Neljapäev, veebruar 07, 2008

Karneval Pariisis

Kristlik maailm peab pidu, sest suur paastuaeg on ukse ees ja enne seda tuleb üks korralik karneval maha pidada. Peetakse rongkäike, visatakse hundiratast ning süüakse ja juuakse head-paremat. Mis sellel kõigel jumalaga pistmist on, seda minu mõistus muidugi ei võta, aga põgus taustauuring lubab uskuda, et kogu selle trallimise juured ei ole algselt teps mitte kristlusega seotud. Nagu ka paljude teiste pühade ja traditsioonide puhul, millele aegade jooksul kristlik varjund külge on poogitud. Kuidas muidu selgitada tõsiasja, et ristiusupühad langevad tihtipeale ajaliselt kokku pühadega, mida tunti ja tähistati juba ammu enne Jeesuse sündi ja kristluse levitamist. Juhuslik kokkusattumus või kaval plaan muuta kristlik õpetus teisitimõtlejatele ja uskmatutele võimalikult kergesti omaks võetavaks?

Igatahes, olgu selle kristlusega, kuidas on, meile anti karnevali tähistamiseks töö juurest möödunud esmaspäev vabaks. Nagu igal aastal samal ajal. Sõitsin sel puhul Pariisi pikka nädalavahetust nautima. Istusin laupäeva varahommikul rongile (minu esimene TGV kogemus, muide) ja pärast kahetunnist kihutamist olingi päral. Pariis võttis mind sel korral vastu päikselise ja kargena. Koos päiksetõusuga rongijaamast hotelli jalutades aimasin juba, et ees ootavad toredad päevad täis kultuuri ja kulinaariat.

Nii enam-vähem ka läks, kuigi aktiivse kultuuri osakaal jäi loodetust väiksemaks. Seda peamiselt seetõttu, et ma ei olnud arvestanud asjaoluga, et iga kuu esimesel pühapäeval on kõik muuseumid tasuta. Iseenesest ju tore, kui ajalooline kõrgkunst muudetakse kõikidele kättesaadavaks, aga kahjuks ei ole siis võimalik kogu seda loominguilu nautida, sest isegi luuvrisuguse muuseumi läbilaskevõime ei pea lihtsalt sellisele massile vastu. Olen varem ka Louvre´is käinud ja seda suvisel tipphooajal, kuid isegi siis ei olnud seal nii palju inimesi üksteise otsas tallamas kui sel korral. Kokkuvõttes küll üllas mõte, aga töötab selgelt endale vastu. Ma ei jaga nimelt arusaama, et kõrgkunsti pakkuv kunstimuuseum tuleb muuta massikultuuri osaks, nagu seda on kobarkino või peagi valmiv Uus Sakala. Trend tundub aga täie hooga selles suunas liikuvat, sest kuidas muidu seletada tõsiasja, et Louvre´is asub Esprit riidepood!!! Nii edasi minnes võib peagi loota ehk ka mõne suure toidupoeketi läbimurret Louvre´i müüride vahele.

Jah, mõistagi ei jäänud ma Louvre´isse kauaks piinlema, vaid otsustasin pigem õue päikest nautima minna. Pealegi on see muuseum ka väljast vaadates väga kaunis:) Louvre´is toimunust järeldusi tehes otsustasin sel korral loobuda ka impressionistide muuseumist. Kahju, aga kuna ilm oli ikka tõeliselt fantastiline, polnud meel eriti kurb, sest oligi põhjust rohkem vabas õhus viibida ja arhitektuuri välisele küljele keskenduda. Nii et pole halba ilma heata, nagu on keegi tark tegelane kunagi öelnud.

Mis puudutab kulinaariat, siis olen tähele pannud, et mida rohkem ma maailmas ringi liikunud olen, seda olulisem see aspekt minu jaoks on. Maitsev toit meeldivas keskkonnas annab reisilt tavaliselt saadavale visuaalsele kogemusele väga olulise tunnetusliku lisamõõtme. See on nagu omaette seiklus või võiks isegi öelda, et see on suisa reis reisis. Et see seiklus või reis aga katastroofiks ei kujuneks, peab söögikohti äärmise tähelepanelikkusega valima. Eriti sellistes turistide poolt devalveeritud kohtades nagu Pariis. Seega, kui ei vaevu otsima (ka olukorras, kus kõht juba tühjusest pilli lööb), tuleb leppida üsna suvalise kõhutäiega ja loota, et see seedesüsteemist ikka probleemideta läbi käib. Huvitaval kombel kehtib see isegi hommikuse croissant´i ja kohvi kohta. Minul läks seekord hästi. Kuigi kodutöö Pariisi erinevate restoranide ja brasseriide valikul jäi kasinaks, õnnestus mul leida huvitavaid pärle, kuhu kindlasti tagasi tasub minna. Nende hulgas ka Café de la Paix, mis kogu oma tuntuse juures pakub suurepärast kvaliteeti.

Esmaspäeva õhtupoolikul Luxembourgi tagasi jõudes võis meeldivalt tõdeda, et möödunud oli ütlemata tore nädalavahetus.

2 kommentaari:

HELKUR ütles ...

tore, et mõned käivad lauba ommukut pariisis glamuuri keksel veetmas, kui mõni siin võidurõõmutseb juba selle üle, kui kutsutakse majakauulitsale pannkooke sööma.
aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida - hoopis see jutt ( piinlik et siia pean selle kirja panema).. et siis kints jättis minu juurde külmikusse cremanti - hästi ju - kuid ma kahtlustan, et ükskord kui ta seda tahtma hakkab, siis asi, mida seal enam pole, on see pudel. nüüd kui eesti tuled - ehk oled lahke ja tassid mulle pudeli bubbelyt kaasa. mis sa arvad, klen, SÕBER :)

Klen ütles ...

Ma oleks ka hiiglama rõõmus, kui mind majakauulitsale pannkooke sööma kutsutaks. Seni pole mulle seda au veel osaks langenud:)

Aga cremanti ma võin tuua küll. Ongi sünnipäevast veel paar ampulli külmas niisama seismas. Pole nagu cremantihooaeg praegu.