Esmaspäev, august 27, 2007

Asjaajamine hispaanlaste moodi

Tulin just keeletunnist ja avastasin, et elektrit ei ole. Vahva, mõtlesin isekeskis, ja kujutasin juba ette, kuidas ma järgmise mõõdetamatu aja pimeduses pean elama. Ajasin küll korterivahendaja, kel nimeks Jacobo, kohe jalule, aga no olgem ausad, kell oli siis juba pool kuus ja ärgem unustagem, et ma asun hetkel Hispaanias, kus inimeste elus on loendamatu hulk palju olulisemaid asju kui töötamine. Eriti veel puhkuste perioodil, olgugi, et see on juba lõppemas. Olin juba valmis kirikule lühtri kinkima, kui tänase päeva lõpuks elekter tagasi on, kuid jätsin selle lubaduse siiski veel õhku rippuma, sest lühtrit mul ju polnud, juhuks kui sündinuks midagi ennekuulmatut ja elekter tõepoolest täna naasnuks. Ja õigesti tegin, et ma kirikule ega kellelegi teisele ei lühtrit ega muud kummalist asja ei lubanud kinkida, sest too ennekuulmatu asi, millest ma just rääkisin, juhtuski. Jacobo nimelt osutus vägagi asjalikuks tegelaseks, kes ei pidanud paljuks ise kohale tulla ja kork tagasi sisse lülitada. Ja selleks ei kulunud tundigi, mil valgus minu ellu naasis. Korgid, mida mina koridoris näppimas käisin, olid küll õige korteri omad, aga pärinesid mingist iks ajast, pärast mida on korterisse uued juhtmed veetud ja mõistagi ka uued korgid pandud. Neid õigeid korke ma aga üles leida ei suutnudki. Jacobo saabudes nägin, et need asuvad ühe maali taga seinal nagu šeif. Tol hetkel, kui korke otsisin, mu kuumusest ja õppimisest paks humanitaariaju selle peale muidugi ei võinud tulla. Sain veel teada, et elektri kadumine on selliste palavate ilmadega täiesti tavaline nähe. Uurisin siis, et kuidas see saab võimalik olla, kui mul korteris peale külmkapi midagi elektrit ei tarbinud, kui korgid välja lülitusid. Selgus, et need korgid on meil naaberkorteriga ühised. Seega, kui ma tahan täna õhtul näiteks naabreid nalja viluks ärevusse ajada, saan ma seda elektriga manipuleerides hõlpsalt teha. Arvan, et ma seda siiski ei tee.

Nii palju siis asjaajamisest Hispaanias. Laupäeval väisasin tablaod nimega Corral de la Moreria, mida peetakse Madridi vanimaks ja kuulsaimaks tablaoks. See teadmine mind tegelikult veidi heidutas, kui otsustasin just selle tablao kasuks, sest kui tavaliselt miski on vanim ja kuulsaim, siis võib selle kvaliteet ajaga olla alla käinud. Samuti võib sinna pressida rahvast, kes ei tea flamenkost midagi ja kes lähevad sinna vaid selleks, et seal on teiste hulgas käinud ka sellised ajalukku kirjutatud tegelased nagu need. Igatahes, väikene kahtlus hinges, läksin siiski kohale, olles eelnevalt ka laua broneerinud. Laua broneerimist soovitan teistelegi, sest rahvast jagub siin õhtuti rohkelt igale poole ja eriti sellisesse tablaosse. Õnneks ei pidanud mu hirmud aga paika ja etendus oli kohale igati vääriline. Usun, et Madridis jagub tasemel flamenkiste nii palju küll, et niisama sussisahistajad tugeva konkurentsi tõttu naljalt lavale ei pääsegi. Oli mõnus õhtu!

Reede, august 24, 2007

Madrid

Saabusin just Madridi. Jään siia kaheks nädalaks keelt õppima. Lootus, et ehk saab minust ka lõpuks hispaanlane, ei ole veel kustunud:)

