Pariisist umbes kahe tunni kaugusel lõunas asub piirkond, mida läbib idast läände Prantsusmaa pikim jõgi Loire. Seda piirkonda peetakse prantsuse keele hälliks ning kutsutakse hellitavalt ka Prantsusmaa aiaks. Oma tänapäevase tuntuse on ta aga eelkõige saavutanud Loire´i jõe enda ja tema lisajõgede kallastele rajatud lossidega. Neid on seal tõesti palju, üks ilusam kui teine. Tean seda seetõttu, et kunagi keskkoolis õppisime prantsuse keele tunnis Prantsuse ajalugu ning selle raames käsitleti ka neid losse, millest minu mäletamist mööda vähemalt kolme pidime ka pildi järgi suutma ära tunda. Lisaks sellele viis meid seda kustumatut arhitektuurilist ja ajaloolist ilu ka oma silmaga kaema 11. klassi lõpuekskursioon. Kuna aga sellest ajast on tänaseks möödunud juba 14 aastat ning kuivõrd ühe 17-aastase noore peas liigub teadupärast palju muid ja huvitavamaidki asju kui ajalugu ja kunst, siis ma kahjuks neist lossidest väga eredaid elamusi enam ei omanud. Vähemalt kuni eelmise nädalavahetuseni, mil selle teekonna paari sõbraga uuesti ette võtsime.
Luxembourgist Tours´i linna, mille olime omale nö staabiks valinud, jõudmiseks on vaja läbida ca 600 km. Seda on päris tükk maad ja seega tundus meile mõistlik see vahemaa pooleks jagada. Uurisime veidi kaarti ja otsustasime esimese öö veeta Šampanja maakonna südames, linnas nimega Troyes. Olin seal paar suve tagasi tiirutamas juba käinud ja mul olid sellest linnast vaid head mälestused. Seekord kahjuks nii hästi ei läinud. Kõigepealt võttis meid vastu keskmisest ikka oluliselt külmem, vihmasem ja tuulisem ilm, kui antud aastajale kohane võiks olla. Ja reisides on ju ilm esimene kriteerium, mis konkreetsest paigast tekkivaid mälestusi raamistab. Halb ilm tingis (nagu ikka) selle, et õues jalutada eriti ei soovinud ja peamine kultuuriline tegevus koondus siseruumidesse. Mõistagi pean ma selle all silmas kohvikuid, brasseriisid ja restorane:) Iseenesest ju vahva, kuid veidi ehk liiga dekadentlik olukorras, kus hing ihkab midagi rohkemat. Aga mis siis ikka: kui Champagne´is, siis šampanja! Vähemalt muutis see tuju veidi rõõmsamaks ja olemise erksamaks. Järgmisel hommikul, kui oli aeg keha kinnitada, tabas meid aga järjekordne ebameeldivus. Teadupärast kehtivad Prantsusmaal üldiselt kaks tõsiasja, mida ma siinkohal esitan pisut liialdustesse laskudes, kuid tõele siiski truuks jäädes. Esiteks võib Prantsusmaal alati kindel olla pagaritoodete värskuses ja kvaliteedis. Teiseks ei tohi unustada, et Prantsusmaal ei ole klient kunagi kuningas. Troyes´s hommikust süües selgus, et esimene neist väidetest ei pea kahjuks paika. Mida ei saa aga öelda teise väite kohta, mis seisis oma vankumatus kindluses. Arvan, et oleks olnud palju meeldivam, kui see oleks vastupidi olnud. Mida ma öelda tahan, on see, et ma ei oleks uskunud, et üks endast lugu pidav prantsuse kohvik lubab endale üleeilsete (või isegi vanemate) croissant´ide pakkumist. Ükskõik mis, aga seni on minu kogemuse põhjal see valdkond alati garanteeritud olnud. Paraku seekord nii hästi ei läinud ja kui võtsime südame rindu ning julgesime viisakas toonis küsida, kas tegu on ikka samal hommikul valminud sarvesaiadega, saime ettekandjalt kõigepealt põlastava vastuse stiilis, et "iseenesestki mõista! mis küsimus see selline veel on?" Julgenud siiski tema väites kahelda, lajatas ettekandja seejärel, et nemad ostavad neid saiakesi ühe kohaliku pagari käest ja mingu me ise sinna õigust nõudma. Pealegi, tema ainult kannab neid meile ette ning mitte millegi eest ei vastuta. Kogu lugu! Pidasime õigeks vaidlust sel teemal mitte jätkata ja ajasime need kuivad käkid ohtra kohvi abil omale sisse, sest hommikusi kaloreid ei saanud ju vahele ka jätta. Vähemalt baguette oli maitsev ja päike hakkas ka pilve tagant lootusrikkalt piiluma. See tegi meele veidi rõõmsamaks ja sõit Tours´i poole võis jätkuda.
Tours asub kenasti lossidemaa keskel ja sealt on mugav igasse suunda liikuda. Sama kehtib ka veinikeldrite kohta, mida Loire´i ääres jagub päris piisavalt. Nagu eelnevalt öeldud sai, olid seekordse reisi eesmärk lossid. Seega veinikeldritele me väga suurt rõhku ei pööranud. Külastasime kahte keldrit Vouvray´s ja saime sealt kaasa ka päris korraliku noosi, mida nüüd tasapisi mekkima saab hakata. Lossidest jäid meie teele aga sellised vaatamist väärivad ehitised nagu Chambord, Langeais, Azay-le-Rideau, Villandry ja Chenonceau. Kõik peale Langeais´ lossi on suhteliselt tuntud ja suveperioodil üsna ülerahvastatud ning seetõttu võtab nende külastamine päris palju aega ja energiat. Samas ma arvan, et selline valik oli meil väga õnnestunud, sest kõik need lossid pakuvad midagi erinevat ja omapärast. Seetõttu ei tahaks neid mingi konkreetse kriteeriumi alusel ka pingeritta sättida. See ei oleks lihtsalt objektiivne ja aus.
Kui Chambord on muljetavaldav oma suuruses ja hiilguses, siis Langeais jällegi hurmab oma salapära ja ürgsusega. Kui Azay-le-Rideau on peidetud lokkava looduse keskele ja ta justkui ujub teda ümbritsevas tiigis, siis Villandry seevastu särab kui pärl oma uskumatu täpsusega joonistatud juurviljaaedade, viinapuualleede, väikeste tiikide, lillepeenarde ja hekklabürintide vahel. Chenonceau on aga lihtsalt ülimalt suursugune, kõrgudes oma galeriiga üle Cheri jõe ja olles samal ajal kuidagi eriliselt hubane ja kodune.
Kokkuvõttes tuleb tõdeda, et vaatamata reisi alguses tabanud ebameeldivustele osutus kogu nädalavahetus äärmiselt meeleolukaks ja rikastavaks. Jään järgmist korda ootama.