Esmaspäev, september 17, 2007

Turistid Madridis

Too õhtu Madridis, millest ma oma eelmise postituse lõpus rääkisin, midagi erakordset meile siiski ei pakkunud. Küll aga kujunes omamoodi huvitavaks järgmine õhtu. Olime just tulnud ekskursioonilt Toledosse ja pidasime pärast väikest puhkehetke plaani, mida edasi teha. Baarid, mis õhtuti rahvast ja sigaretisuitsu silmini täis lähevad, meid ei erutanud, mistõttu leidsime, et õigem oleks niisama mööda kõrvaltänavaid tuiata ja vaadata, mis linnas sünnib. Täitsime päeval Toledost ostetud nahast veinilähkrid punaveiniga ja sukeldusime õhtusse. Eriti pikalt ei saanudki jalutada, kui sattusime mingi kiriku kõrval asuvale platsile, kus oli parasjagu käimas igaõhtune madridielu. Otsustasime sinna pidama jääda ja vaadata, kuidas see feimi kogumine siis Madridis käib. Päris huvitav oli. Meil oli õnnestunud end istutada mingite noorte muusikute või siis niisama moosekantide kõrvale, kes vahelduva eduga oma oskusi ka näitasid. Igatahes, aafrikapärane trumm ja kitarr suudavad sellises öises tänavamiljöös luua ikka uskumatult laheda olemise. Kuna me ei olnud ainukesed, kellel oma jook kaasas oli, mõtlesime, et ju Madridis asjad nii käivadki. Küll aga olime ainukesed, kes olid sel õhtul välja tulnud just veinilähkrite ja mitte nurgapoest ostetud õllega. Kaugelt näha, et turistid!!! Mõistagi tähendas see aga kõrgendatud tähelepanu all olemist ja erinevatele küsimustele vastamist. Eneselegi üllatuseks ei peetud meid siiski päris tavalisteks turistideks, kelle kohalolu ignoreerida või kelle üle kõvahäälselt oma keeles nalja visata, vaid tuldi isegi sõbralikult juttu ajama ja uurima, mis asju me Madridi olime tulnud õiendama. Kuna me kohalike arvates veinilähkrist ikka üldse juua ei osanud, olime sunnitud läbima pisikese näitliku koolituse. Selgus, et mida kõrgemalt veini suhu suudad kallata, seda uhkem tegelane oled. Pealegi pidi nii hügieenilisem olema. Ju siis nii ka on! Igatahes, melu oli selleks ajaks saanud juba mõnda aega kesta, kui olin sunnitud eemalasuva baari tualettruumi kasutama. Kaua ma seal ei viibinud, aga kui sealt väljusin, oli plats rahvast peaaegu tühi. Mõned üksikud olid veel jäänud laternate valgusesse. Nende seas ka Erki. Ainult selle väikese vahega, et tema ümber viibisid kolm-neli politseinikku, kes uurisid tema seljakotti ja meie veinilähkreid. Nagu selgus, ei ole Madridis tänaval alkoholi tarvitamine siiski lubatud. Veider lugu, sest ma tõesti ei usu, et sellist oleskelu seal igal õhtul ei toimu. Raudselt toimub! Õnneks meile suuremat tüli asjast ei tõusnud ja Erki lubaduse peale lähkrid kotti panna liikusid võimuesindajad edasi. Kogu hästi alanud tänavamelu oli aga sellega lõppenud. Mis meilgi muud üle jäi, kui päev seikluste osas kordaläinuks lugeda ja kodu poole tagasi vantsida.

Sellega eredamad seiklused minu jaoks Madridis ka lõppesid. Jäid veel vaid nädalapäevad keeltekooli. Mälestuseks möödunust tegin ka kaks turistihõngulist pildigaleriid, üks Madridist ja teine Toledost.

Nüüd aga olen juba mõnda aega tagasi Luksemburgis ning üritan end igapäevase töörütmiga jälle harjutada. Kuna saabunud on sügis, on alanud ka rohkem tubasemad aktiviteedid. Nende hulgas uus flamenkohooaeg.

Laupäev, september 01, 2007

Tiempo Muerto

Päevad siin Madridis mööduvad kiiresti. Isegi liiga kiiresti. Juba on nädal möödas ja palju sündmusi ning emotsioone koos sellega. Vahel on tunne, et tahaks neid hetki peatada, et kõike seda kuidagi sügavamale, kindlamalt ja süsteemsemalt talletada. Et kui hiljem tekib soov midagi meenutada, siis teaks täpselt, millisest "sahtlist" või millise märksõna järgi otsida. Sest vastasel juhul kuhjuvad kõik mälestused üksteise otsa ja vahele, hakates lõpuks teineteist varjutama ja tuhmudes ehk sootuks. Aga kuidas seda kõike nii teha, et suures süstematiseerimise hoos uued sündmused ja emotsioonid sinust juba mööda ei tuhise?! Oeh... Kõige kirkam mälestus sellest nädalast jääb neljapäevaõhtusse, mil mul õnnestus käia vaatamas Rafael Amargo etendust nimega Tiempo Muerto. Nii hullu (heas mõttes) loomingut selles žanris polnudki varem näinud. Ainult tõelised kunstnikud suudavad vindi just nii palju üle keerata, et asi oleks originaalselt värske, kuid jääks samas maitsekaks. Lisaks Rafael Amargole käisin vaatamas Antonio Marquez´i etendust. Ka see oli vinge elamus. Kadedaks teeb kohe, et ise millekski selliseks suuteline pole.

Nüüd aga läheme Erkiga, kes saabus Madridi õhku nuusutama eile, linna peale ja vaatame, mis tänasel õhtul meile pakkuda on.