7. märts 2008
Pärast kahepäevast harjumist ekvatoriaalse kliimaga Kilimanjaro Mountain Resortis asusime teele. Kuna olime tippu tõusmiseks valinud Rongai raja, mis algab mäe põhjaküljelt Keenia piiri vahetust lähedusest, pidime väravani jõudmiseks sõitma ligikaudu 3h. Selle aja jooksul nägime palju põnevat kohalikust külaelust ja sealsete inimeste igapäevastest toimetustest. Matkaraja alguspunkti Nalemorusse (1950m) jõudsime kella 12 paiku. Meeskond oli seal juba ootel. Läbisime mõningad bürokraatlikud toimingud ja tutvusime meie giidide Andrew ning Sylvesteriga ja kokaga. Pikka juttu ei tehtud ja peagi asusimegi oma eesmärgi poole liikuma. Sel ajal, kui meie juba metsa vahel oma esimesi samme tegime, kaaluti väravas varustust ja pakiti see vastavalt iga kandja kandevõimele väiksematesse kottidesse laiali. Teekond esimesse laagrisse, mis asub 2700m kõrgusel, ei olnud eriti raske. Kõrguste vahe võrreldes algusega on küll suur, kuid see ei anna sellisel kõrgusel veel tunda. Minu jaoks oli suurim probleem hoopis kuumus ja enneolematu veekadu organismist. Vesi kehast lihtsalt voolas ja poolel teel olles, kui veel vihma ka sadama hakkas, olin veendunud, et võtsin liiga vähe T-särke kaasa. Kuldne reegel sellisel matkal on tarvitada päeva jooksul neli kuni viis liitrit vett. Kolm liitrit sellest peaks tulema puhtalt veest, ülejäänud toidust ja teest. Kolm liitrit niisama ära juua on päris palju ja joomine kippus vahepeal meelest minema. Vähemalt alguses. No palju sa ikka jaksad omale vett sisse kallata. Aga jooma peab ja seda ka siis, kui otseselt janu ei ole, sest sellise temperatuuri ja füüsilise koormuse juures tähendab janutunne juba väga suurt veepuudust organismis. Aga see selleks.
Esimesse laagrisse (Simba camp, 2700m) jõudsime kella kolme paiku. Ilm oli taas ilusaks pööranud ja päike soojendas meeldivalt. Kuivatasime oma riided telgi katusel ära ja vedelesime niisama. Vahetasime teineteisega esimesi muljeid ja jõudsime järeldusele, et senimaani oli kõik hästi läinud. Pärast väikest puhkust tegime koos Sylvesteriga esimese aklimatimatka, mis tõstis meid umbes 3000m peale. Saime teada, et sealkandis pole väga ebatavaline kui elevante ja pühvleid kohtad. Tegemist on loomadega, kes tulevad lähedalasuvatelt Keenia tasandikelt paremat toidupoolist otsima ja satuvad ringi uitades ka matkaraja lähedusse. Igatahes soovitati öösel vetsu minnes taskulamp kaasa võtta, juhuks kui mõnda eelnimetatud tegelast peaks kohtama. See, kuidas taskulambiga elevanti minema peletada, jäi mul aga õnneks kogemata. Ainus loom, keda kohtasime, oli hüään, kes meile aklimatimatkalt naastes rajal kenasti vastu jalutas. Kohtumine temaga oli üürike, kuid vahva. Aga jah, öö saabub mäel naljakalt vara, sest päev kulgeb põhimõtteliselt päiksega samas rütmis ja kui päike on loojunud, tuleb ka endal silmad looja lasta. Sest mida muud sa seal pimedas ikka passid. See tähendas, et öörahu saabus umbes kaheksa paiku õhtul. Mõnikord ka varem, samas mõnikord veidi hiljem, olenevalt sellest, kui väsitav päev oli olnud ja kui kauaks juttu jätkus.8. märts 2008
Õhtul varakult magama minemine tähendab seda, et hommikul pole varakult ärkamisega mingeid probleeme. Hiljemalt kell seitse on kõik luugid pärani lahti ja päev võib alata. Nagu me tol hommikul aru saime, algasid kõik meie hommikud tassi kuuma tee ja kausi kuuma veega. Esimene seespidiseks ja teine välispidiseks kasutamiseks. Hommik oli karge ja kastene. Alles siis, kui päike juba kõrgemal oli, läks olemine soojemaks ja kuivemaks. Parkisime kõhud putru, muna ja praesinki täis ning oligi aeg järgmise laagri poole liikuma hakata. Seekordne teekond oli päris järsk ja vesi voolas kehast taas ojadena. Ilm oli samuti palav ja see ei teinud olukorda üldse kergemaks. Tee peal jõudsime järgi grupile inglastele, kelle tollepäevane retk oli poole pikem kui meie oma ja seetõttu oli nende tempo ka aeglasem. Nende teekond oli pikem seetõttu, et nemad olid valinud tippu jõudmiseks kuus päeva, seevastu kui meie retk pidi kestma seitse päeva. Vahetasime inglastega paar viisakusrepliiki ja rühkisime edasi.
