Poissmeheelu

Valmistun Ahvenamaa retkeks ja tegelen majapidamistöödega. Jah, mina ja majapidamistöödega:) Oskan küll, miks ma ei oska, kuigi pean möönma, et sellised igapäevaelulised kohustused on terve elu nõudnud minult suuremat pingutust, kui mõnelt teiselt, kellele selliste asjade jaoks rohkem andi on antud. Aga hätta ma siiski ei jää.:)

Siinkohal meenub ka tõsiasi, et kogu oma koolipõlve jooksul ei õnnestunud mul ise mitte ühtegi õpikut paberdada... Mitte et ma selle üle uhke oleks või midagi, aga alati oli keegi abivalmis inimene, kes selle vaeva minu eest enda kanda võttis. Eriti olen selle eest tänu võlgu oma onutütar Theale, kellega me samas klassis õppisime ja kes neil septembrikuu päevadel, mil koolis uusi õpikuid jagati, ei pidanud paljuks ka minu õpikutele paber ümber tõmmata. Väike asi küll, aga samas väga oluline, mida ma mingil juhul iseenesest mõistetavaks ei pea. Loodan, et olen ise ka ikka suutnud end ümbritsevatele midagi anda, mitte ainult võtta. Ja kui veel ei ole, siis usun, et kunagi seda siiski suudan.

Majapidamistööde ja Ahvenamaa retkeks ettevalmistamise kõrval on jäänud siiski aega ka muuks. Eile näiteks käisime Antsuga Beaufort´is Flying Dutchmani nimelises lokaalis või kuidas iganes seda nimetada. Väga lahe, aga samas ka piisavalt sürr koht. Üks sürrimaid kindlasti, kus ma viimasel ajal käinud olen. Nii rahva kui muusika poolest. Tegelikult on raske seal valitsenud õhkkonda kirjeldada. Seda peab ise kogema. Aga igatahes tõestas see koht mulle taaskord Luksemburgi eripära, mis seisneb selles, et kogu elu ei möödu ainult pealinna peenetes kohtades. Mine vaata ise, kui ei usu!

Täna sain postkastist huvitava brošüüri. Seal seisis selges kirjas, et saabuval teisipäeval peetakse Luksemburgis üleriigilist naabrite pidu. See tähendab seda, et riik kutsub oma elanikke üles naabritega rohkem suhtlema. Lahendusena pakutakse välja, et naabrid tuleks kutsuda väiksele klaasikesele. Ja mitte kuhugi baari ega restorani, vaid ikka enda juurde koju. Ka esikusse ja garaaži sobib, kui naaber on alles uus ja tuppa kutsuda ei tihka:) Peaasi, et oleks see siduv klaasike. Nagu brošüürist nähtub, on kogu ettevõtmise eesmärk üheskoos luua külalislahkemat, ühtsemat ja inimlikumat ühiskonda. Vahva, kas pole? Sellega seoses meenus jällegi üks seik ajast, millest on nüüdseks möödunud vast aasta või umbes nii. Nimelt, ühel heal päeval kolisid meile koridori uued naabrid. Kolm noort tüdrukut, kes minu hinnangul võisid olla tudengid või praktikandid. Oma saabumise puhul otsustasid nad korraldada soolaleivapeo ja kutsuda sinna ka kõik naabrid. Lisaks lärmi eest hoiatavatele siltidele, mis igale poole üles kleebiti, tehti oma koridoris ka otseturundust. See tähendab antud juhul seda, et käidi naabrite pool suuliselt kutset edastamas. Mulle, eestlasele, oli see muidugi võõras ja pealegi tabasid nad mind uksel oma ettepanekuga üsna ootamatult. Noh, nagu sellistel juhtudel tavaliselt ikka. Kui olin esimesest kohmetusest üle saanud, tänasin viisakalt ja lubasin asja üle mõelda, ise teades küll, et ei saa neile külla minna, sest toks õhtuks oli mul juba plaan tehtud. Tagantjärele mõeldes on isegi kahju, et nii läks. Lärmi järgi otsustades oli raju pidu ja oleks olnud tore uusi tuttavaid saada. Nüüd on seal korteris juba uued inimesed. Nemad soolaleiba ei teinud ja niisama külla ei ole ka kutsunud. Äkki nüüd seoses naabrite peoga kutsuvad?

Aknast välja vaadates näen, et iga-aastane maraton on vist lõppemas. Liigub siin akna all igasugu spordirõivais tegelasi, kelle olekust võib järeldada, et nii mõnedki kilomeetrid on selja taha jäetud. Pean ise ka nüüd siin otsad kokku tõmbama, sest vaja pesu alt pesumasinast ära tuua ja kuivama riputada. Jajah:)

Maailm ja mõnda

Lõpetasin just pikemat sorti telefonivestluse oma vanaemaga. Inimesega, kes on näinud ja mäletab seda aega, millest praegu Eestis aktuaalsed sündmused alguse said. Ei, ma ei räägi Eurovisioonist, vaid nõukogude okupatsioonist ja nendest kirsadest, mis selle meile tõid. Kuigi ma olen sel teemal temaga korduvalt rääkinud, koorub igast uuest vestlusest välja üha uusi ja huvitavaid fakte, mida ma seni veel ei teadnud. Tegemist on selliste lihtsate igapäevaeluliste faktidega, mida ajalooõpikust lugeda ei ole võimalik, kuid mis annavad koolis õpitule elava mõõtme. Teise inimese, eriti veel perekonnaliikme isiklikud läbielamised, mida ta on nõus sinuga lahkelt jagama, on hindamatu väärtusega. Minu jaoks on see emotsionaalselt tunnetatav ajalugu niiöelda rohujuure tasandil. See on minu ajalugu, mida ei saa keegi (ükskõik, millise riigivõimu ajalookäsitlus) ära võtta, kuid mille ma kunagi, kui selleks aeg käes on, kindlasti edasi annan.

Ajalooks on saanud ka selleaastane Eurovisiooni lauluvõistlus. Ei saa sellest üle ega ümber, kuigi enne jõudsin juba mainida, et sellest ma rääkida ei kavatse. Siiski. On paar asja, mida tahaksin siin jagada. Kui Marko Mihkelson kirjutas oma blogis, et Eurovisioon lõhub Euroopa ühistunnet, siis mina väidan, et üksikisiku tasandil ei ole seda ühistunnet kunagi olnudki ja vaevalt, et seda tulebki. Põhjus on väga lihtne. Inimeselt ei ole võimalik võtta tema rahvust. Me võime rääkida Euroopa ühtsusest riikide tasandil, loomulikult, kuid inimese tasandil on see minu meelest puhas naiivsus. Sellele on läbi aegade viidanud paljud tunnustatud õigusteadlased ja viimasel ajal on seda näidanud ka mitmed ühiskondlikud protsessid kõikjal üle Euroopa. Neid protsesse, millele ma vihjan, võib neid läbivast ühisest joonest lähtuvalt pealkirjastada mitmeti: "uued ja vanad", "suured ja väikesed", "omad ja võõrad" või "meie ja nemad". Vahet pole, kuidas seda nimetada, sisu jääb laias laastus ikka samaks. Eile BBC pealt rahvusvahelises seltskonnas Eurovisiooni vaadates kinnistus see veendumus minus veelgi. Suure panuse sellele andis ka BBC kommentaatori äärmiselt teravmeelne ja tabav huumor (mõistagi hea inglise oma), mis tänase Euroopa poliitilise korrektsuse maaniat arvesse võttes tundus isegi üllatav (isegi brittide puhul, kes on ju tuntud euroskeptikud). Näiteks selle peale, kui õhtujuhid olid öelnud, et Eurovisioon on üks neist üritustest, mis tugevdab Euroopa ühistunnet (noh nagu laulupidu vms), lajatas kommentaator sapiselt, et "Don´t be ridiculous!". Või olles pikalt rääkinud Skandinaavia grupist, Baltikumi blokist, Venemaa mõjust ja Balkani ühtsusest, küsis too sama kommentaator "vana lääne" hädaolukorra kaitseks retoorilise küsimuse: "Where is NATO when you really need it?" Kuigi sellised kommentaarid võivad riigi esindustelekanali jaoks tunduda sobimatud, on need siiski äärmiselt tervitatavad, sest keegi peab ju asju nii kirjeldama, nagu nad tegelikult on. Meeldigu see meile või mitte!

Kui nüüd ajas veelgi kaugemale tagasi minna, leiame, et ajalooks on saanud ka 4. mai, mil mul oli au Pascale Schmiti stuudio koosseisus esinejana osaleda Esch-sur-Alzette´is toimunud flamenkofestivalil. Üldjoontes võib toimunuga rahule jääda, kuigi emotsionaalsest küljest jäi minu enda jaoks midagi vajaka. Õigemini ei suutnud ma kõiki neid emotsioone, mis sees olid, lavale jätta. Polnud juba kolm aastat laval olnud ja see võis ka seda põhjustada, et end piisavalt avada ei suutnud. Kui seda tunnet nüüd üritada millegagi võrrelda, siis võiks näiteks tuua eksamijärgse hetke, mil avastad, mida kõike oleks võinud veel öelda või pidanud ütlema. Või siis vahetult pärast mõne ettekande või kõne pidamist, mil hoomad, et ei suutnud vist olla piisavalt veenev. Selline tunne, et mine või lavale tagasi:) Aga noh, nüüd on algus tehtud ja loodan, et järgmisel korral lavale tagasi minnes on lavanärv juba teravam ja lubab endast rohkem maha jätta.