Reede, veebruar 29, 2008

Ettevalmistused

Pühapäeval, kui Eesti Vabariigi juubelit tähistati, käisin maja taga metsas kevadet otsimas. Midagi isegi leidsin kah. Kauba peale õnnestus aga haigeks jääda. Põhjuseks tüüpiline "soe päike-külm tuul" efekt, mida iga lapski peaks oskama ennetada. Tagajärjeks palavik, mis püsis õnneks vaid kaks päeva. Nüüd olen taas rivis ja eesseisvaks katsumuseks vormi taastamas. Nimelt teeme siin hoolega ettevalmistusi kolmapäeval algavaks reisiks. Sihtpunkt on sel korral Tansaania, täpsemalt Kilimanjaro tipp ning Zanzibari rannad. Ettevalmistus on sujunud hästi ja tundub, et hakkamegi sellega tasapisi lõpule jõudma. Keha on igasuguseid mürke täis pritsitud ja varustus ootab kotti panemist. Tegin täna igavusest ka proovipakkimise, et teaksin, kui palju mul veel kotis ruumi on. Panin talvejope kotti ja tundus, et rohkemaks ruumi nagu polegi:) Aga ei, tegelt asi nii hull ei ole. Kui õhk jopest välja vajub, mahub ka ülejäänud vajalik kraam kenasti ära. Küll vanakooli skaut juba teab, kuidas kotti pakkida:)

Pärast eilset kinokülastust julgen soovitada minu meelest kõige kurvemat filmi maailmas. Vähemalt nende seas, mida minul on seni õnnestunud näha ja mis mul veel meeles on. Igatahes puges see film mulle kuidagi eriti sügavale naha alla ja jättis oma jälje. Võib-olla pole ma ainuke. Üldse on viimasel ajal kinos väga häid filme liikvel. Ja hästi on, et nii on.

Neljapäev, veebruar 21, 2008

Libertango

Täna flamenkostuudiost läbi õhtutuledes linna koju sõites, päeval kogunenud muremõtteid auto plaadimängijast kostuvate argentiina tango rütmide saatel endast välja lastes ja elust rõõmu tundes lootsin isekeskis, et kui koju jõuan, saan seda kõike üksi rahus ja resigneerunult jätkata. Aga võta näpust. Tegin selle saatusliku vea, et lülitasin telkari sisse. Ja mis ma näen. Belgrad mässab!!! Nüüd vahin pikisilmi CNN-i ja kuulan erinevate tuntud ja tundmatute (nende hulgas ka isehakanud) analüütikute arvamusi kogu sellest jamast, mis seal toimumas on. Hea küll, möönan, et mõlema poole argumente on kuidagi võimalik mõista, aga ikkagi on oksemaitse sellest vägivallast ja poliitilis-religioossest jagelemisest suus. Tundub, et Hobbes´il oli ikkagi õigus, kui väitis, et inimese loomulik olek on kõikide sõda kõigi vastu. Olgu selle põhjuseks siis ennetav rünnak, konkureerimine ressursside pärast või oma huvide muul viisil kaitsmine. Tundub, et rahu saabub alles siis, kui ühtegi inimest enam siin planeedil ei ole.

Aga panen nüüd selle argentiina tango plaadi uuesti peale ja üritan meenutada, mida toredat viimasel ajal ka juhtunud on. Eestis käisin. Seal oli tore nagu ikka. Isegi ilmaga vedas:) See võimaldas pühapäeva hommikul, kui tänavad inimestest veel suhteliselt tühjad, väikese tiiru päikeselises vanalinnas teha. Hästi oli. Seekord sain ka ühe uue kogemuse võrra rikkamaks. Nimelt sattusin läbi mingite segaste asjaolude Von Krahli sellisele peole nagu Bashment. Päris hea vungiga üritus oli, kuigi oleksin end mugavamalt tundnud, kui mul oleks vähemalt kapuutsiga dressikas olnud, kootud reggae mütsist rääkimata:) Aga noh, ega müts meest riku nagu vanarahvas olla öelnud! Muusika oli sel korral esikohal.

Teisipäeval, kui olin juba Luxembourgi tagasi jõudnud, tegin oma debüüdi kohtu ametnike squashiturniiril. Kui seni arvasin, et oskan squashi enam-vähem okeilt mängida küll, siis pärast esimest matši sel turniiril olin sunnitud oma õhulossi viimast korrust tunduvalt madalamale tooma. Hea küll, ma polnud ammu reketit käes ka hoidnud, aga ikkagi. Pärast esimest setti, mille mõistagi kaotasin, olid jalad piimhapet pilgeni täis ja pael kaela ümber üsna koomale tõmbunud. Selle pinnalt ei tõotanud ka kaks järgmist setti suuremat edu. Nii juhtuski, et oma elu esimese võistlusmatši kuivalt kolm null sisse sain. Eks näis, kas seekord oli vastane lihtsalt teisest klassist või tuleb ka edaspidi kaotused auga vastu võtta.

Kirjutada oleks tegelikult küll ja veel, aga Erki ja Tim ootavad linnas ja ma lubasin nendega täna veel kokku saada. Ei saa lasta neil ju asjatult oodata. Seega, järgmiste seiklusteni, hea lugeja.

Neljapäev, veebruar 07, 2008

Karneval Pariisis

Kristlik maailm peab pidu, sest suur paastuaeg on ukse ees ja enne seda tuleb üks korralik karneval maha pidada. Peetakse rongkäike, visatakse hundiratast ning süüakse ja juuakse head-paremat. Mis sellel kõigel jumalaga pistmist on, seda minu mõistus muidugi ei võta, aga põgus taustauuring lubab uskuda, et kogu selle trallimise juured ei ole algselt teps mitte kristlusega seotud. Nagu ka paljude teiste pühade ja traditsioonide puhul, millele aegade jooksul kristlik varjund külge on poogitud. Kuidas muidu selgitada tõsiasja, et ristiusupühad langevad tihtipeale ajaliselt kokku pühadega, mida tunti ja tähistati juba ammu enne Jeesuse sündi ja kristluse levitamist. Juhuslik kokkusattumus või kaval plaan muuta kristlik õpetus teisitimõtlejatele ja uskmatutele võimalikult kergesti omaks võetavaks?

Igatahes, olgu selle kristlusega, kuidas on, meile anti karnevali tähistamiseks töö juurest möödunud esmaspäev vabaks. Nagu igal aastal samal ajal. Sõitsin sel puhul Pariisi pikka nädalavahetust nautima. Istusin laupäeva varahommikul rongile (minu esimene TGV kogemus, muide) ja pärast kahetunnist kihutamist olingi päral. Pariis võttis mind sel korral vastu päikselise ja kargena. Koos päiksetõusuga rongijaamast hotelli jalutades aimasin juba, et ees ootavad toredad päevad täis kultuuri ja kulinaariat.

Nii enam-vähem ka läks, kuigi aktiivse kultuuri osakaal jäi loodetust väiksemaks. Seda peamiselt seetõttu, et ma ei olnud arvestanud asjaoluga, et iga kuu esimesel pühapäeval on kõik muuseumid tasuta. Iseenesest ju tore, kui ajalooline kõrgkunst muudetakse kõikidele kättesaadavaks, aga kahjuks ei ole siis võimalik kogu seda loominguilu nautida, sest isegi luuvrisuguse muuseumi läbilaskevõime ei pea lihtsalt sellisele massile vastu. Olen varem ka Louvre´is käinud ja seda suvisel tipphooajal, kuid isegi siis ei olnud seal nii palju inimesi üksteise otsas tallamas kui sel korral. Kokkuvõttes küll üllas mõte, aga töötab selgelt endale vastu. Ma ei jaga nimelt arusaama, et kõrgkunsti pakkuv kunstimuuseum tuleb muuta massikultuuri osaks, nagu seda on kobarkino või peagi valmiv Uus Sakala. Trend tundub aga täie hooga selles suunas liikuvat, sest kuidas muidu seletada tõsiasja, et Louvre´is asub Esprit riidepood!!! Nii edasi minnes võib peagi loota ehk ka mõne suure toidupoeketi läbimurret Louvre´i müüride vahele.

Jah, mõistagi ei jäänud ma Louvre´isse kauaks piinlema, vaid otsustasin pigem õue päikest nautima minna. Pealegi on see muuseum ka väljast vaadates väga kaunis:) Louvre´is toimunust järeldusi tehes otsustasin sel korral loobuda ka impressionistide muuseumist. Kahju, aga kuna ilm oli ikka tõeliselt fantastiline, polnud meel eriti kurb, sest oligi põhjust rohkem vabas õhus viibida ja arhitektuuri välisele küljele keskenduda. Nii et pole halba ilma heata, nagu on keegi tark tegelane kunagi öelnud.

Mis puudutab kulinaariat, siis olen tähele pannud, et mida rohkem ma maailmas ringi liikunud olen, seda olulisem see aspekt minu jaoks on. Maitsev toit meeldivas keskkonnas annab reisilt tavaliselt saadavale visuaalsele kogemusele väga olulise tunnetusliku lisamõõtme. See on nagu omaette seiklus või võiks isegi öelda, et see on suisa reis reisis. Et see seiklus või reis aga katastroofiks ei kujuneks, peab söögikohti äärmise tähelepanelikkusega valima. Eriti sellistes turistide poolt devalveeritud kohtades nagu Pariis. Seega, kui ei vaevu otsima (ka olukorras, kus kõht juba tühjusest pilli lööb), tuleb leppida üsna suvalise kõhutäiega ja loota, et see seedesüsteemist ikka probleemideta läbi käib. Huvitaval kombel kehtib see isegi hommikuse croissant´i ja kohvi kohta. Minul läks seekord hästi. Kuigi kodutöö Pariisi erinevate restoranide ja brasseriide valikul jäi kasinaks, õnnestus mul leida huvitavaid pärle, kuhu kindlasti tagasi tasub minna. Nende hulgas ka Café de la Paix, mis kogu oma tuntuse juures pakub suurepärast kvaliteeti.

Esmaspäeva õhtupoolikul Luxembourgi tagasi jõudes võis meeldivalt tõdeda, et möödunud oli ütlemata tore nädalavahetus.