Natuke rohkem kui kaks nädalat tagasi lendas Eesti jalgpallikoondis Itaaliasse, et võtta seal mõõtu kohaliku mansaga. Ei saa öelda, et nad meile päris koduõuele oleks tulnud, aga piisavalt lähedale siiski, et sini-must-valge sall kaela panna ja koos paari sõberiga Modena poole teele asuda. Põhimõtteliselt oleks selle teekonna ka ühe päevaga ära sõitnud, kuid otsustasime rahulikult võtta ja teisel pool Alpe kuskil Como järve ääres ööbima jääda. Hotelli me eelnevalt kinni ei pannud ja seega panustasime kogu raha heale õnnele leida jooksvalt mõni sobiv ulualune. Ma olin aastaid tagasi Como ääres tuuritamas käinud ja teadsin, et Menaggio on päris tore linnake, kus võiks vabu hotelle olla küll. Nii seadsimegi kohale jõudes sammud otsejoones turismiinfosse, kust ka mingid sobivad variandid leidsime. Et aga elu oleks põnevam, otsustas reisijumalanna meie teele saata ühe lahke noore naisterahva, kes oli turismiinfos kuulnud meie öömajasoovist ja kel tekkis soov meid veel ühest avanenud võimalusest teavitada. Nimelt olid nad koos oma värske abikaasaga broneerinud toa ühes vahetult Como järve ääres asuvas hotellis, kuid miskipärast sellest siiski loobunud. Nüüd siis arvas ta, et ehk võiks see hotell meile sobida. Olime sülle langenud teabe eest väga tänulikud ja läksime esimese asjana seda varianti uurima. Kohale jõudes ei suutnud oma silmi uskuda. Selgus, et tegemist on sama hotelliga, kus ma viimati Como ääres käies ööbisin. Mis siis ikka, äratundmisrõõm oli suur ja kuna neil oligi meile 2 tuba kenasti pakkuda, jäime sinna peatuma. Ja kui mu mälu mind ei peta, magasin samas toas, kus eelminegi kord. Maailm on suur ja lai!
Järgmisel päeval kütsime edasi Modena poole, kuhu on Menaggiost ligikaudu 300 km. Linn ise mingit erilist emotsiooni ei tekitanud, aga väga tore oli peaaegu igal nurgal kohata rahvuslikes värvides kaasmaalasi, kes samuti vutikoondisele kaasa elama olid tulnud. Hiljem selgus, et põhiosa saabunud fännidest elas ka samas hotellis, kus meiegi. Sellest, mis meie koondisega jalkamurul juhtus, pole vist mõtet lähemalt kirjutada. Seda teab vast igaüks ise ka. Küll aga tahaks tsiteerida pärast mängu ühes kommentaariumis esitatud folkloori, mis meie seas valitsenud meeleolu väga hästi kirjeldab: "Läinud mees sekspoodi ja palunud müüjal talle nende sadomaso kaubavalikut tutvustada. Saanud ülevaate pakutavatest piitsadest, käeraudadest ja muust sarnasest pudipadist, küsinud mees müüjalt kõige räigemat sadomaso eset, mis neil selles poes üldse on. Selle peale pistnud müüja käe sahtlisse ja võtnud sealt välja Eesti jalgpallikoondise hooajapileti." Noh, selline lugu siis selle vutiasjaga.
Üritades eelmise õhtu negatiivseid emotsioone alla suruda, võtsime järgmisel hommikul suuna Maranellosse, kus teadupärast asub Ferrari tehas ja ka muuseum. See oli päris põnev kogemus. Väljanäitusele oli pandud nii vanu mudeleid, erinevaid mootoreid, F1 parimaid palu kui ka tänapäevaseid viimase malli mudeleid. Kui rahast poleks kahju hakanud, oleks saanud mõne tänapäevase esindajaga proovisõitugi teha, aga 10-minutilise tiiru eest linnatänavail küsiti siiski mõnevõrra liiga krõbedat hinda. Isegi silmipimestavalt kaunid näitsikud, kes proovisõitu muuseumi ukse ees pakkusid (üsna intensiivse lähenemise meetodil kusjuures), ei suutnud meie jäist selgroogu seekord murda. Kiusatus oli mõistagi suur. Olles veetnud muuseumis mõned meeldivad tunnid, saabus aeg hakata kodu poole liikuma. Võtsime ka seekord rahulikult ning tegime enne Luksi ööbimispeatuse Luganos. Kena linn, Šveitsi standard:)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar