Vagabondlus

Möödunud nädala veetsime Helkuri seltsis. Ikka väga tore on, kui sõberid külas käivad. Mingit erilist kultuurprogrammi meil seekord plaanis ei olnud, kuid polnud vajagi. Vahel on niisama ka tore olla, lihtsalt olla, juttu ajada, veini mekkida, filme vaadata ja muusikat kuulata.

Selle aja sisse, mil Helkur siin oli, jäi ka Marko sünnipäev, kus kvaliteetsete napsude ja suupistete taustal ning mõnusas seltskonnas meeldivalt aega sai veedetud. Järgmisel hommikul pärast sünnipäeva pidi Helkur aga koju minema. Õnneks juhtus aga nii, et erinevate asjaolude koosmõjul ja meie tungival mõjutusel jäi ta oma valitud lennukist lihtsalt maha. Ega ta väga kiirustanudki. Õigem oleks isegi öelda, et ta ei läinudki:) Milline vagabondlus ja vabadus, kas pole?:) Lennukid ju lendavad piisavalt tihti, et kui ühele ei lähe, võtad järgmise, mis paremini sobib.

Pühapäeval otsustasin ma Marko, Ingridi ja Erkiga veidi teistmoodi elu nautida ja Kopstali kanti matkama minna. Paraku ei soosinud meie projekti vihm, mis tüüpiliselt siinsele kliimale ilmus täiesti tühja koha pealt ja ei näidanud märkigi selle kohta, et ta peagi järele jääda kavatseb. Kopstali matkarajale me seekord ei jõudnudki, vaid hakkasime väikse tiiruga Luksemburgi poole tagasi sõitma, lootuses, et kui selle neetud pilve alt minema saame, leiame ka kuivema pinna, kuhu oma jalga toetada. Õnneks nii juhtuski, kui olime Merschile lähenemas. Kiirelt langetati otsus proovida Hunneburi matkarada, mis meile Erkiga eelmisest suvest juba tuttav oli. Võtsime ette 3km pikkuse tiiru, mis kulgeb mööda mäenõlva ümber sealsete allikate. Jäin mõistagi samblikke ja veepiisku pildistades teistest matkalistest maha ja leidsin end peagi üksi mööda rada uitamas. Auto juurde tagasi jõudes avastasin aga, et teistest polnud kippu ega kõppu ja mobiilidki olid levist väljas. Mis siis ikka, ootasin mõnedkümned minutid enne, kui Marko minuga ühendust võttis ja teatas, et nad "otsustasid" väikese tiiru teha:) Jee rait! Professionaalsed orienteerujad nagu nad on:) Aga noh, peaasi, et nad enne kottpimedat ikka õigesse kohta tagasi jõudsid. Mul oligi neid oodates jõudnud juba igav ja külm hakata...

Esmaspäeval, kui veidi varem stuudiosse jõudsin, sain Pascale´i käest teada, et tal on vist plaan tekkinud mind koos oma trupiga mais toimuval etendusel esinemas näha. Kui ma muidugi nüüd kõigest ikka õigesti aru sain... Igatahes arvas ta, et peaksin kõrgemal tasemel hakkama trennis käima ja ühe uue tangose koreograafia kiirelt selgeks õppima. Mnjaaa... iseenesest ju paeluv mõte, kuid... kas tõesti? No eks näis.