Teisipäev, veebruar 20, 2007

Nädalavahetus Belgias

Mingitel kaalutlustel, mis vabalt võivad olla majanduslikku laadi, Eestil Luksemburgis oma suursaatkonda ei ole. On ainult konsulaat ja kohalikust advokaadist aukonsul. Suursaatkond on Belgiaga kahasse ja asub mõistagi Brüsselis. Aga mida siis teha, kui näiteks on vaja Riigikogu valida? Mida muud, kui Brüsselisse minna ja sedel õige numbriga kasti lasta. Sest kirja teel valimine on ju igav ja kunagi ei või teada, kuhu see sedel tegelikult jõuab. Nii oligi, et möödunud pühapäeval ja esmaspäeval toimusid Riigikogu eelvalimised välismaal elavatele või viibivatele eestlastele. Seadsime seetõttu meiegi sammud Brüsseli poole. Et aga esmaspäev oli karnevali (suur kristlik sööma- ja joomapüha enne paastu) puhul Euroopa Kohtus töölt vabaks antud, otsustasime seda endale meeldivalt ära kasutada ja veidi pikema väljasõidu korraldada, mis meid Belgia rannikuni viiks. Startisime laupäeva hommikul ja esimese peatuse tegime Brüsselis. Enne meid oli aga sinna jõudnud ei keegi muu kui kevad. Õues laiutas ca 15 kraadi sooja ja taevas siras päike. Seega õnnestus meil sel aastal esimest korda einestada vabas õhus. Jah, see oli veebruarikuu seitsmeteistkümnendal päeval. Kell oli siis umbes kolm ja päev lubas veel nii mõndagi. Pärast lõunasööki tutvusime kohaliku kaubandusvõrguga. Veendusime, et see Luksemburgi (ja tegelikult vist ka muude misiganes kohtade) omast oluliselt ei erine ning hakkasime pidama õhtusöögiplaane. Kuna me mingeid soovitusi kohaliku oluga tuttavatelt isikutelt ei olnud saanud (polnud nagu küsida ka kellegi käest:)), otsustasime minna kergema vastupanu teed ja õhtustada seal turistide seas kuulsal kalarestoranide tänaval. Ega kaua jalutada ei lubatud. Umbes viienda restorani juures jäime korraks asjade üle arutama ning selle kasutas sealne portjee kohe väga osavalt ära. Liibus ligi, tutvustas end kui "mister satisfaction" ning tõotas meile õhtut, mida me ei unusta. Ühesõnaga tegi ettepaneku, millest me ei saanud keelduda. Ja mis seal salata, toit oli väga maitsev. Arvatavasti küll kallim, kui kuskil vähe rahulikumas kohas, aga mis teha. Eriti tõstaksin ma esile 2005. aasta Sancerre´i valget veini, mis tahtis vägisi keele alla viia.

Järgmine päev algas pidulikul noodil. Ees seisis valima minek. Paar peatust metrooga, paar trammiga ja jõudsimegi saatkonda. Üllataval kombel oli tung valimiskasti juurde pääsemiseks oodatust suurem. Isikute registreerimisel tekkis isegi järjekord. Aga see on ainult hea, sest näitab välismaal elavate eestlaste poliitilist aktiivsust. Loodan, et ka paljud "pole ju kedagi valida" stiilis virisevad mittevalijad ning muidu ignorandid mõtlevad sel aastal olukorra üle veidi tõsisemalt järele ning lähevad siiski valima, täites sellega ühtlasi enda kui kodaniku kohustust riigi ees.

Pärast kirjeldatud tähtsat sündmust jätsime Erkiga hüvasti ja võtsime Marko ja Ingridiga suuna lääne poole. Järgmine peatus oli Brugge, kuhu mina sattusin juba teist korda. Tegemist on väga armsa linnakesega, mida kaunistavad kanalid ja vanad stiilsed majad. Ühes neist majadest asub ka maailma väikseim gooti stiilis aken. Millegipärast arvan ma, et kui elu ei oleks mind Luksemburgi paisanud, ei teaks ma sellest linnast ega sealsest elu-olust mitte midagi. Ja sellest oleks hiiglama kahju, sest Brugge on Lundi kõrval üks neist linnadest, kus ma hea meelega kunagi elada tahaksin. Kasvõi natukest aega. Seniks aga üritan aeg-ajalt sinna veel sattuda. Kaks kohta, kus pühapäeva õhtul maitse- ja muidu elamusi saime, on Pietje Pek ja het Hof van Rembrandt. Need on mõnusad väiksed kohad, mis asuvad peaväljakult veidi eemal ja pakuvad väga hubast olemist. Soovitan soojalt, kui sinnakanti asja peaks olema.