Taimestik meie ümber muutus aina kiduramaks. Teine laager, mis asub 3400m peal, võttis mind vastu hoomatava peavaluga. Tundus, et keha ei olnud aklimatiseerumisega kõige paremini hakkama saanud. Isegi aklimatimatk 3700m peale ei teinud olukorda paremaks. Alles siis, kui olime õhtust söönud, muutus enesetunne heaks. Siinkohal peangi meie kokka kiitma. Kogu selle askeetliku elu juures, mis meil mäel oli, suutis ta meid õhtuti ikka erinevate hõrgutistega kostitada. Kui hommikuti oli stabiilselt pudru- ja munaring, siis õhtuti oli menüü väga vaheldusrikas. Sõime nii liha, kana, kala, kartulit, riisi kui pastat. Ja seda kõike erinevate kastmetega. Tõesti, sellistes tingimustes paremat tahta ei oleks osanudki ja nagu hiljem selgus, võib Tansaanias restoraniski hoopis kehvemalt süüa saada. Tol õhtupoolikul jalutasin laagriplatsilt veidi eemale, et omi mõtteid mõelda. Istusin ühel kaljunukil, silmitsesin all kaugel laiuvaid Keenia tasandikke ja mõtisklesin niisama elu üle.9. märts 2008
Öösel või varahommikul (kella ei viitsinud vaadata, aga pime oli) ärkasin selle peale, et keegi jooksis müdinal läbi laagri. Mitu korda. Taskulampi tal igatahes kaasas ei olnud. Ja mida teebki üks pühvel taskulambiga. Jah, tegemist oli pühvliga, sest Sylvester hiljem küsis, et kas meie ka kuulsime, kuidas öösel paar pühvlit meie laagrist läbi sörkisid. Hea teada, edaspidiseid öid silmas pidades:) Igatahes, hommik oli väga külm ja karge. Kõik riided telgis olid ka külmad ja - mis kõige hullem - niisked. Egas midagi, tuli soe fliis selga ajada ja loota, et kuum tee annab seestpoolt sooja. Mul polnud Indrekuga võrreldes tegelt häda miskit. Tee andis sooja ja eluvaim tuli kiirelt tagasi. Vaene Ints aga külmetas juba teist ööd oma magamiskotis, mis on mõeldud magamiseks vist minimaalselt pluss 15 kraadi juures. Igatahes ei saanud ta öösel sooja ka siis, kui kogu soe riietus seljas oli. Tol hetkel tema nahas olla küll ei tahtnud, sest magamatus tippu jõudmist silmas pidades just kasuks ei tule. Sylvester, hea inimene, laenas talle edaspidisteks öödeks enda magamiskoti ja oli nõus ise külmetama. Ja külmetama ta pidi! Aga Intsul oli järgmistel öödel see-eest väga hea ja soe.
