esmaspäev, september 13, 2010

Tööst ja ka mitte tööst

Nüüd on siis juba kaks nädalat frankurdielu elatud ja eluvaim on endiselt sees. Tööpäevad on kulgenud suhteliselt üksluiselt, vaheldudes paari koolitusega, mida olen olnud sunnitud läbima. Silmaringi avardamiseks on see kõik muidugi kasulik, aga vahel tõrgub mõistus aru saamast, mis mõtet on mul õppida mingit programmi kasutama üksnes neljaks kuuks, et see siis taas unustada. Kinnitan endale, et õhkõrn võimalus siiski on, et võib olla mõnel muul ajal ja kuskil mujal osutuvad need teadmised vajalikuks. Sest olgugi, et kohtus sarnaseid tööriistu ei kasutata, pole ma ju sinna tooli külge kümnetollistega naelutatud, mis takistaks mul sobival juhul kuhugi edasi liikuda, kus neid teadmisi aga vaja võib minna. Eks elu näitab, kui õige aeg käes on. Igal juhul lootus kustub ikka viimasena!:)

Töö sisulise küljega olen juba põgusalt tutvust teinud ja mõistnud, et võrreldes kohtus tehtavaga on see siin ikka hoopis erinev. Seetõttu tunnen ühest küljest, et minu seniste teadmiste ja oskuste juures ei ole siin minust veel nii suurt abi kui tahaks, aga teisest küljest jällegi saan kogemusi, mida edaspidi hea rakendada. Ja loodan, et ehk õpin kiiresti ning suudan ka siinsesse töösse selle lühikese aja jooksul oma maksimaalse panuse anda.

Nädalasisene tööst vaba aeg on põhiliselt kulunud linnaga tutvumisele ja sotsiaalsete tugipunktide avastamisele. Olin unustanud, kui kaua võttis mul Luxembourgis aega, et kogu süsteem piisavalt tuttavaks saaks, et end lõpuni kindlalt ja turvaliselt võiks tunda. Frankfurdi osas see töö mul veel kestab, sest linn on ju Luxembourgist teadupärast oluliselt suurem ning ka arusaam maailma asjade toimimisest veidi erinev. Samas on see ka omajagu põnev, kui avastad, et kõik ei pea tingimata nii käima nagu Tallinnas või Luxembourgis või kus iganes mujal maailma nurgas. Toon ühe näite ka! Nimelt ei ole ma oma senise elu jooksul kordagi veel kohanud sellist võimalust, et oma lõunapajuki eest saab maksta oma töötõendiga. Siin see aga just nii on! Laed eelnevalt vastavas aparaadis endale sobiva summa kaardile ja siis muudkui käristad, kuni jagub. Asja teeb veidi keeruliseks see, et erinevates söögikohtades kehtib erinev saldo. Ehk et kui on soov vahelduseks kuskil mujal süüa, pead igas kohas eraldi summa kaardile kandma ja siis meeles pidama, milline saldoseis kuskil sööklas parasjagu on. Kaart on mõistagi üks! Aga see-eest kõikvõimas:) Tõe huvides olgu öeldud, et neid erinevaid kohti, kus töötõendiga maksta saab, on minu teada kolm.

Nädalavahetustel olen seni tagasi Luksi sõitnud. Osalt seetõttu, et ei viitsinud kohe esimesel korral kõiki vajalikke asju siia kaasa vedada ja osalt seetõttu, et oma voodis on ikka parem magada kui kuskil hotellis, olgu see madrats hotellis nii kiidetud kui tahes. See on fakt!

1 kommentaar:

Kristi ütles ...

Tunnen sinust rõõmu!Sa leiad need õhkõrnad võimalused!
ems