Lisaks Bruggele põikasime pühapäeval korraks sisse ka Knokkesse, kus sel korral kaua ei viibinud. Eesmärk oligi meri ära näha ja vaadata, mis sealses kuurortlinnas sellisel aastaajal toimub. Üllatav, et elu käis täie hooga, vaatamata sellele, et on veebruar. Vaatasime mere ära, jalutasime rannapromenaadil, külastasime paari kunstisalongi/näitust ja sõitsime Bruggesse tagasi.

Eile pidime Luksemburgi tagasi jõudma hiljemalt kella viieks, et jõuaksin pool seitse algavasse flamenkotundi. Jõudsimegi õigeks ajaks, aga kahjuks oli flamenkotund see, mis ära jäi. Külmetasin stuudio ukse taga umbes 15 minti enne, kui märkasin uksele kleebitud silti, et koolivaheaja tõttu on ka stuudio puhkusel. Zut! Meele tegi see asjaolu veidi mõruks küll. Loksusin bussiga koju tagasi ja mõtlesin aknast välja vahtides omi mõtteid.

Neljapäev, veebruar 15, 2007

Vagabondlus

Möödunud nädala veetsime Helkuri seltsis. Ikka väga tore on, kui sõberid külas käivad. Mingit erilist kultuurprogrammi meil seekord plaanis ei olnud, kuid polnud vajagi. Vahel on niisama ka tore olla, lihtsalt olla, juttu ajada, veini mekkida, filme vaadata ja muusikat kuulata.

Selle aja sisse, mil Helkur siin oli, jäi ka Marko sünnipäev, kus kvaliteetsete napsude ja suupistete taustal ning mõnusas seltskonnas meeldivalt aega sai veedetud. Järgmisel hommikul pärast sünnipäeva pidi Helkur aga koju minema. Õnneks juhtus aga nii, et erinevate asjaolude koosmõjul ja meie tungival mõjutusel jäi ta oma valitud lennukist lihtsalt maha. Ega ta väga kiirustanudki. Õigem oleks isegi öelda, et ta ei läinudki:) Milline vagabondlus ja vabadus, kas pole?:) Lennukid ju lendavad piisavalt tihti, et kui ühele ei lähe, võtad järgmise, mis paremini sobib.

Pühapäeval otsustasin ma Marko, Ingridi ja Erkiga veidi teistmoodi elu nautida ja Kopstali kanti matkama minna. Paraku ei soosinud meie projekti vihm, mis tüüpiliselt siinsele kliimale ilmus täiesti tühja koha pealt ja ei näidanud märkigi selle kohta, et ta peagi järele jääda kavatseb. Kopstali matkarajale me seekord ei jõudnudki, vaid hakkasime väikse tiiruga Luksemburgi poole tagasi sõitma, lootuses, et kui selle neetud pilve alt minema saame, leiame ka kuivema pinna, kuhu oma jalga toetada. Õnneks nii juhtuski, kui olime Merschile lähenemas. Kiirelt langetati otsus proovida Hunneburi matkarada, mis meile Erkiga eelmisest suvest juba tuttav oli. Võtsime ette 3km pikkuse tiiru, mis kulgeb mööda mäenõlva ümber sealsete allikate. Jäin mõistagi samblikke ja veepiisku pildistades teistest matkalistest maha ja leidsin end peagi üksi mööda rada uitamas. Auto juurde tagasi jõudes avastasin aga, et teistest polnud kippu ega kõppu ja mobiilidki olid levist väljas. Mis siis ikka, ootasin mõnedkümned minutid enne, kui Marko minuga ühendust võttis ja teatas, et nad "otsustasid" väikese tiiru teha:) Jee rait! Professionaalsed orienteerujad nagu nad on:) Aga noh, peaasi, et nad enne kottpimedat ikka õigesse kohta tagasi jõudsid. Mul oligi neid oodates jõudnud juba igav ja külm hakata...

Esmaspäeval, kui veidi varem stuudiosse jõudsin, sain Pascale´i käest teada, et tal on vist plaan tekkinud mind koos oma trupiga mais toimuval etendusel esinemas näha. Kui ma muidugi nüüd kõigest ikka õigesti aru sain... Igatahes arvas ta, et peaksin kõrgemal tasemel hakkama trennis käima ja ühe uue tangose koreograafia kiirelt selgeks õppima. Mnjaaa... iseenesest ju paeluv mõte, kuid... kas tõesti? No eks näis.