Alsace mon amour

Et kõik ausalt ära rääkida, pean ma alustama sellest, et käisin eelmise aasta oktoobris jälle Alsassis elu nautimas. Aeg on vahepeal maru kiiresti edasi tiksunud ja uut vett merre nii palju juurde voolanud, et sellest reisist kirjutamine on sootuks tahaplaanile jäänud. Ja kuna ees terendavad juba uued maailmavallutluslikud plaanid, võib juhtuda, et emotsioonid hakkavad kuhjuma ning sissekanded logiraamatusse jäävad üldse tegemata. Seega üritan nüüd selle vea parandada, sobrades vanades pildialbumites ja tuhnides sügavamates mälusoppides.

Olen siin blogis varem ka oma alsassireisidest ülestähendusi teinud, mistõttu ei ole vist uudis, et mulle see piirkond väga südamelähedane on. Sealsete inimeste sõbralikkus, veinide omapärane maitse, toidulaua eripära ja veinikülade hõng on see, mis mind kord hingepõhjani köitis ja mis mind sinna ikka ja jälle tagasi viib. Eelmisest pikemast külastusest oli möödunud juba 3 aastat ning seega tundus igati kohane see suund uuesti ette võtta. Nagu ma juba alguses jõudsin mainida, sai see teoks eelmise aasta oktoobris. Leelo oli siis Luxis käimas ja kuna selle aja sisse jäi ka tema sünnipäev, tundus paaripäevane väljasõit Vogeesidesse igati hea mõttena. Rääkisin Erkile ja Annelile ka augu meelekohta ning reisiseltskond oligi komplekteeritud. Erinevate asjaolude kokkulangemise tõttu me reisi siiski kõik koos ei alustanud. E ja A-ga kohtusime laupäeva hommikul Strasbourgis, kuhu me reedel L-ga juba uudistama olime läinud. Ma olin küll korra varem Strasbourgis käinud, kuid väga põgusalt ja ööbinud ma seal ei olnud. Seega oli ka minul palju uut, mida avastada.  

Kuigi ilmad olid sel ajal Luxis veel mõnusalt päikeselised, võttis Strasbourg meid vastu tiheda ja lõikavalt raudkülma udulooriga. Umbes sellisega, nagu Ivan Orav oma mälestustes kirjeldab, kui ta Londonis Chamberlaini otsimas käis ja vaevalt paari meetri kaugusele näha suutis. Aga polnud hullu. Tuli lihtsalt ülemine nööp kinni panna ja ära kannatada. Pealegi ei ole reisil halva ilma kirumine minu arvates just kõige mõttekam tegevus. Milleks lasta end häirida asjaolul, mida niikuinii võimalik muuta ei ole! Pigem leppida ja võtta olemasolevatest võimalustest parim. Nii me ka tegime. Just tänu külmale ilmale, mis meid pärast mõningast linnas jalutamist toasooja otsima sundis, sattusime maailma kõige lahedamasse kohvikusse, kus ma seni käinud olen. Möönan, et minu emotsiooni ja hinnangut selle kohviku osas mõjutas kindlasti ka seltskond, milles viibisin, ning asjaolu, et sattusime sinna just täpselt õigel ajal, mil külm ja niiskus oli end juba päris sügavale konti suutnud murda. Kohvik, millest räägin on Tinta cafe. Soovitan soojalt, kui peaks olema vaja Strasbourgis korraks jalga puhata või niisama meeldivas ambiaantsis dekadentlikult aega surmata. Jalg puhanud ja soe uuesti naha vahel, tundus päeva lõpetuseks igati paslik proovida, mida kohalikul köögil huvitavat pakkuda on. Mis seal salata, Alsassis ikka osatakse süüa. Korralik kõhutäis kartulit, kapsast, vorsti ja liha (meie mõistes jõulupraadi) ning kannutäis rieslingut kulub alati marjaks ära, kui oled terve pika päeva põllul tööd rüganud!:) 

Järgmisel hommikul oli meil mõned tunnid aega, enne kui E ja A pidid saabuma. Kasutasime seda eelmisel õhtul alanud söögiorgia jätkamiseks ning sättisime end kenasti ühte einelauda brunchi nautima. Ja taas ei pidanud me alsassi köögi külluslikkuses pettuma:) Oleks tahtnud seal kauemgi vedeleda, kuid koos hommikuga saabunud veel külmem ilm oli mind asetanud väljapääsmatusse olukorda, kus mul tuli mingi soojem kehakate muretseda. Ees seisis veel kaks päeva reisimist ja nii pikalt külmetamine ei tundunud eriti erutava mõttena. Tegime kiirkorras väikese poetiiru ja siis oligi juba aeg E ja A-ga rongijaama kohtuma minna, mul uus ja soe kampsun seljas. Viskasime nende asjad pagassi ja reis Alsassi kutsuvate veinikülade poole võis jätkuda.

Valisime seekord oma staabiks Ribeauvillé, kus me varem ei olnud käinud. Ma hetkel enam täpselt ei mäletagi, kust kaudu me omale hotelli leidsime, kuid minu arvates oli valik igati õnnestunud, sest just nimelt otsusest selles hotellis peatuda sai alguse sündmusteahel, mis meie edasisi tegemisi kuni lõpuni enda lainetel kandis. End hotellis sisse seadnud ja L-i juubeli tähistamiseks E ja A poolt kaasa taritud šampanjagi lipsu taha libistanud, olime valmis alustama avastusretke Ribeauvillé veinikeldrites. Hotellist väljudes saime jutuotsale vastuvõtulaua töötajaga, kes meile lahkelt juhiseid oli nõus jagama. Kui olime talle tutvustanud mõtet minna kõigepealt proovima veinimeister Louis Sipp’i toodangut, läksid tal silmad särama. Nimelt tundis ta mingitel asjaoludel seda veinimeistrit lähemalt ja seega palus meil teda tema poolt tervitada. Ühtlasi arvas ta, et see peaks olema piisav, et veinidelt ka allahindlust saada. Päris nii see küll ei läinud, aga musjöö Louis Sippile isiklikult tema tervituste edastamine mõjus paraja ice-breaker’ina küll. Ikka on ju abiks, kui sul on sõbra soovitus tagataskus, kui vaja kuskil võõras kohas end hästi tunda. Ja veinikeldris tasuta veini degusteerimine on just üks sellistest olukordadest. Jäime seetõttu sinna päris pikalt mekkima ja veinimeistriga juttu vestma. Ostsime sealt tänutäheks mõned pudelid kaasa ka ning saime kauba peale reserveeringu õhtusöögiks herr Sippi ja tema naise, kes vahepeal samuti seltskonda oli imbunud, sõbranna restoranis. Olime juba varem pead murdnud selle üle, kus õhtul L-i sünnat tähistada ja selline pakkumine tegi meile suurt rõõmu. Jätsime Louis Sippiga seks korraks tänuga hüvasti ja liikusime järgmisi keldreid proovima.

Alsassis tehakse veini väga palju ja seega on seal ka erinevaid tootjaid külluses. Astusime läbi nii mõnestki, kuid mitte igal pool ei oodanud meid Sippi juures kogetud külalislahkus. Ribeauvillé’st käib läbi päris palju rahvast ja seega on teenindus seal üldjuhul pigem pinnapealne (kuid samas üldse mitte halb) ning igaühega ei jaksata pikemasse vestlusesse laskuda. Ja kui maitstud vein ka teistest omasugustest millegagi ei eristu, ei jää ka kõikide proovitud veinitootjate nimed meelde. Tollest õhtust väärib lisaks Sippile minu arvates ära märkimist veel Domaine du Moulin de Dusenbach. Seal teenindas meid üks šarmantne Aruba (parandage mind, kui ma valesti mäletan) päritolu daam, kes vist päeva lõpuks oli jõudnud koos klientidega ka ise meeldivas koguses veini alla neelata ja selle tõttu veidi kõrgendatud meeleolus oli. Aga seda ei saa talle ometi ju ette heita, sest selle veinikeldri toodang maitses iseäranis hästi. Omandasime sealtki mõned pudelid ja pidasime sobilikuks edasisest degusteerimisest tol õhtul loobuda. Päris palju oli juba käidud ka ja enne õhtusöögile suundumist oli vaja veidi puhata. 

Nagu eelnevalt öeldud, õhtustasime Sippide sõbranna peetavas restoranis. Asub see sulnis paik Ribeauvillé’st veidi väljas, mõnusasti ära peidetud kohas, kuhu ilma soovituseta me kindlasti sattunud ei oleks. Ilmselt ei oleks me ilma reserveeringuta ka lauda saanud, sest koht on teadjate seas populaarne ja vabu kohti tänavalt tulijaile naljalt ei leidu. Daam, kes seda restorani peab, on väidetavalt mingi Michelini tärniga restorani endine peakokk, kes nüüd ise on otsustanud äri ajada ja kelle oskusi kohalikud kõrgelt hindavad. Seega olime asjade sellise käiguga igati rahul. Selle üle, et me seal noorimad külastajad olime, ma ei imestanud. Õigupoolest ei tee ma seda juba ammu, kui kuhugi peenemasse kohta sööma satun, sest miskipärast ei ole vanas Euroopas täna minuvanuste seas in sellistes kohtades mõnulemas käia. Ma ei arva, et sellel oleks pelgalt majanduslik põhjus. Ma ei usu, et Eesti noortel rohkem majanduslikke võimalusi on väljas söömas käia, kuid ometi on näiteks Tallinnas pilt hoopis erinev. Ilmselt on põhjus osalt ka selles, et Eestis annab noorem generatsioon tooni, kuna vanemal generatsioonil väljas söömise harjumust (paljudel kindlasti ka võimalust) lihtsalt ei ole. 

Olgu sellega, kuidas on, aga meie õhtu kujunes seal oodatult meeleolukaks. Ette kantud söök oli imeline ja välja kallatud veingi leidis oma õige augu üles. Puändina ei puudunud sünnipäevamagustoidult ka kohustuslik tulevärk:) Tõmbasime oma veidra emakeelega, mille valjudust reguleeriv nupp oli päeval tarbitud veini mõjul vist keskmisest veidi kõrgemasse tsooni ununenud, tähelepanu ka naaberlauas, mille asukad õkva ja keerutamata meie päritolu ning tegemiste kohta aru hakkasid pärima. Väga meeldivad inimesed olid ja nendega oli huvitav vestelda. Ikka on ju huvitav mõtteid vahetada kellegagi, kel on lai silmaring ja elukogemuste pagas juba omajagu raske. Muu hulgas saime teada, et selle paari poeg neil hetkedel just kuskil Aafrikas rattatuuril pedaalimas oli. Nii need tunnid seal siis veeresidki, liiga kiiresti nagu ikka, kui on mõnus olla ja kui miski muu ei ole oluline.

