Käisin mõni aeg tagasi põgusalt Eestis ja mõlemal suunal reisides hakkas mind painama üks küsimus. Nimelt, kas reisimine (pean siinkohal silmas üksnes lähtekohast sihtkohta liikumist) suurendab inimese tolerantsust või pigem vähendab seda. Kas kõik need vintsutused, mida reisides pead läbi elama, ja inimesed, kellega oled sunnitud kokku puutuma, muudavad sind tasakaalukamaks või hoopis närvilisemaks? Seni arvasin vist, et iga raskuse ületamine muudab ikka tugevamaks, aga viimasel korral lõi mu arusaam selles suhtes tugevasti kõikuma. Võib ju olla, et sel konkreetsel reisil oli neid ebameeldivaid vintsutusi ja inimesi ühtekokku lihtsalt liiga palju, aga võib ju ka olla, et mingil hetkel saab see üldine kannatustekarikas, kuhu kõikide reiside läbielamised on ajapikku kogunenud, täis ning aastatega arendatud tasakaalukus muundub hetkega emotsiooniks, mis kõigub tülgastuse ja viha vahepeal. Nüüd, pea kolm nädalat hiljem, on muidugi kõik need emotsioonid lahtunud ja mälestused pikkadest turvajärjekordadest, mis kubisevad sõna otseses mõttes seljas elavatest ja higi järgi lehkavatest kaasreisijatest, tuhmunud, aga mis saab siis, kui saabub aeg minna järgmisele lennureisile? Kas viimased kogemused paksendasid mu nahka või õhendasid seda? Eks aeg näitab!:)Oma senise elu jooksul on mul õnnestunud viibida lugematul hulgal tantsutundides. Mitte ainult eratundides, vaid peamiselt ikka rühmatundides, kus viibib koos vähemalt kümmekond inimest. Viimases flamenkotunnis tabasin end tegemas tähelepanekut, et kõikide nende rühmade vahel, kus ma olnud olen, on võimalik tõmmata paralleele. Paralleele eelkõige neis tundides osalevate inimeste võib olla et iseloomuomadustele viitavate käitumismallide vahel. Olenemata riigist ja vanuselisest ning soolisest koosseisust, sisaldavad kõik rühmad sarnaste käitumismallidega tegelasi. Alati on neid, kes ei saa millestki aru ja kes siis paluvad pidevalt õpetajal samme korrata, jättes mulje, et õpetaja ei suuda ennast piisavalt hästi selgeks teha. Samuti on neid, kel asjad kohe päris hästi välja ei tule, kuid kes pelgavad seda teistele näidata ja pusivad seetõttu vaikselt omaette nurgas ikka kaasa teha, lootes, et keegi neid ei märka. Siis on veel neid, kes alati kõigile (eelkõige õpetajale) oma oskustega silma tahavad jääda ja kes ei pea paljuks selle nimel, et esiritta pääseda, ka sõbralikult küünarnukke kasutusele võtta. Ja siis on veel neid, kellel kõik kohe välja tuleb ja kellel seetõttu õpetaja mõnede meelehärmiks ja mõnede rõõmuks pidevalt esiritta palub liikuda, et teistele visuaalselt abiks olla, kui mõni samm peaks meelest minema. Ülejäänud seltskond moodustab aga niinimetatud soo, mis millegi eriskummalisega silma ei paista, kuid mis on samas ühtlane ja tugev seltskond. Millisesse gruppi mina kuulun, seda ma siin mõistagi lahkama ei hakka:) Las see jääda kellegi teise poolt tähele panna.
