserdi andis. Kuidas pidu lõppes ja kas keegi ka tantsupõrandal käe valgeks sai, seda ma ei tea, sest ei raatsinud kaunist suveilma liiga pikalt tubases miljöös veeta ja eelistasime ujuma minna. Arvan siiski, et kehtis iga eestlaste peo juurde kuuluv vanasõna: algul ei saa vedama, pärast ei saa pidama.

Neljapäev, juuli 12, 2007

Emotsioon

Minult on tihti küsitud, et miks ma nii palju pildistan. Põhjuseid on erinevaid, kuid üks neist on kindlasti võimalus möödunud emotsioone taaselustada. Täna oma pilte sirvides jäin peatuma ühel õhtupoolikul, mil helkur külas oli. Tekkis soov seda emotsiooni jagada.

Esmaspäev, juuni 04, 2007

Ahvenamaa

Ei juhtu just eriti tihti, et Eestist rohkem kui 2000 km lõuna pool lennukist välja astudes on õhutemperatuur 20 kraadi madalam kui Eestis. Eelmisel nädal aga täpselt nii just juhtuski. Tulin Ahvnemaalt kalalt, olin meeldivalt üllatunud Tallinnas valitsenud 30kraadisest suveilmast ning ei osanud oodatagi, et juba järgmisel päeval Hahnis jope olemasolu eluliselt vajalikuks võiks osutuda. Õnneks on aga tänaseks asjad selles valdkonnas oluliselt paranenud ja hea meeleolu taastunud:) Käelabad, mis spinningu hoidmise tõttu päikesest ära põlesid ja näpud, mis tamiili hõõrdumisest hellaks muutusid, ei tee ka enam nii palju muret. Ühesõnaga, olukord on taas normaliseerunud ja igapäevaelu oma vanasse rutiini tagasi loksunud.

Aga Ahvenamaal oli hiiglama vahva. Kuigi poisieas võis mind Paide tehisjärvel tihti kala püüdmas kohata, ei olnud ma seni spinninguga veel kordagi kala kätte saanud. Nüüd, umbes 20 aastat hiljem, see siis lõpuks õnnestus:) Parem Hilja kui Leida nagu öeldakse. Esimesel päeval oli saak muidugi kehvapoolne (loe: minul null) ja tekkis juba tunne, et meid on petetud. Lubati ju iga viskega vähemalt kolme haugi, aga terve kamba (umbes kümmekond spinningukätepaari) peale suudeti paati vedada vaid mõned üksikud, millest õhtusöögiks küll jagus, aga mis enesega rahuloleku tunnet kuidagi ei suutnud tekitada. Õnneks aga ei ole päevad vennad (tore, et on olemas sellised vanasõnad). Järgmisel päeval keegi oma suutmatuse tõttu enam eriti häbi tundma ei pidanud. Ka mina mitte, sest suutsin üldisesse patta lisada ca 5 kg kala, nende hulgas ühe haugi, ühe säina ja mõned ahvenad. Kõik püütud väikese pöörleva landiga:) Kui öeldakse, et süües kasvab isu, siis minu puhul see tol korral ei kehtinud. Olin oma kalasaagi kätte saanud ja võisin järgmise päeva pigem pildistamisele pühendada. Ilm just suurem asi ei olnud, aga mõned kaadrid siiski tegin. Kokkuvõttes jäin ettevõtmisega igati rahule ja kui järgmisel aastal uuesti minnakse, olen taas paadis:)


Administratiiv-informatiivse külje pealt on mul hea meel teatada, et ilmavalgust nägi Luksemburgi Eesti Seltsi veebileht. Sealt leiab teksti- ja pildimaterjali ka seltsi selle tegevuse kohta, mida mina siin ei kajasta. Nii et tasub aeg-ajalt kiigata, kui huvi on. Et meelest ei läheks, lisan lingi ka viidete hulka.

Laupäev, mai 19, 2007

Poissmeheelu

Valmistun Ahvenamaa retkeks ja tegelen majapidamistöödega. Jah, mina ja majapidamistöödega:) Oskan küll, miks ma ei oska, kuigi pean möönma, et sellised igapäevaelulised kohustused on terve elu nõudnud minult suuremat pingutust, kui mõnelt teiselt, kellele selliste asjade jaoks rohkem andi on antud. Aga hätta ma siiski ei jää.:)

Siinkohal meenub ka tõsiasi, et kogu oma koolipõlve jooksul ei õnnestunud mul ise mitte ühtegi õpikut paberdada... Mitte et ma selle üle uhke oleks või midagi, aga alati oli keegi abivalmis inimene, kes selle vaeva minu eest enda kanda võttis. Eriti olen selle eest tänu võlgu oma onutütar Theale, kellega me samas klassis õppisime ja kes neil septembrikuu päevadel, mil koolis uusi õpikuid jagati, ei pidanud paljuks ka minu õpikutele paber ümber tõmmata. Väike asi küll, aga samas väga oluline, mida ma mingil juhul iseenesest mõistetavaks ei pea. Loodan, et olen ise ka ikka suutnud end ümbritsevatele midagi anda, mitte ainult võtta. Ja kui veel ei ole, siis usun, et kunagi seda siiski suudan.