Pühapäev oli koju sõitmise päev. Aga kuna ükski alsassireis ei ole üks õige alsassireis, kui ei ole käidud Riquewihris, ei saanud ka sel korral sealt niisama mööda sõita. Asub seal ju minu lemmikuid veinitootjaid sellest piirkonnast. Nimelt Ernest Preiss, kelle juurest leiab alati midagi head paremat, mida tasub koju kaasa osta. Preissi juures käidud, macaronid ostetud, jäi veel üle keha kinnitada. Võtsime nõuks proovida Riquewihri taga mäe otsas asuvat St Alexise kööki, mis ka justkui Riquewihris käimise kohustuslikuks osaks on saanud. Alati ei ole seal ruumi, kuid kuna koht on ainulaadne, siis tasub ikka õnne katsuda. Sel korral meil vedas. Meiega samal ajal oli seal küll üks suurem grupp matkaselle, kuid leiti ka meile nurgake, kus saime lõunase päikese käes oma suppi luristada ja hapukapsast sardelliga järada. Alsassis ikka alsassi kombel! Kõht täis, võis kojusõit mööda Vogeeside idaküljel looklevat veiniteed alata.

Loire´i jõgi, lossid ja vein

Pariisist umbes kahe tunni kaugusel lõunas asub piirkond, mida läbib idast läände Prantsusmaa pikim jõgi Loire. Seda piirkonda peetakse prantsuse keele hälliks ning kutsutakse hellitavalt ka Prantsusmaa aiaks. Oma tänapäevase tuntuse on ta aga eelkõige saavutanud Loire´i jõe enda ja tema lisajõgede kallastele rajatud lossidega. Neid on seal tõesti palju, üks ilusam kui teine. Tean seda seetõttu, et kunagi keskkoolis õppisime prantsuse keele tunnis Prantsuse ajalugu ning selle raames käsitleti ka neid losse, millest minu mäletamist mööda vähemalt kolme pidime ka pildi järgi suutma ära tunda. Lisaks sellele viis meid seda kustumatut arhitektuurilist ja ajaloolist ilu ka oma silmaga kaema 11. klassi lõpuekskursioon. Kuna aga sellest ajast on tänaseks möödunud juba 14 aastat ning kuivõrd ühe 17-aastase noore peas liigub teadupärast palju muid ja huvitavamaidki asju kui ajalugu ja kunst, siis ma kahjuks neist lossidest väga eredaid elamusi enam ei omanud. Vähemalt kuni eelmise nädalavahetuseni, mil selle teekonna paari sõbraga uuesti ette võtsime.

Luxembourgist Tours´i linna, mille olime omale nö staabiks valinud, jõudmiseks on vaja läbida ca 600 km. Seda on päris tükk maad ja seega tundus meile mõistlik see vahemaa pooleks jagada. Uurisime veidi kaarti ja otsustasime esimese öö veeta Šampanja maakonna südames, linnas nimega Troyes. Olin seal paar suve tagasi tiirutamas juba käinud ja mul olid sellest linnast vaid head mälestused. Seekord kahjuks nii hästi ei läinud. Kõigepealt võttis meid vastu keskmisest ikka oluliselt külmem, vihmasem ja tuulisem ilm, kui antud aastajale kohane võiks olla. Ja reisides on ju ilm esimene kriteerium, mis konkreetsest paigast tekkivaid mälestusi raamistab. Halb ilm tingis (nagu ikka) selle, et õues jalutada eriti ei soovinud ja peamine kultuuriline tegevus koondus siseruumidesse. Mõistagi pean ma selle all silmas kohvikuid, brasseriisid ja restorane:) Iseenesest ju vahva, kuid veidi ehk liiga dekadentlik olukorras, kus hing ihkab midagi rohkemat. Aga mis siis ikka: kui Champagne´is, siis šampanja! Vähemalt muutis see tuju veidi rõõmsamaks ja olemise erksamaks. Järgmisel hommikul, kui oli aeg keha kinnitada, tabas meid aga järjekordne ebameeldivus. Teadupärast kehtivad Prantsusmaal üldiselt kaks tõsiasja, mida ma siinkohal esitan pisut liialdustesse laskudes, kuid tõele siiski truuks jäädes. Esiteks võib Prantsusmaal alati kindel olla pagaritoodete värskuses ja kvaliteedis. Teiseks ei tohi unustada, et Prantsusmaal ei ole klient kunagi kuningas. Troyes´s hommikust süües selgus, et esimene neist väidetest ei pea kahjuks paika. Mida ei saa aga öelda teise väite kohta, mis seisis oma vankumatus kindluses. Arvan, et oleks olnud palju meeldivam, kui see oleks vastupidi olnud. Mida ma öelda tahan, on see, et ma ei oleks uskunud, et üks endast lugu pidav prantsuse kohvik lubab endale üleeilsete (või isegi vanemate) croissant´ide pakkumist. Ükskõik mis, aga seni on minu kogemuse põhjal see valdkond alati garanteeritud olnud. Paraku seekord nii hästi ei läinud ja kui võtsime südame rindu ning julgesime viisakas toonis küsida, kas tegu on ikka samal hommikul valminud sarvesaiadega, saime ettekandjalt kõigepealt põlastava vastuse stiilis, et "iseenesestki mõista! mis küsimus see selline veel on?" Julgenud siiski tema väites kahelda, lajatas ettekandja seejärel, et nemad ostavad neid saiakesi ühe kohaliku pagari käest ja mingu me ise sinna õigust nõudma. Pealegi, tema ainult kannab neid meile ette ning mitte millegi eest ei vastuta. Kogu lugu! Pidasime õigeks vaidlust sel teemal mitte jätkata ja ajasime need kuivad käkid ohtra kohvi abil omale sisse, sest hommikusi kaloreid ei saanud ju vahele ka jätta. Vähemalt baguette oli maitsev ja päike hakkas ka pilve tagant lootusrikkalt piiluma. See tegi meele veidi rõõmsamaks ja sõit Tours´i poole võis jätkuda.

Tours asub kenasti lossidemaa keskel ja sealt on mugav igasse suunda liikuda. Sama kehtib ka veinikeldrite kohta, mida Loire´i ääres jagub päris piisavalt. Nagu eelnevalt öeldud sai, olid seekordse reisi eesmärk lossid. Seega veinikeldritele me väga suurt rõhku ei pööranud. Külastasime kahte keldrit Vouvray´s ja saime sealt kaasa ka päris korraliku noosi, mida nüüd tasapisi mekkima saab hakata. Lossidest jäid meie teele aga sellised vaatamist väärivad ehitised nagu Chambord, Langeais, Azay-le-Rideau, Villandry ja Chenonceau. Kõik peale Langeais´ lossi on suhteliselt tuntud ja suveperioodil üsna ülerahvastatud ning seetõttu võtab nende külastamine päris palju aega ja energiat. Samas ma arvan, et selline valik oli meil väga õnnestunud, sest kõik need lossid pakuvad midagi erinevat ja omapärast. Seetõttu ei tahaks neid mingi konkreetse kriteeriumi alusel ka pingeritta sättida. See ei oleks lihtsalt objektiivne ja aus.

Kui Chambord on muljetavaldav oma suuruses ja hiilguses, siis Langeais jällegi hurmab oma salapära ja ürgsusega. Kui Azay-le-Rideau on peidetud lokkava looduse keskele ja ta justkui ujub teda ümbritsevas tiigis, siis Villandry seevastu särab kui pärl oma uskumatu täpsusega joonistatud juurviljaaedade, viinapuualleede, väikeste tiikide, lillepeenarde ja hekklabürintide vahel. Chenonceau on aga lihtsalt ülimalt suursugune, kõrgudes oma galeriiga üle Cheri jõe ja olles samal ajal kuidagi eriliselt hubane ja kodune.

Kokkuvõttes tuleb tõdeda, et vaatamata reisi alguses tabanud ebameeldivustele osutus kogu nädalavahetus äärmiselt meeleolukaks ja rikastavaks. Jään järgmist korda ootama.

Eestlased Itaalias

Natuke rohkem kui kaks nädalat tagasi lendas Eesti jalgpallikoondis Itaaliasse, et võtta seal mõõtu kohaliku mansaga. Ei saa öelda, et nad meile päris koduõuele oleks tulnud, aga piisavalt lähedale siiski, et sini-must-valge sall kaela panna ja koos paari sõberiga Modena poole teele asuda. Põhimõtteliselt oleks selle teekonna ka ühe päevaga ära sõitnud, kuid otsustasime rahulikult võtta ja teisel pool Alpe kuskil Como järve ääres ööbima jääda. Hotelli me eelnevalt kinni ei pannud ja seega panustasime kogu raha heale õnnele leida jooksvalt mõni sobiv ulualune. Ma olin aastaid tagasi Como ääres tuuritamas käinud ja teadsin, et Menaggio on päris tore linnake, kus võiks vabu hotelle olla küll. Nii seadsimegi kohale jõudes sammud otsejoones turismiinfosse, kust ka mingid sobivad variandid leidsime. Et aga elu oleks põnevam, otsustas reisijumalanna meie teele saata ühe lahke noore naisterahva, kes oli turismiinfos kuulnud meie öömajasoovist ja kel tekkis soov meid veel ühest avanenud võimalusest teavitada. Nimelt olid nad koos oma värske abikaasaga broneerinud toa ühes vahetult Como järve ääres asuvas hotellis, kuid miskipärast sellest siiski loobunud. Nüüd siis arvas ta, et ehk võiks see hotell meile sobida. Olime sülle langenud teabe eest väga tänulikud ja läksime esimese asjana seda varianti uurima. Kohale jõudes ei suutnud oma silmi uskuda. Selgus, et tegemist on sama hotelliga, kus ma viimati Como ääres käies ööbisin. Mis siis ikka, äratundmisrõõm oli suur ja kuna neil oligi meile 2 tuba kenasti pakkuda, jäime sinna peatuma. Ja kui mu mälu mind ei peta, magasin samas toas, kus eelminegi kord. Maailm on suur ja lai!

