Üsna palju vett on merre voolanud sellest ajast, kui siia viimati midagi lisasin. Puhkus oli. Eemale tööst, arvutist ja rutiinist. Lähemale perekonnale, sõpradele, loodusele ja seega elule enesele. Puhkus kestis sel korral 14 päeva ja ca 1800 km, millest 2 päeva ja ca 400 km kulusid Läti pinnal. Ei tea, kas asi on minus või milleski muus, aga Riia linn mulle kohe üldse ei meeldinud. Ei linn ise ega seal elavad/liikuvad inimesed. Kui Tallinnas liikudes on tuntav mõningane hoolimatus kaaskodanike suhtes, siis Riias on prolede laiamine kuidagi eriti agressiivne ja esilekerkiv. Ainuke positiivne kogemus minu jaoks oli see, et sain üle pika aja vene keelt praktiseerida. Sel korral taksojuhiga, kes meid hotellist lennujaama sõidutas. Oli selline vanema kooli mees. Arvas, et me räägime sakslaste kohta (olin talle eelnevalt öelnud, et lendame Frankfurti) väga hästi vene keelt. Päris naljakas oli, kuid ei saanud siiski oma tegelikku päritolu enda teada jätta, mispeale ta ka meie keeleoskusele mõistliku põhjenduse leidis. Kuuldes, et oleme Eestist, asus ta kohe meenutama vanu häid aegu, mil sai Eestis käidud, et külastada Kirovi nimelist kolhoosi ja juua Vana Tallinnat. Teadis ka seda, kuidas eesti keeles kurat öelda. Kuulasin huviga ja sain teada veel sellise tõsiasja, et Riia palsam ei olegi enam SEE, mis ta kunagi oli. Nimelt olla juhtunud selline lugu, et too mees, kes ainsana teadis Riia palsami retsepti, suri ära ja võttis selle hinnalise teadmise enesega hauda kaasa. Nüüd siis ongi nii, et see joomiskõlbmatu lurr, mida Riia palsami pähe müüakse, on algse joogi hale vari (tolle sama taksojuhi arvates). Uuris siis veel mees murelikult, et kas Vana Tallinna kvaliteet on ikka säilinud. Mis ma oskasin muud kosta, kui et jah, mingu Eestisse ja ostku rahus. Selline lugu siis seekord.Avastasin muu hulgas enda jaoks uuesti Bulgakovi Meistri ja Margarita.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar