Pühapäev, aprill 29, 2007

Kevadpidu

Täna sadas siin üle pika aja vihma. Mõnus oli ja näha on, et ka loodus ootas seda juba ammu. Harjumuspärane kuum leitsak asendus kerge, värske ja jaheda õhuga. Olin just kinos, kui saali katusele hakkasid esimesed piisad kukkuma. Naljakas, et kinosaal on siin ehitatud selliselt, et filmi vaadates on vihmasadu kuulda. Ja isegi häirivalt kuulda, kui on tugevam sadu ja vaiksem stseen. Käisin seekord vaatamas sellist filmi nagu The Good Shephard. Oli päris hea, aga pean veel mõtlema, kui hea, sest Matt Damon oli kuidagi liiga sarnane oma varasema osaga filmist The Talented Mr Ripley ja see häiris veidi.

Eile peeti Luksemburgis kevadpidu. Mitte küll sellist nagu vanasti Paide kultuurimajas peeti, kus ma alati esinema pidin, aga kevadpidu siiski. Rahvast oli linnas murdu ja mõistagi ei saanud ka ilma vahvlitegijate, vorstiküpsetajate, kapsapraadijate ja loteriikorraldajateta. Sest nagu elu on näidanud, ei toimu ilma nendeta siin ühtegi rahvapidu. Kui päris aus olla, siis ega ma päris täpselt aru ei saanudki, mis selle peo mõte oli, aga läbivaks teemaks oli igatahes tuli. Grundi tänavaid ääristas lugematu hulk väikesi elavaid tulukesi ja "põlema" pandi ka kasematid. Põlema panemine tähendas antud juhul seda, et mööda kasemattide külge riputati alla palju samasuguseid tulukesi, mis siis üheskoos moodustasid uhke tulekardina. Ja kogu selle tulevärgi taustal mängiti veidi süldimussi, joodi veini ja söödi vorsti. Vähemalt oli see see, mis tooni andis ja mida mina hoomata suutsin.

Teisipäev, aprill 24, 2007

Eluolu

Kell sai just pool üheksa. Istume rõdul. Lõpetasime grillitud lõhe söömise ja lonksame veel viimaseid tilku tollest rieslingust, mis enne avatud sai. Uus pudel 1997. aasta rieslingu´t (vendages tardives) tundub kahjuks juba veidi üle küpsenud olevat. Aga siiski mitte veel liiga. Päike on loojumas, kuid õhutemperatuur lubab veel lühikeste varrukatega särgiga olla. Jututeemad vahelduvad seinast seina. Kord räägime elust Luksemburgis ja sellest, mis meid siin kinni peab ja miks me Eestis ei ela. Siis jälle põikame inimestevaheliste suhete teemasse ja erinevatesse elufilosoofiatesse. Mööda ei saa ka väärtushinnangutest. Tore on niimoodi asjade üle arutleda. Eriti, kui seda kõike saadab õhtune linnulaul ja lammaste määgimine akna all karjamaal.

Meenutame ka möödunud nädalavahetust, mil meil käisid külas sõbrad Lemba ja Liis. Saabusid nad meile juba neljapäeval ning veetsid siin koos meiega meeldivalt aega kuni laupäeva hiliste tundideni. Selle aja sisse jäi muu hulgas reedel toimunud Goran Bregovici ja Kristjan Järvi ühiskontsert, mis mus siiamaani erinevaid vibratsioone tekitab. Super elamus! Minu jaoks vähemalt küll.

Laupäev algas õige varakult. Tegime alustuseks väikese poetiiru ja siis suundusime Luksemburgi veinimaailma. Esimene peatus oli Vinsmoselle´i Wellensteini veinikeldris, kust haarasime kaasa paar külma cremant`i, et seejärel kulgeda mööda Moseli kallast kirde suunas, Wormeldange`i. Sinna jõudes tõusime juba tuttava veinimäe Koeppcheni tippu. Söögiks oli kaasa võetud riisi-makra salat ja joogiks juba mainitud cremant. Hästi maitsesid mõlemad. Mõne aja pärast liitus meiega Ants, kes viis meid edasi Saksamaale Tawerni nimelisse külakesse. Seal ootas meid ees Peter Greifi veinikelder, mis sisaldas puskari ajamise kiirkursust ja kohaliku keldri toodangu ülevaatlikku degusteerimist. Jälle üks uus koht ja uus kogemus ja uued veinid, mida tundma õppida. Et aga kogemustepagas veelgi rikkalikum oleks, viis Ants meid Desomi juurde, kus saime näha veinitootmise tehnoloogilst külge ja maitsta 2006. aasta riesling`ut. Tagantjärele mõeldes oli Peter Greif intiimses ning Desom suursugusem.