Järgmisel päeval kütsime edasi Modena poole, kuhu on Menaggiost ligikaudu 300 km. Linn ise mingit erilist emotsiooni ei tekitanud, aga väga tore oli peaaegu igal nurgal kohata rahvuslikes värvides kaasmaalasi, kes samuti vutikoondisele kaasa elama olid tulnud. Hiljem selgus, et põhiosa saabunud fännidest elas ka samas hotellis, kus meiegi. Sellest, mis meie koondisega jalkamurul juhtus, pole vist mõtet lähemalt kirjutada. Seda teab vast igaüks ise ka. Küll aga tahaks tsiteerida pärast mängu ühes kommentaariumis esitatud folkloori, mis meie seas valitsenud meeleolu väga hästi kirjeldab: "Läinud mees sekspoodi ja palunud müüjal talle nende sadomaso kaubavalikut tutvustada. Saanud ülevaate pakutavatest piitsadest, käeraudadest ja muust sarnasest pudipadist, küsinud mees müüjalt kõige räigemat sadomaso eset, mis neil selles poes üldse on. Selle peale pistnud müüja käe sahtlisse ja võtnud sealt välja Eesti jalgpallikoondise hooajapileti." Noh, selline lugu siis selle vutiasjaga.

Üritades eelmise õhtu negatiivseid emotsioone alla suruda, võtsime järgmisel hommikul suuna Maranellosse, kus teadupärast asub Ferrari tehas ja ka muuseum. See oli päris põnev kogemus. Väljanäitusele oli pandud nii vanu mudeleid, erinevaid mootoreid, F1 parimaid palu kui ka tänapäevaseid viimase malli mudeleid. Kui rahast poleks kahju hakanud, oleks saanud mõne tänapäevase esindajaga proovisõitugi teha, aga 10-minutilise tiiru eest linnatänavail küsiti siiski mõnevõrra liiga krõbedat hinda. Isegi silmipimestavalt kaunid näitsikud, kes proovisõitu muuseumi ukse ees pakkusid (üsna intensiivse lähenemise meetodil kusjuures), ei suutnud meie jäist selgroogu seekord murda. Kiusatus oli mõistagi suur. Olles veetnud muuseumis mõned meeldivad tunnid, saabus aeg hakata kodu poole liikuma. Võtsime ka seekord rahulikult ning tegime enne Luksi ööbimispeatuse Luganos. Kena linn, Šveitsi standard:)

El Arte Flamenco

Kes mind lähemalt tunneb, peaks teadma, et viimased kümme aastat on minu elus väga tähtsal kohal olnud selline nähtus nagu flamenko. Miks see nii on, seda ei tea ma päriselt ise ka. Igatahes, kuigi mulle teadaolevalt meie suguvõsa veres tilkagi mustlast ei ole, jäi mu hing mingil seletamatul kombel siiski selle müstilise kultuurifenomeniga kohe pärast esimest tutvust väga tihedalt seotuks. Ja seni veel ma leevenemise märke täheldanud ei ole. Sama seletamatul kombel ei ole ma Hispaanias eriti palju käinud. Kõigest kaks korda. Kolm aastat tagasi Madridis keelt õppimas ja 11 aastat tagasi Sevillas feria ajal turistlemas. Seda siis kuni käimasoleva märtsikuu teise päevani, mil see kahetsusväärne tühimik taas veidi täiendust sai.

Seekord oli mõte minna koos Mariaga vaatama, mis toimub Jerez de la Fronteras korraldataval iga-aastasel flamenkofestivalil, mis kestab tervelt kaks nädalat. Mõeldud, tehtud! Kokku saime Madridi lennujaamas, kust edasi siirdusime otsejoones bussiga 6h kaugusel asuvasse Sevillasse. Sevilla asub Jerezist ca 100 km kaugusel, kuid sellegipoolest olime otsustanud jääda esimeseks nädalaks just Sevillasse pidama, kuna isegi kõige suuremale aficionado´le on kaks nädalat festivali ilmselgelt liiga palju. Maria oli meile eelnevalt Sevillas elamiseks ühe kena kesklinnakorteri sebinud ja ees ootasid põnevad päevad. Tegelikult väga kaua ootama ei pidanudki, sest juba esimesel õhtul (põhimõtteliselt otse bussist) läksime luurama, kuhu kohalikud gitanod kogunevad ja kus nende spontaansetele esinemistele kaasa saaks elada. Siinkohal pean täpsustama, et Sevillal ei ole mainitud flamenkofestivaliga vähimatki pistmist ja need esinemised, mida siin mainisin, on pigem lihtsalt niisama nende endi omavaheline pidu, mille raames siis mängitakse kitarri, lauldakse ja tantsitakse. Minusuguse payo jaoks  tundub see lihtsalt esinemisena. Või siis ei oska ma seda lihtsalt parema sõnaga kirjeldada. See selleks! Kuna Maria on juba kogenud Sevilla-guru ja teab igast vahvaid ja autentseid nurgataguseid flamenkourkaid (heas tähenduses), kuhu niisama naljalt ei oskaks sattuda, olin suure õnnega koos. Seega, järgneva nelja päeva rütm oli laias laastus selline, et magasime lõunani, sõime “hommikust”, lesisime katuseterrassil päikse käes, jõime tinto de veranot, sõime sinki, saia ja maasikaid, lesisime veidi veel päikse käes ja kui tuli aeg uuesti kõhtu täita (enamjaolt tapaste ja vino dulce seltsis), suundusime linna peale. Võiks arvata, et märtsis on Sevillas madalhooaja tõttu vaikne ja rahulik. Kaugel sellest. Tundub, et see on just aeg, mida kohalikud enne suurt turismimöllu ja tapvat palavust enda jaoks meelepäraselt kasutavad. Igatahes on täiesti normaalne, et vanalinnas asuv baaridega ümbritsetud väljak on neljapäeva õhtul nii paksult rahvast täis, et mahub vaevalt liikuma. Küsimuse peale, et mis toimub, vastatakse küsimusega, et “mis mõttes?” Täiesti tavaline neljapäeva õhtu ju! Möll käib täie hooga kuni kella 23ni umbes. Siis vajutakse tasapisi laiali. Kes koju, kes mujale, kus jätkata. Meie vajusime mujale. Sinna, kus sai jätkata. Nende flamenkobaaridega (mitte segi ajada tablaoga) on see teema, et seal alles pärast südaööd elu algab ja kestab tavaliselt kuni kaheksani. Selline rütm on põhjamaalase jaoks ikka veider. Aga samas võib sellega ka kergesti harjuda. Juhul muidugi, kui on võimalik hommikul kontorisse mineku asemel lõunani magada. See võimalus meil oli ja seda ka kasutasime. Maria sai mõistagi jala tantsupõrandal ka valgeks, aga mina hoidsin targu madalat profiili. Ei suutnud end lihtsalt nii kindlalt tunda, et otse karukoopas oma olematute oskustega ülbama tahaks hakata. Ausalt öeldes kadus mul seal kogu seda jävmmi kõrvalt vaadates igasugune isu kunagi enam üldse flamenkoga lavale astuda. Ja ma ei räägi siinkohal buleriasest ega muudest keerulisematest lugudest, vaid täiesti tavalisest sevillanasest. Need kohalikud seal ei ole mingid professionaalsed tantsijad ja ei pruugi isegi kõiki samme teada, kuid nad suudavad ikkagi tantsida nii hullupööra kihvtilt ja hingega, et ennast seal kõrval vaadata oleks ikka väga piinlik. Marial muidugi sellega õnneks probleeme ei ole ja tema sai oma oskustega ka kohalikel suu kinni panna. Või siis mõne kohaliku mustlasnaise vähemalt armukadedaks muuta. Nugadega torkimiseks siiski ei läinud ja keskenduti pigem muusika ning tantsu nautimisele.

Pärast nelja päeva tõsist tutvumist mustlaskultuuriga võtsime end kokku ja tegime vahelduse mõttes tutvust ka Sevilla ümbrusega. Jõudsime oma kahepäevasel ringsõidul kuni Portugalis asuva Faro linnani ning veetsime päeva Matalascanase rannas. Ilm meie rännakut eriti ei soosinud, aga minu avastamisrõõmu see väga ei pärssinud. Portugalis sain ka selle reisi parimat sööki, milleks oli riis mereandidega. Iseenesest lihte roog, aga maitses põrgulikult hästi. Olen kindel, et siinses kaubandusvõrgus müüdavatest produktidest ei olegi üldse võimalik nii head sööki valmistada, pinguta kasvõi pooleks. Oma kogemus räägib täpselt sama juttu ka itaalia köögi kohta. Aga see on juba teine lugu. Nii palju pean siiski lisama, et sain Andaluusia kohalikust televisioonist ühe päris huvitava retsepti, mida kindlasti proovida kavatsen. Kui meeles on, annan teada, kuidas välja tuli.

  Sevillast edasi liikusime Jerez de la Fronterasse. Linna, kus kunagi sündis legendaarne bulerias ja kus meid ootas see kuulus flamenkofestival koos kogu oma raskekahurväega. Päevad jätkusid seal põhimõtteliselt samas rütmis nagu Sevillaski. Selle väikse, kuid siiski olulise erinevusega, et sealse korteri juures ei olnud meil terrassi ning et õhtuti lisandus tavapärasesse programmi ka professionaalne flamenkoetendus. Ühel korral isegi kaks. Kokku jõudsime käia viiel etendusel ja need läksid iga õhtuga aina paremaks. Kuigi flamenkoga sinasõprust mitte joonute jaoks ei ütle need nimed tõenäoliselt mitte midagi, märgin nad siia siiski üles: Isabel Bayon, Manuela Carrasco, Mercedes Ruiz, Nuevo Ballet Espanol ja Jose Maya. Olenemata asjaolust, et kogu see festival on tugevalt vürtsitatud kommertslike kaalutlustega ning selle sihtgrupiks on peamiselt välismaalased, oli see minu jaoks siiski väga positiiivne kogemus. Eriti äge oli see, et ühes sealses flamenkobaaris võis lõbusalt aega veetmas kohata ka neid suuri artiste eneseid, keda seni vaid laval oled näinud. Näiteks Javier Baron, kelle kontserdil ma paar nädalat varem Luxembourgis just olin käinud. Või siis Jose Maya, kes pärast oma etendust sealt läbi astus, et üks kosutav külm õlu juua ja sõpradega niisama juttu vesta. Või siis Belen Maya, kes sarnaselt Javier Baronile ei pidanud paljuks ka väikest stiilinäidet esitada, saatjaks Manuela Carrasco trupi laulja. Kõik luust ja lihast inimesed. Selle vahega aint, et kui nad lavale lasta, tõmbub kogu ümbritsev muu maailm vihinal kokku nagu rosin.

