Tiempo Muerto

Päevad siin Madridis mööduvad kiiresti. Isegi liiga kiiresti. Juba on nädal möödas ja palju sündmusi ning emotsioone koos sellega. Vahel on tunne, et tahaks neid hetki peatada, et kõike seda kuidagi sügavamale, kindlamalt ja süsteemsemalt talletada. Et kui hiljem tekib soov midagi meenutada, siis teaks täpselt, millisest "sahtlist" või millise märksõna järgi otsida. Sest vastasel juhul kuhjuvad kõik mälestused üksteise otsa ja vahele, hakates lõpuks teineteist varjutama ja tuhmudes ehk sootuks. Aga kuidas seda kõike nii teha, et suures süstematiseerimise hoos uued sündmused ja emotsioonid sinust juba mööda ei tuhise?! Oeh... Kõige kirkam mälestus sellest nädalast jääb neljapäevaõhtusse, mil mul õnnestus käia vaatamas Rafael Amargo etendust nimega Tiempo Muerto. Nii hullu (heas mõttes) loomingut selles žanris polnudki varem näinud. Ainult tõelised kunstnikud suudavad vindi just nii palju üle keerata, et asi oleks originaalselt värske, kuid jääks samas maitsekaks. Lisaks Rafael Amargole käisin vaatamas Antonio Marquez´i etendust. Ka see oli vinge elamus. Kadedaks teeb kohe, et ise millekski selliseks suuteline pole.

Nüüd aga läheme Erkiga, kes saabus Madridi õhku nuusutama eile, linna peale ja vaatame, mis tänasel õhtul meile pakkuda on.