D´Lotti vu Bastelduerf

Pärasttöine elu tiksub taas flamenko rütmides. Nagu vanasti. Kolm korda nädalas ja esmaspäeval kaks trenni järjest. Ikka selleks, et 4 uut koreograafiat võimalikult kiirelt selgeks saada, sest tundub, et maikuus Eschis toimuval Flamenko festivalil lavale astumine on nüüdseks enam kui kindel. Kuigi selles pole mu jaoks midagi uut, on siiski päris tore üle pika aja jälle oma tegevustele mingit väljundit leida ja kõigest sellest energiat saada. Ainult et uusi saapaid oleks vaja. Olemasolevatel tahab tald vägisi, tükk haaval, eralduda.

Möödunud pühapäev oli vahva päev. Esiteks seetõttu, et vahepeal tagasi tulnud talv otsustas siiski minekut teha ja soojematele õhumassidele jälle veidi ruumi juurde anda. Teiseks seetõttu, et Elin oli meid enda poole grillima, šampanjat jooma ja mustikapannkooke sööma kutsunud. Ning kolmandaks seetõttu, et esmaspäev oli töölt vabaks antud. Miks vabaks? Aga ikka selle pärast, et Rooma lepingute allkirjastamisest möödus viiekümnes aasta. Ja mis on ühele tõelisele euroametnikule veel tähtsam sündmus kui Rooma lepingute 50. juubel!!! Kõik need asjaolud panidki aluse viimase aja ühele chillimale pühapäevale, mis lõppes seni tundmatuna püsinud ja eesti keele töövihiku kaante vahel varjus olnud uudissõna tolbik (seda võib kasutada absoluutselt igal pool tähistamaks midaiganes) kasutuselevõtu ja kino ühiskülastusega. Film, mida vaatasime (The Last King of Scotland), oli ka väga hea, kuid veelgi toredam ja üllatavam oli avastada, et siinses kinos hakkab jooksma Eesti ja Läti ühistöös valminud joonisfilm Leiutajateküla Lotte. D´Lotti vu Bastelduerf, jah, nii kutsutakse teda siinses keeles:) Naljakas, aga samas ka väga südantsoojendav on siin kinos neid plakateid vaadata ja sealt Eesti tegijate nimesid lugeda.

Sinu tee on vaid sinu jäljed

Eile tutvustas Carmen meile tunnis üht kuulsat hispaania luuletajat - Antonio Machado. Olin seda nime varem kuulnud, kuid tema loomingust eriti midagi ei teadnud. Ja seda huvitavam see kohtumine mulle oli, mistõttu tekkis ka soov oma avastust siin jagada. Kahjuks tema teoste eestikeelseid tõlkeid mul netist leida ei õnnestunud. Kui keegi aga teab kohta, kust neid leida (elektrooniliselt või paberil), oleksin selle teabe jagamise eest südamest tänulik. Allpool olgu aga toodud siis väike katkend luuletusest nimega Cantares. Inglise keelde on selle tõlkinud keegi Betty Jean Craige Georgia ülikoolist.




Caminante, son tus huellas
el camino, y nada más;
caminante, no hay camino,
se hace camino al andar.
Al andar se hace camino,
y al volver la vista atrás
se ve la senda que nunca
se ha de volver a pisar.
Caminante, no hay camino,
sino estelas en la mar.

...

Wanderer, your footsteps are
the road, and nothing more;
wanderer, there is no road,
the road is made by walking.
By walking one makes the road,
and upon glancing behind
one sees the path
that never will be trod again.
Wanderer, there is no road--
Only wakes upon the sea.

...

Äärmiselt filosoofiline, kas pole?

Winchester

Pärast viimast reisi Belgiasse ei kulunud nädaladki, kui seadsime oma sammud juba Inglismaa poole. Sinna, kus olid ootamas sõbrad, nende katusekorter, vasakpoolne liiklus ja oht, et tõenäosus üüriautoga avarii tegemiseks on kasvanud juba liiga suureks:). Jah, läksime taas Winchesteri, sest tundub, et sinna linnakesse meil lähimate aastate jooksul enam asja ei ole. Põhjus selles, et Argo ja Eneli on otsustanud oma Inglismaa bisnise seks korraks kinni panna ja kodumaale tagasi kolida. Ühest küljest on mul selle üle hea meel, aga teisest küljest jällegi kurb ka. Pole ju enam kedagi, kellele sinna külla sõita. Seekordse külaskäigu boonuseks oli Eesti Vabariigi aastapäeva tähistamine. Ja tähistatud ta ka sai:) Riietasime end tol päeval võimaluste piires sini-must-valgesse ja võtsime asja veidi pidulikumalt kui muidu. Argo ja Eneli olid seks päevaks end töölt vabaks küsinud ja seega oli päev üsna muretu. Kulgesime mööda linna, põikasime sisse mõnda poodi ja lõunatasime Wykeham Armsis, kust ei saanudki enne tulema, kui õues juba pime oli ja hilise õhtusöögi aeg kätte hakkas jõudma. Vot sellise võlujõuga koht on see. Kui keegi peaks kunagi Winchesteri sattuma, siis astugu kindlasti Wykeham Armsist läbi, siis saab aru, millest ma räägin. Tee sinna viib katedraali juurest. Ja kui ise ei leia, on kohalikud kindlasti nõus suunama. Arvestada tuleb aga sellega, et lapsi ja mobiiltelefone sinna kaasa võtta ei ole lubatud. Muusikat seal ka ei ole. On aga uskumatult hubane õhkkond, maitsvad toidud, parimad ale´id ja äärmiselt huvitavad püsikunded. Tegelikult on see üsna arusaamatu, kuivõrd truud inglased oma "kodupubile" on. Aga eks inimesed ise ju loogi selle õhkkonna, mida seal nautimas käiakse. Igatahes, nagu juba öeldud, viibisime meiegi taaskord Wykehamis nii mõnedki tunnid. Nii päeval lõunatades, õhtusemal ajal seltsielu elades kui ka pühapäeva hommikul Sunday roast´i nautides. Ja kõik need tunnid oli puhas kvaliteetaeg. Aeg lõõgastumiseks, sõpradega veetmiseks ja maailma sügavamaks tunnetamiseks.

Oh, tegelikult on ikka väga kahju, et Argo ja Eneli sealt ära lähevad... Palju toredaid mälestusi on sellest linnast ja seal veedetud ajast mällu talletatud. Kunagi aastate pärast sinna tagasi minnes on kindlasti hinges soe tunne