Esimene peatus siin oli, kahetsusega tõdedes, Burger Kingis. Häbiväärne, ma tean, aga ei, ma ei läinud sinna teps mitte seltskonda ega peakoka šedöövreid nautima, vaid vajasin lihtsalt kohta, kus jalga puhata ja üürikorteri vahendajale helistada, et oma kohalolekust teada anda. Ja mida mina sinna teha sain, et Burger King end siin kohe ukse kõrval kenasti sisse on sättinud. Korraliku turistina tegin siiski julgustuseks ka ühe burksi. Ei suutnud end tagasi hoida. Luban, et see jäi siin olles viimaseks. Korter üle vaadatud ja võtmed käes, sukeldusin suurlinnamellu. Madrid on lahe! Ei tunta teda ühegi suurema ehitise järgi nagu Pariisi, Barcelonat, Sevillat, Londonit või Roomat, kuid meelolu, mis tänavail valitseb, on võrreldamatu. Madrid on lihtsalt Madrid. Teades, et siin restoranis õhtustamist enne kella kümmet pole eriti mõtet üritadagi, otsustasin tühja kõhtu leevendada traditsiooniliste tapas´tega. Tegin enne mitu tiiru ümber vanalinna, kui oma arust sobiva koha leidisin, kuhu sisse astuda. Interjöör oli ajaloolises mõttes muidugi muljetavaldav, kuid, antagu mulle andeks, too süntesaatorimängija, kes kohalviibinud skandinaavlastele tuimalt Bamboleot tinistas, muutis kogu hästi alanud emotsiooni sarnaseks Tallinki laevadel toimuva tantsulkaga. Mulle ei mahu pähe, miks hispaanlased (ja ka teised turismimagnetiks olevad rahvad) ise oma kultuuri nõnda lörtsivad? Miks? "Turistidele, muidugi!" ei ole õige vastus, sest kus on kirjas, et turist tahab saada sellist saasta? Miks ei võiks massidele sülitada, oma latti siiski kõrgel hoida ning pakkuda seda, mis on väärt kuulamist, vaatamist ja maitsmist ehk teisisõnu teha asja hingega? OK OK, pean möönma, et toit oli siiski maitsev. Selles osas allahindlust ei olnud tehtud. Aga kauemaks, kui ühed tapas´ed ja kann sangriat ma sinna ka ei jäänud. Leidsin mõned tänavad eemal ühe vahva taberna de flamenca, kuhu ka pikemaks peatuma jäin. Tellimust esitades tegin näo, nagu ma teaks, mida ma tahan, ja tellisin kahe klaasi punaveini kõrvale sellise toidu nagu callos a la madrilena. Ei tea täpselt siiamaani, mida see jubedus endas sisaldas, aga baarmani hilisemast kehakeelest võis järeldada, et tegemist oli mingite siseelunditega. Või igatahes millegi sellisega, mis jääb kõhupiirkonda:) Kindel on see, et maitsev see ei olnud. Ja lõhnas kogu see kupatus higi järele. Süüa ma seda igatahes ei suutnud. Baarman kelmikalt hiljem veel küsis, kuidas tundub ja möönis siis, et talle ka see toit eriti ei maitse. Oleks siis võinud ju kohe nii öelda, aga ju siis mu enesekindel ilme, mille ma tellimust esitades enesele ette manasin, ei lubanud seda teha. Aga mis seal ikka. Nüüd olen targem ja mingeid callos nime kandvaid rupskeid ma enam ei telli. Muus osas oli aga too tavern igati tüüne koht, kus õhtut flamenkorütmides lõpu poole veeretada.

Ootan huviga, mida toob homne.

Kolmapäev, august 08, 2007

1600 km ja 20 h

1600 km ja 20 h - selline oli meie kodutee. Õigemini teekond Luksemburgist Stockholmi, kust edasi sai juba mereteed kasutada. See, mis toimub suvel Saksamaa kiirteedel, ei kannata absoluutselt mingit kriitikat. Kui ei ole teetöid, mida on väga palju, siis on lihtsalt niisama ummikud, mis tekivad üksnes seetõttu, et autosid on liiga palju. Ja neid on tõepoolest palju. Just täpselt nii palju, et tuhande kilomeetri peale, mis Saksamaa läbimiseks kulub, saab keskmiseks kiiruseks teel, kus enamasti ei ole kiirusepiirangut, 84 km/h. Taanit ja Rootsit läbiv kiirtee tundus selle kõrval tõelise lennurajana. Hetkel, kui mõtlen sellele, et pean varsti sinna staumacherite maale tagasi minema, valdab mind tõsine tülgastus. Järjekordsed tuhat kilomeetrit täis ummikuid ja teetööde tõttu kitsamaks muudetud sõiduridu. Ootan aega, mil Saksamaalgi kiirteed tasuliseks muudetakse. Ehk siis õnnestub seal ka inimese kombel liigelda.

Esimene puhkusenädal millegi erilisega meelde ei jäänud. 12 kraadi sooja, tuul ja kiired päevad Tallinnas. Õiget puhkusetunnet enne ei tekkinudki, kui sel esmaspäeval, mil Noarootsis end 30-kraadise päikese all sirakile tõmbasin ja päeval niisama õhtusse tiksuda lasin. Õhtul lasime Lembaga ühe võrgu ka vette. Ilma paadita kusjuures. Järgmisel hommikul end rinnuni jahedasse vette sundides ei pidanud ka pettuma. Püünisesse oli jäänud kaks lesta ja kaks särge. Ei midagi erakordset, aga meele tegi rõõmsaks küll. Nüüd olen jõudnud Peipsi äärde ja suveilmade nautimine jätkub täies hoos. See on juba teist suve järjest, mil ma olen veendunud, et suvepuhkuseks ei ole paremat kohta kui Eesti, räägitagu mida tahes.