Põllumehed Kirchbergis

Tänast päeva alustati Luxembourgis tegelikult juba mitu päeva tagasi. Õigemini alustati ettevalmistustega tänaseks päevaks, sest täna kohtusid siin Euroopa Liidu põllumajandusministrid ja neid olid lubanud “tervitama” tulla põllumehed nii Luksemburgist kui ka naaberriikidest. Eelmine ministrite ja põllumeeste vaheline kohtumine tõi endaga kaasa keskmiselt suuremat segadust terves linnas ja seetõttu võeti tänast aktsiooni täie tõsidusega ja veidi ehk isegi liiga tõsiselt. Kuidas muidu seletada Euroopa Kohtu turvaosakonna koostatud ohutuseeskirja, mille üks punkt oli “Aknaid mitte avada ja tänavale provotseerima mitte minna!” Olen kindel, et minu 21. korruse aknani ei suuda kivi visata isegi Värnik. Aga noh, parem karta kui kahetseda, nagu vanasõnagi ütleb. Ja et ei läheks nii nagu Tallinnas Solarisega läks, üritatakse siin kõiki stsenaariume eelnevalt peensusteni läbi mõelda, et ei peaks tagantjärgi kukalt sügades tark olema ja möönma, et ups, läks vist veidi nihu jah.

Ühesõnaga, tänaseks päevaks oli Kirchbergi linnaosa liiklusele põhimõtteliselt suletud. Õppetööd siinses Euroopa koolis ei toimunud ja ka kohalik kaubanduskeskus oli oma uksed varakult barrikadeerinud. Tänavad olid tühjad ja liikusid vaid üksikud masinad, mille juhid ilmselt külma ilma tõttu siiski jalgsi tööle minna ei soovinud. Väga hea ja rahulik oli ses hommikuses karguses tööle jalutada ja tunda tunnet, mida võis tunda Palle, kui ta üksi maailmas oli.

Selles Kirchbergi piirkonnas, kus ministrid kokku said (ja mille vahetus läheduses ma elan), võeti kasutusele isegi okastraadiga teetõkked, mis paigaldati juba eile õhtul ja mille taga täna valvasid kivinägudega märulipolitseinikud ning veekahurid. Operatiivselt sai toimuval silma peal hoida L´essentieli vahendusel, kuid põlevate autokummide tomu paistis kenasti ka mu kontoriaknasse ära ja tekitas soovi üritust lähemalt vaatama minna. Kui tööpäev läbi sai, võtsingi ette väikse jalutuskäigu sündmuste südamesse, et näha, mis toimub. Kui kohale jõudsin, liikusid osad traktorid ja piketeerijad juba tagasi linna suunas ning oli näha, et pingelisemad hetked olid seks korraks juba möödas. Auchani ukse ette oli jäänud trügima veel sadakond traktorit ja pundi kaupa piketeerijaid siin ja seal, kes ka omi viimaseid autokumme ja põhupakke suhteliselt rahumeelselt põletasid. Kõik tundus kontrolli all olevat. Märulipolitseinikudki olid oma kilbid maha toetanud ja ajasid niisama omavahel juttu, hoides ühe silma toimuva suhtes siiski veel teravana. Tegin mälestuseks  paar pilti ja keerasin suuna kodu poole.

P.S. Eesti kohaliku omavalitsuse volikogu valimiste kohta ei ütle ma muud, kui et rahvas väärib oma valitsejaid!