Edasi suundusime koju tagasi, et veidi hinge tõmmata. Ees ootas õhtune piknik Merli pargis, kus tähistati Erki sünnat. Lõbusas seltskonnas grilliti vorsti ja mängiti pinksi. Jauramist jätkus kuni pimedani välja.

Pühapäev möödus puhkamise ja kosumise tähe all ning praeguseks ongi sujuvalt saabunud juba uus nädal. Täis tööd ja uusi tegemisi. Muide, täna on mul venna sünnipäev, mille puhul on paslik võtta tema terviseks ja auks veel üks lonks toda maitsvat riesling`ut. Palju õnne!

Kell ongi jõudnud juba kümne ligi ja õhtu tiksunud pimedani. Vahepeal kujutasid pilved endast üht suurt luike laintega võitlemas. Nüüdseks on see aga asendunud ühtlaselt tumeda tasapinnaga. Ja minul on T-särgi peale tekkinud kevadine jakk, et mitte lasta juba niigi tüütaval nohul muutuda mõneks muuks hullemaks nähtuseks.

Tänases hispaania keele tunnis kinkis Carmen Hispaanias (Cervantese surma-aastapäeva puhul) tähistatava raamatu päeva puhul kõigile järjehoidja. Igale järjehoidjale oli kirjutatud üks hispaania vanasõna. Minu oma läks müstilisel kombel täppi minu enda vaadetega elule. Kõlab see nii: "Lo que sobra no remplaza a lo que falta" ehk eesti keeles: "See, mis sul on üle, ei asenda seda, millest sul on puudus". Ehk teisisõnu: ära osta asju, mida sul vaja ei ole!

Selline siis on mu elu neil päevil.

Esmaspäev, aprill 16, 2007

Tagasi puhkuselt

Üsna palju vett on merre voolanud sellest ajast, kui siia viimati midagi lisasin. Puhkus oli. Eemale tööst, arvutist ja rutiinist. Lähemale perekonnale, sõpradele, loodusele ja seega elule enesele. Puhkus kestis sel korral 14 päeva ja ca 1800 km, millest 2 päeva ja ca 400 km kulusid Läti pinnal. Ei tea, kas asi on minus või milleski muus, aga Riia linn mulle kohe üldse ei meeldinud. Ei linn ise ega seal elavad/liikuvad inimesed. Kui Tallinnas liikudes on tuntav mõningane hoolimatus kaaskodanike suhtes, siis Riias on prolede laiamine kuidagi eriti agressiivne ja esilekerkiv. Ainuke positiivne kogemus minu jaoks oli see, et sain üle pika aja vene keelt praktiseerida. Sel korral taksojuhiga, kes meid hotellist lennujaama sõidutas. Oli selline vanema kooli mees. Arvas, et me räägime sakslaste kohta (olin talle eelnevalt öelnud, et lendame Frankfurti) väga hästi vene keelt. Päris naljakas oli, kuid ei saanud siiski oma tegelikku päritolu enda teada jätta, mispeale ta ka meie keeleoskusele mõistliku põhjenduse leidis. Kuuldes, et oleme Eestist, asus ta kohe meenutama vanu häid aegu, mil sai Eestis käidud, et külastada Kirovi nimelist kolhoosi ja juua Vana Tallinnat. Teadis ka seda, kuidas eesti keeles kurat öelda. Kuulasin huviga ja sain teada veel sellise tõsiasja, et Riia palsam ei olegi enam SEE, mis ta kunagi oli. Nimelt olla juhtunud selline lugu, et too mees, kes ainsana teadis Riia palsami retsepti, suri ära ja võttis selle hinnalise teadmise enesega hauda kaasa. Nüüd siis ongi nii, et see joomiskõlbmatu lurr, mida Riia palsami pähe müüakse, on algse joogi hale vari (tolle sama taksojuhi arvates). Uuris siis veel mees murelikult, et kas Vana Tallinna kvaliteet on ikka säilinud. Mis ma oskasin muud kosta, kui et jah, mingu Eestisse ja ostku rahus. Selline lugu siis seekord.

Avastasin muu hulgas enda jaoks uuesti Bulgakovi Meistri ja Margarita.