Suvi

Eile algas siin heinategu. Igal pool käib hoolas töö, mida saadab tolm ja lapsepõlvest ninna jäänud heinalaka lõhn. Tunnen seda lõhna ka praegu, mil istun rõdul ja kuulan tirtsude siristamist. Tulin just ujumast ja väsimus hakkab üha enam maad võtma. Kell ka juba hiline. Päeval käisime Britannia pubis, kuhu oli lubanud esinema tulla Toivo Nikopensius. Tuligi ja esines ka. Tõmbas käima korraliku vanakooli Eesti süldi, mida vürtsitasid sellised palad nagu Kungla rahvas, Mustlase elu ja Kaugel kaugel, kus on minu kodu:) Täiesti sürrealistlik kogemus tegelikult, kui nüüd veidi järgi mõelda, sest pubis teisest rahvusest kliente peale eestlaste minu hinnangul ei olnud. Suurem osa publikust, kui mitte kõik, olid tulnud Luksemburgi turismireisile, Toivo Nikopensius nende hulgas. Ja nii oligi, et legendaarne laulumees lahkelt siin väikse kontserdi andis. Kuidas pidu lõppes ja kas keegi ka tantsupõrandal käe valgeks sai, seda ma ei tea, sest ei raatsinud kaunist suveilma liiga pikalt tubases miljöös veeta ja eelistasime ujuma minna. Arvan siiski, et kehtis iga eestlaste peo juurde kuuluv vanasõna: algul ei saa vedama, pärast ei saa pidama.