Esmaspäev, august 27, 2007

Asjaajamine hispaanlaste moodi

Tulin just keeletunnist ja avastasin, et elektrit ei ole. Vahva, mõtlesin isekeskis, ja kujutasin juba ette, kuidas ma järgmise mõõdetamatu aja pimeduses pean elama. Ajasin küll korterivahendaja, kel nimeks Jacobo, kohe jalule, aga no olgem ausad, kell oli siis juba pool kuus ja ärgem unustagem, et ma asun hetkel Hispaanias, kus inimeste elus on loendamatu hulk palju olulisemaid asju kui töötamine. Eriti veel puhkuste perioodil, olgugi, et see on juba lõppemas. Olin juba valmis kirikule lühtri kinkima, kui tänase päeva lõpuks elekter tagasi on, kuid jätsin selle lubaduse siiski veel õhku rippuma, sest lühtrit mul ju polnud, juhuks kui sündinuks midagi ennekuulmatut ja elekter tõepoolest täna naasnuks. Ja õigesti tegin, et ma kirikule ega kellelegi teisele ei lühtrit ega muud kummalist asja ei lubanud kinkida, sest too ennekuulmatu asi, millest ma just rääkisin, juhtuski. Jacobo nimelt osutus vägagi asjalikuks tegelaseks, kes ei pidanud paljuks ise kohale tulla ja kork tagasi sisse lülitada. Ja selleks ei kulunud tundigi, mil valgus minu ellu naasis. Korgid, mida mina koridoris näppimas käisin, olid küll õige korteri omad, aga pärinesid mingist iks ajast, pärast mida on korterisse uued juhtmed veetud ja mõistagi ka uued korgid pandud. Neid õigeid korke ma aga üles leida ei suutnudki. Jacobo saabudes nägin, et need asuvad ühe maali taga seinal nagu šeif. Tol hetkel, kui korke otsisin, mu kuumusest ja õppimisest paks humanitaariaju selle peale muidugi ei võinud tulla. Sain veel teada, et elektri kadumine on selliste palavate ilmadega täiesti tavaline nähe. Uurisin siis, et kuidas see saab võimalik olla, kui mul korteris peale külmkapi midagi elektrit ei tarbinud, kui korgid välja lülitusid. Selgus, et need korgid on meil naaberkorteriga ühised. Seega, kui ma tahan täna õhtul näiteks naabreid nalja viluks ärevusse ajada, saan ma seda elektriga manipuleerides hõlpsalt teha. Arvan, et ma seda siiski ei tee.

Nii palju siis asjaajamisest Hispaanias. Laupäeval väisasin tablaod nimega Corral de la Moreria, mida peetakse Madridi vanimaks ja kuulsaimaks tablaoks. See teadmine mind tegelikult veidi heidutas, kui otsustasin just selle tablao kasuks, sest kui tavaliselt miski on vanim ja kuulsaim, siis võib selle kvaliteet ajaga olla alla käinud. Samuti võib sinna pressida rahvast, kes ei tea flamenkost midagi ja kes lähevad sinna vaid selleks, et seal on teiste hulgas käinud ka sellised ajalukku kirjutatud tegelased nagu need. Igatahes, väikene kahtlus hinges, läksin siiski kohale, olles eelnevalt ka laua broneerinud. Laua broneerimist soovitan teistelegi, sest rahvast jagub siin õhtuti rohkelt igale poole ja eriti sellisesse tablaosse. Õnneks ei pidanud mu hirmud aga paika ja etendus oli kohale igati vääriline. Usun, et Madridis jagub tasemel flamenkiste nii palju küll, et niisama sussisahistajad tugeva konkurentsi tõttu naljalt lavale ei pääsegi. Oli mõnus õhtu!

Kommentaare ei ole: