Möödunud nädalavahetus oli taas omasuguste seas üks erilisemaid. Külas käisid Gert ja Kirsti ning tegevust, nii kultuurilist kui kultuuritut, jagus seinast seina. Meeldejäävaim õhtu oli reedel, mil käisime flamenkoartist Israel Galvani kontserdil. Ma ei olnud sellisest inimesest midagi varem kuulnud ja seega ei kujutanud ette, mis taseme ja stiiliga tantsijaga on tegu. Midagi võis välja lugeda etenduse nimest La Edad de Oro, mis viitab minu teadmiste kohaselt flamenko kuldajastule 20. sajandi alguses, mil flamenko kui nähtus kõige jõulisemalt levis ja arenes. Tegelikult oli see lavastus aga gramm modernsem kui julgesin oodata, kuid õnneks siiski mitte liiga modernne. Vähemalt muusika ja laul mitte. Mulle igatahes meeldis väga, sest sellist jalgade tööd polnud ma oma silmaga juba ammu näinud. Ja kolmekesi sellist suurt hulka vaatajaid keskenduma panna ei ole ülesanne, mida kergeks võiks nimetada.
pühapäev, detsember 17, 2006
Israel Galvan
Möödunud nädalavahetus oli taas omasuguste seas üks erilisemaid. Külas käisid Gert ja Kirsti ning tegevust, nii kultuurilist kui kultuuritut, jagus seinast seina. Meeldejäävaim õhtu oli reedel, mil käisime flamenkoartist Israel Galvani kontserdil. Ma ei olnud sellisest inimesest midagi varem kuulnud ja seega ei kujutanud ette, mis taseme ja stiiliga tantsijaga on tegu. Midagi võis välja lugeda etenduse nimest La Edad de Oro, mis viitab minu teadmiste kohaselt flamenko kuldajastule 20. sajandi alguses, mil flamenko kui nähtus kõige jõulisemalt levis ja arenes. Tegelikult oli see lavastus aga gramm modernsem kui julgesin oodata, kuid õnneks siiski mitte liiga modernne. Vähemalt muusika ja laul mitte. Mulle igatahes meeldis väga, sest sellist jalgade tööd polnud ma oma silmaga juba ammu näinud. Ja kolmekesi sellist suurt hulka vaatajaid keskenduma panna ei ole ülesanne, mida kergeks võiks nimetada.
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar