Teisipäev, veebruar 20, 2007

Nädalavahetus Belgias

Mingitel kaalutlustel, mis vabalt võivad olla majanduslikku laadi, Eestil Luksemburgis oma suursaatkonda ei ole. On ainult konsulaat ja kohalikust advokaadist aukonsul. Suursaatkond on Belgiaga kahasse ja asub mõistagi Brüsselis. Aga mida siis teha, kui näiteks on vaja Riigikogu valida? Mida muud, kui Brüsselisse minna ja sedel õige numbriga kasti lasta. Sest kirja teel valimine on ju igav ja kunagi ei või teada, kuhu see sedel tegelikult jõuab. Nii oligi, et möödunud pühapäeval ja esmaspäeval toimusid Riigikogu eelvalimised välismaal elavatele või viibivatele eestlastele. Seadsime seetõttu meiegi sammud Brüsseli poole. Et aga esmaspäev oli karnevali (suur kristlik sööma- ja joomapüha enne paastu) puhul Euroopa Kohtus töölt vabaks antud, otsustasime seda endale meeldivalt ära kasutada ja veidi pikema väljasõidu korraldada, mis meid Belgia rannikuni viiks. Startisime laupäeva hommikul ja esimese peatuse tegime Brüsselis. Enne meid oli aga sinna jõudnud ei keegi muu kui kevad. Õues laiutas ca 15 kraadi sooja ja taevas siras päike. Seega õnnestus meil sel aastal esimest korda einestada vabas õhus. Jah, see oli veebruarikuu seitsmeteistkümnendal päeval. Kell oli siis umbes kolm ja päev lubas veel nii mõndagi. Pärast lõunasööki tutvusime kohaliku kaubandusvõrguga. Veendusime, et see Luksemburgi (ja tegelikult vist ka muude misiganes kohtade) omast oluliselt ei erine ning hakkasime pidama õhtusöögiplaane. Kuna me mingeid soovitusi kohaliku oluga tuttavatelt isikutelt ei olnud saanud (polnud nagu küsida ka kellegi käest:)), otsustasime minna kergema vastupanu teed ja õhtustada seal turistide seas kuulsal kalarestoranide tänaval. Ega kaua jalutada ei lubatud. Umbes viienda restorani juures jäime korraks asjade üle arutama ning selle kasutas sealne portjee kohe väga osavalt ära. Liibus ligi, tutvustas end kui "mister satisfaction" ning tõotas meile õhtut, mida me ei unusta. Ühesõnaga tegi ettepaneku, millest me ei saanud keelduda. Ja mis seal salata, toit oli väga maitsev. Arvatavasti küll kallim, kui kuskil vähe rahulikumas kohas, aga mis teha. Eriti tõstaksin ma esile 2005. aasta Sancerre´i valget veini, mis tahtis vägisi keele alla viia.

Järgmine päev algas pidulikul noodil. Ees seisis valima minek. Paar peatust metrooga, paar trammiga ja jõudsimegi saatkonda. Üllataval kombel oli tung valimiskasti juurde pääsemiseks oodatust suurem. Isikute registreerimisel tekkis isegi järjekord. Aga see on ainult hea, sest näitab välismaal elavate eestlaste poliitilist aktiivsust. Loodan, et ka paljud "pole ju kedagi valida" stiilis virisevad mittevalijad ning muidu ignorandid mõtlevad sel aastal olukorra üle veidi tõsisemalt järele ning lähevad siiski valima, täites sellega ühtlasi enda kui kodaniku kohustust riigi ees.

Pärast kirjeldatud tähtsat sündmust jätsime Erkiga hüvasti ja võtsime Marko ja Ingridiga suuna lääne poole. Järgmine peatus oli Brugge, kuhu mina sattusin juba teist korda. Tegemist on väga armsa linnakesega, mida kaunistavad kanalid ja vanad stiilsed majad. Ühes neist majadest asub ka maailma väikseim gooti stiilis aken. Millegipärast arvan ma, et kui elu ei oleks mind Luksemburgi paisanud, ei teaks ma sellest linnast ega sealsest elu-olust mitte midagi. Ja sellest oleks hiiglama kahju, sest Brugge on Lundi kõrval üks neist linnadest, kus ma hea meelega kunagi elada tahaksin. Kasvõi natukest aega. Seniks aga üritan aeg-ajalt sinna veel sattuda. Kaks kohta, kus pühapäeva õhtul maitse- ja muidu elamusi saime, on Pietje Pek ja het Hof van Rembrandt. Need on mõnusad väiksed kohad, mis asuvad peaväljakult veidi eemal ja pakuvad väga hubast olemist. Soovitan soojalt, kui sinnakanti asja peaks olema.

Lisaks Bruggele põikasime pühapäeval korraks sisse ka Knokkesse, kus sel korral kaua ei viibinud. Eesmärk oligi meri ära näha ja vaadata, mis sealses kuurortlinnas sellisel aastaajal toimub. Üllatav, et elu käis täie hooga, vaatamata sellele, et on veebruar. Vaatasime mere ära, jalutasime rannapromenaadil, külastasime paari kunstisalongi/näitust ja sõitsime Bruggesse tagasi.

Eile pidime Luksemburgi tagasi jõudma hiljemalt kella viieks, et jõuaksin pool seitse algavasse flamenkotundi. Jõudsimegi õigeks ajaks, aga kahjuks oli flamenkotund see, mis ära jäi. Külmetasin stuudio ukse taga umbes 15 minti enne, kui märkasin uksele kleebitud silti, et koolivaheaja tõttu on ka stuudio puhkusel. Zut! Meele tegi see asjaolu veidi mõruks küll. Loksusin bussiga koju tagasi ja mõtlesin aknast välja vahtides omi mõtteid.

Kommentaare ei ole: