Kuigi Eestis on tore, pean ma tunnistama, et alati, kui Luksi tagasi tulen, poeb põue kuidagi meeldivalt soe ja kodune tunne. Umbes selline tunne nagu siis, kui Paidesse lähen. Nii oli ka seekord, kui Eestist pikemalt puhkuselt naasesin. Kuigi ilmad on siin veel soojad, teeb mind siiski veidi melanhoolseks asjaolu, et looduses võib tasapisi juba sügist märgata. Lehed küll ei kolleta, aga viinamarjad on juba täiesti söödavad ning õhus on veidi sügise hõngu. Hommikuti on ämblikuvõrgud puha kastepiiskades ja päike ei looju enam sinna, kuhu ta loojus siis, kui puhkusele läksin. Seda käisime üleeile Koeppchenil oma silmaga kontrollimas. Tegime väikse tiiru ümber mäe ja jõudsime tippu just siis, kui päike silmapiiri taha vajus. Vaade Wormeldange´ile ja Saksamaa nõlvadele on sealt mõistagi kena, aga pildi tegemise seisukohast langeb valgus absoluutselt valelt poolt. Kui ma ükskord suudan end kokku võtta ja päikesetõusuks sinna kohale minna, siis võib ehk ka paremaid valgustingimusi loota. Sellega tuleb aga veel veidi oodata, et hommikud hiljem hakkaksid:) Ei, ma ei oota tegelt pimedamat aega, aga ma lihtsalt ei ole hommikuinimene ja seetõttu on varajane ärkamine minu jaoks üsnagi vaevarikas. Varajasest ärkamisest rääkides meenus mulle praegu, et homme on ka üks neist hommikuist, mil tuleb juba enne päikesetõusu luugid lahti lüüa. Oh ja ah, aga mis teha. Hea on samas teadmine, et juba homme pärastlõunal stardime sõpradega iga-aastasele veinimaitsmise retkele Alsassi. Uuemaid veidiuudiseid jagan seega järgmisel nädalal.
Seniks aga seiklusi!
Seniks aga seiklusi!