Eguisheim

Peab tunnistama, et kohaliku veini kõrvale on ilmunud uus ja väga arvestatav konkurent. Nimelt alsassi oma. Eguisheimis käies sai seda lähemalt tundma õpitud ja ei saaks öelda, et see mind külmaks jättis. Staabi sättisime Eguisheimi. Tegemist on imearmsa Alsace´i linnakesega, mille hõngu turistide hordid veel rikkuda ei ole suutnud. Et see nii ka jääks, siis külastada ma seda linna kellelgi ei soovita. Ja täpsemaid juhtnööre sinna saamiseks ma ka vabatahtlikult ei jaga:)

Kohale jõudsime reede varajasel õhtupoolikul. Hotelli leidmisega probleeme ei tekkinud ja ei möödunudki kaua aega, kui kolm šikilt ülikonnastatud noorsandi Eguisheimi vahele rahvast valgustama suundusid. Esimeses veinikeldris, kus peatusime, pakuti meie emakeele kõla põhjal kohe, et tegemist on idapoolsetest maadest pärit seltsimeestega. Väike riive hinges, otsustasid kolm läände saabunud idamaade tarka edasi liikuda ja valgustustööd veini mekkimise kõrval jätkata. Timmi soovitusel võtsime sealt kaasa ka ühe pudeli Gewürztraminerit, mis hilisemal proovimisel küll väikese pettumuse valmistas. Ilmselt oli jook tarvitamiseks liiga soe. Kuna kell oli seks ajaks oma aja juba ära tiksunud, siis veinikeldreid meil tol õhtul enam külastada ei õnnestunud. Õhtustasime vähe peenemas einelauas ja hiljem lubasime ühes ummiktänavas veel ühe cremanti. Tundus, et avalöök oli antud ja jutt meie viibimisest linnas võis levima hakata.

Järgmisel päeval tegime algust tõsise teadustööga. Siirdusime väikese ringiga üle mägede Pfaffenheimi. Olime sihiks seadnud mahepõllunduslikud tootjad, kelle hulgast Tim oli eelnevalt mõned esmapilgul huvitavana tundunud keldrid välja valinud. Esimene ohver oli Ginglingeri kelder.

Kuna me ei olnud oma tulekust vastupidiselt internetis soovitatule ette teatanud, olime valmis ka pika ninaga jääma. Tegelikult on päris piinlik minna võõra inimese koju ja nõuda, et ta sulle oma veini maitsta annaks. Ja seda kõike ilma rahata. Aga julge Timmi rind oli seekord rasvane. Ust tuli avama veinimeistri ema (nagu me hiljem aru saime), kes pärast esimest kohmetust ja meiepoolseid selgitusi meid lahkelt oma veinikööki sisse juhatas ja istet pakkus. Jäime ootama veinimeistrit ennast. Oli teine põllutöödest alles üsna räsitud ja higine, kui õige pea kööki astus. See aga ei vähendanud tema entusiasmi meile oma kätetööd tutvustada. Väga meeldiv nooremapoolne tüüp oli. Jäi mulje, et vend on hingega asja juures ja teab, mida räägib ja teeb. Seda kinnitas ka veini kvaliteet, mida ta meile maitsta andis. Veetsime seal ligikaudu poolteist tundi, tutvusime keldriga lähemalt ja ostsime kaasavaraks kõik ühe kasti. 2005. aasta korje järele peab aga tagasi minema:)

Järgmine väljavalitu asus põhimõtteliselt kohe üle tee. Tootja nimeks Frick. Seekord oli vastuvõturuum ametlikum ja mitte nii vahetu kui Ginglingeri juures. Distantsi aitas aga ületada sealne perenaine, kes pakkus meile maitsta oma keldri veinikaarti põhimõtteliselt algusest lõpuni. Päris vigur vanadaam oli. Tegi meie asjatundmatuse üle veidi nalja ka, kuid läbi sellise huumoriprisma omandasime nii mõnegi tarkusetera veinide kohta. Ei saanud sealtki tulema tühjade kätega. Vein oli maitsev ja kogemus igati väärtuslik.

Õhtuks jõudsime tagasi Eguisheimi. Tegime värskenduseks tiiru hotelli basseinis ja oligi aeg taas linna vahele patseerima minna. Ajasime pintsakud üll, kammisime seitlid sirgeks, piserdasime põsele mõne piisa kölnivett ja seadsime sammud all-linna. Tee peal selgus, et kuskil linnas toimub pulm. Kiirelt võeti vastu otsus pulmarahvale kontvõõraste kommet tutvustada. Sellest tekkis aga õhtu põhiküsimus: Kus pulm toimub? Kuna kõhud olid päevase veinimaitsmise tõttu üsna heledaks kulunud, pidasime õigeks asja õhtusöögi ajal edasi arutada. Noh et ehk mõni kohalik ettekandja juhtub teadma. Sellised lootused osutusid aga alusetuteks ja ei kandnud vilja. Sellises olukorras ei jäänud meil ju muud üle, kui minna ise peopaika otsima. Mõistagi me seda kuskilt ei leidnud:) Et aga võistkonna moraal ei langeks, pidasime ühes hubases kämpinguväravas maha pärastsüdaöise pikniku. Tim pidas seal kõigile kuulajaile maha ka sütitava kõne, mis Erki fotokasse videolõiguna tulevaste põlvede tarbeks talletatud sai.

Järgmisel päeval alustasime tagasisõitu Luksemburgi. Teel peatusime põgusalt veel kahes juhuslikult teele jäänud veinikeldris ja ca kella 19 paiku panime oma tuurile punkti alla. Vahva ettevõtmine oli. Jääme ootama järge. Seniks aga meenutus piltide näol.