Selline on vaade minu uue kodu trepilt. Kui sellele lisada hommikune hümn Pika Hermanni tornist ja rongide summutatud tuututamine, annab Kalamaja mõõdu välja küll:) Igatahes uus ja huvitav! Seetõttu oli sel korral Eestist raskem tulema saada kui varem...
Mingil põhjusel oli mul kujunenud arvamus, et Skandinaavias reisides enam suuri üllatusi ette tulla ei saa. Tegemist on ju ometigi tsiviliseerituima piirkonnaga, kus ma seni käinud olen. Aga võta näpust. Rootsil oli sel korral kohe mitmeid üllatusi varrukast võtta. Tallinnas laevale sõites ei ennustanud miski seda, et täna kodus teist päeva järjest külmetununa ingveriteed joon ja Friends´e vaatan. Aga sellest veidi hiljem.
Alustuseks tabas Läänemerd minu kogemusteskaalal üle keskmise tugev torm. Nii tugevat lainetust, mis pikali olles hingamisrütmi kipub mõjutama, ei mäletagi vist. Magada oli võimalik vaid Ahvenamaa vahetus läheduses ja siis, kui laev oli juba skääride vahele jõudnud ja lainetus vaibunud. See tähendas aga kõigest 4-tunnist uneaega, mille najalt tuli järgmisel päeval Lundini jõuda. Teisisõnu linnani, millest mul seni vaid kõige paremad mälestused olid. Seekord näitas Lund aga oma negatiivsemat palet. Nimelt oli just minu saabumise päeval linna ja selle lähiümbrust tabanud mingi süsteemirike, mis viis endaga kaasa kogu soojuse radikatest. Arvestades, et ilm ei olnud õues just kõige soojem (lund sadas), tuli leppida ka hotellitoaga, mille temperatuur õue omast palju ei erinenud. Normaalselt kannatas toas olla vaid kuuma duši või teki all olles. Venitasin pubis söömist nii pikaks kui võimalik, kuid ühel hetkel pidin ju ikkagi hotelli tagasi minema. Küte, erinevalt minust, sinna kahjuks naasnud ei olnud. No ja nii juhtuski, et mul hommikuks kurk valusaks oli jäänud.
Hommikused üllatused sellega siiski ei piirdunud. Oh ei! See eelmise päeva süsteemirike oli rivist välja löönud ka krediitkaardimaksed. Kuna olin plaaninud parkimismajas parkimise eest tasuda krediitkaardiga, pidin tõkkepuu taga seistes möönma asjaolu, et autot ma ilma sularaha abita parklast kätte ei saa. Sularahaautomaadid õnneks töötasid. Iseenesestki mõista ei olnud aga võimalik välja võtta väiksemat kupüüri kui 500 SEK. Parkla arve oli 35 SEK. Kuna oli pühapäeva hommik ja kell ei olnud veel kümmegi saanud, polnud seda kuskil mujal ka lahti vahetada kui hotelli vastuvõtus. Sealt sain veidi peenemat krabisevat ja 30 krooni müntides. Asi tundus juba lahenenud olevat, aga oh seda üllatust! Parkimisaparaadi juurde jõudes selgus, et see võtab vastu AINULT münte ja mitte igasuguseid münte, vaid AINULT viie- ja kümnekrooniseid münte. Neid oli mul aga üksnes 30 krooni eest. Puuduvat viiekroonist münti ei õnnestunud mul saada ka 7-Elevenist Coca-Colat ostes, sest 20-kroonisest kupüürist sain tagasi kaks ühekroonist münti. Ei mäletanud enam, et pool liitrit cocat maksab Rootsis 18 krooni!!! Seega ei jäänudki muud üle kui järgmine (viiekümnene) kupüür sealsamas lahti vahetada. Parkimismajja tagasi jõudes oli hea meel tõdeda, et ma polnud ainuke ullike, kes oli kavatsenud seal kaardiga maksta. Lükkasin nõtke randmeliigutusega mündid masinasse ja teekond Luksemburgi võis alata. Vähemalt on mul nüüd piisavalt münte, et Rootsis kaks ööpäeva muretult parkida:)
Aga selle külmetuse pärast, mis ma Lundi hotellis sain, istungi praegu veel kodus ja üritan end homseks töökorda seada.
Mingil põhjusel oli mul kujunenud arvamus, et Skandinaavias reisides enam suuri üllatusi ette tulla ei saa. Tegemist on ju ometigi tsiviliseerituima piirkonnaga, kus ma seni käinud olen. Aga võta näpust. Rootsil oli sel korral kohe mitmeid üllatusi varrukast võtta. Tallinnas laevale sõites ei ennustanud miski seda, et täna kodus teist päeva järjest külmetununa ingveriteed joon ja Friends´e vaatan. Aga sellest veidi hiljem.
Alustuseks tabas Läänemerd minu kogemusteskaalal üle keskmise tugev torm. Nii tugevat lainetust, mis pikali olles hingamisrütmi kipub mõjutama, ei mäletagi vist. Magada oli võimalik vaid Ahvenamaa vahetus läheduses ja siis, kui laev oli juba skääride vahele jõudnud ja lainetus vaibunud. See tähendas aga kõigest 4-tunnist uneaega, mille najalt tuli järgmisel päeval Lundini jõuda. Teisisõnu linnani, millest mul seni vaid kõige paremad mälestused olid. Seekord näitas Lund aga oma negatiivsemat palet. Nimelt oli just minu saabumise päeval linna ja selle lähiümbrust tabanud mingi süsteemirike, mis viis endaga kaasa kogu soojuse radikatest. Arvestades, et ilm ei olnud õues just kõige soojem (lund sadas), tuli leppida ka hotellitoaga, mille temperatuur õue omast palju ei erinenud. Normaalselt kannatas toas olla vaid kuuma duši või teki all olles. Venitasin pubis söömist nii pikaks kui võimalik, kuid ühel hetkel pidin ju ikkagi hotelli tagasi minema. Küte, erinevalt minust, sinna kahjuks naasnud ei olnud. No ja nii juhtuski, et mul hommikuks kurk valusaks oli jäänud.
Hommikused üllatused sellega siiski ei piirdunud. Oh ei! See eelmise päeva süsteemirike oli rivist välja löönud ka krediitkaardimaksed. Kuna olin plaaninud parkimismajas parkimise eest tasuda krediitkaardiga, pidin tõkkepuu taga seistes möönma asjaolu, et autot ma ilma sularaha abita parklast kätte ei saa. Sularahaautomaadid õnneks töötasid. Iseenesestki mõista ei olnud aga võimalik välja võtta väiksemat kupüüri kui 500 SEK. Parkla arve oli 35 SEK. Kuna oli pühapäeva hommik ja kell ei olnud veel kümmegi saanud, polnud seda kuskil mujal ka lahti vahetada kui hotelli vastuvõtus. Sealt sain veidi peenemat krabisevat ja 30 krooni müntides. Asi tundus juba lahenenud olevat, aga oh seda üllatust! Parkimisaparaadi juurde jõudes selgus, et see võtab vastu AINULT münte ja mitte igasuguseid münte, vaid AINULT viie- ja kümnekrooniseid münte. Neid oli mul aga üksnes 30 krooni eest. Puuduvat viiekroonist münti ei õnnestunud mul saada ka 7-Elevenist Coca-Colat ostes, sest 20-kroonisest kupüürist sain tagasi kaks ühekroonist münti. Ei mäletanud enam, et pool liitrit cocat maksab Rootsis 18 krooni!!! Seega ei jäänudki muud üle kui järgmine (viiekümnene) kupüür sealsamas lahti vahetada. Parkimismajja tagasi jõudes oli hea meel tõdeda, et ma polnud ainuke ullike, kes oli kavatsenud seal kaardiga maksta. Lükkasin nõtke randmeliigutusega mündid masinasse ja teekond Luksemburgi võis alata. Vähemalt on mul nüüd piisavalt münte, et Rootsis kaks ööpäeva muretult parkida:)
Aga selle külmetuse pärast, mis ma Lundi hotellis sain, istungi praegu veel kodus ja üritan end homseks töökorda seada.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar