Puhkus Kagu-Aasias, vol 2: teekond Laosesse

Kui Hongkongis veetsin ma oma päevad peamiselt üksi ringi tuiates, siis edasi pidi mu reis kulgema juba suuremas seltskonnas. Nimelt olin kokku leppinud kohtumise Hongkongi lennujaamas Erki ja Anneliga, kes saabusid Istanbulist, mis - nagu nende muljetest selgus - on samuti külastamist vääriv koht, seda iseäranis siis, kui on suuremat sorti isu kebabi järele:) Tore oli pärast üksi suures linnas veedetud päevi taas tuttavaid nägusid kohata. Eriti veel kodust nii kaugel olles.

Bangkokist Vientiane´i

Hongkongist viis meie ühine õhutee meid Air Asia tiivul Bangkokki, kus ma varem ei olnud käinud. Lennujaamast välja astudes tabas mind Tansaania ja Maldiivide reisist tuttav troopiline kuumus, mis Hongkongi jahedust silmas pidades oli ütlemata meeldiv. Vähemalt seni, kuni riided seljas veel kuivad olid ja keel janu tõttu kurgulakke pikemaks ajaks kinnituda ei tahtnud. Esmamulje Bangkokist ja Khao San Roadist, mille vahetus naabruses meie öömaja asus, oli päris hoomamatu ja ehmatavgi. Harjuda kogu selle meluga ei jõudnudki, sest Bangkok ei olnud meie reisi peamine sihtkoht ja seetõttu sinna pikemalt jääda me ei kavatsenud. Tiirutasime sihitult Khao San Roadil ja selle ümbruses, mekkisime kohalike kokkade pakutavat toitu ning kastsime keelt rohke külma õllega, et ikka oleks, mida higistada.

Lisaks niisama olesklemisele olime võtnud nõuks Bangkokis aja veidi maha võtta, et edasise reisi täpsemad koordinaadid paika panna ja vajalikud administratiivsed toimingud teha. Nagu ma oma eelmise postituse alguses juba märkisin, oli üldine mõte väisata Myanmari, kuhu sisenemiseks meil aga viisat ei olnud. Olime ses suhtes üsna muretud, kuna olles asja eelnevalt veidi uurinud, tuginesime Lonely Planetis sisaldunud teabele, mis andis mõista, et Bangkokis saab selle asja turismibüroode vahendusel väikse vaeva ja mõõduka tasu eest korda ajada. See oli aga viga! Selliste riikide puhul nagu Myanmar ei saa kunagi milleski lõpuni kindel olla. Nimelt selgus Bangkokis, et Myanmari valitsus on oma poliitikat muutnud ja iga kahvanägu, kes tahab nende riiki siseneda, peab personaalselt oma tagumendi saatkonda ajama. Turismibüroo tädid teatasid, et eeldusel, et viisataotlus rahuldatakse, võtab selle menetlemine vähemalt kolm tööpäeva. "Pole hullu", mõtlesime meie, kuni avastasime, et järgmine päev oli pühapäev ja pealegi oli ju jõulude ja aastavahetuse vaheline aeg. See aga tähendas, et isegi riigis, mis ametlikult jõule ei tähista, võib asjaajamine oluliselt kauem venida. Ja venibki, nagu kinnitasid justkui ühest suust kõik turismibürood, kust abi otsimas käisime. Meie entusiasm Myanmari mineku osas hakkas ühtäkki välgukiirusel kahanema, sest meil ei olnud mingit soovi nädal aega Bangkokis veeta. Kuivõrd Erki on Tai varem juba risti-põiki läbi käinud, ei erutanud meid ka mõte seniks kuhugi Tai piires sõita, kuni Myanmari viisa korda aetakse. Pidasime kiire kriisikoosoleku ja leidsime ühiselt, et parim lahendus on sel korral Myanmari minekust (ja ühtlasi ka varem broneeritud lennupileteist) loobuda ning selle asemel hoopis Laosesse minna.

Mõeldud, tehtud! Parimaks võimalikuks viisiks Laosesse jõuda oli esiteks lennata Nok Airi teenuseid kasutades Tai kirdeosas asuvasse linna nimega Udan Thani, kust siis bussiga edasi Laosesse sõita. Võrreldes Tansaanias kogetud bussisõiduga, ei olnud sel korral väga vigagi. Rahvast oli bussis küll üksjagu, kuid sõit ei olnud õnneks liiga pikk ja üksteise otsas nühkimist oli seega mõnevõrra kergem taluda. Pärast Mekongi jõe ületamist, mis on Tai ja Laose piiriks, aeti kõik viisa saamiseks ja nägudekontrolliks mõistagi välja. Viisa saime kenasti aetud, kuid meie näod jäid seekord kontrollimata. Seisime parajasti passikontrolli järjekorras, kui ühtäkki pöördus meie poole keegi ametniku välimusega meesterahvas ja pakkus küüti, mõistagi tasu eest, Laose pealinna Vientiane´i. Too ametnik tundus olevat mingi tähtis tegelane, sest ta marssis seal üsna vabalt edasi-tagasi, otsustav nägu peas. Vähemalt jäi mulje, et tegemist ei olnud mingi suvalise pätiga, kes meil labaselt nahka üle kõrvade tahab tõmmata. Pidasime sellise ootamatu ja üsnagi veidra pakkumise peale omavahel mõni hetk nõu, kuulasime ära, mis oli öelda kõhutundel, ja võtsime siis selle pakkumise vastu. Edasi toimus kõik kui nõiaväel. Eelnimetatud ametnikuhärra juhatas meid kenasti järjekorrast ning ühtlasi ka passikontrollist mööda ja jättis meid kohe-kohe saabuma pidavat mikrobussi ootama. Nii ei saanudki keegi teada, et me tol päeval tollest piiripunktist riiki sisenesime. Kummaline, kas pole? Aga nii need asjad sealkandis juba kord käivad, imesta palju tahad. Tuleb vaid vooluga kaasa minna, säilitades samas igaks juhuks valvsuse, et soovimatutesse sekeldustesse mitte sattuda. Meil läks seekord hästi. Mikrobuss saabus peagi ja lühikese sõidu järel olimegi Vientiane´is.