Teisipäev, oktoober 30, 2007

Ametniku lihtsad rõõmud

Ei ole mingiks eriliseks üllatuseks, et ametniku tööpäeva tipphetk saabub kell 12, kui tekkib õigus minna lõunale. Tunnike väljateenitud õndsust ametnikele mõeldud töölissööklas, kui just ei ole viitsimist kas linna sõita või Kirchbergi mõnes brasseriis kõhtu täita. Täna juhtus nii, et käisin üle ilmatuma aja taas parlamendi sööklas, kus erinevalt kohtu sööklatest pakutakse puuviljavalikus mangot. Olin juba unustamas, kuivõrd hea see vili võib olla. Eriti veel, kui keegi on selle eelnevalt sinu eest ära koorinud ja viilutanud. Pealegi, kui oled juba tükk aega pidanud sööma kohtu vaieldamatuks kaubamärgiks kujunenud arbuusi, siis tundub mango eriliselt peene roana. Halenaljakas, ma tean, aga selline ongi mu igapäev. Kes oleks neli aastat tagasi osanud ette kujutada, mis mulle aastal 2007 võib igapäevast rõõmu või muret valmistada:)

Neljapäev, oktoober 25, 2007

Alsace´i veiniteel

Igal aastal enam-vähem samal ajal siirdub väiksem seltskond noorsande Vogeeside kutsuvate nõlvade poole. Ikka selleks, et avastada uusi maitseelamusi ja täiendada kodust veinikeldrit. Nii juhtus ka sel aastal, et veetsime sõpradega nädalavahetuse mööda Alsace´i veiniteed kulgedes. Kõiki teele jäävaid linnakesi me mõistagi külastada ei jõudnud, aga oma kindlad kohad, kus tuttavad veinimeistrid juba ees ootamas olid, sai kenasti taas üle vaadatud. Sellistel hetkedel, kui saad kuulata vana veinimeistri lugusid, nalju ja erinevaid filosoofilisi elukäsitlusi ning maitsta sinna kõrvale keldri valikust erinevaid veine, tekkib küll tunne, et hakka või ise ka põllumeheks. Või siis mõisavalitsejaks...:-) Lisaks veinikeldritele veetsime hulganisti aega ka õhtuses Colmaris ringi uidates ja kohaliku köögi hõrgutisi pakkuvates restoranides prassides. Muu hulgas vaidlesime üsna sisukalt teema ümber, mida tähendab tänapäevases globaliseerunud maailmas sõna rahvus. Tundub, et sellest mõistest aru saamiseks ja vaidluse poolte vaheliste tülide vältimiseks tuleb kõigepealt kokku leppida selles, kas jutt on rahvusest kultuurilises või pigem poliitilises tähenduses. Meie suutsime suuremaid tülisid ja kaklusi vältida ning õnneks ei tulnud vaidluse võitja selgitamiseks ka kätt hakata suruma, mis teinekord tegelikult vägagi tõhus kohtupidamise vahend võib olla:) Hea et niigi läks!

Pühapäev, oktoober 07, 2007

Maverick

Mulle on juba lapsest saadik meeldinud kaarte mängida. Kui vanemate ja vennaga sai mingil eluetapil hoolega bismarcki ja tuhandet mängitud, siis nüüd on kätte jõudnud bridžiaeg. Oma esimese partii tegin tegelikult juba mõned kuud tagasi, aga tol korral jäi asi miskipärast soiku. Eile õhtul otsustasime härjal uuesti sarvist haarata. Kõik, mis ma esimesel korral olin õppinud, päris meelest ei olnudki läinud. Samas aga ei tahtnud eile kaart kuidagi joosta. Õnn hakkas alles siis minu kasuks pöörama, kui oli juba aeg end kodu poole sättida. Nii jäigi mu tähelend järgmist korda ootama:)

Kuigi Luksemburg ei ole oma laadilt teab mis suurlinn ja vaiksemas kvartalis elades ei jäägi üldse pealinna muljet, tekkib minus aeg-ajalt vastupandamatu soov linnast välja saada. Et lihtsalt üksi mööda metsa jalutada, ümbritsevat nautida ja olemisemõtteid mõelda. Siinse asustustiheduse juures on see muidugi mõnevõrra raskendatud, aga siiski mitte päris võimatu. Selleks ohverdasin eile hommikul mõned tunnid uneaega ja sõitsin ühes päiksetõusuga põhjapoole Insenborni ligidale, et seal metsas veidi ringi luusida. Sellest, mida ma seal nägin, tegin ka pisikese pildigalerii.

Kolmapäev, oktoober 03, 2007

ÄppelFest

Iga-aastane õunasaak on küpseks saanud. Vähemalt Luksemburgis. Selle puhul kutsutakse kolmel järjestikusel nädalavahetusel inimesed õunakasvatajate juurde õunu korjama. Läksime kutse peale meiegi oma silmaga kaema ja käega katsuma, et mis imelugu see selline on. Pealegi ju kolm aastat siin juba elatud ja õunapeol mingil põhjusel seni käimata jäänud. Möödunud pühapäevahommik, mil otsustasime lõpuks seal peol ära käia, oli fantastiliselt ilus. Päikseline, kuid samas sügiseselt väsinult värske. See on selline ilm, mil päike ühelt poolt soojendab, vari teiselt poolt jahutab ja koltunud lehtede ning niiske mulla lõhn ninna tungib. Kõige sellega sobis ideaalselt kokku hommikupoolik õunaaias õunu süües ja korjates. Kuna olime kohale jõudnud suhteliselt varakult, ei pidanud teiste õunahuvilistega saagi pärast peenarde vahel võitlema. Jah, peenarde!!! Mulle tuli tõelise üllatusena (võin praegu muidugi erilise võhikuna tunduda), et õunapuud on siin istutatud justkui viinamarjapõõsad kenadesse korrapärastesse ridadesse. Ei anna nad ka erilist puu mõõtu välja, sest võra neil põhimõtteliselt ei ole ja kõrgustki on vaevalt üle pea. Ilmselt on kogu panus pandud võimalikult efektiivsele kasvatusele ja kõik, mis õuna arengule kaasa ei aita, on aretuse käigus ära kaotatud. Aretuse arvele võib vist panna ka selle, et õunte läbimõõt ulatus seal kohati 20 cm-ni. Ilma naljata ja liialdamata. Nii ulmelisi vilju me siiski ei korjanud. Eelistasime jääda selliste juurde, mis vabalt pihku ära mahuvad ja kõhule pärast söömist liigseks koormaks ei ole. Maitsvaimaks sordiks minu jaoks osutus Cox Orange. Ei oskagi selle maitset täpselt kirjeldada, aga kohati meenutab sibulõuna või siis kuldrenetti, vist. Igatahes, maitsev! Ladusime nelja peale kolm kasti õunu täis ja kärutasime need autole. Ärgu nüüd mind valesti mõistetagu. Õunad ei olnud tasuta. Enne aiast pääsemist toimus saagi kaalumine, misjärel sai igaüks teada, mida see suur vabadus õunapuude vahel korjamist tema tengelpunga tervisele tähendas. Kaubad koos, õppisime põgusalt õunamahla tegemist, sõime tõeliste luksemburglaste kombel ühed mettwurstid (appi!!!) ja jõime värskelt pressitud õunamahla peale. Pühapäev oli alanud toredasti.