Zanzibar

Seiklus jätkus juba järgmisel päeval pärast Kililt naasmist. Lihased ja liigesed (eriti põlved) olid läbitud katsumuse tõttu valusad ja kanged, kuid hinges kutsus juba uute emotsioonide ja avastuste poole. Kõiki logistilisi asjaolusid arvestades oli meil vaba aega kuni õhtuni, sest pidime ju end Kili jalamil asuvast hotellist välja registreerima ja järgmisse hotelli, mis asus Kilimanjaro lennujaama vahetus läheduses, polnud mõtet kiirustada. Seega pidasime õigeks päeva sisukalt kasutada ja sebisime omale ühepäevase safari Arusha rahvuspargis. Pikemalt ei olnud lihtsalt võimalik ja seetõttu pidime leppima vaid väikese proloogiga tõelisele safarile, mis seekord meie reisi eesmärkide hulka ei kuulunud, kuid mille kunagi kindlasti ette võtan. Tegelikult pean tunnistama, et selle poole päevaga, mis me seal ringi sõitsime, nägin rohkemgi, kui loota julgesin. Teiste seas nägime isegi leopardi, kes giidi sõnade kohaselt selles pargis üldse ei pidavat elama. Ju ta siis eksles seal niisama või sehkendas mingit tähtsat asjatoimetust õiendada, aga igatahes kohal ta oli. Pildile kahjuks teda püüda ei õnnestunud, sest tal tundus kuhugi kiire olevat. Päike küttis hullu kombel ja käevarred said kaamera hoidmise tõttu korralikult päevitada. Õnneks tegi kaasavõetud päiksekreem oma tööd hästi ja põletust ei tekkinudki. Samas kuppel kumises kuumusest hiljem küll.

Olles Arusha rahvuspargi põgusalt üle vaadanud, sõitsime KIA Lodge´i, kus olime plaaninud ööbida, et hommikul kohe Zanzibarile lennata. Kahjuks nägid asjaolud ette ka seda, et pidime head aega ütlema Intsule, kes hilisõhtuse lennuga koju tagasi lendas. Ei, ta ei jätnud reisi pooleli, vaid tema reis oligi veidi lühemana plaanitud. Seetõttu jätkasime Erkiga reisi Zanzibari suunas kahekesi. Olgu siinkohal selgituseks öeldud, et Zanzibar koosneb tegelikult mitmest saarest, millest kaks suuremat on Unguja ja Pemba. Unguja asub nendest kahest lõuna pool ja just teda tuntakse ning tutvustatakse mujal maailmas millegipärast Zanzibarina, kuigi see päris tõele ei vasta. Pemba on poliitilise opositsiooni süda ning sealsete elanike arvates on see ka põhjuseks, miks Pemba Unguja kõrval nõnda varju on jäänud. Ei jõua sinna turistide hordid (mis on ju iseenesest vägagi hea) ega avane tema jaoks riigi rahakoti rauad. Meie esimeseks peatuskohaks Zanzibaril oli Stone Town. See on kohaliku elu keskus, mis lisaks turistidele kubiseb igasugu müügimeestest ja muidu best friendidest, kelle arvates sa ilma nendeta mitte kuidagi hakkama ei saa, kes sugugi ei usu sinu sellekohaseid vastupidiseid väiteid ja kes oma teenuste eest ebanormaalselt palju raha ei häbene küsida, teenuse kvaliteeti seejuures tagamata. Kogu selle pealetükkivuse juures on nad oma teenuste osas ka väga paindlikud ja leidlikud. Ses mõttes, et kui sa ühe teenuse pakkumise tagasi lükkad, tuleb varrukast muudkui uusi pakkumisi juurde. Jääb mulje, et põhimõtteliselt on võimalik ühe tegelase juures teha kõiki asju, mida seal üldse võimalik teha on. See kõik oli mulle alguses väga võõras ja veidi vastukarva, kuid hiljem, kui nahk selliste tegelaste suhtes juba paksenenud oli ja linna ajaloolist hinge paremini näha sai, tundus Stone Town väga huvitava paigana, kus avastamisrõõmu jätkub pikemakski kui kolm päeva. Täpselt nii pikalt veetsime seal ka meie. Selle aja jooksul tutvusime linnaga ning tegime kaasa ühe turismiatraktsiooni ehk Spice Touri saare keskosas asuvas metsatukas. Nagu hiljem ühelt inglise paarilt kuulsime, oli meie vürtsituur nende omaga võrreldes ikka väga kuninglik. Nii et tänavalt suvalise tegelase venna või onupoja firma kaudu reisi broneerides tuleb arvestada ka teatava üllatusmomendiga. Meie valisime oma tripi välja hotelli kaudu, kus ööbisime ja ma arvan, et meil ei tulnud kahetseda. 15 dollari eest sai looduslikus keskkonnas tutvuda kõiksugu tuntud ja vähemtuntud vürtsidega, maitsta erinevaid küpseid puuvilju (nende seas Fanta apelsini) otse puu otsast, süüa värskelt valmistatud lõunat kellegi kohaliku tädikese kodus ja rüübata reisi lõppedes äsjakooritud kookospähkli piima. Igatahes oli see huvitav kogemus ja õpetlik kogemus.

Stone Townist edasi suundusime põhja, Kendwa ranna poole, kus plaanisime rannamõnude nautimiseks pidama jääda sellises kohas nagu Kendwa Rocks. Rough Guide väidab, et alles hiljuti (90ndate keskel) oli see paigake teada vaid käputäiele vabahingedele, kes seal oma päevi vaikselt tiksudes mööda saatsid. Ei viinud sinna ükski tee ega levinud seal elekter. Tänaseks on olukord mõistagi oluliselt muutunud ja metsikust hipirannast on saanud üsna populaarne perega suvitamise koht. Mööda randa edasi on lisandunud ka uusi hotelle ning bungaloid. Õnneks aga päevitamist ja niisama vedelemist sellised arengud ei sega. Lesisime seal nagu päevakoerad tervelt neli päeva ja seisime hea selle eest, et nii keha kui vaim korralikult puhanud saaks. Sellest täiesti piisas, et tunda endas taas soovi kuhugi edasi liikuda.

Järgmiseks sihtpunktiks võtsime Pemba saare, mis köitis oma metsikuse ja vähese turistude arvuga. Väidetavalt ei viibi sellel saarel korraga rohkem kui paarkümmend valget inimest. See teadmine kannustamas, astusime Stone Townist ööpraamile, mis meid Pemba sadamalinna Mkoanisse pidi viima. Kõik laabus sujuvalt ja hommikuks olimegi kohal. Pärast mõningaid sekeldusi kohalike jobutaksojuhtidega jõudsime siiski sinna, kuhu minemas olime - Wete linnakesse ehk kohta, kus 99% elanikest on islamiusulised, kus on kokku üks hotell ja kaks võõrastemaja ning kaks baari. Kõigele sellele lisaks aga leidub seal uskumatult sõbralikke inimesi. Hoopis erinevad neist, keda Stone Towni tänavail kohata võib. Tagantjärgi vaadates kujuneski aeg Pembal meie reisi juures selliseks, mil kõige paremini kohalikku eluolu näha ja tunda saime. Isegi turistid, kellega seal kohtusime, olid teistsugusemad kui tavaliselt. Kuidagi mõistlikumad ja inimestena reaalsemad, kui nii saab üldse öelda. Sellest, mis elu Wetes elatakse, võiks kirjutada pikki poognaid, kuid kõige ehedama ettekujutuse saab siiski vaid seal kohapeal viibides, nagu maailmas paljude teistegi kohtadega kipub olema. Meie veetsime Pembal neli päeva, kuigi oleks tahtnud ja võinud seda teha oluliselt rohkem, sest ülejäänud saar jäi veel avastamata.

Pembalt naastes oli meil puhkust jäänud veel vaid loetud päevad, mille jooksul pidime jõudma tagasi KIA Lodge´i, kuhu olime jätnud oma talvevarustuse ja mille ligidalt pidi väljuma meie lend kodu poole.

Selline ta siis oligi, see minu esimene reis mustale mandrile. Mälestusi on palju ja meeldivaid. Mõned neist on foto kujul nähtavad minu pbase.com galeriis. Kel huvi, vaadaku järgi.