Majapidamistööde ja Ahvenamaa retkeks ettevalmistamise kõrval on jäänud siiski aega ka muuks. Eile näiteks käisime Antsuga Beaufort´is Flying Dutchmani nimelises lokaalis või kuidas iganes seda nimetada. Väga lahe, aga samas ka piisavalt sürr koht. Üks sürrimaid kindlasti, kus ma viimasel ajal käinud olen. Nii rahva kui muusika poolest. Tegelikult on raske seal valitsenud õhkkonda kirjeldada. Seda peab ise kogema. Aga igatahes tõestas see koht mulle taaskord Luksemburgi eripära, mis seisneb selles, et kogu elu ei möödu ainult pealinna peenetes kohtades. Mine vaata ise, kui ei usu!

Täna sain postkastist huvitava brošüüri. Seal seisis selges kirjas, et saabuval teisipäeval peetakse Luksemburgis üleriigilist naabrite pidu. See tähendab seda, et riik kutsub oma elanikke üles naabritega rohkem suhtlema. Lahendusena pakutakse välja, et naabrid tuleks kutsuda väiksele klaasikesele. Ja mitte kuhugi baari ega restorani, vaid ikka enda juurde koju. Ka esikusse ja garaaži sobib, kui naaber on alles uus ja tuppa kutsuda ei tihka:) Peaasi, et oleks see siduv klaasike. Nagu brošüürist nähtub, on kogu ettevõtmise eesmärk üheskoos luua külalislahkemat, ühtsemat ja inimlikumat ühiskonda. Vahva, kas pole? Sellega seoses meenus jällegi üks seik ajast, millest on nüüdseks möödunud vast aasta või umbes nii. Nimelt, ühel heal päeval kolisid meile koridori uued naabrid. Kolm noort tüdrukut, kes minu hinnangul võisid olla tudengid või praktikandid. Oma saabumise puhul otsustasid nad korraldada soolaleivapeo ja kutsuda sinna ka kõik naabrid. Lisaks lärmi eest hoiatavatele siltidele, mis igale poole üles kleebiti, tehti oma koridoris ka otseturundust. See tähendab antud juhul seda, et käidi naabrite pool suuliselt kutset edastamas. Mulle, eestlasele, oli see muidugi võõras ja pealegi tabasid nad mind uksel oma ettepanekuga üsna ootamatult. Noh, nagu sellistel juhtudel tavaliselt ikka. Kui olin esimesest kohmetusest üle saanud, tänasin viisakalt ja lubasin asja üle mõelda, ise teades küll, et ei saa neile külla minna, sest toks õhtuks oli mul juba plaan tehtud. Tagantjärele mõeldes on isegi kahju, et nii läks. Lärmi järgi otsustades oli raju pidu ja oleks olnud tore uusi tuttavaid saada. Nüüd on seal korteris juba uued inimesed. Nemad soolaleiba ei teinud ja niisama külla ei ole ka kutsunud. Äkki nüüd seoses naabrite peoga kutsuvad?

Aknast välja vaadates näen, et iga-aastane maraton on vist lõppemas. Liigub siin akna all igasugu spordirõivais tegelasi, kelle olekust võib järeldada, et nii mõnedki kilomeetrid on selja taha jäetud. Pean ise ka nüüd siin otsad kokku tõmbama, sest vaja pesu alt pesumasinast ära tuua ja kuivama riputada. Jajah:)

Pühapäev, mai 13, 2007

Maailm ja mõnda

Lõpetasin just pikemat sorti telefonivestluse oma vanaemaga. Inimesega, kes on näinud ja mäletab seda aega, millest praegu Eestis aktuaalsed sündmused alguse said. Ei, ma ei räägi Eurovisioonist, vaid nõukogude okupatsioonist ja nendest kirsadest, mis selle meile tõid. Kuigi ma olen sel teemal temaga korduvalt rääkinud, koorub igast uuest vestlusest välja üha uusi ja huvitavaid fakte, mida ma seni veel ei teadnud. Tegemist on selliste lihtsate igapäevaeluliste faktidega, mida ajalooõpikust lugeda ei ole võimalik, kuid mis annavad koolis õpitule elava mõõtme. Teise inimese, eriti veel perekonnaliikme isiklikud läbielamised, mida ta on nõus sinuga lahkelt jagama, on hindamatu väärtusega. Minu jaoks on see emotsionaalselt tunnetatav ajalugu niiöelda rohujuure tasandil. See on minu ajalugu, mida ei saa keegi (ükskõik, millise riigivõimu ajalookäsitlus) ära võtta, kuid mille ma kunagi, kui selleks aeg käes on, kindlasti edasi annan.

Ajalooks on saanud ka selleaastane Eurovisiooni lauluvõistlus. Ei saa sellest üle ega ümber, kuigi enne jõudsin juba mainida, et sellest ma rääkida ei kavatse. Siiski. On paar asja, mida tahaksin siin jagada. Kui Marko Mihkelson kirjutas oma blogis, et Eurovisioon lõhub Euroopa ühistunnet, siis mina väidan, et üksikisiku tasandil ei ole seda ühistunnet kunagi olnudki ja vaevalt, et seda tulebki. Põhjus on väga lihtne. Inimeselt ei ole võimalik võtta tema rahvust. Me võime rääkida Euroopa ühtsusest riikide tasandil, loomulikult, kuid inimese tasandil on see minu meelest puhas naiivsus. Sellele on läbi aegade viidanud paljud tunnustatud õigusteadlased ja viimasel ajal on seda näidanud ka mitmed ühiskondlikud protsessid kõikjal üle Euroopa. Neid protsesse, millele ma vihjan, võib neid läbivast ühisest joonest lähtuvalt pealkirjastada mitmeti: "uued ja vanad", "suured ja väikesed", "omad ja võõrad" või "meie ja nemad". Vahet pole, kuidas seda nimetada, sisu jääb laias laastus ikka samaks. Eile BBC pealt rahvusvahelises seltskonnas Eurovisiooni vaadates kinnistus see veendumus minus veelgi. Suure panuse sellele andis ka BBC kommentaatori äärmiselt teravmeelne ja tabav huumor (mõistagi hea inglise oma), mis tänase Euroopa poliitilise korrektsuse maaniat arvesse võttes tundus isegi üllatav (isegi brittide puhul, kes on ju tuntud euroskeptikud). Näiteks selle peale, kui õhtujuhid olid öelnud, et Eurovisioon on üks neist üritustest, mis tugevdab Euroopa ühistunnet (noh nagu laulupidu vms), lajatas kommentaator sapiselt, et "Don´t be ridiculous!". Või olles pikalt rääkinud Skandinaavia grupist, Baltikumi blokist, Venemaa mõjust ja Balkani ühtsusest, küsis too sama kommentaator "vana lääne" hädaolukorra kaitseks retoorilise küsimuse: "Where is NATO when you really need it?" Kuigi sellised kommentaarid võivad riigi esindustelekanali jaoks tunduda sobimatud, on need siiski äärmiselt tervitatavad, sest keegi peab ju asju nii kirjeldama, nagu nad tegelikult on. Meeldigu see meile või mitte!

Kui nüüd ajas veelgi kaugemale tagasi minna, leiame, et ajalooks on saanud ka 4. mai, mil mul oli au Pascale Schmiti stuudio koosseisus esinejana osaleda Esch-sur-Alzette´is toimunud flamenkofestivalil. Üldjoontes võib toimunuga rahule jääda, kuigi emotsionaalsest küljest jäi minu enda jaoks midagi vajaka. Õigemini ei suutnud ma kõiki neid emotsioone, mis sees olid, lavale jätta. Polnud juba kolm aastat laval olnud ja see võis ka seda põhjustada, et end piisavalt avada ei suutnud. Kui seda tunnet nüüd üritada millegagi võrrelda, siis võiks näiteks tuua eksamijärgse hetke, mil avastad, mida kõike oleks võinud veel öelda või pidanud ütlema. Või siis vahetult pärast mõne ettekande või kõne pidamist, mil hoomad, et ei suutnud vist olla piisavalt veenev. Selline tunne, et mine või lavale tagasi:) Aga noh, nüüd on algus tehtud ja loodan, et järgmisel korral lavale tagasi minnes on lavanärv juba teravam ja lubab endast rohkem maha jätta.

Pühapäev, aprill 29, 2007

Kevadpidu

Täna sadas siin üle pika aja vihma. Mõnus oli ja näha on, et ka loodus ootas seda juba ammu. Harjumuspärane kuum leitsak asendus kerge, värske ja jaheda õhuga. Olin just kinos, kui saali katusele hakkasid esimesed piisad kukkuma. Naljakas, et kinosaal on siin ehitatud selliselt, et filmi vaadates on vihmasadu kuulda. Ja isegi häirivalt kuulda, kui on tugevam sadu ja vaiksem stseen. Käisin seekord vaatamas sellist filmi nagu The Good Shephard. Oli päris hea, aga pean veel mõtlema, kui hea, sest Matt Damon oli kuidagi liiga sarnane oma varasema osaga filmist The Talented Mr Ripley ja see häiris veidi.

Eile peeti Luksemburgis kevadpidu. Mitte küll sellist nagu vanasti Paide kultuurimajas peeti, kus ma alati esinema pidin, aga kevadpidu siiski. Rahvast oli linnas murdu ja mõistagi ei saanud ka ilma vahvlitegijate, vorstiküpsetajate, kapsapraadijate ja loteriikorraldajateta. Sest nagu elu on näidanud, ei toimu ilma nendeta siin ühtegi rahvapidu. Kui päris aus olla, siis ega ma päris täpselt aru ei saanudki, mis selle peo mõte oli, aga läbivaks teemaks oli igatahes tuli. Grundi tänavaid ääristas lugematu hulk väikesi elavaid tulukesi ja "põlema" pandi ka kasematid. Põlema panemine tähendas antud juhul seda, et mööda kasemattide külge riputati alla palju samasuguseid tulukesi, mis siis üheskoos moodustasid uhke tulekardina. Ja kogu selle tulevärgi taustal mängiti veidi süldimussi, joodi veini ja söödi vorsti. Vähemalt oli see see, mis tooni andis ja mida mina hoomata suutsin.

Teisipäev, aprill 24, 2007

Eluolu

Kell sai just pool üheksa. Istume rõdul. Lõpetasime grillitud lõhe söömise ja lonksame veel viimaseid tilku tollest rieslingust, mis enne avatud sai. Uus pudel 1997. aasta rieslingu´t (vendages tardives) tundub kahjuks juba veidi üle küpsenud olevat. Aga siiski mitte veel liiga. Päike on loojumas, kuid õhutemperatuur lubab veel lühikeste varrukatega särgiga olla. Jututeemad vahelduvad seinast seina. Kord räägime elust Luksemburgis ja sellest, mis meid siin kinni peab ja miks me Eestis ei ela. Siis jälle põikame inimestevaheliste suhete teemasse ja erinevatesse elufilosoofiatesse. Mööda ei saa ka väärtushinnangutest. Tore on niimoodi asjade üle arutleda. Eriti, kui seda kõike saadab õhtune linnulaul ja lammaste määgimine akna all karjamaal.

Meenutame ka möödunud nädalavahetust, mil meil käisid külas sõbrad Lemba ja Liis. Saabusid nad meile juba neljapäeval ning veetsid siin koos meiega meeldivalt aega kuni laupäeva hiliste tundideni. Selle aja sisse jäi muu hulgas reedel toimunud Goran Bregovici ja Kristjan Järvi ühiskontsert, mis mus siiamaani erinevaid vibratsioone tekitab. Super elamus! Minu jaoks vähemalt küll.

Laupäev algas õige varakult. Tegime alustuseks väikese poetiiru ja siis suundusime Luksemburgi veinimaailma. Esimene peatus oli Vinsmoselle´i Wellensteini veinikeldris, kust haarasime kaasa paar külma cremant`i, et seejärel kulgeda mööda Moseli kallast kirde suunas, Wormeldange`i. Sinna jõudes tõusime juba tuttava veinimäe Koeppcheni tippu. Söögiks oli kaasa võetud riisi-makra salat ja joogiks juba mainitud cremant. Hästi maitsesid mõlemad. Mõne aja pärast liitus meiega Ants, kes viis meid edasi Saksamaale Tawerni nimelisse külakesse. Seal ootas meid ees Peter Greifi veinikelder, mis sisaldas puskari ajamise kiirkursust ja kohaliku keldri toodangu ülevaatlikku degusteerimist. Jälle üks uus koht ja uus kogemus ja uued veinid, mida tundma õppida. Et aga kogemustepagas veelgi rikkalikum oleks, viis Ants meid Desomi juurde, kus saime näha veinitootmise tehnoloogilst külge ja maitsta 2006. aasta riesling`ut. Tagantjärele mõeldes oli Peter Greif intiimses ning Desom suursugusem.

Edasi suundusime koju tagasi, et veidi hinge tõmmata. Ees ootas õhtune piknik Merli pargis, kus tähistati Erki sünnat. Lõbusas seltskonnas grilliti vorsti ja mängiti pinksi. Jauramist jätkus kuni pimedani välja.

Pühapäev möödus puhkamise ja kosumise tähe all ning praeguseks ongi sujuvalt saabunud juba uus nädal. Täis tööd ja uusi tegemisi. Muide, täna on mul venna sünnipäev, mille puhul on paslik võtta tema terviseks ja auks veel üks lonks toda maitsvat riesling`ut. Palju õnne!

Kell ongi jõudnud juba kümne ligi ja õhtu tiksunud pimedani. Vahepeal kujutasid pilved endast üht suurt luike laintega võitlemas. Nüüdseks on see aga asendunud ühtlaselt tumeda tasapinnaga. Ja minul on T-särgi peale tekkinud kevadine jakk, et mitte lasta juba niigi tüütaval nohul muutuda mõneks muuks hullemaks nähtuseks.