Need mälestused jäävad mind kustumatutena saatma kogu elu! Pildid, mida sel reisil tegin, seda eriti edasi anda ei suuda, aga kui peaks huvi olema vaadata, siis tee seda siitkaudu.

Uus ajastaeg

Vahepeal on märkamatult alanud uus aasta. Kui eelmine aasta algas Laoses, siis see aasta tuli Frankfurdis, kaaslaseks euro. Eks näis, kus ja kellega järgmine saabub. Ega tegelikult olulist vahet pole, kus, peaasi, et ikka saabub.

Nüüd olen aga tagasi Luxembourgis ja päevad on taas hernestena reas nagu vanasti. Selle vahega vaid, et eelmise aasta viimased neli Saksamaal veedetud kuud ja paar muud olulist muutust on mind pannud siinset elu veidi uues valguses ja kirkamates värvides nägema. Hästi, et on! Sest see tähendab, et on, mille pinnalt edasi ehitada ja loota, et alanud aasta tuleb kokkuvõttes eelmisest parem.

November

November möödus lennates. Nii kiiresti, et isegi blogida ei olnud mahti. Tegelt ega eriti ei viitsinud ka. Pärast kaheksat tundi tekstiga töötamist ei ole tavaliselt enam mingit tahtmist kodus seda uuesti teha. Pilte suudan töödelda, filme vaadata ja muusikat kuulata, aga igasuguse teksti nägemine tekitab küll kärmelt iiveldustunde. Isegi raamatut ei taha kätte võtta ja see on kurb. Seega, kirjanikuametile ma hetkel eriti ei mõtle. Mis on ühtlasi ka mõistlik, sest enese kirjalik väljendamine ei ole mul elus kunagi tugev külg olnud. Pigem ikka meeldib seda verbaalselt teha. Sellest kõigest aga hoolimata ning ajendatuna soovist mõned mäluvaiad oma tähtsamate tegemiste kohta siiski maasse lükata, otsustasin sulepea pihku haarata.

Mis siis vahepeal lisaks igapäevastele metroosõitudele ja paarile afterwork dringile toimunud on!? Esimese asjana meenub külaskäik Kölni. Ma ei olnud seal varem käinud ja kuna 1. november oli vaba esmaspäev (usupüha), tundus üsna mõistlik ka see linn üle vaadata. Ilm, mõistagi, minuga sama sammu ei tahtnud käia. Ei lasknud end sellest eriti morjendada ja kimasin ikka kohale. Hotelli olin valinud sõprade soovituste järgi linnaossa, kus asub ülikool. See võib-olla seletab ka asjaolu, miks seal ümbruskonnas nii palju erinevaid baare ja kohvikuid ning pikkade sallidega noori inimesi oli. Kesklinna oli sealt lonkides ligikaudu pool tunnikest või nii. Täpselt enam ei meenu, sest ei mõõtnud stopperiga. Igatahes, Köln mulle linnana isegi meeldis. Valitsev kehv ilm ja madalad pilved muutsid ta kuidagi ekstra müstiliseks. Eriti tema kuulsa katedraali, mille tipp pilvist päriselt välja ei paistanudki. Tuiasin linnavahel niisama sihitult ringi ja peatusin aeg-ajalt sooja saamiseks mõnes kohvikus või nurgabaaris. Tunnikese saatsin mööda jõelaeval seilates. Kuna usupüha tõttu olid poed kõik suletud, olin sunnitud piirduma vaid aknapoodlemisega. Ka pildistada ei olnud suurt mõtet, sest peale udu ja ülestõstetud kraedega külma trotsivate inimeste midagi mõistlikku poleks sensorile suutnud eniveis püüda. Kokkuvõtlikult, nagu ma juba enne jõudsin öelda, jättis linn mulle sümpaatse mulje. Kindlasti võiks seal parema ilmaga veel patseerida ja avastada. Ainuke asi, mis mulle Kölniga seoses mõistatuseks jääb, on see, mille kirevase pärast inimesed seda vanakooli Saša afteršeivi järele lõhnavat kuulsat kölnivett omale sealt pudelite viisi kaasa ostavad. Ühest ampullist mälestuseks kapi servale ju peaks piisama!

Reisile Kölni järgnes peagi reis Lucey´sse. Tegemist on pisikese külaga Prantsusmaal Lorraine´i maakonnas, kus teiste hulgas tegutseb selline veinitootja nagu Lelièvre. Nimetatud veinikeldri külastamine reisi eesmärk oligi. Seekord ma ise midagi orgunnima ei pidanud, kuivõrd selle vaeva oli ette võtnud LES. Polnud juba pikka aega ühelgi LESi üritusel käinud ja see veiniretk tundus igati tore vaheldus olevat. Kutsusin veel paar veinihuvilist endaga kaasa ja nii teele asusimegi. Olen oma senise elu jooksul juba nii mõneski veinikeldris kõndimas ja maitsmas käinud ning seega erilist üllatusmomenti keldrikülastuses kui sellises enam ei ole. Rõhk on ikka toodangul ja haistmis- ning maitsemeelte teritamisel:) Lelièvre´i veinimeister soovib teiste seast välja paista sellega, et toodab vins gris´d. Tegemist ei ole halli veiniga nagu nimest võiks järeldada. Hoopis roosakas on. Või siis täpsemalt lõhekarva:) Ja valmistatakse seda selliselt, et punaste viinamarjade mahla, mis on värvilt valge, hoitakse pressimise järgselt mingi aeg marjakestadega koos. Sellest saabki mahl oma iseloomuliku värvi ja maitse. Pean tunnistama, et mingit erilist emotsiooni see vein minus ei tekitanud. Maitstes üldsegi mitte halvasti, jäi minu jaoks siiski midagi puudu. Et aga mitte esmamuljest end liigselt mõjutada lasta, ostsin kaks pudelit sealt kaasa. Otsustasin, et annan talle millalgi asjaolude parema kokkulangemise ajal veel ühe võimaluse end tõestada:) Eks siis näis!

