pühapäev, juuli 27, 2008
neljapäev, juuli 24, 2008
Rattaga Keeniasse
Ei, pealkirja ei tasu valesti mõista, arvates et ma nüüd rattaga Keeniasse sõitma hakkan. Kuigi see oleks ju päris lahe! Tegelikult on asi selles, et juhtusin eile messengeris jutlema ühe oma siinse sõbraga, kes tutvustas mulle heategevusprojekti Down Right Kenya, mille raames grupp häid inimesi ratastel Inglismaalt Keeniasse sõidavad, kogudes samal ajal annetusi Keenias kooli ehitamiseks.
Tunnistan, et ma ei ole seni igasugustes heategevuslikes rahakogumisaktsioonides väga optimistlikult kaasa löönud, kuna kogutud raha liikumine ei ole tihtipeale eriti läbipaistev ning selle kasutamise otstarbekus on paljudel juhtudel kergelt öeldes arusaamatu. Samuti on mulle vahel jäänud mulje, et heategevusprojektides osaletakse pigem selleks, et oma CV-sse see hiljem kuldsete tähtedega kirja panna, kui selleks, et midagi tõeliselt kasulikku omakasupüüdmatult korda saata. Seetõttu on asjalikku projekti, millest ka tegelikult kasu on ja millesse tekiks soov panustada, keeruline muust mürast eristada. Down Right Kenya kodulehte uurides, sõbralt selgitusi küsides ja enesele omast skepsist (ei saa ju lõpuni kindel olla, et minu annetus mingi kohaliku asjapulga taskusse minevaks altkäemaksuks ei muutu) veidikene alla surudes tundus mulle, et see projekt on üks neist, millesse võiks oma tagasihoidliku panuse anda küll. Loodan vähemalt, et kogutud raha eest mingeid postkaarte, embleemiga seljakotte ja muud sarnast populistlikku jura valmistama ei hakata.
Tunnistan, et ma ei ole seni igasugustes heategevuslikes rahakogumisaktsioonides väga optimistlikult kaasa löönud, kuna kogutud raha liikumine ei ole tihtipeale eriti läbipaistev ning selle kasutamise otstarbekus on paljudel juhtudel kergelt öeldes arusaamatu. Samuti on mulle vahel jäänud mulje, et heategevusprojektides osaletakse pigem selleks, et oma CV-sse see hiljem kuldsete tähtedega kirja panna, kui selleks, et midagi tõeliselt kasulikku omakasupüüdmatult korda saata. Seetõttu on asjalikku projekti, millest ka tegelikult kasu on ja millesse tekiks soov panustada, keeruline muust mürast eristada. Down Right Kenya kodulehte uurides, sõbralt selgitusi küsides ja enesele omast skepsist (ei saa ju lõpuni kindel olla, et minu annetus mingi kohaliku asjapulga taskusse minevaks altkäemaksuks ei muutu) veidikene alla surudes tundus mulle, et see projekt on üks neist, millesse võiks oma tagasihoidliku panuse anda küll. Loodan vähemalt, et kogutud raha eest mingeid postkaarte, embleemiga seljakotte ja muud sarnast populistlikku jura valmistama ei hakata.
esmaspäev, juuli 07, 2008
Hooaja lõpetamine
Täna lõppes hooaeg Pascale Schmiti tantsukoolis. Selle puhul vaadati stuudios viimase esinemise videot ja pilte, joodi šampanjat ning aeti niisama juttu. Sain endale ka selle video, nii et kes esinemist vaatama ei jõudnud, kuid kes mingil põhjusel tahaks näha, mis seal toimus, siis võib lahkelt ühendust võtta. Näitan hea meelega. Nüüd aga on siis selles valdkonnas septembrini puhkus. Hästi on, et on! Saab akusid laadida ja mõtteid koondada. Aga järgmisel hooajal uue hooga ning loodetavasti kvalitatiivsel tasandil ka paremini.
Kui sealt hooaja lõpupeolt koju jõudsin, panin tähele, et taevas on huvitavas värvis ja liikumises. Mõtlesin, et jäädvustan seda nähtust. Kahju, et kuskile huvitavamasse kohta ei jõudnud, et seda pildistada ja pidin kodurõduga piirduma. Aga selline ta siis sai.
Kui sealt hooaja lõpupeolt koju jõudsin, panin tähele, et taevas on huvitavas värvis ja liikumises. Mõtlesin, et jäädvustan seda nähtust. Kahju, et kuskile huvitavamasse kohta ei jõudnud, et seda pildistada ja pidin kodurõduga piirduma. Aga selline ta siis sai.
laupäev, juuli 05, 2008
Summer in the City
Kui Eestist pärast jaanipäeva saabusin, hakkasin mõtteid mõlgutama juba augustipuhkuse üle, mil pikemalt jälle kodumaal saan olla. Siis tabas mind aga pelutav arusaam, et kui juuli siin augustit oodates mööda läheb, siis juhtub nii, et augusti lõpus puhkuselt naastes ongi suvi läbi ja linnud valmis parvedesse kogunema hakkama. Seega otsustasin juulist võtta kõik, mida Luxembourgil mulle pakkuda on. Ja õnneks ei olegi seda liiga vähe. Lihtsalt vajaliku teabe saamisega on siinmail veidi keerulised lood. Info huvitavate ürituste kohta liigub minu jaoks kuidagi kaugetel ja suletud kanalitel. See tähendab, et ise peab palju vaeva nägema, et õige asi üles leida. Vastandlikult Eestile keegi söögi alla ja peale reklaami ei tee. Vähemalt mitte neil kanalitel, mis mulle kättesaadavad ja mõistetavad on. Tundub, et peab ikka selle kohaliku põliskeele õppimise tõsisemalt käsile võtma. Aga tulles tagasi selle juurde, et suvi siin märkamatult ei mööduks, tuleb näpuga järge hoida üritustesarjal Summer in the City. Selle raames toimub palju igasuguseid erinevaid kontserte, mida kindlasti külastada kavatsen. Tänagi on plaanis linnapeale minna, sest üles on lubanud astuda üks minu lemmikuid loomingulisi kollektiive, Ojos de Brujo. Nad esinesid eelmisel aastal jazzkaare raames Tallinnas ka, aga paraku ilma minu osavõtuta. Täna peaks see võlg tasutud saama. Sestap ootangi suure huviga.
Lisaks kultuurilise sisuga ajaviidetele olen taas saanud trenni tegema hakata. Jaanipäeval Eestis saadud külmetus on piisavalt taandunud ja võimaldab juba normaalselt liigutada, ilma et pulss kohe punasesse tõuseks. Nii käisingi täna hommikul Bambeschi metsas tervisejooksurajal kepikõndi tegemas. Rühkisin just parasjagu üht järsemat tõusu võtta, hoides tempot madalal, et süda parajas rasvapõletusrütmis tuksuks, kui minust vuhises joostes mööda mingi blond näitsik. Tõstsin pilgu kõrgemale ja sain tema särgiseljalt huvitava teate. Suurelt keset selga ilutses pilt inimkäest, mille sõrmed olid sätitud nii, et neli neist olid rusikas ja üks vaataja (antud hetkel siis minu) suunas uhkelt püsti. Arvake ise, milline sõrm see püsti oli! Vihjeks nii palju, et pöial see ei olnud! Lisaks mainitud kõnekale kujundile seisis selle all selges rasvases kirjas ka selgitus neile, kes sümbolite mõistmises nõrgad on: FUCK OFF! Võtsin mulle edastatud sõnumi sirgeselgselt teatavaks ja keskendusin taas pulsi hoidmisele, tehtud riuka üle isekeskis muiates. Pean tõdema, et antud kohas ja olukorras mõjus see särk niivõrd absurdsena, et siiamaani ajab naerma:)
Lisaks kultuurilise sisuga ajaviidetele olen taas saanud trenni tegema hakata. Jaanipäeval Eestis saadud külmetus on piisavalt taandunud ja võimaldab juba normaalselt liigutada, ilma et pulss kohe punasesse tõuseks. Nii käisingi täna hommikul Bambeschi metsas tervisejooksurajal kepikõndi tegemas. Rühkisin just parasjagu üht järsemat tõusu võtta, hoides tempot madalal, et süda parajas rasvapõletusrütmis tuksuks, kui minust vuhises joostes mööda mingi blond näitsik. Tõstsin pilgu kõrgemale ja sain tema särgiseljalt huvitava teate. Suurelt keset selga ilutses pilt inimkäest, mille sõrmed olid sätitud nii, et neli neist olid rusikas ja üks vaataja (antud hetkel siis minu) suunas uhkelt püsti. Arvake ise, milline sõrm see püsti oli! Vihjeks nii palju, et pöial see ei olnud! Lisaks mainitud kõnekale kujundile seisis selle all selges rasvases kirjas ka selgitus neile, kes sümbolite mõistmises nõrgad on: FUCK OFF! Võtsin mulle edastatud sõnumi sirgeselgselt teatavaks ja keskendusin taas pulsi hoidmisele, tehtud riuka üle isekeskis muiates. Pean tõdema, et antud kohas ja olukorras mõjus see särk niivõrd absurdsena, et siiamaani ajab naerma:)
Tellimine:
Postitused (Atom)