Tänases hispaania keele tunnis kinkis Carmen Hispaanias (Cervantese surma-aastapäeva puhul) tähistatava raamatu päeva puhul kõigile järjehoidja. Igale järjehoidjale oli kirjutatud üks hispaania vanasõna. Minu oma läks müstilisel kombel täppi minu enda vaadetega elule. Kõlab see nii: "Lo que sobra no remplaza a lo que falta" ehk eesti keeles: "See, mis sul on üle, ei asenda seda, millest sul on puudus". Ehk teisisõnu: ära osta asju, mida sul vaja ei ole!

Selline siis on mu elu neil päevil.

Esmaspäev, aprill 16, 2007

Tagasi puhkuselt

Üsna palju vett on merre voolanud sellest ajast, kui siia viimati midagi lisasin. Puhkus oli. Eemale tööst, arvutist ja rutiinist. Lähemale perekonnale, sõpradele, loodusele ja seega elule enesele. Puhkus kestis sel korral 14 päeva ja ca 1800 km, millest 2 päeva ja ca 400 km kulusid Läti pinnal. Ei tea, kas asi on minus või milleski muus, aga Riia linn mulle kohe üldse ei meeldinud. Ei linn ise ega seal elavad/liikuvad inimesed. Kui Tallinnas liikudes on tuntav mõningane hoolimatus kaaskodanike suhtes, siis Riias on prolede laiamine kuidagi eriti agressiivne ja esilekerkiv. Ainuke positiivne kogemus minu jaoks oli see, et sain üle pika aja vene keelt praktiseerida. Sel korral taksojuhiga, kes meid hotellist lennujaama sõidutas. Oli selline vanema kooli mees. Arvas, et me räägime sakslaste kohta (olin talle eelnevalt öelnud, et lendame Frankfurti) väga hästi vene keelt. Päris naljakas oli, kuid ei saanud siiski oma tegelikku päritolu enda teada jätta, mispeale ta ka meie keeleoskusele mõistliku põhjenduse leidis. Kuuldes, et oleme Eestist, asus ta kohe meenutama vanu häid aegu, mil sai Eestis käidud, et külastada Kirovi nimelist kolhoosi ja juua Vana Tallinnat. Teadis ka seda, kuidas eesti keeles kurat öelda. Kuulasin huviga ja sain teada veel sellise tõsiasja, et Riia palsam ei olegi enam SEE, mis ta kunagi oli. Nimelt olla juhtunud selline lugu, et too mees, kes ainsana teadis Riia palsami retsepti, suri ära ja võttis selle hinnalise teadmise enesega hauda kaasa. Nüüd siis ongi nii, et see joomiskõlbmatu lurr, mida Riia palsami pähe müüakse, on algse joogi hale vari (tolle sama taksojuhi arvates). Uuris siis veel mees murelikult, et kas Vana Tallinna kvaliteet on ikka säilinud. Mis ma oskasin muud kosta, kui et jah, mingu Eestisse ja ostku rahus. Selline lugu siis seekord.

Avastasin muu hulgas enda jaoks uuesti Bulgakovi Meistri ja Margarita.

Teisipäev, märts 27, 2007

D´Lotti vu Bastelduerf

Pärasttöine elu tiksub taas flamenko rütmides. Nagu vanasti. Kolm korda nädalas ja esmaspäeval kaks trenni järjest. Ikka selleks, et 4 uut koreograafiat võimalikult kiirelt selgeks saada, sest tundub, et maikuus Eschis toimuval Flamenko festivalil lavale astumine on nüüdseks enam kui kindel. Kuigi selles pole mu jaoks midagi uut, on siiski päris tore üle pika aja jälle oma tegevustele mingit väljundit leida ja kõigest sellest energiat saada. Ainult et uusi saapaid oleks vaja. Olemasolevatel tahab tald vägisi, tükk haaval, eralduda.

Möödunud pühapäev oli vahva päev. Esiteks seetõttu, et vahepeal tagasi tulnud talv otsustas siiski minekut teha ja soojematele õhumassidele jälle veidi ruumi juurde anda. Teiseks seetõttu, et Elin oli meid enda poole grillima, šampanjat jooma ja mustikapannkooke sööma kutsunud. Ning kolmandaks seetõttu, et esmaspäev oli töölt vabaks antud. Miks vabaks? Aga ikka selle pärast, et Rooma lepingute allkirjastamisest möödus viiekümnes aasta. Ja mis on ühele tõelisele euroametnikule veel tähtsam sündmus kui Rooma lepingute 50. juubel!!! Kõik need asjaolud panidki aluse viimase aja ühele chillimale pühapäevale, mis lõppes seni tundmatuna püsinud ja eesti keele töövihiku kaante vahel varjus olnud uudissõna tolbik (seda võib kasutada absoluutselt igal pool tähistamaks midaiganes) kasutuselevõtu ja kino ühiskülastusega. Film, mida vaatasime (The Last King of Scotland), oli ka väga hea, kuid veelgi toredam ja üllatavam oli avastada, et siinses kinos hakkab jooksma Eesti ja Läti ühistöös valminud joonisfilm Leiutajateküla Lotte. D´Lotti vu Bastelduerf, jah, nii kutsutakse teda siinses keeles:) Naljakas, aga samas ka väga südantsoojendav on siin kinos neid plakateid vaadata ja sealt Eesti tegijate nimesid lugeda.

Kolmapäev, märts 21, 2007

Sinu tee on vaid sinu jäljed

Eile tutvustas Carmen meile tunnis üht kuulsat hispaania luuletajat - Antonio Machado. Olin seda nime varem kuulnud, kuid tema loomingust eriti midagi ei teadnud. Ja seda huvitavam see kohtumine mulle oli, mistõttu tekkis ka soov oma avastust siin jagada. Kahjuks tema teoste eestikeelseid tõlkeid mul netist leida ei õnnestunud. Kui keegi aga teab kohta, kust neid leida (elektrooniliselt või paberil), oleksin selle teabe jagamise eest südamest tänulik. Allpool olgu aga toodud siis väike katkend luuletusest nimega Cantares. Inglise keelde on selle tõlkinud keegi Betty Jean Craige Georgia ülikoolist.




Caminante, son tus huellas
el camino, y nada más;
caminante, no hay camino,
se hace camino al andar.
Al andar se hace camino,
y al volver la vista atrás
se ve la senda que nunca
se ha de volver a pisar.
Caminante, no hay camino,
sino estelas en la mar.

...

Wanderer, your footsteps are
the road, and nothing more;
wanderer, there is no road,
the road is made by walking.
By walking one makes the road,
and upon glancing behind
one sees the path
that never will be trod again.
Wanderer, there is no road--
Only wakes upon the sea.

...

Äärmiselt filosoofiline, kas pole?

Neljapäev, märts 08, 2007

Winchester



Pärast viimast reisi Belgiasse ei kulunud nädaladki, kui seadsime oma sammud juba Inglismaa poole. Sinna, kus olid ootamas sõbrad, nende katusekorter, vasakpoolne liiklus ja oht, et tõenäosus üüriautoga avarii tegemiseks on kasvanud juba liiga suureks:). Jah, läksime taas Winchesteri, sest tundub, et sinna linnakesse meil lähimate aastate jooksul enam asja ei ole. Põhjus selles, et Argo ja Eneli on otsustanud oma Inglismaa bisnise seks korraks kinni panna ja kodumaale tagasi kolida. Ühest küljest on mul selle üle hea meel, aga teisest küljest jällegi kurb ka. Pole ju enam kedagi, kellele sinna külla sõita. Seekordse külaskäigu boonuseks oli Eesti Vabariigi aastapäeva tähistamine. Ja tähistatud ta ka sai:) Riietasime end tol päeval võimaluste piires sini-must-valgesse ja võtsime asja veidi pidulikumalt kui muidu. Argo ja Eneli olid seks päevaks end töölt vabaks küsinud ja seega oli päev üsna muretu. Kulgesime mööda linna, põikasime sisse mõnda poodi ja lõunatasime Wykeham Armsis, kust ei saanudki enne tulema, kui õues juba pime oli ja hilise õhtusöögi aeg kätte hakkas jõudma. Vot sellise võlujõuga koht on see. Kui keegi peaks kunagi Winchesteri sattuma, siis astugu kindlasti Wykeham Armsist läbi, siis saab aru, millest ma räägin. Tee sinna viib katedraali juurest. Ja kui ise ei leia, on kohalikud kindlasti nõus suunama. Arvestada tuleb aga sellega, et lapsi ja mobiiltelefone sinna kaasa võtta ei ole lubatud. Muusikat seal ka ei ole. On aga uskumatult hubane õhkkond, maitsvad toidud, parimad ale´id ja äärmiselt huvitavad püsikunded. Tegelikult on see üsna arusaamatu, kuivõrd truud inglased oma "kodupubile" on. Aga eks inimesed ise ju loogi selle õhkkonna, mida seal nautimas käiakse. Igatahes, nagu juba öeldud, viibisime meiegi taaskord Wykehamis nii mõnedki tunnid. Nii päeval lõunatades, õhtusemal ajal seltsielu elades kui ka pühapäeva hommikul Sunday roast´i nautides. Ja kõik need tunnid oli puhas kvaliteetaeg. Aeg lõõgastumiseks, sõpradega veetmiseks ja maailma sügavamaks tunnetamiseks.

Oh, tegelikult on ikka väga kahju, et Argo ja Eneli sealt ära lähevad... Palju toredaid mälestusi on sellest linnast ja seal veedetud ajast mällu talletatud. Kunagi aastate pärast sinna tagasi minnes on kindlasti hinges soe tunne

Teisipäev, veebruar 20, 2007

Nädalavahetus Belgias

Mingitel kaalutlustel, mis vabalt võivad olla majanduslikku laadi, Eestil Luksemburgis oma suursaatkonda ei ole. On ainult konsulaat ja kohalikust advokaadist aukonsul. Suursaatkond on Belgiaga kahasse ja asub mõistagi Brüsselis. Aga mida siis teha, kui näiteks on vaja Riigikogu valida? Mida muud, kui Brüsselisse minna ja sedel õige numbriga kasti lasta. Sest kirja teel valimine on ju igav ja kunagi ei või teada, kuhu see sedel tegelikult jõuab. Nii oligi, et möödunud pühapäeval ja esmaspäeval toimusid Riigikogu eelvalimised välismaal elavatele või viibivatele eestlastele. Seadsime seetõttu meiegi sammud Brüsseli poole. Et aga esmaspäev oli karnevali (suur kristlik sööma- ja joomapüha enne paastu) puhul Euroopa Kohtus töölt vabaks antud, otsustasime seda endale meeldivalt ära kasutada ja veidi pikema väljasõidu korraldada, mis meid Belgia rannikuni viiks. Startisime laupäeva hommikul ja esimese peatuse tegime Brüsselis. Enne meid oli aga sinna jõudnud ei keegi muu kui kevad. Õues laiutas ca 15 kraadi sooja ja taevas siras päike. Seega õnnestus meil sel aastal esimest korda einestada vabas õhus. Jah, see oli veebruarikuu seitsmeteistkümnendal päeval. Kell oli siis umbes kolm ja päev lubas veel nii mõndagi. Pärast lõunasööki tutvusime kohaliku kaubandusvõrguga. Veendusime, et see Luksemburgi (ja tegelikult vist ka muude misiganes kohtade) omast oluliselt ei erine ning hakkasime pidama õhtusöögiplaane. Kuna me mingeid soovitusi kohaliku oluga tuttavatelt isikutelt ei olnud saanud (polnud nagu küsida ka kellegi käest:)), otsustasime minna kergema vastupanu teed ja õhtustada seal turistide seas kuulsal kalarestoranide tänaval. Ega kaua jalutada ei lubatud. Umbes viienda restorani juures jäime korraks asjade üle arutama ning selle kasutas sealne portjee kohe väga osavalt ära. Liibus ligi, tutvustas end kui "mister satisfaction" ning tõotas meile õhtut, mida me ei unusta. Ühesõnaga tegi ettepaneku, millest me ei saanud keelduda. Ja mis seal salata, toit oli väga maitsev. Arvatavasti küll kallim, kui kuskil vähe rahulikumas kohas, aga mis teha. Eriti tõstaksin ma esile 2005. aasta Sancerre´i valget veini, mis tahtis vägisi keele alla viia.

Järgmine päev algas pidulikul noodil. Ees seisis valima minek. Paar peatust metrooga, paar trammiga ja jõudsimegi saatkonda. Üllataval kombel oli tung valimiskasti juurde pääsemiseks oodatust suurem. Isikute registreerimisel tekkis isegi järjekord. Aga see on ainult hea, sest näitab välismaal elavate eestlaste poliitilist aktiivsust. Loodan, et ka paljud "pole ju kedagi valida" stiilis virisevad mittevalijad ning muidu ignorandid mõtlevad sel aastal olukorra üle veidi tõsisemalt järele ning lähevad siiski valima, täites sellega ühtlasi enda kui kodaniku kohustust riigi ees.

Pärast kirjeldatud tähtsat sündmust jätsime Erkiga hüvasti ja võtsime Marko ja Ingridiga suuna lääne poole. Järgmine peatus oli Brugge, kuhu mina sattusin juba teist korda. Tegemist on väga armsa linnakesega, mida kaunistavad kanalid ja vanad stiilsed majad. Ühes neist majadest asub ka maailma väikseim gooti stiilis aken. Millegipärast arvan ma, et kui elu ei oleks mind Luksemburgi paisanud, ei teaks ma sellest linnast ega sealsest elu-olust mitte midagi. Ja sellest oleks hiiglama kahju, sest Brugge on Lundi kõrval üks neist linnadest, kus ma hea meelega kunagi elada tahaksin. Kasvõi natukest aega. Seniks aga üritan aeg-ajalt sinna veel sattuda. Kaks kohta, kus pühapäeva õhtul maitse- ja muidu elamusi saime, on Pietje Pek ja het Hof van Rembrandt. Need on mõnusad väiksed kohad, mis asuvad peaväljakult veidi eemal ja pakuvad väga hubast olemist. Soovitan soojalt, kui sinnakanti asja peaks olema.

Lisaks Bruggele põikasime pühapäeval korraks sisse ka Knokkesse, kus sel korral kaua ei viibinud. Eesmärk oligi meri ära näha ja vaadata, mis sealses kuurortlinnas sellisel aastaajal toimub. Üllatav, et elu käis täie hooga, vaatamata sellele, et on veebruar. Vaatasime mere ära, jalutasime rannapromenaadil, külastasime paari kunstisalongi/näitust ja sõitsime Bruggesse tagasi.

Eile pidime Luksemburgi tagasi jõudma hiljemalt kella viieks, et jõuaksin pool seitse algavasse flamenkotundi. Jõudsimegi õigeks ajaks, aga kahjuks oli flamenkotund see, mis ära jäi. Külmetasin stuudio ukse taga umbes 15 minti enne, kui märkasin uksele kleebitud silti, et koolivaheaja tõttu on ka stuudio puhkusel. Zut! Meele tegi see asjaolu veidi mõruks küll. Loksusin bussiga koju tagasi ja mõtlesin aknast välja vahtides omi mõtteid.

Neljapäev, veebruar 15, 2007

Vagabondlus

Möödunud nädala veetsime Helkuri seltsis. Ikka väga tore on, kui sõberid külas käivad. Mingit erilist kultuurprogrammi meil seekord plaanis ei olnud, kuid polnud vajagi. Vahel on niisama ka tore olla, lihtsalt olla, juttu ajada, veini mekkida, filme vaadata ja muusikat kuulata.

Selle aja sisse, mil Helkur siin oli, jäi ka Marko sünnipäev, kus kvaliteetsete napsude ja suupistete taustal ning mõnusas seltskonnas meeldivalt aega sai veedetud. Järgmisel hommikul pärast sünnipäeva pidi Helkur aga koju minema. Õnneks juhtus aga nii, et erinevate asjaolude koosmõjul ja meie tungival mõjutusel jäi ta oma valitud lennukist lihtsalt maha. Ega ta väga kiirustanudki. Õigem oleks isegi öelda, et ta ei läinudki:) Milline vagabondlus ja vabadus, kas pole?:) Lennukid ju lendavad piisavalt tihti, et kui ühele ei lähe, võtad järgmise, mis paremini sobib.

Pühapäeval otsustasin ma Marko, Ingridi ja Erkiga veidi teistmoodi elu nautida ja Kopstali kanti matkama minna. Paraku ei soosinud meie projekti vihm, mis tüüpiliselt siinsele kliimale ilmus täiesti tühja koha pealt ja ei näidanud märkigi selle kohta, et ta peagi järele jääda kavatseb. Kopstali matkarajale me seekord ei jõudnudki, vaid hakkasime väikse tiiruga Luksemburgi poole tagasi sõitma, lootuses, et kui selle neetud pilve alt minema saame, leiame ka kuivema pinna, kuhu oma jalga toetada. Õnneks nii juhtuski, kui olime Merschile lähenemas. Kiirelt langetati otsus proovida Hunneburi matkarada, mis meile Erkiga eelmisest suvest juba tuttav oli. Võtsime ette 3km pikkuse tiiru, mis kulgeb mööda mäenõlva ümber sealsete allikate. Jäin mõistagi samblikke ja veepiisku pildistades teistest matkalistest maha ja leidsin end peagi üksi mööda rada uitamas. Auto juurde tagasi jõudes avastasin aga, et teistest polnud kippu ega kõppu ja mobiilidki olid levist väljas. Mis siis ikka, ootasin mõnedkümned minutid enne, kui Marko minuga ühendust võttis ja teatas, et nad "otsustasid" väikese tiiru teha:) Jee rait! Professionaalsed orienteerujad nagu nad on:) Aga noh, peaasi, et nad enne kottpimedat ikka õigesse kohta tagasi jõudsid. Mul oligi neid oodates jõudnud juba igav ja külm hakata...

Esmaspäeval, kui veidi varem stuudiosse jõudsin, sain Pascale´i käest teada, et tal on vist plaan tekkinud mind koos oma trupiga mais toimuval etendusel esinemas näha. Kui ma muidugi nüüd kõigest ikka õigesti aru sain... Igatahes arvas ta, et peaksin kõrgemal tasemel hakkama trennis käima ja ühe uue tangose koreograafia kiirelt selgeks õppima. Mnjaaa... iseenesest ju paeluv mõte, kuid... kas tõesti? No eks näis.

Pühapäev, jaanuar 28, 2007

Teel

Istun hetkel Amsterdami lennujaamas ja olen jälle teel. Seekord Luksemburgi poole. Üksi reisides ja pikalt lennujaamades passides on palju kvaliteetset aega, mida on tore netikohvikust või baarist mööduvaid inimesi jälgides ja enda ette mõtiskledes mööda saata. Eestis oli ka tore. Oli nii asjatamist kui ka meelelahutust sõprade seltsis. Kogu see viimase aja reisimine on aga teinud seda, et tahaks kangesti kuhugi kaugemale minna. Avastada kohti, kus veel pole jõudnud käia ja tutvuda inimestega, keda veel ei tunne. Lugesin täna lennukis viimast GO Discoverit ja see ainult valas õli tulle juurde. Õnnelikud on need, kes on kohtunud maailmaga selle kaugeis (mitte alati geograafilises mõõtmes) paigus.