Alsace´i veiniteel

Igal aastal enam-vähem samal ajal siirdub väiksem seltskond noorsande Vogeeside kutsuvate nõlvade poole. Ikka selleks, et avastada uusi maitseelamusi ja täiendada kodust veinikeldrit. Nii juhtus ka sel aastal, et veetsime sõpradega nädalavahetuse mööda Alsace´i veiniteed kulgedes. Kõiki teele jäävaid linnakesi me mõistagi külastada ei jõudnud, aga oma kindlad kohad, kus tuttavad veinimeistrid juba ees ootamas olid, sai kenasti taas üle vaadatud. Sellistel hetkedel, kui saad kuulata vana veinimeistri lugusid, nalju ja erinevaid filosoofilisi elukäsitlusi ning maitsta sinna kõrvale keldri valikust erinevaid veine, tekkib küll tunne, et hakka või ise ka põllumeheks. Või siis mõisavalitsejaks...:-) Lisaks veinikeldritele veetsime hulganisti aega ka õhtuses Colmaris ringi uidates ja kohaliku köögi hõrgutisi pakkuvates restoranides prassides. Muu hulgas vaidlesime üsna sisukalt teema ümber, mida tähendab tänapäevases globaliseerunud maailmas sõna rahvus. Tundub, et sellest mõistest aru saamiseks ja vaidluse poolte vaheliste tülide vältimiseks tuleb kõigepealt kokku leppida selles, kas jutt on rahvusest kultuurilises või pigem poliitilises tähenduses. Meie suutsime suuremaid tülisid ja kaklusi vältida ning õnneks ei tulnud vaidluse võitja selgitamiseks ka kätt hakata suruma, mis teinekord tegelikult vägagi tõhus kohtupidamise vahend võib olla:) Hea et niigi läks!