Puhkus Kagu-Aasias, vol 1: Hongkong

Et kõik ausalt ära rääkida, nagu oli, pean ma alustama sellest, et esialgne reisiplaan nägi ette Hongkongi, Myanmari ja Tai külastamist. Luksemburgist väljuma pidin 21. detsembril 2009 ja naasma järgmise aasta 17. jaanuaril. Miks kõik aga täpselt nii ei läinud, seda teab vaid kõigevägevam ja võib-olla ka Bilbo Baggins, kes on öelnud, et: "It's a dangerous business going out your door. You step onto the road, and if you don't keep your feet, there is no knowing where you might be swept off to." Ja õigus tal on!

Esimene tõrge tekkis kohe juba 21. detsembril. Mäletatavasti möllasid sel perioodil igal pool Euroopas lumetormid, mis seiskasid lisaks tavaliiklusele ka lennuliikluse. Istudes kodu ukse ees taksosse, et sõita lennujaama, ja teades, et minu lend pidi minema Amsterdami kaudu, oli hinges juba eos üsna suur kahtlus. Ja nii oligi, et lennujaama jõudes selgus kurb tõsiasi, et sel õhtul minu lendu Hongkongi suunas ei toimu. Tegelikult lend toimus küll, aga kuna Amsterdami lennujaam oli rahvast niivõrd punnis, siis Luksemburgist ühtegi inimest, kelle lennu lõppsihtkoht ei olnud Amsterdam, pardale ei lubatud. Kardeti, et jätkulend võib hilineda või sootuks ära jääda ja seega lihtsalt ehku peale ühtegi inimest lennujaama juurde ei tahetud lasta. Otsus oli lõplik ja edasikaebamisele ei kuulunud. Sain pärast mõningast ootamist teada, et lend toimub järgmisel hommikul läbi Frankfurdi. Lennukompaniiks KLM-i asemel Cathay Pacific. Mõtlesin, et hea seegi, sest viimati mainitud kompanii teeb teeninduse osas KLM-ile igast asendist pika puuga ära. Korjasin siis oma kodinad kokku ja istusin jälle taksosse, et koju tagasi sõita. Ei hakka siinkohal kirjeldama emotsioone, mis mind tol hetkel valdasid. Seda võib vast igaüks ise ka elavalt ette kujutada. Olukorrale lisas vürtsi veel asjaolu, et kodune külmkapp oli ju enne nii pikka reisi korralikult tühjaks tehtud ja õhtusöögiks ega hommikusöögiks midagi võtta polnud. Meel morn, jäin järgmist hommikut ootama.

Õnneks edasi laabusid asjad üsna sujuvalt ja peagi astusingi elus esimest korda Hongkongi pinnale. Olin Lonely Planeti raamatu abiga linna üldjoontes endale arusaadavaks teinud ja seega erilist üllatust ei olnud. Pealegi on Hongkong reisikogemusega inimese jaoks niivõrd tsiviliseeritud koht, et seal vist ongi üllatustele üpris vähe ruumi. Vähemalt juhul, kui kasutada kindlaid marsruute ja transpordivahendeid. Veetsin seal kokku 5 päeva ja pean tunnistama, et esmamulje linnast mulle väga ei meeldinud. Suurlinn nagu suurlinn ikka koos kõige selle juurde kuuluvaga - kõrged ehitised, miljonid kuhugi tormavad inimesed ning tüütud tänavakaupmehed, kes pakuvad sulle üsna ahistaval moel kõiksugu erinevaid teenuseid ja asju müügiks. Pikapeale harjub selle kõigega loomulikult ära ja kui on piisavalt aega, et koos linna rütmiga hingama õppida, on Hongkong kindlasti koht, mida tasub külastada. Hotelli, kus neil päevil peatusin, olin omale valinud Hong Kong Islandile (erinevalt trip.ee foorumis üldiselt soovitatust), mis on üle lahe asuva Kowlooniga võrreldes oluliselt rahulikum ja minu jaoks seetõttu ka meeldivam piirkond. Kowloon koos oma kuulsa Nathan Roadi ja kõrvaltänavatel asuvate tänavaturgudega on muidugi põnev, aga samas ka jube väsitav. Seetõttu arvan, et tegin hotelli valikul õige otsuse. Päevad Hongkongis möödusid linna peamiste vaatamisväärsustega tutvudes, niisama siin-seal aega surnuks lüües ja end tavalisest oluliselt pikema ja suuremana tundes. Mõistagi ma nende viie päeva jooksul kohaliku kultuuri eripäradesse süviti ei jõudnud sukelduda (kui välja arvata üks lõunasöök ühes kohalikus hiina einelauas, kus pidin minuga ühte lauda pandud kahele tegelasele oma algelisi pulkadega söömise oskusi paratamatult demonstreerima, ise samas piinlikkust tundes), kuid arvan, et mingi üldise pildi sain küll. Peamised märksõnad, mis mulle mällu jäid, on "kõrge", "kitsas" ja "teise inimese personaalse ruumiga mitte arvestamine". Lisamõõtme kogu üldisele Hongkongi elamusele andis aga see, et tutvusin kahe Nepali päritolu tüübiga, kes peavad seal äsja avatud baari, kuhu kohe esimesel õhtul Soho linnaosas niisama ringi uidates täiesti juhuslikult sisse astusin. Kuna nad olid väga sõbralikud ja jutukad, käisin sealt baarist igal õhtul läbi, et niisama juttu puhuda ja maailma asjade üle arutada. Tore mälestus jäi! Arvan, et läheksin sinna võimalusel tagasi küll.

Pisikese ülevaate Hongkongis veedetud päevadest piltide näol leiad siit!