Eelmisel nädalal avati Frankfurdi südames jõuluturg. Päris kenake teine ja ilmatu suur ka. Lookleb mööda vanalinna tänavaid ja koondub Römeril, kus asub ka siinne jõulupuu (silma järgi vaadates ei tundunud see kuusk olevat, vbla nulg vms). Päevavalguses paistis ta esialgu küll väga nirakas ja äpu, kuid pimedas ja tuledesäras ei saa sellest õnneks eriti aru. Nii et rahva ülevat pühademeeleolu see ei paista väga häirivat. Majakesed, mis turule on püstitatud, näevad välja umbes samasugused nagu Tallinnaski ja mujal Saksa või saksa mõjutustega linnades. Glögi osatakse aga põhjamaades maitsvamat teha. Siinne tundub kohati olevat miski odav punane vein, mis on lihtsalt soojaks aetud. Isegi rosinaid ega mandariinilõike pole.

Nüüd on aga käes juba detsember. See tähendab, et mul on jäänud siin Frankfurdis olla veel ei rohkem ega vähem kui kuu aega. Kalender näitab, et selle aja sisse mahub üpris palju ettevõtmisi. Neist kirjutan aga millalgi hiljem, kui viitsin taas sulepea pihku võtta.

Aasia ja juudi kultuuri segu

Istun siin oma nelinurkses hotellitoas voodiserval, söön äsja mikrolaineahjust võetud poolfabrikaatset riisi kanaga magushapus kastmes ja mõtlen, et jube vahva oleks olnud see taldrikutäis omale ju ise valmistada. Põhjus, miks ma aga seni Frankfurdis veedetud aja jooksul, mida on nüüd juba veidi üle 1,5 kuu, ei ole kordagi ise kokanud, vaid eelistanud valmistoitu, peitub peamiselt selles, et see köök, mis mul siin kasutada on, asub sõna otseses mõttes esiku kapis. 

Kui ma esimesel päeval hotellituppa sisenesin, teades et mul peaks olema tuba kööginurgaga, ja kööki esimese raksuga mitte kuskil ei silmanud, olin juba valmis alla vastuvõttu minema, et õigust nõuda, kuid otsustasin siiski veel enne veidi ringi vaadata. Noh et äkki on ikka viga minus või nii ja siis on hiljem maru piinlik. Tuli välja, et oligi viga minus, sest kui esikus kapiuksed lahti tõmbasin, vaatas mulle sealt vastu köök (kui seda nii tegelikult üldse nimetada võib) kogu oma puudulikus hiilguses. Samas, mis seal salata, kraanikauss, kahe auguga elektripliit, külmkapp, mikrouun ja kohvimasin on seal täiesti olemas. Lisaks veel muud söömise hõlbustamiseks vajalikku kraami nagu taldrikud, noad-kahvlid, tassid jms. Ühesõnaga, köök mis köök! Aint et veidi liiga miniatuurne, et minusugune kokahakatis end seal mugavalt tunda saaks. Pealegi ei ole ma veel viitsinud kõiki neid nõusid üle pesta ja ilma selleta nagu ka ei saa hästi, sest mine tea, milliste hügieeniharjumustega too isik oli, kes neid viimati kasutas. Seetõttu ongi nii läinud, et ühte oma lemmikharrastustest, kokkamist nimelt, ma Frankfurdis veel harrastada ei ole saanud. Samas ma väga ei virise ka, sest eredalt on veel meeles aasta 2004, mil minu Luxembourgi esimeses elukohas, kus ma veetsin kaks nädalat, polnud üldse kööki ja seetõttu olin sunnitud hommikuti kohvi valmistama ja õhtuti kiirnuudleid pehmestama vannitoa kraanist tuleva sooja veega. Vaat see oli ütlemata äge kogemus!:)

Olgu selle köögiga kuidas on, aga möödunud pühapäeval  sattusin ma  tänu Liiale ühele kontserdile. Nimelt algas siin juudinädal ja selle raames külastas Frankfurti selline loominguline kollektiiv nagu Idan Raichel´s Project. Mingitest mulle senini teadmata kanalitest nuhkis Liia selle teabe välja ja jagas ka lahkelt minuga. Ma ei ole eriti hea kunstikriitik, aga seda ma pean küll ütlema, et see bänd oli minu jaoks viimaste aastate parimaid avastusi. Võib-olla mõjutas mu emotsioone ka üks saatanlikult kaunis lauljatar, kes koos Idan Raicheliga laval esines. Igatahes kogu see etendus oli totaalselt lummav. Pärast kontserti soetasin omale kohe ka kaks nende plaati, et kontsert võiks kodus sujuvalt edasi kesta. Kestis ja kestab siiani!:) Kui tahad sellest kogemusest osa saada, kliki siia.