Elagu ipsaanlased

Nüüd on see siis kahjuks läbi. Õnneks aga läks kõik nii nagu ma sisimas algusest peale lootsin. Üritasime finaalmängu Knuedleri platsil suurelt ekraanilt vaadata ka, aga saime peagi aru, et see ei ole hea mõte. Seal oli lihtsalt liiga palju suvalisi niisama rippuvaid inimesi, kelle hulgas omale sobiva koha välja võitlemine ja selle hoidmine võtnuks arutult energiat. Ja kui oleks veel soovinud ühe õlle võtta, oleks esimene poolaeg järjekorras seistes möödunud. Aga kes siis niimoodi mängu süveneda saab! Nautimisest rääkimata! Seega tundus mõistlikum olevat end kuskile pubisse sättida, lootuses, et mõni laud veel vaba on. Lauaga läks hästi, sest enamik inimesi möllas ju õues ja vabu kohti oli küllaga. Saime omale suisa teise rea laua, kust oli pagana hea rahulikult mängu jälgida ja õpetlikult mängijate võimete kohta kommentaare jagada. Just nii, nagu tõelisele tugitoolisportlasele kohane on:). Käisime pärast mängu sealt platsilt korra veel läbi, kus pidu täie hooga käis, aga pikemaks ei jäänud. Kas oli asi pühapäevas või milleski muus, kuid magamaminek tundus tol hetkel kuidagi mõistlikum.

Nüüd mõtlen, et kogetu põhjal võiks jalkafännid (aga miks mitte ka mistahes muu spordiala fännid) lihtsustatult vist kolmeks jagada: 1. tõelised fännid, kes käivad mänge staadionil vaatamas, 2. lihtsalt jalkahuvilised nagu mina, kellele meeldib mängu mugavalt istudes telekast vaadata ja 3. fännid, kes on nõus mängu vaatamise tingimuste osas teatavaid mööndusi tegema eeldusel, et saaks end kuskil vabas õhus koos teiste endasugustega jalka egiidi all lihtsalt välja elada (eriti hea oleks muidugi, kui oma rahvusmeeskond veel võidaks ka).