Teekond kolmandasse, Kikelelwa laagrisse (3600m) oli suhteliselt kerge, sest radas lookles üles-alla ja kõrguste vahe tuli kokkuvõttes vaid 200m. Terve tee saatsid meid söestunud põõsad ja kidurad puud. Nimelt oli 2007. aasta septembris Kilimanjaro põhjaküljel suur tulekahju. Sylvester oli sel ajal just ühe grupiga mäel ja nägi eemalt, kuidas tuli üha suuremaks paisus. Seetõttu olid nad sunnitud ka oma marsruuti muutma. Nüüd on sellest aga vaid mälestus söestunud okste ja kändude näol. Läheb veel kaua aega, enne kui see paik neist vigastustest taastub. Kikelelwa laagrisse jõudsime varakult (12.30) ja seega oli meil terve päev laagris vedelemist. Laager on seal kena. Ühest küljest kõrgub Mawenzi ja teisest Kibo (ehk laiemalt tuntud kui Kilimanjaro) tipp. Mõlemad on väga võimsad tipud, kuid meile pakkus sel reisil huvi vaid too viimane. Tundsin taas tuttavat teravat peavalu, mis mind hooti külastas. 
Rääkisin sellest ka meie vanemale giidile Andrew´le (pildil paremal), kuid too rahustas mind maha ja kinnitas, et kõik on kontrolli all. "Hakuna matata!" nagu talle meeldis iga asja peale öelda. Andrew, kes välimuselt sarnaneb veidi Samuel L. Jacksonile, oli üleüldse eriti lahe tegelane. Ta on Kilil roninud juba 22 aastat ja kogemus on lausa silmist paista. Kogu tema olemusest kiirgas ülimat rahulikkust ja kindlust. See andis ka mulle kindlama tunde, et peavaluga tasapisi võidelda. Mingit ravimit ma siiski võtma ei pidanud, sest sain peavalust söögi, joogi ja magamisega lahti. Ainuke mure oli see, et mobiilil polnud matka algusest saadik levi olnud ja seega puudus igasugune võimalus enda tegemistest kodustele teada anda. Samas oli see ka üks asjaolusid, millega olin isekeskis eelnevalt arvestanud ja suurt üllatust sellega seoses tegelikult ei olnud.10. märts 2008
Hommik Kikelelwa laagris oli fantastiline. Ärkasin looduse kutse peale veel enne päiksetõusu ja kobisin telgist välja. Sellist vaatepilti, mis mulle taevas avanes, ei olnud ma seni veel näinud. Terve taevalaotus oli tähti täis, igaüks eredam kui teine. Asjale lisas vürtsi veel see, et lõunapoolkera tähed mulle võõrad on. Ainuke tuttav kujund oli suure vankri oma ja see oli ka pea alaspidi. Selge tähistaevas lubas ka ilusat hommikut ja selles ei pidanud me pettuma. Päike näitas oma esimesi kiiri umbes poole seitsme paiku ning koos nendega ärkasime ka meie. Toimetasime oma hommikused tegevused ära ja asusime teele järgmise laagri poole, mis asub 4300m peal. Lihtne matemaatika näitab, et tõusu oli sel päeval ees 700m. Seda on sellises kõrguses päris palju ja kui arvestada mind vaevanud peavalusid, tekkis eesseisva katsumuse ees teatav aukartus. Teekond oli järsk ja umbes poole peal tundsingi, kuidas tuttav peavalu vaikselt maad hakkas võtma. Kuna Erkil ja Intsul polnud häda midagi, järeldasin sellest, et olen keskmisest kehvem aklimatiseeruja. Jäi vaid üle loota, et päeva jooksul valu taandub ja meeleolu paraneb. Mawenzi tarni laagrisse jõudsime pärast 3-tunnist järsku matka. Nagu laagri nimigi ütleb, asub see Mawenzi tipu jalamil. Uskumatult kaunis koht.
Ühel pool uhke terav kalju ja teisel pool lõpmatusse ulatuv tasandik, mille kohal sõudmas pilved. Sellest saime aimu tegelikult alles järgmisel hommikul, sest tol päeval jõudis koos meiega laagrisse ka üks suuremat sorti tume pilv, millest hakkas mõne aja möödudes (õnneks olime seks ajaks oma aklimatimatka juba ära jõudnud teha) sadama rahet. Ilm muutus hetkega külmaks ja vastikuks. Pesemine sellistes tingimustes midagi nauditavat mõistagi ei olnud. Külm tungis üsna sügavale konti ja seega ei jäänud meil muud üle kui söögitelgis kügeleda ning gaasilambi ääres sooja otsida. Istusime seal päris pikalt ja tegime nalju, mida on võimalik mõista vaid neil, kes ise tol hetkel seal kohal olid. Pimeduse saabudes kobisime telki niiskete asjade vahele ja uinusime mägede und.11. märts 2008
Hommik algas kenasti. Pilved olid kadunud ja päike sulatas hoogsalt eelmisel õhtul sadanud rahet. Ees ootas pikk päev. Teekond Mawenzi Tarnist Kiboni pidi kestma 4,5h. Ja nii enam-vähem ka läks. Kivine rada viis meid Mawenzi (ülemisel pildil) ja Kibo (alumisel pildil) tippu ühendava mägikõrbeni, mida seal sadulaks kutsutakse. Järjekordne nähtus, mida mina seni veel näinud ei olnud. Neli ja pool kilomeetrit üle merepinna, kuum päike, külm ja suhteliselt vali tuul ning kilomeetreid laiutav tühjus. Kõik see kokku tegi teekonna Kiboni minu jaoks päris vaevaliseks. Sõber peavalu oli taas platsis ja tekitas hinges teatavaid küsimusi, kuidas järgmisel ööl toimuva tipuvallutuse üle elan. Seekord polnud mina
ainus, kellel pea valutas. Peavalutajate klubisse otsustas astuda ka Ints. Mitte et see mulle mingi eriline hea uudis oleks olnud, sest minul ju peavalu säilis, aga kahekesi on kannatusi taluda siiski veidi lihtsam kui üksi. Mägikõrbe ületamine jõudis siiski õnnelikult lõpuni. Tipu vallutamise baaslaagrisse ehk Kibo Huti jõudsime kella ühe paiku. Erilist söögiisu ei olnud ja pea lõhkus päris kõvasti. Leevendust peavalule leidsin pärast aklimatimatka, mille käigus tõusime 4800m peale. Andrew arvas, et öist tipuvallutust silmas pidades oleks mõttekas võtta siiski üks aspiriin. Lihtsalt selleks, et ei peaks nii palju kannatama. Nii ma ka tegin ja tundub, et see oli tark tegu. Kogu olemine läks pärast aspika võtmist palju kergemaks. Mõtted olid muidugi veidi tumedad, sest mulle tundus kuidagi uskumatuna see, et pidime tippu hakkama vallutama juba samal öösel. See tähendas, et öörahu saabus 18.30. Sundisin end magama jääma ja endalegi üllatuseks see õnnestus.12. märts 2008
Äratus oli kell 23.00. Sellele järgnes kiire tee ja snäkk, et organism käima tõmmata. Paksud riided seljas, otsmikulamp ümber pea, ning tipuvallutus võis alata. Kell oli seks ajaks tiksunud täpselt südaöösse ehk alanud oli uus päev. Endiselt tundus veider sellisel kellaajal matka alustada. Aga nii see seal käib, sest päevasel ajal, mil päike paistab, pidid hapniku kättesaadavusega poole kehvemad lood olema. Nii et kui öösel siis öösel. Mis seal ikka! Uus ja huvitav kogemus jällegi. Tõusu algus oli kohe päris järsk ja rada mitte ei loogelnud siksakis, vaid läks suht otse üles. Hoidsin pöialt, et pea valutama ei hakkaks ja nii uskumatu, kui see mulle ka tundus, pea ei hakanudki valutama. Esimene hingetõmbepaus oli William Pointis, mis asub 5000m peal. Mis kell siis oli, seda ma enam ei mäleta, aga tundus, et olime juba terve igaviku kõndinud. Vaatamata Andrew lubadusele, et kohe muutub tõus laugemaks ja rada hakkab tegema sikk-sakke, jätkus väga karm tõus. Järgmise peatuse tegime 150m kõrgemal Hans Meyer Cave´is. Vahemärkusena ütlen, et Hans Meyer oli esimene inimene, kes Kilimanjaro tippu tõusis. Aasta oli siis 1889. Meil Erki ja Intsuga oli tipust sel hetkel veel puudu rohkem kui 800m. Ajataju oli suhteliselt hägustunud, kuid arvan, et järgmine etapp Hans Meyer Cave´ist edasi kestis 2,5h, mille jooksul tõusime 350m ehk teisisõnu jõudsime 5500m peale, kus asub punkt nimega Jamaican Rocks. Kõrgus huvitaval kombel mõju veel ei avaldanud. Liikumine toimus eriti aeglases tempos, jalgu lihtsalt üksteise ette, töntsi, tõstes. Tõus Gilman´s Pointi (5686m) viis üle kaljunukkide ja suurte kivide. Väga karm oli see. Esimest korda oli jalgades tunda väsimust ja kõrguse mõjul tekkis mul pearinglus ja tasakaalutus. Keha ei tahtnud enam kuidagi sõna kuulata. Vajasin liikumiseks matkakepi abi. Õnneks Ints, hea inimene, laenas mulle ühte enda omadest. Giidid ütlesid, et koos füüsilise väsimusega on see täiesti normaalne nähe. Mis mul muud üle jäi, kui neid uskuda ja edasi punnitada. Katus sõitis ka Intsul, kes alguses ei tahtnudki Gilman´s Pointist edasi tulla. Ühine toetus aga sundis tedagi veel viimast võtma ja edasi pingutama. Erki oli sel ajal suhteliselt vaikne, aga hiljem selgus, et ega temagi kõrguse mõjudest puutumata jäänud. Gilman´s Pointist Uhuru tipuni viib rada, mis ääristab vulkaani kraatrit. Tipu poole rühkides suurt midagi näha ei olnud, sest päike polnud veel tõusnud, kuid tagasiteel olid vaated ahhetamaajavad. Kahjuks mu fototehnika keeldus sellises kliimas töötamast ja nii jäidki sellest kraatrist mul pigem mälupildid.
Päikesetõusuks jõudsime tippu. Kell oli siis 6.15 ja temperatuur võis Andrew arvates olla ca -10 kraadi, millele lisandus tuule mõju. Tipus eriti kaua passida ei tahtnudki. Keha oli väga kurnatud ja mõistus ei töötanud sajaprotsendiliselt. Tegime paar pilti ja hakkasime alla tagasi minema. Tee alla oli kohutavalt tüütu. Kokku kulus Kibo laagrisse tagasijõudmiseks kaks tundi. Jalad, mis olid väsinud juba üles minnes, muutusid järjest pehmemaks. Kibos peatusime vaid paariks tunniks, sest laskumine pidi jätkuma. Õhtupoolikuks jõudsime mööda Marangu rada laskudes laagrisse, mis asub 3700m peal ja mille nimi on Horombo Huts. Seal laagrisse heites ja reaalsust taas paremini tajudes tundusid eelnenud tunnid justkui unenäona. Kõik see, mis öösel ja varahommikul juhtunud oli, tundus niivõrd ebareaalne ja uskumatu. Tore oli omavahel viimaste hetkede emotsioone vahetada ja tõdeda, et need kõigil enam-vähem sarnased olid. Mõned märksõnad: väsimus, pearinglus, mõttetöö ja asjadest aru saamise aeglustumine, liigutuste automaatsus, ümbruse mitte tähele panemine jms. Ühine oli kõigil ka seisukoht, et midagi sellist enam niipea ette ei võta:)
13. märts 2008
Ees seises pikk päev laskumist. Teekonda alustasime hommikul varakult ja pärast seda, kui läbitud oli 19km ning möödunud 6h, jõudsime päris alla Marangu väravasse. Seal anti meile tunnistused Uhuru tipu vallutamise kohta ja korjati meie kodinad taas auto peale ning viidi tagasi hotelli. Hea oli taas tsivilisatsioonis olla, korralikult voolava vee all pesta ja voodis magada.
Sellest, mis Tansaanias edasi juhtus, kirjutan veidi aja pärast! Seniks vaata Kilil tehtud pilte.
