Winchester

Pärast viimast reisi Belgiasse ei kulunud nädaladki, kui seadsime oma sammud juba Inglismaa poole. Sinna, kus olid ootamas sõbrad, nende katusekorter, vasakpoolne liiklus ja oht, et tõenäosus üüriautoga avarii tegemiseks on kasvanud juba liiga suureks:). Jah, läksime taas Winchesteri, sest tundub, et sinna linnakesse meil lähimate aastate jooksul enam asja ei ole. Põhjus selles, et Argo ja Eneli on otsustanud oma Inglismaa bisnise seks korraks kinni panna ja kodumaale tagasi kolida. Ühest küljest on mul selle üle hea meel, aga teisest küljest jällegi kurb ka. Pole ju enam kedagi, kellele sinna külla sõita. Seekordse külaskäigu boonuseks oli Eesti Vabariigi aastapäeva tähistamine. Ja tähistatud ta ka sai:) Riietasime end tol päeval võimaluste piires sini-must-valgesse ja võtsime asja veidi pidulikumalt kui muidu. Argo ja Eneli olid seks päevaks end töölt vabaks küsinud ja seega oli päev üsna muretu. Kulgesime mööda linna, põikasime sisse mõnda poodi ja lõunatasime Wykeham Armsis, kust ei saanudki enne tulema, kui õues juba pime oli ja hilise õhtusöögi aeg kätte hakkas jõudma. Vot sellise võlujõuga koht on see. Kui keegi peaks kunagi Winchesteri sattuma, siis astugu kindlasti Wykeham Armsist läbi, siis saab aru, millest ma räägin. Tee sinna viib katedraali juurest. Ja kui ise ei leia, on kohalikud kindlasti nõus suunama. Arvestada tuleb aga sellega, et lapsi ja mobiiltelefone sinna kaasa võtta ei ole lubatud. Muusikat seal ka ei ole. On aga uskumatult hubane õhkkond, maitsvad toidud, parimad ale´id ja äärmiselt huvitavad püsikunded. Tegelikult on see üsna arusaamatu, kuivõrd truud inglased oma "kodupubile" on. Aga eks inimesed ise ju loogi selle õhkkonna, mida seal nautimas käiakse. Igatahes, nagu juba öeldud, viibisime meiegi taaskord Wykehamis nii mõnedki tunnid. Nii päeval lõunatades, õhtusemal ajal seltsielu elades kui ka pühapäeva hommikul Sunday roast´i nautides. Ja kõik need tunnid oli puhas kvaliteetaeg. Aeg lõõgastumiseks, sõpradega veetmiseks ja maailma sügavamaks tunnetamiseks.

Oh, tegelikult on ikka väga kahju, et Argo ja Eneli sealt ära lähevad... Palju toredaid mälestusi on sellest linnast ja seal veedetud ajast mällu talletatud. Kunagi aastate pärast sinna tagasi minnes on kindlasti hinges soe tunne