Pühapäev, mai 13, 2007

Maailm ja mõnda

Lõpetasin just pikemat sorti telefonivestluse oma vanaemaga. Inimesega, kes on näinud ja mäletab seda aega, millest praegu Eestis aktuaalsed sündmused alguse said. Ei, ma ei räägi Eurovisioonist, vaid nõukogude okupatsioonist ja nendest kirsadest, mis selle meile tõid. Kuigi ma olen sel teemal temaga korduvalt rääkinud, koorub igast uuest vestlusest välja üha uusi ja huvitavaid fakte, mida ma seni veel ei teadnud. Tegemist on selliste lihtsate igapäevaeluliste faktidega, mida ajalooõpikust lugeda ei ole võimalik, kuid mis annavad koolis õpitule elava mõõtme. Teise inimese, eriti veel perekonnaliikme isiklikud läbielamised, mida ta on nõus sinuga lahkelt jagama, on hindamatu väärtusega. Minu jaoks on see emotsionaalselt tunnetatav ajalugu niiöelda rohujuure tasandil. See on minu ajalugu, mida ei saa keegi (ükskõik, millise riigivõimu ajalookäsitlus) ära võtta, kuid mille ma kunagi, kui selleks aeg käes on, kindlasti edasi annan.

Ajalooks on saanud ka selleaastane Eurovisiooni lauluvõistlus. Ei saa sellest üle ega ümber, kuigi enne jõudsin juba mainida, et sellest ma rääkida ei kavatse. Siiski. On paar asja, mida tahaksin siin jagada. Kui Marko Mihkelson kirjutas oma blogis, et Eurovisioon lõhub Euroopa ühistunnet, siis mina väidan, et üksikisiku tasandil ei ole seda ühistunnet kunagi olnudki ja vaevalt, et seda tulebki. Põhjus on väga lihtne. Inimeselt ei ole võimalik võtta tema rahvust. Me võime rääkida Euroopa ühtsusest riikide tasandil, loomulikult, kuid inimese tasandil on see minu meelest puhas naiivsus. Sellele on läbi aegade viidanud paljud tunnustatud õigusteadlased ja viimasel ajal on seda näidanud ka mitmed ühiskondlikud protsessid kõikjal üle Euroopa. Neid protsesse, millele ma vihjan, võib neid läbivast ühisest joonest lähtuvalt pealkirjastada mitmeti: "uued ja vanad", "suured ja väikesed", "omad ja võõrad" või "meie ja nemad". Vahet pole, kuidas seda nimetada, sisu jääb laias laastus ikka samaks. Eile BBC pealt rahvusvahelises seltskonnas Eurovisiooni vaadates kinnistus see veendumus minus veelgi. Suure panuse sellele andis ka BBC kommentaatori äärmiselt teravmeelne ja tabav huumor (mõistagi hea inglise oma), mis tänase Euroopa poliitilise korrektsuse maaniat arvesse võttes tundus isegi üllatav (isegi brittide puhul, kes on ju tuntud euroskeptikud). Näiteks selle peale, kui õhtujuhid olid öelnud, et Eurovisioon on üks neist üritustest, mis tugevdab Euroopa ühistunnet (noh nagu laulupidu vms), lajatas kommentaator sapiselt, et "Don´t be ridiculous!". Või olles pikalt rääkinud Skandinaavia grupist, Baltikumi blokist, Venemaa mõjust ja Balkani ühtsusest, küsis too sama kommentaator "vana lääne" hädaolukorra kaitseks retoorilise küsimuse: "Where is NATO when you really need it?" Kuigi sellised kommentaarid võivad riigi esindustelekanali jaoks tunduda sobimatud, on need siiski äärmiselt tervitatavad, sest keegi peab ju asju nii kirjeldama, nagu nad tegelikult on. Meeldigu see meile või mitte!

Kui nüüd ajas veelgi kaugemale tagasi minna, leiame, et ajalooks on saanud ka 4. mai, mil mul oli au Pascale Schmiti stuudio koosseisus esinejana osaleda Esch-sur-Alzette´is toimunud flamenkofestivalil. Üldjoontes võib toimunuga rahule jääda, kuigi emotsionaalsest küljest jäi minu enda jaoks midagi vajaka. Õigemini ei suutnud ma kõiki neid emotsioone, mis sees olid, lavale jätta. Polnud juba kolm aastat laval olnud ja see võis ka seda põhjustada, et end piisavalt avada ei suutnud. Kui seda tunnet nüüd üritada millegagi võrrelda, siis võiks näiteks tuua eksamijärgse hetke, mil avastad, mida kõike oleks võinud veel öelda või pidanud ütlema. Või siis vahetult pärast mõne ettekande või kõne pidamist, mil hoomad, et ei suutnud vist olla piisavalt veenev. Selline tunne, et mine või lavale tagasi:) Aga noh, nüüd on algus tehtud ja loodan, et järgmisel korral lavale tagasi minnes on lavanärv juba teravam ja lubab endast rohkem maha jätta.

Kommentaare ei ole: