Esmaspäev, august 21, 2006

Riesling versus Pinot Noir


On kaks linateost, mida ma võin vaadata absoluutselt igal ajal. Nendeks teosteks on Sõrmuste Isand ja Wikmani poisid. Ja täna ongi just üks neist õhtutest, mil tekkis soov Wikmani poisse vaadata. Kohe filmi alguses sain ma ka vastuse oma eelmises kirjutises tõstatud küsimusele, miks on Itaalia käesoleval ajal just sellises seisus nagu ta on. Tegemist on nähtusega, mida Wikman kirjeldab kui suurte ja väikeste asjade vaheldumise seadust. See tähendab, et kui enne olid akveduktid, Vabariik, Boccaccio, Dante jt, siis täna on restoranid, kelnerid, piccolod ja konduktorid...

Õues sabistab hetkel mõnusat seenevihma ja meeleolu on just selline, mis õigustab lubada omale üks pokaal 2003. aasta chianti classicot. Nagu ma laupäeval taaskord kinnitust sain, oli 2003. aasta väga hea veiniaasta. Vähemalt Luksemburgi veinide osas. Seda kinnitas meile Eesti tuntumaid sommeljeesid Mati Timmermann, kes oli lahkelt nõus tulema ja jagama oma teadmisi siinsete eestlastega ja eestlaste sõpradega misiganes rahvusest nad ka ei oleks. Nimelt korraldas Luksemburgi Eesti Selts möödunud laupäeval laevareisi mööda Moseli jõge algusega Trieris ja sihtpunktiga Remichis. Plaanitud viietunnist jõereisi sisustas seekord süldibändi asemel kohalike veinide degusteerimine koos eespool nimetatud asjatundja kommentaaridega. Veinikaart oli igatahes üsnagi aukartustäratav, kokku 18 erinevat veini Moseli nõlvadelt. Veinikaardile mahtusid nii valged veinid, vahuveinid kui ka kaks punase veini esindajat. Aukartustäratav oli ka sommeljee teadmistepagas ning oma teadmiste huvitavalt edasi andmise oskus. Alustasime kell 11 hommikul ja kui kella poole viie paiku veinikaardile ring peale oli tehtud, oli õhku paisatud nii palju uut teavet veinide ja veininduse kohta, et oli kohe tükk tegemist seda kõike endasse talletada. Arvatavasti jäigi palju teavet õhku rippuma ja ootama, et selle kunagi hiljem kuskil ikka üles korjan. Igatahes olen ma nüüd enam kui veendunud, et kunagi önoloogia õpingud ette võtan. Olen sellele juba varemgi mõtisklenud, kuid nüüd on eesmärk üha selgemat kuju võtmas. Muide, laupäevasel veinireisil tundsin ka, et koolis omandatud keemiaalased teadmised kulusid marjaks ära. Vähemalt teadsin ma, mida tähendavad estrid ja mismoodi alkohol hapnikuga reageerides aldehüüde moodustab. Varasemad teadmised omandasid minu jaoks nüüd aga hoopis huvitavama varjundi. Mineraalid ja happed kuuluvad nüüd iga kord lahutamatult veinipudeli avamise järgse naudingu juurde.

Reede, august 18, 2006

SPQR

Bilbo Baggins on öelnud: "It´s a dangerous business going out your door. You step onto the road, and if you don´t keep your feet, there is no knowing where you might be swept off to." Meie tee viis meid seekord Rooma. Polnud seal varem käinud ja seega oli põnevus suur. Teejuhiks olid vaid üks raamat, linnakaart ja sõprade jagatud kogemused. Kõik need osutusid oma moodi ka vajalikeks.

Niisiis, jõudnud Rooma, tabas meid kohe väga meeldiv üllatus. Nimelt polnud erinevalt Luksemburgist sinna veel sügise esimesed jahedamad hingetõmbed jõudnud. Õues lõõmas päike ja kraadiklaasi pügal riivas 27 soojakraadi. Samas aga rõhutas selline palavus ka sealset üldist räpasust ja mõningast korralagedust. Igatahes see näotu (või pigem omapärase näoga) tükike daatšasid, mis paistab Tallinnasse saabujale lennukiaknast, ei ole võrreldavgi sellega, mis ootab Rooma saabujaid ja lennujaamast bussiga linna sõitjaid. Selliseil hetkil ma alati mõtlen, et mismoodi küll üks rahvas, kes kunagi valitses pea kogu Euroopat, on tänasel päeval niisugusesse punkti jõudnud... Linna rongi- ja bussijaamas, kuhu meie buss meid viis, ei olnud pilt oluliselt parem. Avastasin taas, et inimene kui liik suudab ikka enneolematut lehka ja laga oma ümber tekitada, kui enesest ja teistest lugu ei pea. Tegime rongijaamast kiirelt minekut, lootuses vanalinnas meeldivamat miljööd eest leida. Meie lootus ei petnud meid. Jõudes Hispaania treppide ja Via del Corso ligidale, muutus õhkkond värskemaks ja hubasemaks, kuid mõistagi ka turstiderohkemaks. Aga noh, nii naiivne ka ei tasu olla, et Roomas augustis turiste ei ole. Me ju olime ise ka turistid ja Roomas!:-)

Ees ootasid 5 pikka päeva oleskelu ja löödimist. Olime seadnud sihiks eelkõige puhata ja mitte end kõndimise ja erinevate ajalooliste majade vahtimisega liigselt koormata. See oli tark mõte ka nüüd tagantjärele mõeldes.

Alustasime Forumi ning Kapitooliumiga. No mida ma oskan öelda. Nende kuulsus käib neist ees ja see võib-olla tekitab liigseid ootusi. See, mis tegelikult emotsiooni tekitab, on pigem nende aura ja eelnevad teadmised sellest, mis neis paigus kunagi toimus. Paigad ise on aga pildi peal ilusamad ja võimsamad kui tegelikus elus. Veneetsia väljak siiski vast tekitas mingit aukartust ka pelgalt ehitisena. Järgmistel päevadel uudistasime sellistes kohtades nagu Piazza di Spagna, Piazza della Rotonda, Piazza Navona, Vatikan, Campo de Fiori ja Trastvere. Viimasel päeval tegime ajaviiteks tiiru ka turistibussiga, mis viis meid Via Venetole. Kohustuslikud ekskursioonid olime planeerinud iga päeva hommikusse, millele järgnes eranditult väike siesta, et vältida liigset päikest. Vahemärkusena pean mainima, et minul see liigse päikese vältimine päris lõpuni muidugi ei õnnestunudki. Nimelt tabas mind pärast üht pikemat päikese käes viibimist elus esimest korda vist päikesepiste. Muud diagnoosi ma oma konditsioonile igatahes anda ei osanud... Seda sündmust jäid meenutama tugevad päikeseprillide randid näos:) Ühesõnaga, pärast meeldivat siestat jahedas hotellitoas suundusime keha kinnitama ja meelt ergutama. Kinnitan, et selleks pole midagi paremat kui itaalia köök koos kõigi oma hõrgutiste ja keelekastetega. Otsisime teadlikult (ja sõprade soovitusi meeles pidades) kohti, mis peatänavalt veidi eemale jäävad. Endalegi üllatuseks õnnestus leida üsnagi korralikke ja meeldiva hinnaklassiga tavolaid. Parim, kuhu meil ühel õhtul, meie esimesel pulma-aastapäeval, õnnestus sattuda oli Gusto. Eriliselt tõstaksin esile kogemust Caprese salatiga. Olen kogu aeg itaalia köögist väga lugu pidanud, aga no ei arvanud mina enne, et mozzarella juust ja tomat võivad SELLIST maitseelamust pakkuda. Või siis näiteks kreeka pähkel meega... Olin elanud pimeduses. Ilma naljata!


Tagasiteel koju avastasime inimeste juures veel ühe asja. Nimelt ei ole kari inimesi suurt targem kui kari lambaid. Piisab vaid ühest isekast, kuid lollist juhtoinast, et kogu ülejäänud kamp, kes ei viitsi, ei suuda, ei taha või ei oska ise mõelda, sama loll oleks. Eriliselt ilmneb see inimeste puhul lennujaamas. Need, kes on lennanud Ryan Airiga, teavad, et nende lennukites ei ole istmed nummerdatud ja et rahvas lastakse peale "kes ees, see mees" põhimõttel. Selline olukord viib inimesed mõistagi tagasi nende loomupärasesse olekusse, mida filosoof Hobbes (või oli see Locke?) kirjeldas kui sõda kõigi vastu. Lihtsamalt öeldes on tegemist labase olelusvõitlusega. Naljakas on aga vaadata, kuidas mõned enda meelest eriti kavalad olelusvõitlejad, kes iga hinna eest esimeste seas lennukisse jõuda soovides varakult järjekorda seisma trügivad, hiljem bännis näoga hoopis viimaste seas peale mahuvad:) Lihtne näide Roomas lennujaamast: boardinguni on jäänud veidi vähem kui 1 tund. Rahvas on rahulik ja igaüks konutab oma nurgas omi asju ajades. Ühel hetkel aga haarab üks sell, kes ei ole viitsinud pikemalt mõttetegevusega tegeleda, oma koti ja sammub kiire sammuga järjekorda. Selle peale rahvas elavneb ja hakkab toimuma liikumine. Üks loll ees, teised järgi. Ja ei möödu 3 minutitki, kui järjekord on veninud ligikaudu 30-meetriseks, kõigil sabas seisjail näos enesega rahul olev ilme. Paraku ei ole aga usinad trügijad mõelnud selle peale, et lennukile viiakse reisijad bussiga, mis tähendab seda, et kõik inimesed lüüakse segamini ja järjekorras seisjaile jääb oma eelisest vaid meeldiv mälestus. Halvimal juhul läheb veel nii, et need, kes järjekorras olid esimesed, on ka esimesed bussi sisenejad ja sealt loogika reeglite kohaselt viimased väljujad ja viimasena lennukisse pääsejad. Seega palju õnne! Olelusvõitlus:)

Nii need päevad meil seal möödusidki. Mõõdukas koguses turismi ja piisavalt gurmaanlust. Ei olekski osanud midagi enamat soovida.