Libertango

Täna flamenkostuudiost läbi õhtutuledes linna koju sõites, päeval kogunenud muremõtteid auto plaadimängijast kostuvate argentiina tango rütmide saatel endast välja lastes ja elust rõõmu tundes lootsin isekeskis, et kui koju jõuan, saan seda kõike üksi rahus ja resigneerunult jätkata. Aga võta näpust. Tegin selle saatusliku vea, et lülitasin telkari sisse. Ja mis ma näen. Belgrad mässab!!! Nüüd vahin pikisilmi CNN-i ja kuulan erinevate tuntud ja tundmatute (nende hulgas ka isehakanud) analüütikute arvamusi kogu sellest jamast, mis seal toimumas on. Hea küll, möönan, et mõlema poole argumente on kuidagi võimalik mõista, aga ikkagi on oksemaitse sellest vägivallast ja poliitilis-religioossest jagelemisest suus. Tundub, et Hobbes´il oli ikkagi õigus, kui väitis, et inimese loomulik olek on kõikide sõda kõigi vastu. Olgu selle põhjuseks siis ennetav rünnak, konkureerimine ressursside pärast või oma huvide muul viisil kaitsmine. Tundub, et rahu saabub alles siis, kui ühtegi inimest enam siin planeedil ei ole.

Aga panen nüüd selle argentiina tango plaadi uuesti peale ja üritan meenutada, mida toredat viimasel ajal ka juhtunud on. Eestis käisin. Seal oli tore nagu ikka. Isegi ilmaga vedas:) See võimaldas pühapäeva hommikul, kui tänavad inimestest veel suhteliselt tühjad, väikese tiiru päikeselises vanalinnas teha. Hästi oli. Seekord sain ka ühe uue kogemuse võrra rikkamaks. Nimelt sattusin läbi mingite segaste asjaolude Von Krahli sellisele peole nagu Bashment. Päris hea vungiga üritus oli, kuigi oleksin end mugavamalt tundnud, kui mul oleks vähemalt kapuutsiga dressikas olnud, kootud reggae mütsist rääkimata:) Aga noh, ega müts meest riku nagu vanarahvas olla öelnud! Muusika oli sel korral esikohal.

Teisipäeval, kui olin juba Luxembourgi tagasi jõudnud, tegin oma debüüdi kohtu ametnike squashiturniiril. Kui seni arvasin, et oskan squashi enam-vähem okeilt mängida küll, siis pärast esimest matši sel turniiril olin sunnitud oma õhulossi viimast korrust tunduvalt madalamale tooma. Hea küll, ma polnud ammu reketit käes ka hoidnud, aga ikkagi. Pärast esimest setti, mille mõistagi kaotasin, olid jalad piimhapet pilgeni täis ja pael kaela ümber üsna koomale tõmbunud. Selle pinnalt ei tõotanud ka kaks järgmist setti suuremat edu. Nii juhtuski, et oma elu esimese võistlusmatši kuivalt kolm null sisse sain. Eks näis, kas seekord oli vastane lihtsalt teisest klassist või tuleb ka edaspidi kaotused auga vastu võtta.

Kirjutada oleks tegelikult küll ja veel, aga Erki ja Tim ootavad linnas ja ma lubasin nendega täna veel kokku saada. Ei saa lasta neil ju asjatult oodata. Seega, järgmiste seiklusteni, hea lugeja.