Kolmapäev, august 08, 2007

1600 km ja 20 h

1600 km ja 20 h - selline oli meie kodutee. Õigemini teekond Luksemburgist Stockholmi, kust edasi sai juba mereteed kasutada. See, mis toimub suvel Saksamaa kiirteedel, ei kannata absoluutselt mingit kriitikat. Kui ei ole teetöid, mida on väga palju, siis on lihtsalt niisama ummikud, mis tekivad üksnes seetõttu, et autosid on liiga palju. Ja neid on tõepoolest palju. Just täpselt nii palju, et tuhande kilomeetri peale, mis Saksamaa läbimiseks kulub, saab keskmiseks kiiruseks teel, kus enamasti ei ole kiirusepiirangut, 84 km/h. Taanit ja Rootsit läbiv kiirtee tundus selle kõrval tõelise lennurajana. Hetkel, kui mõtlen sellele, et pean varsti sinna staumacherite maale tagasi minema, valdab mind tõsine tülgastus. Järjekordsed tuhat kilomeetrit täis ummikuid ja teetööde tõttu kitsamaks muudetud sõiduridu. Ootan aega, mil Saksamaalgi kiirteed tasuliseks muudetakse. Ehk siis õnnestub seal ka inimese kombel liigelda.

Esimene puhkusenädal millegi erilisega meelde ei jäänud. 12 kraadi sooja, tuul ja kiired päevad Tallinnas. Õiget puhkusetunnet enne ei tekkinudki, kui sel esmaspäeval, mil Noarootsis end 30-kraadise päikese all sirakile tõmbasin ja päeval niisama õhtusse tiksuda lasin. Õhtul lasime Lembaga ühe võrgu ka vette. Ilma paadita kusjuures. Järgmisel hommikul end rinnuni jahedasse vette sundides ei pidanud ka pettuma. Püünisesse oli jäänud kaks lesta ja kaks särge. Ei midagi erakordset, aga meele tegi rõõmsaks küll. Nüüd olen jõudnud Peipsi äärde ja suveilmade nautimine jätkub täies hoos. See on juba teist suve järjest, mil ma olen veendunud, et suvepuhkuseks ei ole paremat kohta kui Eesti, räägitagu mida tahes.

Kommentaare ei ole: