Ühesõnaga, tänaseks päevaks oli Kirchbergi linnaosa liiklusele põhimõtteliselt suletud. Õppetööd siinses Euroopa koolis ei toimunud ja ka kohalik kaubanduskeskus oli oma uksed varakult barrikadeerinud. Tänavad olid tühjad ja liikusid vaid üksikud masinad, mille juhid ilmselt külma ilma tõttu siiski jalgsi tööle minna ei soovinud. Väga hea ja rahulik oli ses hommikuses karguses tööle jalutada ja tunda tunnet, mida võis tunda Palle, kui ta üksi maailmas oli.
Selles Kirchbergi piirkonnas, kus ministrid kokku said (ja mille vahetus läheduses ma elan), võeti kasutusele isegi okastraadiga teetõkked, mis paigaldati juba eile õhtul ja mille taga täna valvasid kivinägudega märulipolitseinikud ning veekahurid. Operatiivselt sai toimuval silma peal hoida L´essentieli vahendusel, kuid põlevate autokummide tomu paistis kenasti ka mu kontoriaknasse ära ja tekitas soovi üritust lähemalt vaatama minna. Kui tööpäev läbi sai, võtsingi ette väikse jalutuskäigu sündmuste südamesse, et näha, mis toimub. Kui kohale jõudsin, liikusid osad traktorid ja piketeerijad juba tagasi linna suunas ning oli näha, et pingelisemad hetked olid seks korraks juba möödas. Auchani ukse ette oli jäänud trügima veel sadakond traktorit ja pundi kaupa piketeerijaid siin ja seal, kes ka omi viimaseid autokumme ja põhupakke suhteliselt rahumeelselt põletasid. Kõik tundus kontrolli all olevat. Märulipolitseinikudki olid oma kilbid maha toetanud ja ajasid niisama omavahel juttu, hoides ühe silma toimuva suhtes siiski veel teravana. Tegin mälestuseks paar pilti ja keerasin suuna kodu poole.
P.S. Eesti kohaliku omavalitsuse volikogu valimiste kohta ei ütle ma muud, kui et rahvas väärib oma valitsejaid!
Käisin ükspäev Coque´is ujumas ja avastasin seal vastuvõtulaua lähedal asuvalt riiulilt täiesti juhuslikult ühe brošüüri, mis äratas minus miskipärast keskmisest suuremat huvi. Lähemal uurimisel selgus, et tegemist on kavaga, mis tutvustab Luxembourgis sügiskuudel toimuvaid jazz-kontserte. Sealt ka lühend JAIL ehk Jazz in Luxembourg. Päris põnevaid kogunemisi võib sealt leida minu arust. Ühel juba käisin ka, möödunud reedel. Jäin väga rahule ja ilmselt ei jäänud see viimaseks korraks. Eriti huvitav tundub mulle selle kontserdiseeria juures asjaolu, et osad neist toimuvad kohe pärast tööpäeva lõppu niiöelda after work üritusena ja mõned pühapäeviti brunchi ajal. Polegi varem pühapäeva ennelõunal elusat jazzi kuulamas käinud. Elagu Luxembourg!:)
See pilt siin kõrval sai tehtud juba aprillikuus, mil käisime Belgias niisama ringi sõitmas. Sattusime Timi soovitusel sellistesse linnakestesse nagu Torgny ja Montmedy. Veidrad paigad. Eriti veider on aga Montmedy see osa, mis asub künka peal vana tsitadelli sees ja kust oleks nagu sõda üle käinud. Majad lagunevad ja seisavad veel vaevu püsti. Üksikud inimesed piiluvad akendest, mõni nokitseb oma maja kõrval auto kallal ja mõni teeb uksel kõõludes paberossi. Ei saanudki aru, kas see on taotluslikult niisuguseks jäetud või on asi ressursside puudumises. Igatahes oli päris vahva seal tuiata. Aprillis, kui me seal käisime, jäi mul millegipärast märge selle väljasõidu kohta siin kanalil tegemata. Isegi pildid jäid kuidagi unustusse ja avastasin need alles eile, mil vanu albumeid sirvisin.
Kuigi Eestis on tore, pean ma tunnistama, et alati, kui Luksi tagasi tulen, poeb põue kuidagi meeldivalt soe ja kodune tunne. Umbes selline tunne nagu siis, kui Paidesse lähen. Nii oli ka seekord, kui Eestist pikemalt puhkuselt naasesin. Kuigi ilmad on siin veel soojad, teeb mind siiski veidi melanhoolseks asjaolu, et looduses võib tasapisi juba sügist märgata. Lehed küll ei kolleta, aga viinamarjad on juba täiesti söödavad ning õhus on veidi sügise hõngu. Hommikuti on ämblikuvõrgud puha kastepiiskades ja päike ei looju enam sinna, kuhu ta loojus siis, kui puhkusele läksin. Seda käisime üleeile Koeppchenil oma silmaga kontrollimas. Tegime väikse tiiru ümber mäe ja jõudsime tippu just siis, kui päike silmapiiri taha vajus. Vaade Wormeldange´ile ja Saksamaa nõlvadele on sealt mõistagi kena, aga pildi tegemise seisukohast langeb valgus absoluutselt valelt poolt. Kui ma ükskord suudan end kokku võtta ja päikesetõusuks sinna kohale minna, siis võib ehk ka paremaid valgustingimusi loota. Sellega tuleb aga veel veidi oodata, et hommikud hiljem hakkaksid:) Ei, ma ei oota tegelt pimedamat aega, aga ma lihtsalt ei ole hommikuinimene ja seetõttu on varajane ärkamine minu jaoks üsnagi vaevarikas. Varajasest ärkamisest rääkides meenus mulle praegu, et homme on ka üks neist hommikuist, mil tuleb juba enne päikesetõusu luugid lahti lüüa. Oh ja ah, aga mis teha. Hea on samas teadmine, et juba homme pärastlõunal stardime sõpradega iga-aastasele veinimaitsmise retkele Alsassi. Uuemaid veidiuudiseid jagan seega järgmisel nädalal.
Pühapäeval, kui Eesti Vabariigi juubelit tähistati, käisin maja taga metsas kevadet otsimas. Midagi isegi leidsin kah. Kauba peale õnnestus aga haigeks jääda. Põhjuseks tüüpiline "soe päike-külm tuul" efekt, mida iga lapski peaks oskama ennetada. Tagajärjeks palavik, mis püsis õnneks vaid kaks päeva. Nüüd olen taas rivis ja eesseisvaks katsumuseks vormi taastamas. Nimelt teeme siin hoolega ettevalmistusi kolmapäeval algavaks reisiks. Sihtpunkt on sel korral Tansaania, täpsemalt Kilimanjaro tipp ning Zanzibari rannad. Ettevalmistus on sujunud hästi ja tundub, et hakkamegi sellega tasapisi lõpule jõudma. Keha on igasuguseid mürke täis pritsitud ja varustus ootab kotti panemist. Tegin täna igavusest ka proovipakkimise, et teaksin, kui palju mul veel kotis ruumi on. Panin talvejope kotti ja tundus, et rohkemaks ruumi nagu polegi:) Aga ei, tegelt asi nii hull ei ole. Kui õhk jopest välja vajub, mahub ka ülejäänud vajalik kraam kenasti ära. Küll vanakooli skaut juba teab, kuidas kotti pakkida:)
